7 tõde

No näed siis, nagu juba vist mainitud, käskis tädi Mai mul kirjutama kukkuda.

1. Mulle ei meeldi kirjutada etteantud teemal etteantud tähtajaks etteantud mahus asja, olgu see siis kirjand, essee, referaat, kroonika, reisipäevik või mis iganes. Eriti, kui seda hinnatakse. Et te teaks. Aga hea inimesena proovin ma siiski mõnikord end kokku võtta ja midagi pliiatsist välja punnitada. Ja peaaegu alati kahetsen, et üldse alustasin. Ja mõnikord ma lihtsalt keeldun. Sõltumata sellest, on see siis riigieksami proovikirjand või mõni muu elulise tähtsusega asi.

2. Ma olen sündinud Kaljukits ja kasvanud introvert mõlema kõige hullemas tähenduses. Võin olla pedant ja tähenärija, võin kohati omada ime(liku)kspandavat mälu ja tähelepanuvõimet. Helgetel hetkedel suudan säilitada rahu rasketes olukordades ja oma keskmisest suuremat loomulikku intelligentsi kasutades lahendada mõnegi probleemi. Aga parandamatu flegmaatikuna võin ma olla tiguaeglase reaktsiooniga (või ei reageeri üldse), veidi kummalise huumorimeelega (või lihtsalt ei saa naljadest aru), ajuti piinlikkusttekitavalt hajameelne ja pika mõtlemisega. Ei-tea-kust olen kogunud endale terve kuhja alaväärsuskomplekse, mis põhjustavad selliseid nähtusi nagu vastumeelsus verbaalse suhtluse vastu, endast vanemate inimeste automaatse ja kategoorilise teietamise, mida ma ei suuda jätta ka pärast mitmeaastast tutvust ja tuttava palvet minna 'sina' peale üle, unenäod teemal "kui ebaõiglane on maailm" jne jne.

3. Ma tean täpselt, milline ma tahaksin olla täna, homme, viie, kümne aasta pärast. Niiöelda viisaastakuplaanid on tehtud. Ja ma usun, ma tõesti usun, et kõik on võimalik. Ehk kui ma ise piisavalt tahan ja selle kõige nimel pingutan, siis saabki see nii olema. Sest eesmärgid peavad suured ja uhked ja säravad olema. Aga ma tean ka (nii kurb ja pettumust valmistav kui see ka pole), et maailm mõjutab mind rohkem kui mina maailma. Ja ma pean olema valmis selleks, et kõik hakkab hoopis teistmoodi olema.

4. Ehkki ülejäänud kodanikele võib teatud situatsioonides näida, et ma olen äärmiselt alandlik ja leplik ja vastuvaidlematult nende teenistuses (vt punkti 2), teen ma siiski alati ainult seda, mida mina tahan (vt näiteks punkti 1). Ma tean ise, mis on mulle kõige parem (vt punkti 3). Ja saladuskatte all öeldes, enda arvates tean ma ka seda, mis on teistele kõige parem. Aga tänades minu introvertsust, ei lähe ma seda neile õnneks kuulutama. Muidu oleksin ma oma maailmapäästmisplaanidega ammu hullumajas või midagi veel hullemat.

5. Mõnikord (seda juhtub tegelikult päris tihti) tunnen ma ennast tulnukana. Nagu ma ei kuuluks siia maailma. Seisan tänaval, vaatan kõiki neid inimesi ja ei saa aru, kes nad on, kust nad tulevad, miks nad lähevad. Mängin kannelt ja hetkeks tundub mulle, et ma ei saa aru, kes ma olen, miks ma siin olen, mida ma teen, mis pagana asi see siin mul käte all on. Vaatan, kuidas inimesed oma igapäevaseid pisikesi asjaajamisi ajavad. Mida nad teevad, miks nad nii teevad? See ei ole imestus, see on võõristus. Mõnikord ma tunnen, nagu ma oleks võõras kehas. Siis tundub mulle, et kui ma ainult saaksin oma kehast väljuda, oleks kõik jälle hästi. Ma jätaksin maha oma alaväärsuskompleksid, piinlikkuse, halvad mälestused. Et ma ei peaks järgima kõiki neid norme, mille inimesed on kehtestanud. Tarbimisühiskond. Infoühiskond. Tsivilisatsioon. Kuradile. Erki rääkis mulle, kuidas maailm oleks palju parem paik, kui iga inimene ei peaks iga päev ja iga sekund oma väärtust tõestama. Kui iga inimene oleks ülim väärtus by default. Mulle meeldiks see.

6. Ma kardan kadumist, olematuks muutumist, seda, mida nimetatakse 'surmaks'. Iga kell eelistaksin ma pikka ja igavat elu lühikesele, aga elamusterohkele. /.../ Ma ei usu ühtegi jumalat.

7. Kõigest hoolimata olen ma siiski inimene. Ja see on kõige parem asi, mis minuga kunagi võis juhtuda.

The worst moment for the atheist is when he is really thankful and has nobody to thank.

Dante Gabriel Rossetti