Pealkirja lugeda üheksa-aastase Ott Leplandi häälega. Ei ole. Ikka ei ole.
Kirjandusteaduse eksam oli täna. Milleks ma öö otsa õppisin, kui eksami asemel nemad jällegi kord tunnikontrolli teevad? Tagasiteel ühikasse kõndisin kahe tšiki ees, kes eksami järelkajana arutasid, mis on ikka süliriim ja mis ristriim ja üldiselt oli neil see asi ikka üsna segane. Ma siis jultunult pöörasin ümber ja ütlesin neile, kuidas asjad on. Pärast ikka vabandasin ka pealtkuulamise pärast. Neil ei läinud eriti tuju paremaks sellest, et ma nii lahkelt neid valgustasin. Sest eksamisse olid nad vist valesti kirjutanud. Vaesed väiksed. See oli praegu peaaegu et iroonia. Alliteratsioon ka.
Öösel kaalusin variante. Võimalikud kõik variandid. Kas minna pärast eksamit koju. Seejuures kas minna bussi või rongiga. Või kui rahast kahju on, siis võiks siin niisama järgmise teisipäevani vegeteerida, eksam ära teha ja siis koju minna. Ei, siis ma vist ei saa jälle koju minna. Aga mul tuli selline koduigatsus järsku peale, et mine hulluks. Mõtlesin juba, kuidas lähen koju ja lasen vanni kuuma vett täis ja siis vedelen seal niikaua kuni paha hakkab. Aga siis langes masendus kui must raske tekk üle mu pea (võrdlus, epiteet!) ja mulle meenus, et meil pole enam vanni. Või siis, meil pole veel vanni, kuidas soovite. Totaalne ebaõnn ja üldine ikaldus. Nüüd ma natuke mõtlen siin veel ja siis vist ikkagi lähen koju. Siin on masendav.
Reedel tegin läbi akna mõne pildi. Pildi pealt ei paista üldse nii ilus kui tegelikult oli. Ja praeguseks pole seda ilu enam üldse järel. Aga külm on küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar