Eksamisesoon

Nii. Räpinas olen.

Neljapäevane semiootika polnudki katastroof, aga midagi suurepärast sealt ka ei tule. Kusjuures, alguses sügisel tundus see täitsa põnev aine. Siis vahepeal viskas täitsa üle ja üldse ei viitsinud. Aga nüüd pärast eksamit on selline tunne, et kuulge, see on ju väga huvitav, võiks veel selle kohta midagi lugeda.

Eile õhtul sain teada folkloristika hinde. A. "Essee" eest sain 25-st punktist 20. Uskumatu. Keskmine hinne tõusis 4.2 peale. Aaga ta hakkab nüüd kolinal langema ka. Pärast semiootikat ja kultuurilugu ja antiigi pärandit. Kirjandusteadust nii väga ei karda.

Hoiatus: järgneb terve lõik virinat. Tänase päeva ülesanne on kirjutada kultuurilugude essee. Või noh, kolme küsimuse vastustest koosnev tekst. Orkuti kommuunis teised porisevad, et nad ei suuda oma kirjatükki 5000 tähemärgi piiridesse pigistada. Mina virisen, et ma ei suuda nii palju kirjutada, sest ma lihtsalt ei tea vastuseid. Sest see pole essee stiilis "mina arvan nii", vaid arutelu etteantud materjali üle etteandmata autoriteetseid seisukohti kasutades. Etteantud materjali pole ma suures osas jõudnud lugeda ja neid autoriteetseid seisukohti mul ka pole. Nulliring. Näis, mis ma õhtuks välja mõtlen.

Eile lõuna paiku oli lingvistika olümpiaadi koosolek ka. Huvitav oli. Minu ülesanne läheb eelvooru. Korra arvati, et see on piisavalt raske, et sobiks lõppvooru ka, aga kuna eelvooruski on praegu ülesandeid puudu, siis läheb ikkagi eelvooru. Reeli rääkis, kuidas kõik on Eestist ära. Axel on Saksamaal ja Renate on Soomes ja Kärt on ka kusagil ja Sander on lihtsalt väga hõivatud. Ja siis ongi ülesannetega raske. Ma võiks neid teha küll rohkem, aga mul ei tule üle ühe korra aastas vist vaimu peale. Ja minu ülesandeid tuleb enne ringlusse laskmist nagunii natuke kohendada ka.