Olen kirjutamist väga kaua edasi lükanud ja ega praegugi eriti ei viitsi. Aga vanad asjad kuhjuvad. Proovin lühidalt teha.
Kui Soto laager Rakveres lõppes, siis polnud vaja mul kaugele minna, vanaema täditütar Aino tuli mulle lausa kõrvaltänavasse vastu. Sest lugu oli nii, et laupäeval pidi Haljalas algama suguvõsa kokkutulek, aga kuna mina olin juba reedel Rakveres, siis polnud mul mõtet vahepeal kuskile minna, vaid Aino viis mu juba reedel Haljalasse ära. Hästi ilus koht on neil seal, haned ja kanad ja hobune. Reede õhtul suutsin veel siukse triki teha, et jäin heinamaa peale magama. Päike põletas pool nägu ära ja silmad olid kaks päeva paistes. Aga kokkutulek oli tore. Peale mu vanaema ja vanaisa ei olnud ma ühtegi inimest varem näinud, kuigi üsna lähedalt sugulased. Need olid siis vanaema isa vendade ja õe järglaste kokkutulek. Sain teada, et mu vanavanaisa oli olnud politseinik, osanud vähemalt kuut keelt ja rännanud Austraaliasse. Ja et mu vanaemal on poolvend. Kuna mul oli kannel kaasas, siis sunniti mind seda mängima. Nüüd ma ju nii haruharva juhtun üksinda esinema, sellepärast käed ikka värisesid ja kolmest loost ükski ei tulnud ilma vigadeta. Aga see oli nii lahe, kuidas inimesed, kes mindki esimest korda nägid, mu kohe omaks võtsid. Õhtul tehti ka üks naljakas mäng, kus igaüks pidi pimesi võtma paberi ja sealt lubaduse ette lugema. Mina lubasin, et olen terve õhtu kaine.
Siis ma olin natuke kodus niisama. Ja kui ma nüüd ei eksi (see oli ju nii ammu), siis järgmise pühapäeva õhtul sõitsin rongiga Tartu, endal hull tavaar kaasas. Sest ma olin endale pähe võtnud ühe plaani, mis etteruttavalt öelduna üldse nii ei läinud, nagu ma olin mõelnud. Kaasas oli mul siis kogu etnolaagri ja folgi kraam pluss veel ühe nädala jagu asju. Kannel ja karmoška ka siis. Aga rongi pealt sain ma täitsa ise maha isegi. Ja siis me tšillisime Kallega natuke Tartus ja natuke Räpinas. Ujumas käisime. Ühes huvitava nimega järves, mille ma unustanud olen. Lahedad päikeseloojangud olid. Ja siis kolmapäeval hakkasime tapvas palavuses Mulgi küla poole sõitma. Seal oli koosolek kokkutuleku asjus. Ja pärast seda läksime niisama Viljandimaad avastama. Parmud, raisk. Vaatasime Heimtalit. Seal olid lahedad puud. Siis tahtsime üles otsida Siniallika. Aga parmud, raisk. Allika leidsime lõpuks üles, aga minu parmumõõt oli täis. Viljandis parme ei olnud. Lossimäed vaatasime üle. Aga minu eelpoolmainitud suurepärase plaani lennutas uppi (lisaks parmudele) minu kingapaar, mis oli mu jalad katki hõõrunud. Nii ma siis olin paljajalu keset Viljandit, sant ja vigane, parmude poolt ära söödud ja väga pahur. Ja Kalle oli lihtsalt imeline ja sõitis minuga Tartusse tagasi. Tartus kuulasime natuke mürtsu (nii puhkpildureid kui äikest), vaatasime värvilisi pilvi ja olime niisama kasutud. Aa, lasanjet tegime. Söödav tuli välja. Ja reedel viis ta mu Kõppu. Aga ma olen Tallinnast, ma maksan ka.
Ja siis hakkas etnolaager. Hea nagu alati. Muusika ja inimesed ja söök ja muusika. Ülim. Kõpu kirikus oli ka kontsert, kus sai esimest ja viimast korda reaalselt kuulda kolme kannelt. Ja Matis õpetas mulle kaks karmoškalugu. Hea oli. Ja neljapäeval algas folk. Kalle tuli ka folgile. Siim tuli ka folgile. Ja ma ei tea, kas keegi kujutab seda ette, aga Kalle oli mulle Tartus rabarberikooki küpsetanud ja kaasa võtnud. Ma lihtsalt ei uskunud seda. Keegi teeb vor mii speššal rabarberikooki??? Ja folk oli ka lahe. Nagu alati. Oorti kontsert oli Kaevumäe asemel Aida suures saalis. Ja mina istusin nurgas ja haletsesin nautisin ennast. Nagu tavaliselt. Juba neljandat aastat. Juba neljandat aastat käin ma Oorti kontserdil ja mõtlen, et mis pagana põhjusel mul ometi veel plaati ei ole. Teised kontserdid olid ka lahedad. Kuigi paar tükki jäi mul nägemata tänu tungivale vajadusele Aidas netis istuda. Ja Paabel pole enam päris see, mis enne. Ja Zetod pole enam päris see, mis enne. Aga üldiselt oli mõnus. Mulle meeldis Klapp kõige rohkem. Sel õhtul sadas vihma ja me saime üsna märjaks. Aga mis siis. Pühapäevased kontserdid jäid mul kahjuks kõik kuulmata.
Sest MTÜ vajas mind! Wikimedia Eesti ei suutnud kuidagi ilma minuta end ära asutada. Tegelikult nii hull asi ei olnud, aga Epp nõudis minu kohalolekut ja eks ma ise tahtsin ka käppa sees hoida. Ja siis kukkus kuidagi nii välja, et ma sattusin juhatusse. Lihtsalt kogemata. Esialgu kuni augusti lõpuni. Siis vaatab.
Noh ja siis ma sain jälle paar päeva kodus lebotada. Ja eelmisel nädalavahetusel toimus Kartaude kokkutulek. Mida üldlevinud seisukoha järgi mina korraldasin. Ma ütleks, et minul oli ainult mõte seda korraldada, korraldasid ikka teised ka. Tund aega enne ärasõitu said viimased üliolulised seadmed organiseeritud. Ja siis me kaarutasime järelkäruga mööda linna ja korjasime asju peale. Ja siis Raplast ka veel läbi. Ja siis üks hetk me olime kohal. Katrega panime sugupuu üles. Ja ime küll, reedel tuli isegi rahvast kohale. Laupäeval oli avamine, pildistamine, supisöömine, suguvõsatutvustus, näituse avamine, muuseumiekskursioon, pärimustantsud, ajaloominutid ja bänd. Ega mina ei korraldanudki ju eriti midagi. Katre registreeris edukalt inimesi, Tea tegeles edukalt toitlustamisega. Minu ülesanne oli aeg-ajalt mõni laps joonistama juhatada. Vahepeal mängisin natuke karmoškat ja kõik. Tegelikult tegin ma ikka muud ka. Peitsin pesupulki põõsastesse näiteks. Ja võimaluse korral vältisin mikrofoni rääkimist. Ja tundsin ennast sügavalt ja isiklikult puudutatuna, kui inimesed jäid hiljaks, ei võtnud osa minu poolt pakutavatest aktiviteetidest ja läksid liiga vara ära. Aga üldiselt öeldi, et läks hästi.
Nüüd ma olen jälle lebotanud kodus. Teinud Kalle sugupuud. Sest minu sugupuu on juba sellises faasis, kust edasiminek läheb järjest raskemaks. Aga Kalle sugupuu on nii meeldivalt poolik, et seda on lausa lust ludinal muudkui teha.
Homme lähme maale. Seal on triatlon. Ja pühapäeval Vigalasse pärimusalaagrisse.
Kas ma ütlesin, et ma teen lühidalt? Noh, vabandust, enam lühemalt ei saanud.
