Ohhh...
See oli üks tormiline nädalavahetus... Või siis ka mitte. Oleneb, kust otsast vaadata ja kes vaatab. Alustame siis algusest. Neljapäev. Kiire hüpe lingvistikasse (kuna hambaarsti juures läks üle mõistuse kaua, siis jäin veidi hiljaks; minu saabudes oli jututuba juba ammu alanud ja jätkus ilmselt pärast minu lahkumist samas vaimus, nad saaksid tõesti ilma minuta ka suurepäraselt hakkama), hoogne kablutus Balti Jaama ja istusingi rongi peal, kaasas "Vihurimäe" ja Tartu kaart. Kohale jõudes veendusin, et püsin graafikus ja asusin otsima filmiõhtut. Leidsin selle üllatavalt ruttu. See Tartu Ülikooli kaart on petlik, ärge seda uskuge, need tänavad ainult näivad nii pikad, tegelikult on hoopis poole lühemad. Tutvusin kolme füüsikuga, vaatasime kaks Monty Pythoni filmi. Positiivne oli. Siis hakkasime Maritiga kodu otsima. Martin oli õnneks kaasas. Muidu oleksime võib-olla ei-tea-kus lõpetanud. Nägin ära Mariti kodu. Kommenteerisin. Kommenteerisin veel. Magasin, nagu alati võõras kohas, väga hakitult. Marit käskis ennast enne 11 mitte üles ajada. Kell 12 umbes seitsmendat korda ärgates julgesin üles tõusta ja natuke sahistada. Marit tegi putru, mida me sõime mustikatega. Niisiis reede. Läksime kaltsukaid otsima. Leidsime füüsikahoone ja Villa Margaretha. Siis leidsime kaltsukad. Ostsin kolm kapsunit ja salli ja küsisin murelikult Mariti käest: "Ega polnud ju palju?". Marit oli näljast nõrkemas, nii et läksime Tsink Plekk Pange sööma. Tellisime kevadrullid. Mina pidin kaks Mariti oma ära sööma, sest ta ei jaksanud enam. Tellisime magustoitu. Siin pidin ka mina pool jäätist järele jätma, niivõrd piinlikkustvalmistav, kui see ka polnud. Kablutasime korraks koju, et tavaar ära panna ja jätkata kultuuriprogrammiga. Nägin ära Cinamoni. Vaatasime filmi "Benjamin Buttoni elu". Kes ei ole seda filmi näinud, siis paluks kiiremas korras minna vaatama. See on lihtsalt liiga hea. Sellepärast. Muideks. Kristel ja Martin olid ka meiega samal seansil, aga nad märkasid seda alles pärast filmi lõppu, kui me neile nina alla läksime. Siis läksime "Ristiisasse" jooma ja sööma. Marit luges kõigile kuuldatahtjatele ette Al Capone'i seiklusi Taaralinnas. Ja kui ta oli juba piisavalt purjus (küll mitte veel nii purjus, et laua peal tantsida), läksime koju. Laupäev. Marit tegi putru, mida me sõime mustikatega. Ja siis. Ja siis. Siis istusin ma Mariti rohelise vahtralehega autosse ja me asusime teele teadmata suunas, eesmärgiks jõuda kunagi Põlvasse. Sest Mariti vanaemal ja vanaisal oli sünnipäev. Ja mind võeti kaasa. Vat kui tore. Sõime ennast jälle peaaegu ogaraks. Vaatasime suusatamist. Ja minu ülimalt suureks rõõmuks kuulsin ma terve selle aja oivaliselt palju võru keelt. See oli nagu muusika mu kõrvadele. Aitäh. Enne pimedat tulime tagasi. Kuid kuna oli ju sõbrapäev, siis ei tulnud kõne allagi omaette kodus istuda, vaid tuli leida tegevust ja seltskonda. Marit praakis telefoniraamatust välja kõik, kellel saba taga. Järele ei jäänud peaaegu kedagi. Aga Andreas ja Kadri olid vist sama üksikud nagu meie. Niisiis läksid neli introverti kohvikusse "Maailm" oma kurva saatuse üle arutama. Arutasime, mis me arutasime, aeg muudkui lendas ja meie polnud veel ühegi mõistliku tulemuseni jõudnud. Oma nördimuseks avastasime, et ükskõik, millise aktiviteedi valimine eeldaks enda eelnevat täisjoomist. Aga kuna tegemist oli ikkagi nelja vaesest üliõpilasest introverdiga, siis piirdusime poest ostetud Valentinipäeva veiniga ja maandusime Mariti juures. Proovisime ära delikatessi, mida Martin oli meile soovitanud. Ehk siis jäätis, oliiviõli ja meresool. Olla Jamie Oliveri kokaraamatus sees olnud ja Martin oli ise ka järele proovinud. Mulle ei maitsenud apsaluutselt. Me sõime seda ja mõtlesime, kas Martin oli meiega nalja teinud või mis. Ja siis vaatasime kaks filmi. Ehk siis filmivaatamise skoor tõusis viiele. Sihuke sõbrapäev siis. Võtke või jätke. Pühapäev. Näitasin Maritile enda ja Mari-Anni blogi. Et kui Maritil kunagi peaks juhuslikult tulema hetk, kui tal mitte midagi muud teha ei ole, siis ta võib neid lugeda. Ja siis hakkasingi juba tagasi tulema. Arvasime Maritiga, et 50 minutit enne rongi väljumist oleks mõttekas minema hakata, "siis mul on eksimisaega ka", nagu Marit ütles. Tegelikkuses teadsin ma teed suurepäraselt, jõudsin veel teha suure haagi rahaautomaadi juurde, teokiirusel Lossi tänavast üles venida ja ikkagi 20 minutit rongis istuda, enne kui see sõitma hakkas. Positiivne.
Kokkuvõtteks. Kulutasin roppu moodi raha. No ikka roppu moodi. Ja mis ma selle eest sain? Külaskäigu Mariti juurde, füüsikud, kampsunid, süüa, süüa, süüa, sõidu Põlvasse, võru keele, veel süüa, viis filmi, veel süüa ja mitu ekskursiooni lumises Tartus. Läks ju hästi, mis.
See oli üks tormiline nädalavahetus... Või siis ka mitte. Oleneb, kust otsast vaadata ja kes vaatab. Alustame siis algusest. Neljapäev. Kiire hüpe lingvistikasse (kuna hambaarsti juures läks üle mõistuse kaua, siis jäin veidi hiljaks; minu saabudes oli jututuba juba ammu alanud ja jätkus ilmselt pärast minu lahkumist samas vaimus, nad saaksid tõesti ilma minuta ka suurepäraselt hakkama), hoogne kablutus Balti Jaama ja istusingi rongi peal, kaasas "Vihurimäe" ja Tartu kaart. Kohale jõudes veendusin, et püsin graafikus ja asusin otsima filmiõhtut. Leidsin selle üllatavalt ruttu. See Tartu Ülikooli kaart on petlik, ärge seda uskuge, need tänavad ainult näivad nii pikad, tegelikult on hoopis poole lühemad. Tutvusin kolme füüsikuga, vaatasime kaks Monty Pythoni filmi. Positiivne oli. Siis hakkasime Maritiga kodu otsima. Martin oli õnneks kaasas. Muidu oleksime võib-olla ei-tea-kus lõpetanud. Nägin ära Mariti kodu. Kommenteerisin. Kommenteerisin veel. Magasin, nagu alati võõras kohas, väga hakitult. Marit käskis ennast enne 11 mitte üles ajada. Kell 12 umbes seitsmendat korda ärgates julgesin üles tõusta ja natuke sahistada. Marit tegi putru, mida me sõime mustikatega. Niisiis reede. Läksime kaltsukaid otsima. Leidsime füüsikahoone ja Villa Margaretha. Siis leidsime kaltsukad. Ostsin kolm kapsunit ja salli ja küsisin murelikult Mariti käest: "Ega polnud ju palju?". Marit oli näljast nõrkemas, nii et läksime Tsink Plekk Pange sööma. Tellisime kevadrullid. Mina pidin kaks Mariti oma ära sööma, sest ta ei jaksanud enam. Tellisime magustoitu. Siin pidin ka mina pool jäätist järele