Sürr

Seda, kuidas see kõik algas, ma enam ei mäleta. Igatahes ühel hetkel olin ma mingis kohas. See tundus mingi kultuurimaja või kontserdisaal või midagi. Eesti lastekoor esines seal. Kuigi mina olin juba tegelikult koorist välja arvatud ja polnud palju aega proovides käinud, tahtsin ma koos nendega esineda. Aga loomulikult ma ei osanud laule ja neil olid mingid kirved liikumised ka seal juures, nii et ma feilisin täiega. Rahvariided olid mul seljas. Mingid võõrad, mitte minu omad. Siis oli mingi vaheaeg vist vahel ja mul tuli meelde, et ma ju esinen kandlega ka seal. Kukulinnu ja muusikakooli omadega vist. Ainult et mu kannel oli kadunud. Siis lõppes vaheaeg ja lastekoor hakkas lavale minema ja tüdrukud kutsusid mind ka, aga ma ütlesin, et ma ei saa, sest ma pean vahetult pärast neid kandlega laval olema, aga mu kannel on kadunud ja ma pean selle üles otsima. Siis jooksin lava kõrval koridorides ringi nagu peata kana ja otsisin kannelt. Mõtlesin, et äkki see on juba laval, aga vaatama minna ei saanud, sest kontsert käis ju. Lootsin, et Malle on selle ära häälestanud, sest mina küll ei olnud. Kui lastekoor lõpetas ja minu kord oleks pidanud tulema, piilusin ukse vahelt lavale. Malle ja Ann ja teised panid kandleid paika. Minu oma ei paistnud kusagil. Pagan. Aga vahepeal olin leidnud oma rahvariided üles ja üritasin neid endale selga panna, mis ei õnnestunud kuidagi. Otsustasin, et need võõrad käivad küll ja vakmistusin igaks juhuks ikkagi lavale minema. Aga miskipärast kandled ei hakanudki mängima, vaid esinema hakkas hoopis mingi välismaalt pärit rahvamuusikaansambel. Nad esinesid teisest ruumist, sest sellele kontserdilavale nad ei mahtunud ära, kuigi neid oli mingi kuus või seitse tükki ainult. Uks oli vahelt lahti ja siis publik kuulas. Marie ei saanud aru, et nad nii esinevadki ja arvas vist, et kontsert on läbi ja hakkas minuga jutustama. Me istusime laval miskipärast. Ma keelasin teda, et kuule, kontsert kestab veel. Kui kontsert läbi sai, oli publik üliõnnelik ja plaksutas päris kaua. Aga minul oli äärmiselt piinlik kõigi oma feilimiste pärast ja läksin ruttu lavalt minema. Istusin seal koridoris ja Siim läks mööda. Tal oli jope seljas ja müts peas. Küsisin, et kas ta ikka tuleb ülehomme (filmiõhtule). Lubas tulla. Siis tuli Marit ja me läksime koos välja. Sellel kohal on väike mälulünk. Igatahes oli õues Suur Lumi. Marit või keegi rääkis, kuidas Oleg või keegi sõidab mingi agregaadiga ringi ja me võiks vaatama minna. Järgnevalt nägin vähemalt mina kõike läbi selle sõitja silmade. See oli mingi selline natuke motika moodi asi, mis sõitis mööda lumes olevat rööbast. Kütust sellel ei olnudki, ta sõitis kuidagi sellel põhimõttel, kuidas ükskõik, mis asi mäest alla veereb. Ehk siis ta näis koguaeg mäest alla veerevat, kuigi maapind oli täiesti horisontaalne. Ja ta sõitis ja sõitis. Mööda Endla tänavat ja keeras Tulikasse ja siis minu kodust mööda ja siis kuskile mulle tundmatusse kohta. Igatahes ühel hetkel oli see sõitja kuskil hästi-hästi kõrgel ja hüppas alla. Nagu kuristiku äärelt vms. Meie kõik kriiskasime. Tema kohal avanes langevari ja ta maandus ühe ilmatuma kõrge puu tüve küljes olevale platvormile. Seal oli veel temasuguseid, kes olid sinna maandunud. Nad näitasid, kuidas nad saavad kõrgetest kohtadest alla hüpata ja oma langemiskiirust reguleerida, nii et nad pikendavad ja lühendavad trosse, mis on nende ja langevarju vahel. Väga segane, ma tean. Te peaks seda ise nägema. Siis olime me kuidagi sattunud ühte naljakasse lifti. Selle konstruktsioon oli metalltorudest, mis moodustasid meie ümber kera. Liftis olime siis mina, Marit, Siim ja Mari-Ann. Lift viis meid hästi-hästi kõrgele, kuni jõudsime mingi kõrge torni tippu. Sealt oli võimalik ise niimoodi alla hüpata nagu need teised. Marit tahtis kohe proovida, aga mina takistasin teda ja ütlesin talle, et see on ohtlik ja tal pole ju kiivrit ja asju. Marit õnneks võttis mind kuulda. Siis aga jagunes lift kaheks klaaskastiks (nagu Willy Wonka klaaslift), ühes olid Siim ja Mari-Ann ja teises Marit ja mina. Kastid sööstsid mingist korstnast välja ja jäid natuke korstnast eemal õhku rippuma. Ja siis Marit õpetas, et me peame neid kaste kallutama, et korstnasse tagasi hõljuda. Ja siis me kallutasime ja vupsasime korstnasse tagasi. Ja edasi ma ei mäleta enam.