Vilistajad

Reedel käisime Mariti ja Mari-Anniga Kompressoris hommikupannkooke söömas. Nii umbes kell 12 lõunal. Minu jaoks oli see veel vägagi hommik. Pannkookide kõrvale rääkisime juttu. Meestest ja lastest ja haigustest ja kudumisest. Peaaegu oleks piima hinnani ka jõudnud. Hakkame vist vanaks jääma.

Laupäeval oli vilistlaspäev. Meie klass oli vist isegi paremini esindatud kui eelmisel aastal. Marit luges kokku 16 persooni. Kohati tšillisid meie klassiga ka Taavi ja Kesa, kes küll tegelikult meiega koos ei lõpetanud. Paralleelikate kohta ei oska jällegi midagi öelda, kuna ma jätkuvalt ei tee vahet, kes oli A ja kes C klassis. Alguses peeti kõnesid ja oli väike kontsert ka. Mingid vau-millise-häälega poisid on tekkinud. Üks laulis Alenderi Pihlapuud ja siis Rasmus ja keegi Edgar Chalice'i-Mäksi seda vikatilugu. Vot selle Edgari hääl oli midagi müstilist. Koori esinemine jäi suhteliselt keskpäraseks minu arvates. Pärast oli sumin. Ahjaa, garderoobis kohtasime metsistunud Sämi. Suht kummastav vaatepilt oli. Ja siis me kurseerisime päris pikalt mööda vanalinna tänavaid. Sest poisid lihtsalt ei suutnud otsustada, kuhu oleks kõige parem minna. Jahe hakkas juba selle sihitu kablutamise peale. Lõpuks maandusime Nimeta baari. Ettekandja-tšikk oli suht koba. Oma meetriste küüntega klõbistas ta kalkulaatoriga kolm korda summat valesti. Siis sai meid järsku päris palju, et ei mahtunud äragi. Ja siis ma jõudsin eriti täpselt bussi peale. Sest natuke mõttetu tunne oli.

Aga mulle meeldib vahel Kristjani klaasist õlut juua.

Lund sajab. Ja õues on soe. Kujutate ette, ainult -2 kraadi. Ei kujuta? Ma ka ei kujuta. Aga on. Uskumatu.

Etnolaagrisse registreerisin ennast ära. Mõnus. Tahaks juba pilli mängida korralikult.

Ja varsti tuleb suvi.

You are connected to 33,182,875 people on Geni

Ma ei ole eriti midagi mõistlikku teinud vahepeal. Teisipäeval pärast katastroofilist eksamit tulin rongiga koju. Rongis oli külm loomulikult. Kolmapäeval lebotasin niisama. Täna (eile) tegin ühe niivõrd-kuivõrd kasuliku asja - käisin Vikipeedia kohta intervjuud andmas. Päris põnev oli. Kuigi mind ilmselt segas natuke see diktofon ja üldse rääkisin ma palju vähem kui mõtlesin ja oleks tahtnud rääkida. Aga noh, oma viga kui iseloom on selline. 

Ja siis ma olen nüüd Kartaude sugupuud Genisse toksinud. Huvitav, mitmes kord see on juba, kui ma seda sugupuud ümber toksin. Umbes kolmas? Neljas? Kui ma alustasin, siis oli ümber toksida umbes 2000 inimese andmed. Praeguseks on neid juba peaaegu 3500. Alguses ma mingi osa toksisin Wordi faili. Ei teagi, miks see kasulik oli. Siis ma toksisin sellisesse programmi nagu GenoPro. Siis ma vist vahepeal tõstsin midagi gedcom-ina ka. Kuidagi igatahes pidi kogu see kupatus BrothersKeeperisse jõudma. Ja siis TribalPages-i. Ja ma olen ju lisaks Kartaudele Vaalma sugupuud ja igast muid ripnevaid harusid ka igale poole ümber toksinud. Uhh. Aga mulle meeldib. Ega keegi ei käsi ju. Mingi rahuldus tekib sellest.

6. juuli 2004 teisipäev kell 23.40

Täna rääkis D mulle MSN-is, et tema ema olla ajuinfarkti saanud, öö otsa kadunud olnud ja et nad leidsid ta Mustamäe haiglast. Ja pärast oli ta MSN-i nimi D: shokis. Ma ei tea, kas see on tõsi. Ma ei taha uskuda, et see on tõsi. Aga D ei valetaks selliseid asju kunagi.

