Reaali vilistlapäev oli. Meie klassist oli kohal kuus tüdrukut üheteistkümnest ja kaheksa poissi kahekümne neljast. Millest me järeldame, et...? Paralleelid olid märksa tihedamalt esindatud. Üldiselt oli tore. Nägi õpetajaid ja... Õnneks üks teatud tüüp ei ilmunud kohale. Lucky me. Pärast läksime seltskonnaga (Mari-Ann, Marit, Siim, Kristjan) Karja Keldrisse sööma, sest mina, Mari-Ann ja Siim olime nälga suremas. Seal liitus meiega ka Kristel, kes laskus Maritiga vestlusesse teemal Tartu Ülikool. Siim ja Kristjan olid juba laskunud vestlusesse Majandus Ja Poliitika. Nii ei jäänud minul ja Mari-Annil suurt muud üle kui valida kahe eelnimetatud vestluse vahel või teha oma kamp. Hetkel t1 hakkasid nurgast kostma ähvardavad sündihelid ja meditatiivsed üks-üks-üks...üks-üks leelutused. Pagesime Pätrikusse, mille olid vallutanud Reaalkooli vilistlaste nooremad generatsioonid. Kristjan üritas Kristelit veenda oma teadmistes eesti liikluskultuurist, Kristel üritas Siimu veenda joomise vajalikkuses, Siim üritas Maritit veenda riideid seljast võtma. Mina olin vandeseltslaslikult vait. Varsti ühines seltskonnaga Marella ja pärast nägime korraks isegi Maarjat. Veidi enne südaööd hakkasid aga kõik koju sättima. Kiirustasime trollipeatuse poole lootuses jõuda täpselt, aga Mari-Ann ja mina pidime pettuma: olime täpselt minuti hilinenud. Siim, nagu ma teada sain, jõuab aga alati imetäpselt trolli peale. Nii ei olnudki imestada, kui kohe tuligi tema troll. Me saime Mari-Anniga tervelt kümme minutit peatuses külmetada. Pakane on täna öösel korralik.
kle, ole musi, pane mingine mailiaadress või telehvooninummer, tahax inglise vikist rääkida, a ma pole senimaani aru saand, mismoodu vikis üldse see suhtlemine funkkab :)
VastaKustutalauriito@mail.ee