Kui kõrged olid lauad ja laed

Kärsatan siin sugupuu kallal ajusid. Vahepeal jään mõttesse. Üks hetk vahtisin niisama lakke. Ja äkki oli laes päikesejänku. Minu kella klaasi tehtud päikesejänku. Ja järsku tuli meelde, kuidas väiksena maal meeldis mulle väga peeglitega päikesejänkusid teha. Vanaema peeglilaua sahtlis oli palju erinevaid peegleid: väikseid ja suuri, ümmargusi ja kandilisi, raamiga ja raamita, terveid ja veidi katkisi. Üks peegel oli näiteks kolmnurkne, ilusa kaunistatud raami ja varrega. Istusin vanaema-vanaisa magamistoas ja mängisin päikesejänkudega. Või olin voodis siruli ja võnksutasin päikesejänkut kiiresti-kiiresti üle lae. Seal peeglilaua sahtlis oli üldse igasuguseid põnevaid asju. Kamme, pärleid, ehtekarpe, kreemipotsikuid (näokreemi lubas vanaema vist paar korda proovida ka, jalakreem oli naljakas hambapastatuubi moodi pakis ja lõhnas imelikult), puudritoos (kahjuks või õnneks tühi), lokirulle, mansetinööpe, lipsunõelu, prosse. Ühed pärlid olid "võlupärlid". Kui neid veidi aega laualambi valguse all hoida, hakkasid nad pimedas helendama. Mulle meeldis neid pärleid jaaniussiks mõelda ja nendega pimedas vannitoas mängida. Vanaema magamistoas olid üldse palju huvitavamad "mänguasjad" kui lastetoas. Karbitäis nööpe, millega ma poodi mängisin, hoolega hoitud kaunistustega papist taldrikud, mille pealt me kuivatatud õunu sõime (norm oli rangelt 20 tükki, mida ma isiklikult üle lugesin). Vana kaal ja kohviveski. Iidsetest aegadest pärit raadio. Kõrgel kapi otsas olev karp, milles peitusid mustad lipsudega lakk-kingad, mida keegi kunagi ei kandnud, aga mulle jalgaproovimiseks vahel lubati. Kingakarbi all olev kapp, milles oli hunnikutes riidetükke, mille peal ma nööbiõmblemist harjutasin ja millest Pipile toogasid pusserdasin. Pipi oli riidest nukk, mille vanaema mulle tegi. Tal olid oranžid juuksed ja vildikatega joonistatud nägu. Muidu oli ta üleni valge. Ma ausõna ei tea, kuhu ta nüüd saanud on. Mulle meeldis õmbluskarbist niiti valida, kapist riidetükki valida, nõela valida, nõelale niiti taha panna ja seejärel riidetüki kõige meeletumaks pusaks kokku traageldada. Kirjtuslaua alumises sahtlis olid vanaisa mängukaardid, kaks komplekti, pruunide ja roheliste tagustega. Pruunidega tohtisime me mängida, rohelised olid justkui pidupäevaks. Kaartidega mängisime me linnade põletamist. Ja poodi. Sest nööpide ostmiseks on ju raha vaja. Oo ja loomulikult, kõige tähtsam oli kõige ülemine kirjutuslaua sahtel. Sest seal olid raamatud. Ja värvipliiatsid. Aga eelkõige ikkagi raamatud. Neid ma "lugesin". Pärast muidugi lugesin päriselt ka. Aga vanaema luges mulle neid ette. Minu lemmikud olid "Pöial-Liisi", "Jänesepoeg, kes ei tahtnud magama jääda" ja "Vaeslaps ja talutüdruk". Kõik ei olnud juturaamatud. Oli ka pildiraamatuid lilledest ja viljapuudest, nimetused neljas keeles all. Võõrkeeli ma nende abil just selgeks ei saanud, aga r-hääliku küll. See sõna oli "mõrrrrrrrrsjalill!". Minu kaks lemmiklille sealt raamatust olidki mõrsjalill ja peiulill. Oo ja siis vanaema laulis ju veel mulle. "Süda tuksub tuks-tuks-tuks" ja "Suured koerad ja väiksed koerad" ja "Ma tahaksin kodus olla". Aga ma olin siis nii väike. Ma mäletan pigen seda fakti, et ta laulis ja võib-olla isegi ta hääletooni, aga neid olukordi või tegevusi küll mitte, mille juurde ta laulis. Kui ma suuremaks sain, siis ei laulnud ta enam. Aga võib-olla ei olnud mul lihtsalt aega kuulata. Mul ei olnud enam aega, et minna ja mängida päikesejänkudega.

Palav on

Ma ju ootasin suve. Igal aastal lähen ma massipsühhoosi õnge ja peaaegu et hakkan uskuma, et talv on kõle ja kole ja suvi on õnne tipp. Kuigi ma tean väga hästi, et mulle suvi ei meeldi. Just ilma pärast. Ja nüüd on see käes. Grete ei luba akent lahti teha ja nii ma siin vaikselt lämbun. Sest palav ja umbne ja vastik on. Hetkel ei ole tuju õue ka minna. Seal on ju päike. Reedel, kui ma Viimsis lühikeste varrukatega tšillisin ja ilma nautisin, istus teise pingi peal oma lapsega üks tädi, kellel oli villane mantel seljas ja müts peas. Ma vahtisin teda natuke aega mõistmatuses, aga kuna ta ei teinud katsetki oma varustusest vabaneda, siis otsustasin, et ise teab, ja hoidusin hoolega tema poole vaatamast. Reedel oli optimum. Tänaseks on see juba ületatud.

Viis roosi palun, jah, aitäh

Täna algas suvi. Isegi Viimsi tuulekoridorides lõõskas päike, mina olin lühikeste varrukate väel ja kuskil mängis keegi klaveril Kariibi mere piraatide teemat.

Marella sünnipäeval nägin Mõmmit ja Joonast, keda polnud sada aastat näinud. Marella maja on nii ilus. Väljast praegu veel mitte eriti, aga seest küll. Väga peen. Ja Marellal oli üks plaat, mille ta pani mängima ja mis mulle hakkas meeldima. Kings of Leon oli selle bändi nimi.

Kes meil täna Leida on?

Antud:
Punkt A = minu kodu
Punkt B = Ossi kodu
t1 (kohalejõudmise ajahetk) = 06.00

Leida:
t0 ehk ajahetk, millal ma pean punktist A väljuma, et ajahetkeks t1 olla punktis B ja kirjeldus, kuidas see kõik peaks välja nägema

Lahendus nr 1:

• 04.00 äratus
• 04.15 äratus vol2, painutused-venitused, hommmmmikusöök!
• 04.45 väljumine reipal sammul punktist A ja suundumine Vineeri peatuse poole marsruudil Tedre-Asula-Pärnu mnt pikkusega u 1,8 km
• 05.18 istumine trammile nr 4 ja suundumine Hobujaama peatuse poole marsruudil Pärnu mnt-Narva mnt pikkusega u 2 km
• 05.31 istumine Viru keskuses bussile nr 1a ja suundumine Viimsi haigla peatuse poole marsruudil Narva mnt-Pirita tee-Merivälja tee-Randvere tee-Aiandi tee-Nelgi tee-Aiandi tee-Randvere tee-Ravi tee, pikkus teadmata
• 05.55 väljumine bussist ja äärmiselt reipal sammul suundumine otse punkti B poole, marsruut ja pikkus teadmata

Lahendus nr 2:

• 05.00 äratus
• 05.15 äratus vol2, hommikusöööök...
• 05.30 väljumine punktist A, istumine taksosse ja sõitmine punkti B, marsruudil pikkusega u 15 km, hinnaga vähemalt 140 eeku

Veel lahendusi?

Siuke taevas ongi nagu vä?

Sürr

Seda, kuidas see kõik algas, ma enam ei mäleta. Igatahes ühel hetkel olin ma mingis kohas. See tundus mingi kultuurimaja või kontserdisaal või midagi. Eesti lastekoor esines seal. Kuigi mina olin juba tegelikult koorist välja arvatud ja polnud palju aega proovides käinud, tahtsin ma koos nendega esineda. Aga loomulikult ma ei osanud laule ja neil olid mingid kirved liikumised ka seal juures, nii et ma feilisin täiega. Rahvariided olid mul seljas. Mingid võõrad, mitte minu omad. Siis oli mingi vaheaeg vist vahel ja mul tuli meelde, et ma ju esinen kandlega ka seal. Kukulinnu ja muusikakooli omadega vist. Ainult et mu kannel oli kadunud. Siis lõppes vaheaeg ja lastekoor hakkas lavale minema ja tüdrukud kutsusid mind ka, aga ma ütlesin, et ma ei saa, sest ma pean vahetult pärast neid kandlega laval olema, aga mu kannel on kadunud ja ma pean selle üles otsima. Siis jooksin lava kõrval koridorides ringi nagu peata kana ja otsisin kannelt. Mõtlesin, et äkki see on juba laval, aga vaatama minna ei saanud, sest kontsert käis ju. Lootsin, et Malle on selle ära häälestanud, sest mina küll ei olnud. Kui lastekoor lõpetas ja minu kord oleks pidanud tulema, piilusin ukse vahelt lavale. Malle ja Ann ja teised panid kandleid paika. Minu oma ei paistnud kusagil. Pagan. Aga vahepeal olin leidnud oma rahvariided üles ja üritasin neid endale selga panna, mis ei õnnestunud kuidagi. Otsustasin, et need võõrad käivad küll ja vakmistusin igaks juhuks ikkagi lavale minema. Aga miskipärast kandled ei hakanudki mängima, vaid esinema hakkas hoopis mingi välismaalt pärit rahvamuusikaansambel. Nad esinesid teisest ruumist, sest sellele kontserdilavale nad ei mahtunud ära, kuigi neid oli mingi kuus või seitse tükki ainult. Uks oli vahelt lahti ja siis publik kuulas. Marie ei saanud aru, et nad nii esinevadki ja arvas vist, et kontsert on läbi ja hakkas minuga jutustama. Me istusime laval miskipärast. Ma keelasin teda, et kuule, kontsert kestab veel. Kui kontsert läbi sai, oli publik üliõnnelik ja plaksutas päris kaua. Aga minul oli äärmiselt piinlik kõigi oma feilimiste pärast ja läksin ruttu lavalt minema. Istusin seal koridoris ja Siim läks mööda. Tal oli jope seljas ja müts peas. Küsisin, et kas ta ikka tuleb ülehomme (filmiõhtule). Lubas tulla. Siis tuli Marit ja me läksime koos välja. Sellel kohal on väike mälulünk. Igatahes oli õues Suur Lumi. Marit või keegi rääkis, kuidas Oleg või keegi sõidab mingi agregaadiga ringi ja me võiks vaatama minna. Järgnevalt nägin vähemalt mina kõike läbi selle sõitja silmade. See oli mingi selline natuke motika moodi asi, mis sõitis mööda lumes olevat rööbast. Kütust sellel ei olnudki, ta sõitis kuidagi sellel põhimõttel, kuidas ükskõik, mis asi mäest alla veereb. Ehk siis ta näis koguaeg mäest alla veerevat, kuigi maapind oli täiesti horisontaalne. Ja ta sõitis ja sõitis. Mööda Endla tänavat ja keeras Tulikasse ja siis minu kodust mööda ja siis kuskile mulle tundmatusse kohta. Igatahes ühel hetkel oli see sõitja kuskil hästi-hästi kõrgel ja hüppas alla. Nagu kuristiku äärelt vms. Meie kõik kriiskasime. Tema kohal avanes langevari ja ta maandus ühe ilmatuma kõrge puu tüve küljes olevale platvormile. Seal oli veel temasuguseid, kes olid sinna maandunud. Nad näitasid, kuidas nad saavad kõrgetest kohtadest alla hüpata ja oma langemiskiirust reguleerida, nii et nad pikendavad ja lühendavad trosse, mis on nende ja langevarju vahel. Väga segane, ma tean. Te peaks seda ise nägema. Siis olime me kuidagi sattunud ühte naljakasse lifti. Selle konstruktsioon oli metalltorudest, mis moodustasid meie ümber kera. Liftis olime siis mina, Marit, Siim ja Mari-Ann. Lift viis meid hästi-hästi kõrgele, kuni jõudsime mingi kõrge torni tippu. Sealt oli võimalik ise niimoodi alla hüpata nagu need teised. Marit tahtis kohe proovida, aga mina takistasin teda ja ütlesin talle, et see on ohtlik ja tal pole ju kiivrit ja asju. Marit õnneks võttis mind kuulda. Siis aga jagunes lift kaheks klaaskastiks (nagu Willy Wonka klaaslift), ühes olid Siim ja Mari-Ann ja teises Marit ja mina. Kastid sööstsid mingist korstnast välja ja jäid natuke korstnast eemal õhku rippuma. Ja siis Marit õpetas, et me peame neid kaste kallutama, et korstnasse tagasi hõljuda. Ja siis me kallutasime ja vupsasime korstnasse tagasi. Ja edasi ma ei mäleta enam.

Kesse siis joodab lapsele pulbripiima, õhhh

Vaade Lasnamäelt kaheksanda korruse aknast peaks olema meeldiv. Vanalinn, meri, kõrghooned. Aga imelik on hoopis.

7 tõde

No näed siis, nagu juba vist mainitud, käskis tädi Mai mul kirjutama kukkuda.

1. Mulle ei meeldi kirjutada etteantud teemal etteantud tähtajaks etteantud mahus asja, olgu see siis kirjand, essee, referaat, kroonika, reisipäevik või mis iganes. Eriti, kui seda hinnatakse. Et te teaks. Aga hea inimesena proovin ma siiski mõnikord end kokku võtta ja midagi pliiatsist välja punnitada. Ja peaaegu alati kahetsen, et üldse alustasin. Ja mõnikord ma lihtsalt keeldun. Sõltumata sellest, on see siis riigieksami proovikirjand või mõni muu elulise tähtsusega asi.

2. Ma olen sündinud Kaljukits ja kasvanud introvert mõlema kõige hullemas tähenduses. Võin olla pedant ja tähenärija, võin kohati omada ime(liku)kspandavat mälu ja tähelepanuvõimet. Helgetel hetkedel suudan säilitada rahu rasketes olukordades ja oma keskmisest suuremat loomulikku intelligentsi kasutades lahendada mõnegi probleemi. Aga parandamatu flegmaatikuna võin ma olla tiguaeglase reaktsiooniga (või ei reageeri üldse), veidi kummalise huumorimeelega (või lihtsalt ei saa naljadest aru), ajuti piinlikkusttekitavalt hajameelne ja pika mõtlemisega. Ei-tea-kust olen kogunud endale terve kuhja alaväärsuskomplekse, mis põhjustavad selliseid nähtusi nagu vastumeelsus verbaalse suhtluse vastu, endast vanemate inimeste automaatse ja kategoorilise teietamise, mida ma ei suuda jätta ka pärast mitmeaastast tutvust ja tuttava palvet minna 'sina' peale üle, unenäod teemal "kui ebaõiglane on maailm" jne jne.

3. Ma tean täpselt, milline ma tahaksin olla täna, homme, viie, kümne aasta pärast. Niiöelda viisaastakuplaanid on tehtud. Ja ma usun, ma tõesti usun, et kõik on võimalik. Ehk kui ma ise piisavalt tahan ja selle kõige nimel pingutan, siis saabki see nii olema. Sest eesmärgid peavad suured ja uhked ja säravad olema. Aga ma tean ka (nii kurb ja pettumust valmistav kui see ka pole), et maailm mõjutab mind rohkem kui mina maailma. Ja ma pean olema valmis selleks, et kõik hakkab hoopis teistmoodi olema.

4. Ehkki ülejäänud kodanikele võib teatud situatsioonides näida, et ma olen äärmiselt alandlik ja leplik ja vastuvaidlematult nende teenistuses (vt punkti 2), teen ma siiski alati ainult seda, mida mina tahan (vt näiteks punkti 1). Ma tean ise, mis on mulle kõige parem (vt punkti 3). Ja saladuskatte all öeldes, enda arvates tean ma ka seda, mis on teistele kõige parem. Aga tänades minu introvertsust, ei lähe ma seda neile õnneks kuulutama. Muidu oleksin ma oma maailmapäästmisplaanidega ammu hullumajas või midagi veel hullemat.

5. Mõnikord (seda juhtub tegelikult päris tihti) tunnen ma ennast tulnukana. Nagu ma ei kuuluks siia maailma. Seisan tänaval, vaatan kõiki neid inimesi ja ei saa aru, kes nad on, kust nad tulevad, miks nad lähevad. Mängin kannelt ja hetkeks tundub mulle, et ma ei saa aru, kes ma olen, miks ma siin olen, mida ma teen, mis pagana asi see siin mul käte all on. Vaatan, kuidas inimesed oma igapäevaseid pisikesi asjaajamisi ajavad. Mida nad teevad, miks nad nii teevad? See ei ole imestus, see on võõristus. Mõnikord ma tunnen, nagu ma oleks võõras kehas. Siis tundub mulle, et kui ma ainult saaksin oma kehast väljuda, oleks kõik jälle hästi. Ma jätaksin maha oma alaväärsuskompleksid, piinlikkuse, halvad mälestused. Et ma ei peaks järgima kõiki neid norme, mille inimesed on kehtestanud. Tarbimisühiskond. Infoühiskond. Tsivilisatsioon. Kuradile. Erki rääkis mulle, kuidas maailm oleks palju parem paik, kui iga inimene ei peaks iga päev ja iga sekund oma väärtust tõestama. Kui iga inimene oleks ülim väärtus by default. Mulle meeldiks see.

6. Ma kardan kadumist, olematuks muutumist, seda, mida nimetatakse 'surmaks'. Iga kell eelistaksin ma pikka ja igavat elu lühikesele, aga elamusterohkele. /.../ Ma ei usu ühtegi jumalat.

7. Kõigest hoolimata olen ma siiski inimene. Ja see on kõige parem asi, mis minuga kunagi võis juhtuda.

The worst moment for the atheist is when he is really thankful and has nobody to thank.

Dante Gabriel Rossetti

Ei taha

Ei taha kirjutada 7 tõde, mis tädi Mai oma blogis palus. Vähemalt praegu. Ei taha tööle minna. Sest see laps on haige. Täna magas terve päeva. Ja kuna ta terve päeva magas, siis ei olnud mul midagi teha ja paratamatult jäin ise pidevalt magama. Ärkasin iga krõpsu peale üles ja andsin endale arutuid lubadusi, et nüüd suudan üleval olla ja mitte uuesti magama jääda. Aga jäin ikkagi. Ja mul on veidi piinlik selle ema ees, et jään tööpostil magama. Lubamatu. Mis siis, et see laps magas ja suurem osa ajast mind ei vajanud. Ikkagi.

Magada tahaks, aga ei julge. Kui ta homme ikka samamoodi loid on ja magab, siis ma ju magan nagunii, hoolimata sellest, kui väsinud ma olen.

Vaatasin filmi. The Notebook. Üldiselt meeldis. Tegelikult on see maailma kõige kurvem film, aga mulle tundus see jube naljakas, sest Pungas mängib seal peaosa. Päriselt ka.

Pidupäeva pitsa

Kõik kirjutavad muudkui retsepte oma blogidesse. Ma siis kirjutan ka. Oma pitsaretsepti kirjutan. Selle pitsa, mida on meie kodus tehtud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Nüüdseks olen ma selle salajase kunsti täielikult omandanud ja piinan sellega pidupäevadel kõiki oma külalisi. Alljärgneva õpetuse täpsel järgimisel on sul tulemuseks kaks plaaditäit pitsat. Kuid kui sa oled normaalne inimene normaalse isuga, siis jaga kõik pooleks.

1. Mine poodi ja osta sealt:

• 2 pakki pitsapõhjapulbrit (peaks olema jahude riiulis)
• 2 purki pitsakatet (Salvesti oma, ja varu kannatust, sest sa otsid seda päris tükk aega)
• 490 g hakkliha (või umbes nii palju)
• 1 keskmine purk suuremat sorti hapukurke (sobivad ka marineeritud)
• 1 purk punaseid konservube
• 1 purk šampinjone (juhul kui sööjate hulgas pole kategoorilisi seenevihkajaid, nagu mul mõnikord)
• 4 suuremat tomatit
• juustu vastavalt rahakotile (üldiselt mida rohkem, seda parem)

2. Prae hakkliha ja maitsesta soola ja pipraga (ja vaata, et sul oleks soolatoos, mille kaas püsib kinni, sest muidu juhtub nii nagu mul ükskord).
3. Võta diivani tagant üks sibul, koori ära ja lõika ratasteks. Otsi taskurätik ja nuuska nina. Sama tee kurkide ja tomatitega, ehk siis lõika ratasteks.
4. Määri pannid õliga kokku.
5. Sega kausis pitsapõhjapulber veega, üks pakk esialgu. Vett võid panna julgelt rohkem, kui pakil kirjas.
6. Nüüd tuleb lõbus osa. Varu endale üks anum veega ja hakka märgade kätega tainast plaadi peale panema. Silu see ilusti mööda plaati laiali. Vahepeal mine esimesele külalisele ukse peale vastu ja pane ta juustu riivima. Määri tainast edasi, kuni see katab kogu plaadi põhja.
7. Järgnevalt võid vastavalt soovile kasutada käsi või lusikat. Määri põhjale pitsakate (1 purk) ja sinna peale pool hakklihast. Raputa pitsale pool purki pitsamaitseainet, seejärel oad, kurgid, tomatid, sibularõngad ja seened (kõigest pool, eksju). Mõnuga (ja kui ma ütlen mõnuga, siis ma tõesti mõtlen mõnuga) ketšupit ja kõige peale riivitud juust.
8. Avasta, et ahi oleks tegelikult tulnud kuskil 6. ja 7. punkti vahel sooja panna. Tee seda nüüd. Ja küpseta pitsat 200 kraadi juures pool tundi või nii kaua kuni valmis saab.
9.-12. Korda punkte 5.-8. teise panniga.
13. Asu sööma. Kõrvale joo Kellukese limonaadi või mida soovid.

Juba linnukesed

Aprill on käes ja õues on suvi. Täna käisin ilma jopeta õues. Ei külmunud ära. Kristiines on mingid hullud päevad vms. Värviline üürgav buss laaberdab mööda linna ringi. Raamatukogus käisin, aga seal ei olnud seda, mida ma tahtsin. Ma ei julgend küsida ka. Kui raamatukogu juures Kristjanit ootasin, siis võtsin päikest. Kui päike ära läks, siis võtsin pilvi. Siis tuli tuul ja võttis minu. Natuke jahe oli. Aga muidu super. Kristjan rääkis, kuidas kõik on nii lollid. Jälle. Sest ta on seda juba mulle rääkinud. Aga kuna teatavasti talle meeldib oma arvamust avaldada asjade suhtes, mille kohta tal on oma arvamus, ja mina üldjuhul olen nõus teda kuulama, siis on ju kõik korras.

Bussis olid kaks tšikki, kes ütlesid kõigile tere ja hüüdsid silmi pööritades nördinult üle bussi, et nad ei saa aru, miks keegi neile tere vastu ei ütle. Nad on ju juba terve bussi läbi käinud, aga eestlased on lihtsalt nii igavad inimesed, et ei ütle tere.

Muidu on lebo.