Klara on Ameerikas. Tädi Mai on Austraalias. Laulupeo rongkäik jäi ära. Tantsupidu jäi ära. Ma sain rulluiskudele uued rattad. Tuukri tänav oli üleujutatud, nii et autod sinna kinni jäid.

Liiga külm, et mingit adekvaatset pealkirja siia mõelda

Saabusin Tartusse. Mind võttis vastu külm. Esimest korda rabas ta mind silla peal ja jätkas kimbutamist kuni ühikani. (Mulle tuli meelde, et mu jope pole vist ikka sellisteks temperatuurideks mõeldud.) Teist korda tervitas ta mind toas. Sest noh, kui ma reedel ära läksin, keerasin kütte ju maha. Nüüd keerasin suht maksimumi peale radika. Keetsin ühe vee, millest pool jõin teena ära ja teine pool istub mul purgiga süles praegu ja jahtub vaikselt. Ma panin seda juba tegelikult varem tähele, et aknapraost tuleb külma, käed külmetavad sellepärast arvuti taga ja laud on külm, kui katsuda, aga see, mis sealt täna tuleb, on ikka ulme. Toppisin rätiku ette sinna, vähemalt ei puhu nii kõvasti. Laud on ikka külm, kuigi laua all radikas huugab. Oleks siis mingid vanad aknad, saaks aru, et loomulik õhutus. Siukste uute vahelt ei tohiks ju niisugust lauspuhumist olla. Aru ma ei taipa. Ma loodan, et tuba saab ikka varsti nii soojaks, et siin on elutegevus võimalik. Sest tekk on mul nii suviselt õhuke ja pleed on Tallinnas.

Räpinas kiskus ka päris jahedaks. Kõnnin mina lihtsalt mööda teed ja kae nalja, ripsmed lähevad kogu täiega härma. Üldse nägin ma suht polaaruurija moodi välja. Aga ma käisin saunas. Päris saunas. Üle mai-tea-mitme aja. Seal oli soe vähemalt.

Praegu ma peaks hoolega õppima. Tahaks midagi head hoopis. Pagana varbad külmetavad. Ja see purk hakkab ka täitsa ära jahtuma. Häda ja viletsus.

Käesolev postitus kannab muideks järjekorranumbrit 300.

oh see vaene tardo liin

temp on miinus

tuju veider

kriis on küpse

kiri loet

tahaks juba

tahaks juba

räpinahe är

Maavik, õhuvik, tulevik, veevik

Ei läind koju. Ei viitsinud. Passin siin nüüd. Täitsa üksi. Suhtlen maailmaga läbi interneti. Ja läbi tiguposti. Sest üks kiri jõudis täna kohale, mis oli seitsmendamal kuupäeval kirjutatud. Õhh.

Laua peal on tühi küpsisepaber. Ja tühi kruus, mille sees oli jogurt. Ja see kiri. Ja veel üks poolik kiri. Ja hunnik juhtmeid, aga need pole olulised.

Keerasin praegu mõnuga kütet juurde. Peaks muusikat kuulama, annaks meeleolule midagi ehk lisaks. Kas või hullemuse poole.

Vaata seda pilti. Ja kujuta ette, et on soe ja päike paistab ja see mets lõhnab ja sahiseb ja maa on pehme-pehme. Tahan sinna. Tahantahantahan. Raudpoltkindel kõneviis.

Kes siin majas röövib kirju?!

Pealkirja lugeda üheksa-aastase Ott Leplandi häälega. Ei ole. Ikka ei ole.

Kirjandusteaduse eksam oli täna. Milleks ma öö otsa õppisin, kui eksami asemel nemad jällegi kord tunnikontrolli teevad? Tagasiteel ühikasse kõndisin kahe tšiki ees, kes eksami järelkajana arutasid, mis on ikka süliriim ja mis ristriim ja üldiselt oli neil see asi ikka üsna segane. Ma siis jultunult pöörasin ümber ja ütlesin neile, kuidas asjad on. Pärast ikka vabandasin ka pealtkuulamise pärast. Neil ei läinud eriti tuju paremaks  sellest, et ma nii lahkelt neid valgustasin. Sest eksamisse olid nad vist valesti kirjutanud. Vaesed väiksed. See oli praegu peaaegu et iroonia. Alliteratsioon ka.

Öösel kaalusin variante. Võimalikud kõik variandid. Kas minna pärast eksamit koju. Seejuures kas minna bussi või rongiga. Või kui rahast kahju on, siis võiks siin niisama järgmise teisipäevani vegeteerida, eksam ära teha ja siis koju minna. Ei, siis ma vist ei saa jälle koju minna. Aga mul tuli selline koduigatsus järsku peale, et mine hulluks. Mõtlesin juba, kuidas lähen koju ja lasen vanni kuuma vett täis ja siis vedelen seal niikaua kuni paha hakkab. Aga siis langes masendus kui must raske tekk üle mu pea (võrdlus, epiteet!) ja mulle meenus, et meil pole enam vanni. Või siis, meil pole veel vanni, kuidas soovite. Totaalne ebaõnn ja üldine ikaldus. Nüüd ma natuke mõtlen siin veel ja siis vist ikkagi lähen koju. Siin on masendav.

Reedel tegin läbi akna mõne pildi. Pildi pealt ei paista üldse nii ilus kui tegelikult oli. Ja praeguseks pole seda ilu enam üldse järel. Aga külm on küll.

Eksamisesoon

Nii. Räpinas olen.

Neljapäevane semiootika polnudki katastroof, aga midagi suurepärast sealt ka ei tule. Kusjuures, alguses sügisel tundus see täitsa põnev aine. Siis vahepeal viskas täitsa üle ja üldse ei viitsinud. Aga nüüd pärast eksamit on selline tunne, et kuulge, see on ju väga huvitav, võiks veel selle kohta midagi lugeda.

Eile õhtul sain teada folkloristika hinde. A. "Essee" eest sain 25-st punktist 20. Uskumatu. Keskmine hinne tõusis 4.2 peale. Aaga ta hakkab nüüd kolinal langema ka. Pärast semiootikat ja kultuurilugu ja antiigi pärandit. Kirjandusteadust nii väga ei karda.

Hoiatus: järgneb terve lõik virinat. Tänase päeva ülesanne on kirjutada kultuurilugude essee. Või noh, kolme küsimuse vastustest koosnev tekst. Orkuti kommuunis teised porisevad, et nad ei suuda oma kirjatükki 5000 tähemärgi piiridesse pigistada. Mina virisen, et ma ei suuda nii palju kirjutada, sest ma lihtsalt ei tea vastuseid. Sest see pole essee stiilis "mina arvan nii", vaid arutelu etteantud materjali üle etteandmata autoriteetseid seisukohti kasutades. Etteantud materjali pole ma suures osas jõudnud lugeda ja neid autoriteetseid seisukohti mul ka pole. Nulliring. Näis, mis ma õhtuks välja mõtlen.

Eile lõuna paiku oli lingvistika olümpiaadi koosolek ka. Huvitav oli. Minu ülesanne läheb eelvooru. Korra arvati, et see on piisavalt raske, et sobiks lõppvooru ka, aga kuna eelvooruski on praegu ülesandeid puudu, siis läheb ikkagi eelvooru. Reeli rääkis, kuidas kõik on Eestist ära. Axel on Saksamaal ja Renate on Soomes ja Kärt on ka kusagil ja Sander on lihtsalt väga hõivatud. Ja siis ongi ülesannetega raske. Ma võiks neid teha küll rohkem, aga mul ei tule üle ühe korra aastas vist vaimu peale. Ja minu ülesandeid tuleb enne ringlusse laskmist nagunii natuke kohendada ka.

Me oleme lühikese jutu mehed

Hommikul oli jalas siuke kramp, et sure ära. Isegi nutta ei saanud.

Bussijuht oli mu peale pahane, kui ma tahtsin oma kotti alt võtta. Ta tahtis seda mulle ise anda.

Mismõttes mulle polegi kirja???

Bitteri šokolaadi söön praegu.

Ahjaa, see semiootika ka.

Epanastroof

Nii. Vabandust, läksin eelmine kord natuke endast välja. Selgus, et seda kõige haigemat ülesannet saab uuesti teha. Täpselt sama ülesannet. Just hetk tagasi lõpetasin. Aga "essee" (mis pidi olema essee, aga minul oli ta rohkem pajatuse moodi), läks untsu. Seda uuesti teha ei saa, ja tosi hyvää, sest ega ma ei tahakski.

Üldiselt ma olen viimased umbes kaheksa tundi semiootikaga tegelenud. Ja tegelen ilmselt lühikeste hingetõmbepausidega järgmised 34 tundi. Sest mina olengi see viimase hetke õppija. Kuni viimase minutini ei liiguta lillegi ja siis on õnnelik, kui võimalikult kiiresti asjaga ühele poole saab. Ja magamine on nõrkadele. Neljapäeval kell neli teen ma eksami ja pärast seda on mul aega laupäeva õhtuni, et õppida ära kultuurilood ja kirjutada essee. Ja pärast seda õpin ma kirjandusteadust, esmaspäeval on eksam. Kuulge, enda arvates ma ei pannud ju neid eksameid endale nii tihedalt.

Vahepeal oleks veel vaja jõuda lingvistika koosolekule ja ilmselt Räpinasse ka. Sellega ma olen juba leppinud, et Zetode kontsert jääb seekord minu poolt külastamata. Kultuurilood on selle asemel. Mõnna. Mitte.

Kuul pähe

Mina ei oska. Ei oska kirjutada koduesseed, kui netis ja arvutis on hunnik asjassepuutuvat materjali, millest maha kirjutada ei tohi, aga samas ei ole mitte kuskilt võimalik leida seletusi mingitele pagana mõistetele, mille seletust nõutakse. Kuri olen. Kolmandiku võrra enda peale, et ma ei oska mulli ajada, kolmandiku võrra õppejõu peale, et tema küsitud asju ei ole üheski materjalis ja ma näen neid pagana mõisteid esimest korda ja kolmandiku võrra ülejäänud maailma peale, kes ei ole viitsinud neid pagana mõisteid netis lahti seletada. Pagana folkloristika, ma ütlen. Peaks ju olema hea ja lihtne aine. Ma ei kujuta ette, mis uimas see õppejõud oli, kui ta mu esimest kontrolltööd hindas. Omaarust ma panin mingit täiesti teemast mööda ehku peale mula, aga näed, sain maksimumpunktid. Praegu panin ka teemast mööda mula. Natuke oli teemasse ka, aga seda oli liiga vähe. Sest kui mul tiksub ekraani peal 45 minutit, siis mina ei ole võimeline mingit mõistlikku teksti kirjutama. Ja eriti kurjaks sain ma siis, kui ülesande tekstis oli öeldud, et kopeeri antud regilaulust vajalikud lõigud vastusekasti, aga kopeerida ei saa. Lihtsalt ei ole võimalik. Ja kell tiksub ekraanil ja mina muudkui vuhtigu neid ümber kirjutada. Aitäh.

Mõttes olen ma praegu ropendanud rohkem kui terve eelmise aasta jooksul.

Ma käänan, sa pööra

Üks teeb oma magistritööd eesti keele kasutamise kohta. Lingi taga on küsitlus, mida soovitan soojalt ära täita, väga huvitav oli.

Öised lood

Mul on nii palju mõtteid! Nii palju plaane, kavatsusi, süsteeme. Ma tahaks jubedalt asju ajada, korraldada, organiseerida. Aga teised pidurdavad. Loogiline ka, vara veel tegutseda. Ja teistel on muu elu kah, mitte nagu minul. Aga ma ju tahaks kohe ja praegu. Süsteeme ja asju. Proovin mitte olla pahane, kui mu meilile kahe päeva jooksul ei vastata. Proovin suhtuda mõistvalt, kui lubatakse homme midagi saata, aga ei saadeta. Proovin endale sisendada, et ei ole mõtet nii vara hakata jebima. Aga tahaks ju! Samas ma isegi võtan endale mõnikord terve nädala mõtlemisaega, enne kui mõnele kirjale vastan. Teise silmas pindu näen, aga enda silmas palki ei näe?

Sugupuu väljaprintimiseks kulub 18 lehte paberit. Suuruses A0.

Mul tuli üks lugu. Karmoškalugu. Lihtsalt tuli eikusagilt. Mõnikord sellised eikusagilt tulnud ja natuke isegi kohaletiritud lood lähevad ka veidi aja pärast eikusagile. Kui üles ei kirjuta. Aga siis pole väga kahju ka. Oleneb, kui tiritud nad on. Nüüd kirjutasin üles. Umbes poole. Tegelikult ta pole veel päris valmis ka.

Ilma kivita! Juustega! Appi...

Ma sain praegu vist närvivapustuse. Üks soome tüüp, kellega ma msn-is räägin mõnikord, saatis mulle pildid, mis on tehtud temast pärast seda, kui ta tuttav jaapani tüdruk oli ta ära meikinud ja tüdrukuriided selga pannud. Kust tulevad sellised mõtted? Kust tulevad sellised inimesed? Ja miks mind sellistega karistatakse?

Minu aeglane aastavahetus ja üsna kiire sünnipäev

Ma ikka mõtlesin, et oleks vaja natuke detailsemat kirjeldust ka kui see eelmine postitus.

Eelmisel pühapäeval siis käisime tädi Mai uut meest ja uut kodu üle vaatamas. Jube pisike korter on, aga üldiselt vist kiideti heaks. Siis istusin ma rongi peale ja hakkasin Tartu poole loksuma. Alguses paistis hästi ilus päike rongi sisse. Mõnus oli. Mingid pisikesed lapsed tatsusid mööda rongi ringi ja naeratasid mulle iga kord, kui minust möödusid. Muusikat kuulasin. Siis ma jõudsin Tartusse ja kolisin ennast Kalle auto peale ümber. Ja siis millalgi jõudsime Räpinasse ka. Ja siis oli lihtsalt liiga hea olla. Noh, selle väikse detailiga, et mul oli sajandi nohu. Kolmapäeval käisime Tartus laululava juures uisutamas ja Tarmo sünnipäeval. Ja siis tuli aastavahetus. Mul ei ole veel elu sees nii rahvarohket aastavahetust olnud. Ja ilutulestikku ma pole vist ka nii lähedalt näinud. Räpina on üldse mingi huvitav koht. Nagu oleks linn, aga kõige kõrgemad majad on kolmekorruselised, mis minu jaoks tundub lihtsalt nagu väga suur alev. Ilm oli ka mõnus. Külm, see tähendab. Lund sadas ja sadas. Ja täiskuu oli. Ja Marten oli armas. Ja Suusi on mu sõber, mis siis, et ma kardan jubedalt koeri. Ja siis laupäeva hommikul kell 7.30 hakkasime Tallinna poole sõitma. Temperatuuri ma parem ei ütle, sest ma ei mäleta täpselt, aga see oli ikka ulme. Lumi oli ka ulme. Mida Tallinnale lähemale me jõudsime, seda huvitavamaks läksid teeolud, kuni lõpuks hakkas tee üldse ära kaduma. Aga kohale jõudsime. Ja siis hakkas minu iga-aastane võidujooks ajaga. Ja hoolimata Kallest, kes oli asendamatu (asendamatuid inimesi ei ole, tema asendab), olin ma jälle lootusetult graafikust maas. Lõpuks sain kuidagi omadega valmis ja hakkasime Jeti jäähalli otsima. Ja ennäe, kõik mu külalised olid sinna enne mind jõudnud. Ja siis me uisutasime. Jube mõnus oli. Ardo ei seisnud ilma Mari-Annita püsti, Marta ei seisnud ilma Maritita püsti. Kristjan ja Siim rääkisid ma-ei-tea-millest. Marella oli lihtsalt antihüpohondrik. Ja siis saabus kogu see kamp minu juurde, kus söötsin neile sisse tee ja pitsa ja jäätise ja koogi. Ja huvitaval kombel sõin ma ise ainult ühe tüki pitsat, mis on täiesti ennekuulmatu. Lihtsalt pärast seda ühte tükki ma kohe rohkem ei tahtnud, pärast unustasin ära ja hommikul oli juba otsas. Aga räägitakse, et oli hea pitsa. Siim ehitas klotsidest torni, meie vaatasime Jääaega. Kui siia lisada nüüd jäätis ja limonaad, siis tundub, et mis pagana laste sünnipäev mul oli. Aga ma loodan, et kõik olid rahul. Mina olin küll rahul. Kõige tähtsam oli ikkagi see, et mulle olulised inimesed koos olid. Kui teid ei oleks, ei oleks mind ka. Pühapäeval ehk eile sõitis Kalle minema. Täitsa ära. Niuks.

Praegu ma peaks õppima. Üldse ei taha.

Natuke hiljem: Täna on Siimu sünnipäev :). Kalli. Õppida ei taha endiselt :(.

Nad ütlevad, et selle nimi on õnn.