Eile oli Mari-Anni sünnipäev. Ma küsisin talt neljapäeval täpselt järele et mis kell tal koolis lõpeb, et mis kell ma umbes võiksin saabuda. Et muidu jään jälle mingi tund aega hiljaks. Ta ütles, et kell üks. Aga tuli hoopis välja, et poole üheks ma läksin tööd vaatama. (Tegelt ma olin hommikul unes näinud, et ma ärkan, võtan laua pealt telefoni ja näen, et kell on kuus õhtul, tunnen ühe hetke meeletut paanikat, sest ma olin lubanud Mari-Anni juurde ju minna, mõtlen siis, et kui olen nagunii selle maha maganud, võin ju samahästi edasi magada ja keeran ennast uuesti magama. Õnneks ärkasin ikka õigel ajal.) Igatahes. Mõni minut pärast ühte lõpetasin saabaste jalga vinnamise. Ja siis pidin ju veel poest ka läbi käima. Jalutasin natuke Kristiineni. Sealt ostsin hakkliha ja ühe suure jäätise ja ühe väikse jäätise ja ühe kollase roosi. Väikse jäätise ostsin endale, ülejäänud põmst Mari-Annile. Sest sünnipäev ju ikkagi. Sest kes ei läheks sünnipäevale, endal 290 grammi hakkliha kotis. Väikse jäätise sõin trollipeatusse jalutades ära. Tavaliselt ma söön talvel õues ainult koorejäätist. Aga seekord oli jube mahlajäätise isu. Üks tädi küsis, kas kõik trollid peatuvad Lepistiku peatuses. Mul tekkis hetkeks segadus, aga väikese arutluskäigu tulemusena jõudsin ma järeldusele, et 4 ja 9 peatuvad kindlasti ja 3 ka, aga 2-s pole ma nii kindel. Tädi oli rahul. Mari-Anni juurde jõudsin siiski täpselt tunniajase hilinemisega. Tüüpiline. Siis me tegime kolmekesi makarone hakklihaga. Ardo sai suurepäraselt hakkama potitäie makaronide ja pannitäe hakkliha kooseluga ühel väikesel pannil. Siis me sõime seda oivalist sünnipäevarooga ketšupi ja apelsinimahlaga. Siis tuli Siim. Ja siis me vaatasime sojus-multfilmi. Ja sõime jäätist. (Kusjuures, üksteisest täiesti sõltumatult ja eelnevalt konsulteerimata suutsime mina ja Ardo osta poest kõigi viiekümne erineva jäätisesordi seast täpselt samasugust jäätist. Murakatäidisega.) Kõigile meeldis. Film. Jäätis ka. Ma olen nii äge. Ja siis me mängisime Katani. Alguses mulle see ei meeldinud eriti, sest ma ei saanud millestki aru. Aga teise mänguga hakkas meeldima. Aga kolmanda mängu ajal oli kell juba palju ja pisike tüdimus peal. Minul vähemalt. Ja siis jõudsime me Siimuga veel viimase trolli peale. Lumi oli sadanud. Kaunis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar