7 tõde

No näed siis, nagu juba vist mainitud, käskis tädi Mai mul kirjutama kukkuda.

1. Mulle ei meeldi kirjutada etteantud teemal etteantud tähtajaks etteantud mahus asja, olgu see siis kirjand, essee, referaat, kroonika, reisipäevik või mis iganes. Eriti, kui seda hinnatakse. Et te teaks. Aga hea inimesena proovin ma siiski mõnikord end kokku võtta ja midagi pliiatsist välja punnitada. Ja peaaegu alati kahetsen, et üldse alustasin. Ja mõnikord ma lihtsalt keeldun. Sõltumata sellest, on see siis riigieksami proovikirjand või mõni muu elulise tähtsusega asi.

2. Ma olen sündinud Kaljukits ja kasvanud introvert mõlema kõige hullemas tähenduses. Võin olla pedant ja tähenärija, võin kohati omada ime(liku)kspandavat mälu ja tähelepanuvõimet. Helgetel hetkedel suudan säilitada rahu rasketes olukordades ja oma keskmisest suuremat loomulikku intelligentsi kasutades lahendada mõnegi probleemi. Aga parandamatu flegmaatikuna võin ma olla tiguaeglase reaktsiooniga (või ei reageeri üldse), veidi kummalise huumorimeelega (või lihtsalt ei saa naljadest aru), ajuti piinlikkusttekitavalt hajameelne ja pika mõtlemisega. Ei-tea-kust olen kogunud endale terve kuhja alaväärsuskomplekse, mis põhjustavad selliseid nähtusi nagu vastumeelsus verbaalse suhtluse vastu, endast vanemate inimeste automaatse ja kategoorilise teietamise, mida ma ei suuda jätta ka pärast mitmeaastast tutvust ja tuttava palvet minna 'sina' peale üle, unenäod teemal "kui ebaõiglane on maailm" jne jne.

3. Ma tean täpselt, milline ma tahaksin olla täna, homme, viie, kümne aasta pärast. Niiöelda viisaastakuplaanid on tehtud. Ja ma usun, ma tõesti usun, et kõik on võimalik. Ehk kui ma ise piisavalt tahan ja selle kõige nimel pingutan, siis saabki see nii olema. Sest eesmärgid peavad suured ja uhked ja säravad olema. Aga ma tean ka (nii kurb ja pettumust valmistav kui see ka pole), et maailm mõjutab mind rohkem kui mina maailma. Ja ma pean olema valmis selleks, et kõik hakkab hoopis teistmoodi olema.

4. Ehkki ülejäänud kodanikele võib teatud situatsioonides näida, et ma olen äärmiselt alandlik ja leplik ja vastuvaidlematult nende teenistuses (vt punkti 2), teen ma siiski alati ainult seda, mida mina tahan (vt näiteks punkti 1). Ma tean ise, mis on mulle kõige parem (vt punkti 3). Ja saladuskatte all öeldes, enda arvates tean ma ka seda, mis on teistele kõige parem. Aga tänades minu introvertsust, ei lähe ma seda neile õnneks kuulutama. Muidu oleksin ma oma maailmapäästmisplaanidega ammu hullumajas või midagi veel hullemat.

5. Mõnikord (seda juhtub tegelikult päris tihti) tunnen ma ennast tulnukana. Nagu ma ei kuuluks siia maailma. Seisan tänaval, vaatan kõiki neid inimesi ja ei saa aru, kes nad on, kust nad tulevad, miks nad lähevad. Mängin kannelt ja hetkeks tundub mulle, et ma ei saa aru, kes ma olen, miks ma siin olen, mida ma teen, mis pagana asi see siin mul käte all on. Vaatan, kuidas inimesed oma igapäevaseid pisikesi asjaajamisi ajavad. Mida nad teevad, miks nad nii teevad? See ei ole imestus, see on võõristus. Mõnikord ma tunnen, nagu ma oleks võõras kehas. Siis tundub mulle, et kui ma ainult saaksin oma kehast väljuda, oleks kõik jälle hästi. Ma jätaksin maha oma alaväärsuskompleksid, piinlikkuse, halvad mälestused. Et ma ei peaks järgima kõiki neid norme, mille inimesed on kehtestanud. Tarbimisühiskond. Infoühiskond. Tsivilisatsioon. Kuradile. Erki rääkis mulle, kuidas maailm oleks palju parem paik, kui iga inimene ei peaks iga päev ja iga sekund oma väärtust tõestama. Kui iga inimene oleks ülim väärtus by default. Mulle meeldiks see.

6. Ma kardan kadumist, olematuks muutumist, seda, mida nimetatakse 'surmaks'. Iga kell eelistaksin ma pikka ja igavat elu lühikesele, aga elamusterohkele. /.../ Ma ei usu ühtegi jumalat.

7. Kõigest hoolimata olen ma siiski inimene. Ja see on kõige parem asi, mis minuga kunagi võis juhtuda.

The worst moment for the atheist is when he is really thankful and has nobody to thank.

Dante Gabriel Rossetti

Ei taha

Ei taha kirjutada 7 tõde, mis tädi Mai oma blogis palus. Vähemalt praegu. Ei taha tööle minna. Sest see laps on haige. Täna magas terve päeva. Ja kuna ta terve päeva magas, siis ei olnud mul midagi teha ja paratamatult jäin ise pidevalt magama. Ärkasin iga krõpsu peale üles ja andsin endale arutuid lubadusi, et nüüd suudan üleval olla ja mitte uuesti magama jääda. Aga jäin ikkagi. Ja mul on veidi piinlik selle ema ees, et jään tööpostil magama. Lubamatu. Mis siis, et see laps magas ja suurem osa ajast mind ei vajanud. Ikkagi.

Magada tahaks, aga ei julge. Kui ta homme ikka samamoodi loid on ja magab, siis ma ju magan nagunii, hoolimata sellest, kui väsinud ma olen.

Vaatasin filmi. The Notebook. Üldiselt meeldis. Tegelikult on see maailma kõige kurvem film, aga mulle tundus see jube naljakas, sest Pungas mängib seal peaosa. Päriselt ka.

Pidupäeva pitsa

Kõik kirjutavad muudkui retsepte oma blogidesse. Ma siis kirjutan ka. Oma pitsaretsepti kirjutan. Selle pitsa, mida on meie kodus tehtud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Nüüdseks olen ma selle salajase kunsti täielikult omandanud ja piinan sellega pidupäevadel kõiki oma külalisi. Alljärgneva õpetuse täpsel järgimisel on sul tulemuseks kaks plaaditäit pitsat. Kuid kui sa oled normaalne inimene normaalse isuga, siis jaga kõik pooleks.

1. Mine poodi ja osta sealt:

• 2 pakki pitsapõhjapulbrit (peaks olema jahude riiulis)
• 2 purki pitsakatet (Salvesti oma, ja varu kannatust, sest sa otsid seda päris tükk aega)
• 490 g hakkliha (või umbes nii palju)
• 1 keskmine purk suuremat sorti hapukurke (sobivad ka marineeritud)
• 1 purk punaseid konservube
• 1 purk šampinjone (juhul kui sööjate hulgas pole kategoorilisi seenevihkajaid, nagu mul mõnikord)
• 4 suuremat tomatit
• juustu vastavalt rahakotile (üldiselt mida rohkem, seda parem)

2. Prae hakkliha ja maitsesta soola ja pipraga (ja vaata, et sul oleks soolatoos, mille kaas püsib kinni, sest muidu juhtub nii nagu mul ükskord).
3. Võta diivani tagant üks sibul, koori ära ja lõika ratasteks. Otsi taskurätik ja nuuska nina. Sama tee kurkide ja tomatitega, ehk siis lõika ratasteks.
4. Määri pannid õliga kokku.
5. Sega kausis pitsapõhjapulber veega, üks pakk esialgu. Vett võid panna julgelt rohkem, kui pakil kirjas.
6. Nüüd tuleb lõbus osa. Varu endale üks anum veega ja hakka märgade kätega tainast plaadi peale panema. Silu see ilusti mööda plaati laiali. Vahepeal mine esimesele külalisele ukse peale vastu ja pane ta juustu riivima. Määri tainast edasi, kuni see katab kogu plaadi põhja.
7. Järgnevalt võid vastavalt soovile kasutada käsi või lusikat. Määri põhjale pitsakate (1 purk) ja sinna peale pool hakklihast. Raputa pitsale pool purki pitsamaitseainet, seejärel oad, kurgid, tomatid, sibularõngad ja seened (kõigest pool, eksju). Mõnuga (ja kui ma ütlen mõnuga, siis ma tõesti mõtlen mõnuga) ketšupit ja kõige peale riivitud juust.
8. Avasta, et ahi oleks tegelikult tulnud kuskil 6. ja 7. punkti vahel sooja panna. Tee seda nüüd. Ja küpseta pitsat 200 kraadi juures pool tundi või nii kaua kuni valmis saab.
9.-12. Korda punkte 5.-8. teise panniga.
13. Asu sööma. Kõrvale joo Kellukese limonaadi või mida soovid.

Juba linnukesed

Aprill on käes ja õues on suvi. Täna käisin ilma jopeta õues. Ei külmunud ära. Kristiines on mingid hullud päevad vms. Värviline üürgav buss laaberdab mööda linna ringi. Raamatukogus käisin, aga seal ei olnud seda, mida ma tahtsin. Ma ei julgend küsida ka. Kui raamatukogu juures Kristjanit ootasin, siis võtsin päikest. Kui päike ära läks, siis võtsin pilvi. Siis tuli tuul ja võttis minu. Natuke jahe oli. Aga muidu super. Kristjan rääkis, kuidas kõik on nii lollid. Jälle. Sest ta on seda juba mulle rääkinud. Aga kuna teatavasti talle meeldib oma arvamust avaldada asjade suhtes, mille kohta tal on oma arvamus, ja mina üldjuhul olen nõus teda kuulama, siis on ju kõik korras.

Bussis olid kaks tšikki, kes ütlesid kõigile tere ja hüüdsid silmi pööritades nördinult üle bussi, et nad ei saa aru, miks keegi neile tere vastu ei ütle. Nad on ju juba terve bussi läbi käinud, aga eestlased on lihtsalt nii igavad inimesed, et ei ütle tere.

Muidu on lebo.

Oo õud ja õõv

Ma jäin hiljaks.

Karistuseks hoidsin trollis palja käega vähemalt miinus saja kraadisest torust kinni.

Aga laps sõi lusikaga. Vähemalt kohati.

Kaks on möödas, kaks veel ees... selleks nädalaks

Laps: Oss
Ei oska: rääkida, potil käia, lusikaga süüa
Oskab: mind täis ilastada, kohukest tükikesteks munserdada ja siis kõikvõimalikele pindadele laiali määrida, peegli ees juhme nägusid teha, pead vastu põrandat taguda
Ja ilmselgelt meeldib talle vaadata, kuidas ma juba kuuendat korda tema aluspükse loputan.

One down, three to go

See nädal on pikk nädal. Vähemalt poole pikem, kui tavalised nädalad. Sest sellel nädalal on mul neli tööpäeva. Juba üks päev tööl, mis tegelikult kestab kõigest 6.00-18.30, tundub terve igavikuna. Heal juhul saan ma seal hommikul ja pärast lõunat, kui laps magab, paar tundi tukkuda. Halvemal juhul kulub see aeg lapse magamajäämise heaks minu poolt tehtavatele jõupingutustele. Tegelikult ma ju ei tee mingit rasket füüsilist tööd, minu ülesanneteks on valvata last, temaga mängida, teda sööta, pesta ja magama panna ja koristada enda ja lapse järelt. Aga ikkagi olen ma õhtuks puruväsinud.

Õues on kevad. Päike tuli ja kuulutas seda kõigile. Aga lumi ei taha sellest aru saada, sest õel tuul vuhiseb ringi ja teeb päikesevastast kihutustööd.

Harjutamine teeb harjutajaks

Alumises korteris elab mingi tšikk. See on ühetoaline korter ja minumeelest ta elab seal üksinda. Tal on seal klaver. Ta mängib seda. Pidevalt. Püsivalt. Väsimatult. 'Mängib' on natuke palju öeldud. Ta klimberdab. Nii nagu klimberdavad lapsed, kes on just hakanud klaverit õppima või siis tunnevad lihtsalt mingit seletamatut tõmmet selle vastu. Mitte nagu mudilased, kes esimest korda klaverit näevad ja lahtise käega selle klahve taovad, vaid nagu laps, kellel on huvi muusika vastu, kuid keda pole veel piisavalt selles vallas haritud. Minu enda jaoks on klaver üsna vastumeelne (mängimise mõttes). Ja kuigi ma tean, et kõik peavad kuskilt alustama ja edu saavutamiseks peab harjutama, siis ei suuda ma uskuda, kuidas ta viitsib istuda tundide viisi klaveri taga ja mängida seosetuid intervalle, atonaalseid viisijuppe, vajutada ilma igasuguse rütmita üht klahvi kolmkümmend korda järjest, mängida väga halba koerapolkat ja nii edasi. Ja see kõik kostab suurepäraselt siia üles. Näiteks praegu olen ma teda vahelduva eduga kuulnud juba umbes kaks tundi järjest. Talle meeldibki just eriti laupäeviti mängida, kuigi sobib ka ükskõik milline teine päev. Ta alustab laupäeva hommikul hiljemalt kell üheksa. Uskumatu visadus, kuid ma ei märka progressi tema oskustes. Üks ja sama ilma meetrumita koerapolka nädalast nädalasse. Mis see talle annab?

Sam kirjutas vasaku käega, mis siis, et vigaselt

Hmmm...

Kõik algas sellest, kui ma kolmapäeval Tartust tagasi jõudsin. Mõeldes tulevale filmiõhtule, vaatasin üle oma kodused filmivarud, mis olid väga ebafunktsionaalsed. Seega, "paadunud piraat" nagu ma olen, tõmbasin omale arvutisse mingid filmid ja hakkasin mõtlema, kuidas neid saaks plaadi peale panna. Nero ei tahtnud minuga alguses üldse koostööd teha. Mari-Ann soovitas kõrvetada data-dvd. Aga seda minu mängijad ei tunnistanud. Järelikult oli teine võimalus ühendada arvuti ja telekas kaabliga ja vaadata otse arvutist. Terve neljapäevase päeva ja praktiliselt pool ööd ma uurisin pesasid ja kaableid. Ma lootsin, et Pearul on olemas see kaabel, mida vaja, aga tema toast ju ei leia mitte midagi üles, eriti kui ei teagi, mida täpselt otsid. Aga lõpuks said mul kõik kaablid selgeks ja ma teadsin, mida mul vaja on. Ja reedel läksin poodi ja ostsin s-video kaabli. Siis otsisin netist õpetuse ka, kuidas peaks arvuti settingutes susima, et asi tööle ka hakkaks. Aga tuli välja, et s-video kaabel kannab üle ainult pildi ja heli jaoks on veel ühte kaablit vaja. Selle ma õnneks leidsin. Filmiõhtu ise oli suhteliselt kummaline, arvestades minu kohutavat ebasotsiaalsust. Ma olen järjest vähem harjunud olema inimeste seltskonnas.

Ma tahaksin võtta oma arvuti ja karmoška ja elada kuskil üksildases wifiga kohas. Hulkuda Vikipeedias ja kirjutada blogi, et inimesed mind päris ära ei unustaks. Lugeda raamatuid, mida ma pole veel lugenud, ja vaadata filme, et ma inimesi päris ära ei unustaks. Mängida karmoškat. Aeg-ajalt, kui meelde tuleb, teha endale süüa. Jalutada õues. Mõelda. Mõelda. See oleks tore. Ja siis võib juhtuda, et mõne aja pärast hakkan ma inimesi igatsema. Ja siis võib juhtuda, et kui ma tahan, siis oskan ka seltskondlikum olla.

Üritasin putru teha, aga see kurinahk kees üle ja mina põletasin oma käe ära. Mul ei ole veel kunagi puder üle keenud. Siim tegi siis lõpuni.

Lubasin täna Ardo asemel ooperisse minna. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kahetsen sügavalt. Üldse ei ole seda tunnet, et tahaks minna. Ooper ei ole kunagi just minu lemmik olnud. Ja täna veel eriti.

Vaatasin filmi. Benny & Joon. Sest kellele ei meeldiks Johnny Depp. Mulle küll väga meeldib. Film oli liiga ilus. Ja hea. Ja boonusena oli seal üks mu lemmilugudest "I'm gonna be (500 miles)".

Ja õues on Suur Päike.

Melanhoolse alatooniga flegmaatiline kiri tundmatule

Käisin laagris kannelt mängimas. Tõstamaal. Super oli. Õukonnateemaline stiilikas ja kontsert ja puha. Super. Kolm päeva tavalist tihedat kandlemängimist ja praktiliselt mitte ühtegi villi. Ma olen arenema hakanud. Muide, leidsin klaveri tagant täiesti juhuslikult ühed kingad, mis ei ole mitte kellegi omad. Mulle nad meeldivad aga väga ja vist võtan endale.

Täna (tegelikult küll juba eile) käisin Tartus. Hommikul lahtiste uste päeva erirongiga sinna, siis minu eriala infotund, milles räägitut kuulsin ma juba vähemalt viiendat korda, ja siis Teaduskooli tänuüritus, mis oli suhteliselt tüütu mulle kui üha süvenevale humanitaarile. Kõned teaduse olevikust ja tulevikust, ekskursioonid Tehnoloogiainstituudi sügavustes bakterite, robotite, laserite ja viiruste keskel, kummalise välimusega suupisted. Ära väsitas. Ja siis erirongiga tagasi. Suurema osa ajast ma magasin, üritades säilitada väärikat asendit.

Praegu vaatasin järjest "Charlie ja šokolaadivabrik", "Vihurimäe" ja "Amelie", mis on kõik minu filmilemmikute esikümnes. Meeldisid. Kõik kolm. Kohutavalt. Ja väga õiges järjekorras vaatasin. Meeldimise järjekorras. Meeleolu järjekorras. Tahaks siia veel sõnu kirjutada, aga õiged said otsa. Ja valesid ei taha.