Bürokraatia võim

Nii, nüüd ma kirjutan teile sellest, mis viimasel ajal on juhtunud. Kindlasti mõnda huvitab. Keda ei huvita, ei pea lugema. Nii ongi.

Esmaspäeval hakkas järjekordne kooliaasta. Sellise piduliku päeva puhul käisin ma läbi kõik oma kolm kooli. Plaan oli selline: hommikul lähen vaatan üle oma vastremonditud ja särava põhikooliaegse koolimaja, siis suundun Reaali aktusele ja keskpäeval ülikooli. Jäin, nagu tavaliselt koju liiga kauaks mökutama ja sellepärast jäi mul üpris vähe aega vana koolimaja vaadata. Aga hiljem sain ma seda uuesti ja põhjalikumalt teha.

Kõik-kõik on uus septembrikuus. Minu vana tuttav koolimaja oli järsku uus ja võõras. Sisse sai hoopis teiseltpoolt maja. Kohe uksest sisse astudes vajus mu suu lahti ja silmad suureks. Ma käisin ringi, täiesti pahviks löödud, ega saanud aru, kuhu ma olen sattunud. Kõik oli teistmoodi. Kus enne oli olnud sein, seal seda enam ei olnud. Kus enne oli olnud uks, seal oli tükk tühja maad. Ja seal, kus enne polnud mitte midagi olnud, oli äkki sein ja uks ja trepp. Koridorid ei saanud mitte seal otsa, kus enne. Garderoobis pidin ma peaaegu ära eksima. Mind häirib, et ka peale remonti jäid nad nende ahistavate puuride juurde. Reaalkoolis pole varastamisega kunagi probleeme olnud, kuigi garderoobis on kõikide asjad lihtsalt nagis ilma puuride ja lukkudeta. Igatahes, seal kus enne oli muusikaklass, on nüüd kunstiklass. Kus enne oli kunstiklass, on nüüd raamatukogu. Kus enne oli raamatukogu, on nüüd jõusaal. Seal, kus enne oli jõusaal, on nüüd logopeed. Uhh. Kõik ruumid on absoluutselt teistes kohtades. Käsitööklass tariti esimeselt korruselt neljandale. Aula ukse eest läheb keerdtrepp taevasse (ehk neljandale ja viiendale korrusele). Võimlat ei tunne enam äragi, riietusruumid on nüüd isegi inimlikud. Kõik laed on täis ventilatsioonitorusid. Täitsa pöörane.

Pärast seda jooksin ma Reaalkooli aktusele. Esimest korda ei kuulanud ma Polma kõnet, vaid jutustasin Marellaga. Seekord, ma loodan, anti meile andeks, me olime lihtsalt liiga elevil. Nii naljakas oli vilistlasena seista staadionil ja vaadata neid kõiki, kes meist kooli maha jäid. Pärast jutustasime Aitaga, sest meil oli palju aega.

Ülikooli "pidulik" avaaktus toimus ülikooli sisehoovis. See ei tundunud aga üldse pidulik, sest me Marellaga seisime suht taga ja ei kuulnud mitte essugi, nägemisest rääkimata. Mikrofoni neil vist ka ei olnud. Kõik ümberringi jutustasid ja pool hümni oli juba möödas, kui me saime aru, et aktus algas. Imelik oli, et mitte keegi ei laulnud hümni kaasa, ainult mina ja Marella ümisesime seal. Pigem jätkus endine jutuajamine. Siis tulid kõned, millest me osa ei saanud, plaksutasime ainult strateegilistel kohtadel kuulekalt. Ja siis hakkas Mikk Saar demonstratiivselt paberi pealt maha laulma "Isamaa ilu hoieldes". Oh, siis meil sai kõrini ja me tulime ära. Efku ja Suksu polnud veel uut kooli näinud. Siis me võtsime Kadri kaasa ja läksime uuele ringile. Rääkisime õpetajatega.

Teisipäeval algas alles tõeline üliõpilaselu. Kohe hommikul esimeses loengus traumeeriti mind keemiaga. Aine nimeks oli muidugi targu pandud "Eluta loodus", aga tegelikult oli see ikkagi puhas keemia. Ja muudkui konspekteeri ja konspekteeri. Öelge, milleks on kuuenda klassi lapsele vaja teada, misasjad on kolloidlahus ja pihussüsteem. Aru ma ei taipa. Teine loeng oli huvitavam. "Lapse arengu tundmaõppimine ja mõjutamine". Õppejõud oli ka palju inspireerivam. Mul oli sel päeval ainult kaks loengut, aga mu koolipäev kestis hommikul kümnest kuni kella neljani pärastlõunal. Siis sõitsin ma TTÜ-sse. Nimelt ma tahtsin proovida, kas Herr Peeter Perens võtaks mind mingil müstilisel põhjusel TTÜ kammerkoori. Ei võtnud. Noh, ma ei olnud eriti pettunud. Ainult natukene. Õhtul oli koolialguse praaznik. Vaatasime tädi Mai ja Kristjani Gröönimaa pilte. Ja arutelu käigus jõuti järeldusele, et... mis see nüüd oligi... see oli midagi eriti naljakat, mille pärast ma oleks peaaegu naerukrambid saanud, aga näed, ei mäleta enam. Pagan.

Kolmapäeval ma pääsesin üheainsa loenguga, mis kestis kümnest kaheteistkümneni. See oli "Ülevaade psühholoogiast", mis toimus aulas. Päris palju rahvast oli. Loeng iseenesest ei olnud igav, aga kuna ei pidanud konspekteerima, siis kippus uni vägisi kallale. Pärast istusin natuke lastetoas. Üks laps lihtsalt karjus ja nuttis ja ei rahunenud maha, sest tema ema oli julgenud teha sellise kuriteo ja jätnud ta lastetuppa täitsa üksinda maha. Ma küll ei ole mingi ütleja, aga enne kui oma last lasteaeda või ükskõik kuhu hoida viia, võiks teda natuke harjutada üksiolemisega.

Täna oli esimeseks loenguks "Kõne- ja draamaõpetus". Me ainult naersime terve loengu, sest õppejõud on lihtsalt nii lahe. Iga lause, mis ta ütleb, on nii naljakas, et naera puruks. Ta rääkis, et õpetaja peab ise klassis tekitama lõbusa olemise, sest muidu hakatakse nalja tegema tema üle. Kuldaväärt mõte. Ma teadsin seda tegelikult ise ka enne ja ma olen isegi natuke mõelnud, kuidas ma küll sellega hakkama saaksin. Sest osad inimesed on lihtsalt sellised, et täiesti loomulikult on suutelised tähelepanu äratama ja nö publiku eest trikke tegema. Mina kahjuks loomu poolest selline ei ole, nii et läheb raskeks. Teine loeng oli aga kõiges eelmise vastand. "Kasvatusteadus ja kasvatusfilosoofia" on selle nimi. Seal me peame nimelt lugema arutul hulgal kohustuslikku kirjandust, kirjutama iga raamatu, artikli, rühmatöö, peaaegu iga näpuliigutuse kohta pika kommentaari, arvustuse, retsensiooni, koostama lõputuid eneseanalüüse ja tabeleid ja lõpuks oleneb neist kirjutistest koostatud õpimapist ja õpimapi pähe tuupimisest meie hinne. No õõvastavamat asja annab välja mõelda. Miks peab vaene klassiõpetaja selle asemel, et keskenduda laste õpetamisele, kulutama kogu oma aja ja energia teaduslike kirjatööde vorpimisele? Nõme.

Aga ma leidsin jälle ühe sugulase :P. Ta õpib koos minuga klassiõpetajaks.

Aga täna sai minu koolinädal läbi, sest reedel pole ühtegi loengut... Milline õndsus.