Kärsatan siin sugupuu kallal ajusid. Vahepeal jään mõttesse. Üks hetk vahtisin niisama lakke. Ja äkki oli laes päikesejänku. Minu kella klaasi tehtud päikesejänku. Ja järsku tuli meelde, kuidas väiksena maal meeldis mulle väga peeglitega päikesejänkusid teha. Vanaema peeglilaua sahtlis oli palju erinevaid peegleid: väikseid ja suuri, ümmargusi ja kandilisi, raamiga ja raamita, terveid ja veidi katkisi. Üks peegel oli näiteks kolmnurkne, ilusa kaunistatud raami ja varrega. Istusin vanaema-vanaisa magamistoas ja mängisin päikesejänkudega. Või olin voodis siruli ja võnksutasin päikesejänkut kiiresti-kiiresti üle lae. Seal peeglilaua sahtlis oli üldse igasuguseid põnevaid asju. Kamme, pärleid, ehtekarpe, kreemipotsikuid (näokreemi lubas vanaema vist paar korda proovida ka, jalakreem oli naljakas hambapastatuubi moodi pakis ja lõhnas imelikult), puudritoos (kahjuks või õnneks tühi), lokirulle, mansetinööpe, lipsunõelu, prosse. Ühed pärlid olid "võlupärlid". Kui neid veidi aega laualambi valguse all hoida, hakkasid nad pimedas helendama. Mulle meeldis neid pärleid jaaniussiks mõelda ja nendega pimedas vannitoas mängida. Vanaema magamistoas olid üldse palju huvitavamad "mänguasjad" kui lastetoas. Karbitäis nööpe, millega ma poodi mängisin, hoolega hoitud kaunistustega papist taldrikud, mille pealt me kuivatatud õunu sõime (norm oli rangelt 20 tükki, mida ma isiklikult üle lugesin). Vana kaal ja kohviveski. Iidsetest aegadest pärit raadio. Kõrgel kapi otsas olev karp, milles peitusid mustad lipsudega lakk-kingad, mida keegi kunagi ei kandnud, aga mulle jalgaproovimiseks vahel lubati. Kingakarbi all olev kapp, milles oli hunnikutes riidetükke, mille peal ma nööbiõmblemist harjutasin ja millest Pipile toogasid pusserdasin. Pipi oli riidest nukk, mille vanaema mulle tegi. Tal olid oranžid juuksed ja vildikatega joonistatud nägu. Muidu oli ta üleni valge. Ma ausõna ei tea, kuhu ta nüüd saanud on. Mulle meeldis õmbluskarbist niiti valida, kapist riidetükki valida, nõela valida, nõelale niiti taha panna ja seejärel riidetüki kõige meeletumaks pusaks kokku traageldada. Kirjtuslaua alumises sahtlis olid vanaisa mängukaardid, kaks komplekti, pruunide ja roheliste tagustega. Pruunidega tohtisime me mängida, rohelised olid justkui pidupäevaks. Kaartidega mängisime me linnade põletamist. Ja poodi. Sest nööpide ostmiseks on ju raha vaja. Oo ja loomulikult, kõige tähtsam oli kõige ülemine kirjutuslaua sahtel. Sest seal olid raamatud. Ja värvipliiatsid. Aga eelkõige ikkagi raamatud. Neid ma "lugesin". Pärast muidugi lugesin päriselt ka. Aga vanaema luges mulle neid ette. Minu lemmikud olid "Pöial-Liisi", "Jänesepoeg, kes ei tahtnud magama jääda" ja "Vaeslaps ja talutüdruk". Kõik ei olnud juturaamatud. Oli ka pildiraamatuid lilledest ja viljapuudest, nimetused neljas keeles all. Võõrkeeli ma nende abil just selgeks ei saanud, aga r-hääliku küll. See sõna oli "mõrrrrrrrrsjalill!". Minu kaks lemmiklille sealt raamatust olidki mõrsjalill ja peiulill. Oo ja siis vanaema laulis ju veel mulle. "Süda tuksub tuks-tuks-tuks" ja "Suured koerad ja väiksed koerad" ja "Ma tahaksin kodus olla". Aga ma olin siis nii väike. Ma mäletan pigen seda fakti, et ta laulis ja võib-olla isegi ta hääletooni, aga neid olukordi või tegevusi küll mitte, mille juurde ta laulis. Kui ma suuremaks sain, siis ei laulnud ta enam. Aga võib-olla ei olnud mul lihtsalt aega kuulata. Mul ei olnud enam aega, et minna ja mängida päikesejänkudega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar