Minge te kõik ...

Jah, see Suur Projekt, mida eelmises postituses mainisin, on tõesti suur, aga täpselt praeguseks hetkeks natuke ootele jäänud. Nimelt tuli meil Kallega "jumalavallatu" mõte osta vesiveski. Pikk jutt, igatahes käisin mina 56-tunnisel ettevõtluskoolitusel, mille läinudneljapäevasel viimasel koolituspäeval põrmustati kõik plaanid põhjalikult ja minu niigi juba ligihiiliv järjekordne depressiivne allakäik sai hoogu juurde.

Ja et lumepalliefekt veel täiuslikum oleks, otsustas minu armas arvuti eile, et tema viskab pildi taskusse. Meil oli selle viie ja poole aasta jooksul kujunenud väga lähedane, võib öelda, et isegi sõltuvuslik suhe. Aastate jooksul elasime koos üle nii mõndagi. Arvutile tehti kaks korda op-süsteemiuuendust, üks kord akuvahetust, ülelugemata arv kordi toitejuhtme ühe või teise otsa vahetust. Ühel saatuslikul hetkel tekkis ekraaniklappi hinge lähedale kurjakuulutav pragu. See juhtus minu kurikuulsal Berliini-reisil, kui keegi juhuslikult mäletab. Siis kaotasid töövõime kõlarid. Pragu suurenes. Kõrvaklappide sisendauk näitas väsimuse märke ja andis selle aasta alguseks täielikult otsad. Umbes samal ajal tekkis pragu ka ekraaniklapi teisele küljele. Ekraanipildil oli põnev punakas varjund. Ja siis eile. Korraks märkasin, et pilt nagu vilguks õrnalt. Näitasin seda Kallele ka. Ja paari minuti pärast, kui olin arvuti kõrvale pannud ja uuesti tagasi tulnud, oli ekraan must. Vastu valgust vaadates selgus, et puudub lihtsalt taustavalgus, pilt ise on teoreetiliselt olemas. Aga see oli viimane piisk karikasse ja ma otsustasin (sel hetkel muretsemata tuleviku pärast), et aitab, ammu oli aeg uue arvuti jaoks. Ja läksimegi õhtupoole ja ostsime mulle uue arvuti. Ja siis alles õudus algas. Sest minu vanal armsal arvutil oli eesti tähtedega klaviatuur ja vana hea Windows XP. Poes selliseid ei eksisteeri. Tikutulega tuleb taga otsida selliseid arvuteid, millel oleks vähemalt rootsi klaviatuur või Windows 7. Kõik uuemad masinad on "ettenägelikult ja klientidest hoolivalt" varustatud Windows 8-ga. Minge persse, ma ütlen ja üldse ei vabanda väljenduse pärast. Et saada mõistliku hinna ja jõudlusega arvutit, pole lihtsalt teist valikut, kui osta inglise klaveri ja selle pagana 8-ga. Härrased, kui teil tekib tahtmine teha op-süsteem puutetundlike ekraanidega nutitelefonide ja tahvelarvutite jaoks, siis palun väga, whatever you like, aga palun ärge toppige seda sülearvutisse, millel ei ole puutetundlikku ekraani, on see liiga palju nõutud? Ma ei ole absoluutselt oma uue arvutiga rahul, sest see on liiga erinev vanast ja mitte paremuse poole. Müüjatüüp poes ütles, et ma harjun nelja-viie päevaga ära sellega, et klahvide peal ei ole trükitud mitte need märgid, mis klahvidele vajutades ilmuvad. Miks PEAKS sellega üldse ära harjuma? Milleks need sinna üldse trükitud siis on? Ma ei taha sellega ära harjuda, ma tahan normaalset klaviatuuri. Miks peab muutma midagi, mis toimib, miks? Ma olen sellest nii häiritud, et eile õhtul tuli sõna otseses mõttes nutt peale. Ja ma saan täiesti aru vanematest inimestest, kellest tehnoloogiauuendused mööda jooksevad ja kes enam elada ei taha.

2011

Tahtsin siia kirjutada noppeid igast kuust sellel aastal ja hakkasingi seda tegema, aga jätsin pooleli ja kustutasin ära. Midagi aasta alguses oli mõnes mõttes ettekuulutus sellele, mis aasta jooksul järjest edasi arenes. Mõnel hetkel toimusid ootamatud ja mitte nii ootamatud kõrvalepõiked ja edasinükked, aga küsimus on selles, kas aasta lõpuks tekkinud seisust on veel kuskile minna. Ma mõtlen, minna on kuskile ikka, aga kas alla või üles või kõrvale? Ma tahaksin ühes häguses suunas minna, aga kas ma oskan? Kas ma oskan leida üles need, kes saavad mind aidata, ja piisavalt ignoreerida neid, kes takistavad? Kuidas saan ma tegelikult valida nii, et valikud kehtiksid?

Õrn, õrn, õrn

Reede hommikul tegin arvuti lahti ja esimene asi, mida ma nägin, Sandri meil, muutis kõik ära. Diana. Eksamil käisin. Ja tõin Maritile Medicumist saatekirja ära. Ja lugesin raamatut. Ja käisin raamatukogus. Aga mõelda sai ainult Dianast. See hirm, mis mul niikuinii koguaeg on, sai ainult hoogu juurde. Õhtul sõitsime Räpinasse. Taevas oli selge ja järsku ma vaatasin, et ma ei ole veel kunagi tähti nii selgelt näinud. Kalle jättis auto tee ääre seisma ja siis me vaatasime tähti. Kui mul oleks paremad prillid, ma oleks veel paremini näinud. Aga see oli siiski kõige selgem ja õudsem tähistaevas, mida ma näinud olen. Ja need pagana tähed värelesid. See oli veel kõige hirmsam. Mingi planeet oli ka. Ja tee oli lund täis. Ja pime oli. Jube oli. Ja Diana. Räpinas oli üks hull(u moodi rõõmus) koer. Laupäeval oli tee veel jubedam. Siis oli ka pime. Ja tuiskas. Täna hommikul sõitsime Jaanuse, Petsi ja Maaliga Viljandisse. Laulupeo lugude proov oli. Raadiost ütles, et kuskil Harjumaal vist on avatud tasuta libedarada, intruktoriga. Meil oli täiesti oma tasuta libedarada marsruudiga Tartu-Viljandi ja ei mingit instruktorit. Proovis selgus, et mängida tuleb täpselt ja ainult seda, mis on noodis. Aga tegelikult pole vahet, mida, kuidas või kas üldse mängida, sest keegi ei märka ega kuule nagunii. Tagasi tulles ei olnud mingit teed, ainult lumi. Kaks autot olid väikest põksu teinud ja seisid tee ääres koos politseiautoga. Ja praegu kuulan kõige paremat muusikat. Mingi maailmaparandamisetahtmine on. Tule tagasi, helmemänd.

tule tuul ja puhu ära meie lapse valu

tule vihm ja uhu ära meie lapse valu

Seisin tuule ja vihma käes, aga ei puhunud, ei uhunud. Sõin meelega liiga suurte ampsudega mahlajääd. Aitas sekundiks.

Ja kõik mu oma süü.

Paned oma puhta käe mu pääle

Järjekordne kõntsatuju on. Hommikul ärgates oli peaaegu haige tunne, aga see läks paari minutiga üle. Kahju.

Natuke tegi tuju paremaks see, kui ma karmoškat mängides esimest korda tundsin, et ma valdan pilli ja olen nagu pilliga üks. Mitte, et vigu poleks tulnud, tuli küll. Aga tunduvalt kindlam tunne oli mängida kui varem. Ise ka imestasin. On veel lootust.

Midagi nagu oli veel. Koogilõhna tuleb kuskilt.

Tahan ära

Ma kahtlustan, et see on sügis, mis sellist meeleolu tekitab. Ei midagi uut. Vaata näiteks 9.11.08, 19.10.08 ja 15.10.07.

Pantokraator - Tule tagasi helmemänd

all i'd want is you to be my sweet honey bee...

"Muuda ennast kellelegi vajalikuks." Üüüü...

Teate, ma olen vot seda lugu praeguseks hetkeks kuulanud täpselt 126 ja pool korda. Ma tean, mu WMP loeb ära.

Meega teed jõin.

Pirko sõidi Petserihe, hoodiridiralla

Mis me täna Lepajõega tegime. Hüpoteetiline ajalehepealkiri printsess Diana surma puhul: "Piilupiltnik põhjustas printsessi pagemise." Ja siis me käänasime sõna 'musi'. Tapvalt põnev.

Jõule ootan. Marit ootab ka. Oh, ma nägin Maritit eile. Nii tore oli. Sest Marit oli nädal aega ära ja ma tundsin ennast nii üksinda. Nüüd ta on vähemalt Eestis. Kui mul Maritit ei oleks, oleks jama.

Kui õues käia, siis on pärast näol selline hästi mõnus natuke külmetanud tunne. Uisutada tahaks. Ja veel. Ja veel.

tahan üksi maksta oma eilsed võlad
sul on niigi õrnavõitu õlad

Folkloor on surnud, elagu folkloor...

Hommikul veel oleksin ma pealkirjale pannud järele hüüumärgi... Folkloristika kontrolltöö oli ingliskeelne b-tähega sõna.

Praegu on tuju veidi alla nulli. Kell kolm oli veel täitsa okei, aga umbes poole nelja ajal tuli siuke uni, et anna otsad. Siis ma magasin. Kui vaikselt ärkama hakkasin, siis tuli üks teatud tunne peale (mis iseenesest ei olnud negatiivne). Aga kuna midagi ei juhtunud, siis see tunne läks täiesti ootamatult üle enesehaletsuseks. Ja nüüd ongi. Isegi viietärnilugude playlist ei aita eriti.

Vaata ka seda postitust.

Sööks midagi magusat

Väikseid täiendusi eelmisele postitusele. Reedel ärkasin kell kaheksa ja põrutasin Tartusse, kus päike paistis lagipähe. Kartsin, et ei jõua poole tunniga majutusosakonnas käia, aga üürileping sai siuh-sauh sõlmitud ja bussijaamas sain veel kõva kümme minutit oodata.

Kontsertidest ka natuke või. Juss oli koguaeg jube pabinas, et tal äkki ei tule välja ja vähe maganud ja vähe harjutanud ja nii edasi ja nii edasi. Et ma ikka mängigu, kui tal ei tule välja. Leppisime kokku, et mina mängin igal juhul viisi ja tema saadet. Ja et kui ühel läheb sassi, siis teine mängigu edasi. Ehh, naljanumber. Ta ju palju kauem mänginud kui mina ja oskab suurepäraselt. Kui esinemiseks läks, siis tema põhiliselt mängis ja minul oli vahepeal mök-mök. Kargused olid totaalne pudi.

Homme lähen "esimeseks tunniks" ehk siis kuueks tööle. Ja nii kuni reedeni. Siis on Raudmees ja kokkutulek Surjus. Ja esmaspäeval veel tööle. Põõnevalt pikk töönädal. Pärast seda saab jälle hingata. Ja magada. Töönädalal ma üldiselt magan öösiti heal juhul neli-viis tundi. No ja siis päeval jupiti, kui Oss magab.

Sõrmed on jubedad. Kandlega villi mängitud-villid katki läinud-nahk ära näritud/kistud-vihma- ja pesuvees ligunenud jne.

Kuulan Paabli plaati. Erko valss on lemmiklugu. Ohhh...

Hamm tulijoo

Postitus sellest kõigest umbes täpselt aasta tagasi.

Seekord ei teinud ma seda viga, et päev varem kohale sadanuks (kuigi see polnudki lõppkokkuvõttes päris viga, mulle see "viga" väga meeldis). Olin täpselt platsis. Rongis toimus hulle asju. Nimelt oli seal seltskond purjus-pohmas noormehi. Kes kuidas täpselt, mind eriti ei huvitanud, aga mis mind huvitas oli see, et nad üsna tugevalt mind häirisid. Ma istusin küll neile ohtlikult lähedal, aga õnneks sinnapoole seljaga, nii et kõige hullem jäi mul loodetavasti nägemata. Pärast kamandati nad igatahes rongi koristama.

Otse rongijaamast Kõppu viis meie seltskonna vor as speššal Pärimusmuusika Keskuse väikebuss. Ja laager hakkaski peale. Küllaltki erinev eelmistest, üldiselt paremuse suunas. Korralduslikus mõttes. Margiti ja Erki kujundatud. Tore oli. Täh. Välismaalasi oli hästi palju. Õppisime hollandi keelt. Één, twee, drie, zo schattig jne. Oh ma ei viitsigi kõigest kirjutada, ma teen kolmekümnega. Õpitoad, setu lood, tantsimised, lõke, mulgipudru, megahead saiakesed koguaeg, muidu head söögid, küpsised, karmoška, ilusad laulud ja lahedad laulud (Jako oll jarvo :P ja joodeldused), tommi lemmiklugu featuring turban symphony, Erki mängud, jutupulk, indiaani väravad ja värgid, naeratused, kallistused, kontserdid, remondis mõis, paljad jalad, Herta. Herta oli muideks justkui laagri ühisvara. Selline pisike aasta-paarikuune tüdruk, kes võttis kõigist meie tegemistest osa. Hoidis jutupulka, vehkis ähvardavalt viiuliga, näris plokkflööti, patsutas trummi, revideeris kõigi kohvrite sisu, käis ja vaatas oma teadja pilguga kõigile otsa. Ja kõik hoidsid teda.

Eelmise aasta postituses ma olen maininud, et ma mingil juhul kannelt kaasa ei võtaks, kui kõvasti peale ei maksta. Ilmselt olin ma selle ära unustanud, sest kannel oli kaasas nagu viis kopikat. Kuigi palju kasu tast ei olnud, sest põhiliselt mängisin ikkagi karmoškat. Ainult need lood, mida karmoškal ei saanud mängida, mängisin kandlega. Ja neid oli imevähe-vähe.

Folk tuli ja läks. Õiget tunnet ei tekkinudki. Oorti ajal tuli mingi kummaline jälleolemise-toimumise tunne. Sest ka eelmisel aastal olin ma laupäeva öösel Oorti kontserdil, istusin üksi lava kõrval kivil ja haletsesin ennast. Peaks Oorti plaadi muretsema. Aga võib-olla tahan ma liiga palju. Võib-olla seda minu ettekujutatud ja igatsetud folgitunnet polegi. See oleks küll kurb. Kui ma nüüd kõvasti meenutan, siis ega esimese folgi ajalgi mingit sellist "päris" tunnet ei olnud.

Nüüd olen ma igatahes tagasi.
Ja üks teine asi sai ka pidulikult viimaks ära lõpetatud.

Kui karjainstinktiga olevus kaaslastest ilma jätta, tähendab see ta sandistamist, tema loomuse vägistamist. Nii vang kui eremiit teavad, et teised inimesed on kusagil olemas; nad on ka üksi olles ikkagi osa karjast. Ent kui karja enam ei ole, ei saa ka kariloom kauem eksisteerida. Ta on osa hävinud tervikust, värdjas, kelle jaoks ei leidu kohta. Ja kui ta siis oma mõistust kokku võtta ei suuda, on ta tõepoolest kadunud; lõplikult, täielikult ja kohutavalt kadunud, nii et temast ei saa muud kui viimne tõmblus laiba jäsemetes.

John Wyndham, "Trifiidide päev"

Sam kirjutas vasaku käega, mis siis, et vigaselt

Hmmm...

Kõik algas sellest, kui ma kolmapäeval Tartust tagasi jõudsin. Mõeldes tulevale filmiõhtule, vaatasin üle oma kodused filmivarud, mis olid väga ebafunktsionaalsed. Seega, "paadunud piraat" nagu ma olen, tõmbasin omale arvutisse mingid filmid ja hakkasin mõtlema, kuidas neid saaks plaadi peale panna. Nero ei tahtnud minuga alguses üldse koostööd teha. Mari-Ann soovitas kõrvetada data-dvd. Aga seda minu mängijad ei tunnistanud. Järelikult oli teine võimalus ühendada arvuti ja telekas kaabliga ja vaadata otse arvutist. Terve neljapäevase päeva ja praktiliselt pool ööd ma uurisin pesasid ja kaableid. Ma lootsin, et Pearul on olemas see kaabel, mida vaja, aga tema toast ju ei leia mitte midagi üles, eriti kui ei teagi, mida täpselt otsid. Aga lõpuks said mul kõik kaablid selgeks ja ma teadsin, mida mul vaja on. Ja reedel läksin poodi ja ostsin s-video kaabli. Siis otsisin netist õpetuse ka, kuidas peaks arvuti settingutes susima, et asi tööle ka hakkaks. Aga tuli välja, et s-video kaabel kannab üle ainult pildi ja heli jaoks on veel ühte kaablit vaja. Selle ma õnneks leidsin. Filmiõhtu ise oli suhteliselt kummaline, arvestades minu kohutavat ebasotsiaalsust. Ma olen järjest vähem harjunud olema inimeste seltskonnas.

Ma tahaksin võtta oma arvuti ja karmoška ja elada kuskil üksildases wifiga kohas. Hulkuda Vikipeedias ja kirjutada blogi, et inimesed mind päris ära ei unustaks. Lugeda raamatuid, mida ma pole veel lugenud, ja vaadata filme, et ma inimesi päris ära ei unustaks. Mängida karmoškat. Aeg-ajalt, kui meelde tuleb, teha endale süüa. Jalutada õues. Mõelda. Mõelda. See oleks tore. Ja siis võib juhtuda, et mõne aja pärast hakkan ma inimesi igatsema. Ja siis võib juhtuda, et kui ma tahan, siis oskan ka seltskondlikum olla.

Üritasin putru teha, aga see kurinahk kees üle ja mina põletasin oma käe ära. Mul ei ole veel kunagi puder üle keenud. Siim tegi siis lõpuni.

Lubasin täna Ardo asemel ooperisse minna. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kahetsen sügavalt. Üldse ei ole seda tunnet, et tahaks minna. Ooper ei ole kunagi just minu lemmik olnud. Ja täna veel eriti.

Vaatasin filmi. Benny & Joon. Sest kellele ei meeldiks Johnny Depp. Mulle küll väga meeldib. Film oli liiga ilus. Ja hea. Ja boonusena oli seal üks mu lemmilugudest "I'm gonna be (500 miles)".

Ja õues on Suur Päike.

Melanhoolse alatooniga flegmaatiline kiri tundmatule

Käisin laagris kannelt mängimas. Tõstamaal. Super oli. Õukonnateemaline stiilikas ja kontsert ja puha. Super. Kolm päeva tavalist tihedat kandlemängimist ja praktiliselt mitte ühtegi villi. Ma olen arenema hakanud. Muide, leidsin klaveri tagant täiesti juhuslikult ühed kingad, mis ei ole mitte kellegi omad. Mulle nad meeldivad aga väga ja vist võtan endale.

Täna (tegelikult küll juba eile) käisin Tartus. Hommikul lahtiste uste päeva erirongiga sinna, siis minu eriala infotund, milles räägitut kuulsin ma juba vähemalt viiendat korda, ja siis Teaduskooli tänuüritus, mis oli suhteliselt tüütu mulle kui üha süvenevale humanitaarile. Kõned teaduse olevikust ja tulevikust, ekskursioonid Tehnoloogiainstituudi sügavustes bakterite, robotite, laserite ja viiruste keskel, kummalise välimusega suupisted. Ära väsitas. Ja siis erirongiga tagasi. Suurema osa ajast ma magasin, üritades säilitada väärikat asendit.

Praegu vaatasin järjest "Charlie ja šokolaadivabrik", "Vihurimäe" ja "Amelie", mis on kõik minu filmilemmikute esikümnes. Meeldisid. Kõik kolm. Kohutavalt. Ja väga õiges järjekorras vaatasin. Meeldimise järjekorras. Meeleolu järjekorras. Tahaks siia veel sõnu kirjutada, aga õiged said otsa. Ja valesid ei taha.

Soojust, värve, rõõmu, vabadust

Tahan suve. See võib tunduda imelikuna, teades minu ebatolerantsust kuumuse suhtes. Aga eesti suvi on tavaliselt nii oivaliselt optimum.

Ma tahan folki. Tahan panna jalga tennised ja kõndida spordihoonest Kirsimäele. Istuda pingile ja uneleva pilguga järvele vaadates süüa ära oma hommikusöök, mis koosneb juustukuklitest ja jogurtist. Istuda seal ja unustada ära kõik. Kuulata, kuidas lehed sahisevad. Panna silmad kinni ja mõelda kõigele ja mitte millelegi. Püüda lavalt kostvaid sound-checki hääli. Tahan kõndida Kaevumäe poole ja põrnitseda suitsetajaid nende aedikus. Tahan visata murule pikali ja kuulata. Kuulata. Tahan trügida toidutänaval ja seista mulgipudrusabas. Tahan seda süüa Aida poole kõndides. Tahan vaadata inimesi, lapsi, jalgrattaid. Tahan. Tahan. Tahan olla. Tahan laulda selle maa keeles. Ja ma tahan näha kedagi.

The Last of the Melting Snow

Siit laenasin. Oivaline. Nii laul kui video.

Kuidas kirjeldada tunnet?

Näiteks nii:

muusika: Liisi Koikson - Palavik
jutt: Madeleine
pilt: see -->
lõhn: köömnetee

Kuidas tundub?

Tule-Tee vol 2

No nüüd ma olen loodetavasti ennast natuke kogunud. Võta kokku!

Reede õhtul vedasin ennast kandle ja kotiga kõigepealt trolli peale ja siis rongi peale. Ja kujutage ette: kallis lugupeetud rongijuht ütles peatusi ainult suht Tallinna piires. No kuule, neid ma tean isegi! Aga mis pärast saab? Siis ma nuputasingi, et kas Rapla võiks tulla umbes kahe peatuse pärast või ühe peatuse pärast või kuidas. Õnneks ühed, kes Hagudis maha läksid, rääkisid omavahel ,et nad lähevad Hagudis maha. Selle arvestatava juhtlõnga abil suutsin ma lõpuks ikkagi õiges jaamas maha minna. Ja Raplas oli lumi. Mitte päris Suur Lumi, aga suur lumi peaaegu.

Siis ootasime Maili saunas Jalmarit, kes oli teel ja Marit, kelle köögis oli karaskiküpsetamise puhul kaos. Ja siis algas ansambel Ööproovi ööproov. Jukut oli tabanud force majore, mistõttu pakkus Jalmar naljaga pooleks, et pole hullu, küll mina Juku harmoonia ka ära mängin. Mõni teine kord, aitäh. Öö oli kummaline. Me Lisandraga magasime küll majas, aga saunast kostev trummipõrin ei lasknud mul vist mitu head tundi magama jääda. Hommik saabus üleöö, kuid suhteliselt valutult.

Maili isa viskas meid kultuurimajja, aitäh :) Veel viimane läbimäng ja läkski lahti. Avamine oli vahva. Torupildurid ja NolensVolens. Ja meie. Ma ei läinudki lootusetult segamini. Päris hea. Ülejäänud päeva olin mingis müstilises uimas, jõin teed ja vahtisin enda ette. Erki kahtlustas, et ma olen endast väljas (endast väljas selles otsesemas (või kaudsemas, kuidas kellelegi) mõttes) (kahekordsed sulud, mmm). Ma ei tea. Ilmselt mitte. Tavaline olek. Natuke uimane ainult. Karask oli kahetsusväärse sooda järelmaitsega. Tee oli hea. Kontserdid olid head. Muusika. Tsibid ja NolensVolens. Improvisatsioonid. Tantsud ja laulud õues tule ümber. Ja Zetod. Jalmar vist sulatas kõigi saalisviibijate südamed ja sillutas ühe noore muusiku tee suurtele lavadele. Tule-Tee kruus on armas, aitäh. Aitäh, Mari ja Maili.

Pärast oli olemine Maili saunas. Tore oli. Jüri elas üle huvitavaid üleelamisi: "Zetode trummar ja tšikk panid minu toa ukse seestpoolt lukku ja nüüd nahistavad seal." Hmh.

Ja järsku, otsekui välk selgest taevast, ilmus võimalus saada kohe Tallinnasse, mitte oodata hommikust rongi. Hea. Siim Sarv isiklikult mängis taksot ja sõitis Tallinnale peaaegu tiiru peale. Suur aitäh.

Aitäh, Erki :P. Sinu pärast kahtlen ma jälle rohkem kui kunagi varem. Aga see on võib-olla hea.

Kas Sa oled enda sees või endast väljas?

Jõudsin just tagasi Tule-Teelt. Hea oli. Üleni hea.

Muusika. Muusika. Muusika.

Rapla.

Zetod. NolensVolens. Tsibihärblased. TÜVKA. Ööproov.

Erki on ikkagi nii tore. Ja Jüri ka. Ja muidugi on ka eriti toredad Maili ja Mari. Ja Jalmar ja Lisandra ja Juss. Ja kõik teised ka.

Oh, kui hea.

Rohkemaks ei jätku praegu sõnu.

Igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata

Käisin Viljandis Noore Muusiku Koolis. Kohati tundus natuke imelik või võõras või nii... Aga praegu on küll hea tunne, et seal olin. See on tegelikult mõeldud ettevalmistuskursusena neile, kes tahavad Akadeemiasse sisse astuda, aga mina läksin lihtsalt sellepärast, et pilli mängida ja Viljandit näha. Pilli mängida sain ja Viljandit sain ka näha. Viljandi on nii tore. Praegu nägin ma kahjuks porist, halli ja tühja Viljandit, mis ei olnud nii tore kui suvel folgi ajal, aga siiski. Sain üsna palju kannelt ja karmoškat Muusikamaja ja Aida vahet tassida. Eile pidime minema Aita arhiivilindistuste järgi mängimise tundi. Lisandral on ju akordion kastiga, mitte kotiga, mis selga käib. Vaene väike. Haige ka veel. Võtsin siis mina oma kandle ja karmoška ja Lisandra akordioni ja hakkasime minema. Ja läksime ja läksime ja vihma sadas ja sadas ja Lossi tänav oli lõputult pikk ja kell oli ammu kaks läbi. Hiljaks me jäime, aga kohale jõudsime. Ja Jalmar õpetas mulle kaks uut karmoškalugu. See oli tore. Üks tegelikult päris uus ei olnud, aga ma olin selle totaalselt ära unustanud. Siberi setude lugu. Ja õhtul oli Aidas Svjata Vatra ja Haydamaky. Svjata oli mõnus. Haydamaky ajal mul tuli uni peale ja ma ei viitsinud lõpuni kuulata.

Nüüd olen kodus, aga ei taha üldse hakata jälle neid samu vanu asju tegema. Tahaks tagasi Viljandisse. Viljandi on nagu täiesti teine maailm. Muusika ja muusikute ja mõnusa olemise maailm. Heasti. Ma tahaks hoopis selles Viljandi-maailmas elada, mitte Tallinna-maailmas. Astuks Akadeemiasse, siis saaks minna ja olla ja teha ja õppida. Aga ma olen pöördumatult laisk. Mina pole selline inimene, kes harjutaks neli-viis-kuus tundi päevas pilli. Mulle meeldib lihtsalt olla ja mõelda ja vahepeal mängida. Raske.

kuid lõpuks kittel tule ära kustutab
ja seotuna jään üksikpalati

(dagö. sinihabe)