jätma, niivõrd piinlikkustvalmistav, kui see ka polnud. Kablutasime korraks koju, et tavaar ära panna ja jätkata kultuuriprogrammiga. Nägin ära Cinamoni. Vaatasime filmi "Benjamin Buttoni elu". Kes ei ole seda filmi näinud, siis paluks kiiremas korras minna vaatama. See on lihtsalt liiga hea. Sellepärast. Muideks. Kristel ja Martin olid ka meiega samal seansil, aga nad märkasid seda alles pärast filmi lõppu, kui me neile nina alla läksime. Siis läksime "Ristiisasse" jooma ja sööma. Marit luges kõigile kuuldatahtjatele ette Al Capone'i seiklusi Taaralinnas. Ja kui ta oli juba piisavalt purjus (küll mitte veel nii purjus, et laua peal tantsida), läksime koju. Laupäev. Marit tegi putru, mida me sõime mustikatega. Ja siis. Ja siis. Siis istusin ma Mariti rohelise vahtralehega autosse ja me asusime teele teadmata suunas, eesmärgiks jõuda kunagi Põlvasse. Sest Mariti vanaemal ja vanaisal oli sünnipäev. Ja mind võeti kaasa. Vat kui tore. Sõime ennast jälle peaaegu ogaraks. Vaatasime suusatamist. Ja minu ülimalt suureks rõõmuks kuulsin ma terve selle aja oivaliselt palju võru keelt. See oli nagu muusika mu kõrvadele. Aitäh. Enne pimedat tulime tagasi. Kuid kuna oli ju sõbrapäev, siis ei tulnud kõne allagi omaette kodus istuda, vaid tuli leida tegevust ja seltskonda. Marit praakis telefoniraamatust välja kõik, kellel saba taga. Järele ei jäänud peaaegu kedagi. Aga Andreas ja Kadri olid vist sama üksikud nagu meie. Niisiis läksid neli introverti kohvikusse "Maailm" oma kurva saatuse üle arutama. Arutasime, mis me arutasime, aeg muudkui lendas ja meie polnud veel ühegi mõistliku tulemuseni jõudnud. Oma nördimuseks avastasime, et ükskõik, millise aktiviteedi valimine eeldaks enda eelnevat täisjoomist. Aga kuna tegemist oli ikkagi nelja vaesest üliõpilasest introverdiga, siis piirdusime poest ostetud Valentinipäeva veiniga ja maandusime Mariti juures. Proovisime ära delikatessi, mida Martin oli meile soovitanud. Ehk siis jäätis, oliiviõli ja meresool. Olla Jamie Oliveri kokaraamatus sees olnud ja Martin oli ise ka järele proovinud. Mulle ei maitsenud apsaluutselt. Me sõime seda ja mõtlesime, kas Martin oli meiega nalja teinud või mis. Ja siis vaatasime kaks filmi. Ehk siis filmivaatamise skoor tõusis viiele. Sihuke sõbrapäev siis. Võtke või jätke. Pühapäev. Näitasin Maritile enda ja Mari-Anni blogi. Et kui Maritil kunagi peaks juhuslikult tulema hetk, kui tal mitte midagi muud teha ei ole, siis ta võib neid lugeda. Ja siis hakkasingi juba tagasi tulema. Arvasime Maritiga, et 50 minutit enne rongi väljumist oleks mõttekas minema hakata, "siis mul on eksimisaega ka", nagu Marit ütles. Tegelikkuses teadsin ma teed suurepäraselt, jõudsin veel teha suure haagi rahaautomaadi juurde, teokiirusel Lossi tänavast üles venida ja ikkagi 20 minutit rongis istuda, enne kui see sõitma hakkas. Positiivne.
Kokkuvõtteks. Kulutasin roppu moodi raha. No ikka roppu moodi. Ja mis ma selle eest sain? Külaskäigu Mariti juurde, füüsikud, kampsunid, süüa, süüa, süüa, sõidu Põlvasse, võru keele, veel süüa, viis filmi, veel süüa ja mitu ekskursiooni lumises Tartus. Läks ju hästi, mis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar