Palav on

Ma ju ootasin suve. Igal aastal lähen ma massipsühhoosi õnge ja peaaegu et hakkan uskuma, et talv on kõle ja kole ja suvi on õnne tipp. Kuigi ma tean väga hästi, et mulle suvi ei meeldi. Just ilma pärast. Ja nüüd on see käes. Grete ei luba akent lahti teha ja nii ma siin vaikselt lämbun. Sest palav ja umbne ja vastik on. Hetkel ei ole tuju õue ka minna. Seal on ju päike. Reedel, kui ma Viimsis lühikeste varrukatega tšillisin ja ilma nautisin, istus teise pingi peal oma lapsega üks tädi, kellel oli villane mantel seljas ja müts peas. Ma vahtisin teda natuke aega mõistmatuses, aga kuna ta ei teinud katsetki oma varustusest vabaneda, siis otsustasin, et ise teab, ja hoidusin hoolega tema poole vaatamast. Reedel oli optimum. Tänaseks on see juba ületatud.