Kuvatud on postitused sildiga reis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga reis. Kuva kõik postitused

pühapäev, 27. detsember 2020

Annan aru

2019 teine pool ja 2020 lühidalt isiklikus plaanis:

*läksin jälle kooli

*kolisin neli korda

*hakkasin sporaadiliselt mälumängudel käima

*sattusin uuesti MTÜ juhatusse

*müüsin pool maja ja ostsin korteri

*tööd on jätkuvalt rabatud ja tervis on ka vist laias laastus nagu tavaliselt ilma märkimisväärsete positiivsete ega ka negatiivsete arenguteta (kuid siiski-siiski, kolimistega on tõesti olnud seotud mitmesugused taunitavad mõjud)

*koduvabariigist väljaspool pärast 2019 augusti Wikimaniat Stockholmis (puhas nauding!) reisinud ei ole  (vaata järgmist punkti)


2020 lühidalt üldises plaanis:

*teate isegi


Ei saa öelda, et pole juhtunud.

esmaspäev, 18. august 2014

Cold turkey

Haanjas olin mõne päeva, kui Kallel puhkus oli. Läbisin 70ndatest pärit "Loomapsühholoogia" (loomadega on mugavam katseid teha, sest neil saab vabalt kehaosi ja organeid eemaldada) ja kannatasin tuumanohu all. Ma kahtlustan, et pärn. Nohusena sääskedega ühes ruumis magamine ei ole tore.

Viljandi folgil olin teist aastat vabatahtlik. Kuumalaine meelevallas Eesti Etno kontserti kuulates suutsin ennast pooleteise tunniga lootusetult ühelt küljelt ära põletada ja püüdlused teisele küljele võrdväärne põletus saada ei kandnud vilja. Tuttavad iga nurga peal ja iga kümne minuti järel. Laupäeva öösel: "We are going to die, we are going to die. Today or tomorrow, life is only borrowed, we are going to die."

Triatlon oma tuntud headuses, seekord koos matuserongiga.

Suguvõsa kokkutulek. Mina väikese maja vundamendi juures: "Mirjam, mis sa arvad, mis maja sellest tuleb?" Mirjam: "Sellest tuleb põllumaja maasikapõllu jaoks. Seal saab siis maasikad ära tappa, noh, niimoodi plögaks teha."

London. Mul juba teistkordselt sel aastal. Vilunud liigutusega ostsin lennujaamas rongipileti ja sain siis teada, et see rong ei sõida sellesse kohta nagu eelmine kord. Tuttavad tänavad ja tuttav hotell. Train the Trainers koolitus Wikimedia UK kontoris. Toredad koolitajad ja toredad koolituskaaslased. Sepapoisid. Wikimania. Võistlus, kumb tutvustab Sven-Erikule rohkem inimesi, kas mina või Kaarel. Kohv. Kokkuvõttes kolm hotelli kaheksa päeva jooksul ja hommikuti uudised Ebolast. Lõpetamistseremoonial kuulutas Jimmy postuumselt aasta vikipedistiks ukrainlase Ihor Kostenko ja vaikusehetkega meenutati ka teisi sel aastal lahkunud vikipediste. Tagasiteel õppesõitu tegev lennuk.

 Morbiidne lugu.

Ahjaa. Maritil oli juubel. Elagu Marit!

esmaspäev, 27. august 2012

Because Wikipedians can do anything

Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud. Suvi näiteks.

Suve alguseks sai reaalsuseks see, mis juba eelmisest sügisest ähvardanud oli: väljakolimine. Omanik tahtis lihtsalt korterit ära müüa ja meil olid loetud päevad aega uus katusealune leida. Lihtne see ei olnud. Päevad läksid, tasapisi pakkisime asju kokku ja vedasime erinevatesse ajutistesse varjupaikadesse laiali, aga uue kodu suhtes kindlust ei olnud. Põnev oli küll korterit tühjaks teha. Viimaste lahkujatena saime lisaks enda kolale kaasa mitmeid omaniku ja varasemate üürnike asju. Uus omanik tahtis nimelt kinnisvara vastu võtta steriilses seisundis. Siiski jätsime maha näiteks suhkrutoosi koos suhkru ja lusikaga, kolmeliitrise purgi põletatud tikkudega ja muud huvitavat. Järgmised nädalad olime de jure kodutud, de facto elasime järgmises korteris, mis ootas uuele omanikule üleandmist.

Lingvistikalaager oma tuntud headuses.

Siis olid etnolaager ja folk. Eredamad mälestused sellest on valekülgne rekkajuhi päevitus ja õuna tekitatud allergiline lämbumisreaktsioon. Samuti tappev palavus. Veel peaks ära nimetama "Yesterday I was taught a lovely tune to play...", valsid "We will rock you" ja "Oops, I did it again". Noh ja loomulikult õppisime ära tähtsamad käibefraasid taani keeles: God morgen, fedt tune, tissemand.

Pärast seda olime me märkamatult oma elamisega maandunud Ülenurmele. Ja siis tuli reis. Sõitsin tsikli tagaistmel 700 kilumeetrit. Marsruut lihtsustatult Taebla - Virtsu - Kuivastu - Orissaare - Leisi - Mustjala - Kuressaare - Kuivastu - Virtsu - Pärnu - Viljandi - Tartu. Seal vahepeal toimus MTÜ üldkoosolek, kus mind järjekordselt juhatusse valiti (läks käima kolmas aasta). Ja siis ringi ümber Saaremaa. Viimane etapp Mustjalast Tartusse sai läbitud ühe päevaga.

Ja lõpuks saabus aeg, kui saime hakata oma maist vara jälle ilma pealt kokku korjama, sest meile avati uue kodu uks. Praeguseks on raamatud riiulil ja uksekell töötab.

Ja mõni päev tagasi sai eestikeelne Vikipeedia kümneaastaseks. Selleks puhuks toimus ühisponnistus, mille käigus loodi kolme päeva jooksul 600 artiklit. Võrdluseks: tavapärane tempo on 30 artiklit päevas. Ja siis sai vaksalisse ka näitus üles ja Emajõe kaldal 100 000-skulptuuri juures pilti tehtud.

Selline lühikokkuvõte siis.

laupäev, 8. oktoober 2011

Berliin, 2. päev


25. märts 2011, reede

Hommik saabub vara Indoneesia tüdrukute ajavahe tõttu. Pakun, et kell on neli, kui nad ärkavad ja jutustama hakkavad. Lõpuks jõuab aeg ka niikaugele, et ma ei pea enam pingutama unes püsimiseks ja võin üles tõusta. Nad kutsuvad mind trammiga sõitma, me nimelt saame oma kaelakaardiga tasuta ühistransporti kasutada. Keeldun viisakalt. Vannitoas on killer-dušš. Kui sellest käega kindlalt kinni ei hoia, paiskab see oma kontrollimatu veejoa vannitoa kaugeima seina poole, mis jõuab sinna väga edukalt, sest ei ole mitte midagi, mis seda takistaks. Tulemuseks on üleni märjad seinad ja vetsupott, rääkimata lainetavast põrandast. Siska võtab olukorra kokku nii: "Where is the fire???". See on üks neist duššidest, mis hakkab tööle vajutuse peale ja lõpetab ise. Liiga vara. Hommikusöögilauas leidub söödavaid asju. Ning siis ongi aeg minna konverentsile.

Otsin endale koha seina ääres, pikendusjuhtme kõrval. Mind haarab vestlusse Anna Rootsist. Ta näeb oma vanuse kohta väga noor välja. Naeratan ja noogutan. Kohal on inimesi kõigilt mandritelt, 34 chapterist ja Wikimedia Foundationist. Pärast sissejuhatust algab "State of the Chapters", kus chapterite esindajad tutvustavad kolme minuti jooksul oma chapterit, tegevusi viimase aasta jooksul ja tulevikuplaane. Kuna mina olen meie MTÜ tegevusega oluliselt rohkem kursis kui Raul, siis olen sunnitud selle ülesande enda õlgadele võtma. Ma põhimõtteliselt ei harjuta kunagi oma ettekannet stopperiga peegli ees seistes kolm korda läbi. Seega tuleb esitusele slaidiesitlusele tuginev improvisatsioon. Improviseerin üheksakümne inimese ees mikrofoni kolm minutit inglise keeles. Jube. Ma usun, et enamiku osalejate jaoks oligi see ainuke kord, kui nad üldse kuulsid mind kõnelemas.

Järgnevad presenteišonid, seššionid, diskaššionid. Teemasid ma ei hakka vast pikemalt ümber jutustama. Ei saa öelda, et õpiksin nendest ettekannetest ja aruteludest tohutult palju uusi praktilisi asju. Enamik teemasid on mulle tuttavad ja teada. Pigem on tähtsad üldine õhkkond ja kogemused, mida omandan alateadlikult. 

Iga natukese aja tagant on kohvipaus, kus saab käia ennast sirutamas ja puuvilju pugimas. Ja lõunasöök on ka. Toit on natuke veider, aga üldiselt mulle meeldib. Keedetud lillkapsas ja brokkoli näiteks on väga minu maitse järele. Etteruttavalt võin öelda, et alles viimasel päeval, kui ümberringi väga avalikult nurisema hakatakse, saan aru, et lõunasöökidel meile ühtegi lihalaadsetki toodet ei serveeritud. Ma ausalt öeldes ei pane seda üldse tähele. 

Õhtul, kui seššionid läbi on, suundub enamik rahvast kuskile linna teise otsa järjekordsesse lounge'i. Mul ei ole mingit tahtmist sinna minna, kuigi reklaamitakse, et seal saab süüa. Selle asemel lasen Siskal ennast kaasa kutsuda, aru saamata, kuhu ja mida tegema. Tuleb välja, et seltskond, mis koosneb kahest Indoneesia tüdrukust, ühest Hong Kongi ja kahest India tüübist ning minust, suundub (minu silmis) suvalisse kebabiputkasse (kus Siska väidetavalt on varem käinud, aga jutuhoos pöörab peaaegu valelt tänavalt ära). Söön mingit salatit ja kuulan, kuidas Siska aktiivsel eestvedamisel WMF-i kirutakse. Lõpuks maksab üks India tüüp kõigi eest arve.

Hostelisse tagasi jõudes otsustan tutvuda kohaliku jaekaubandusvõrguga. Küsin retseptsioonist, et kus on siin lähedal poodi, mis on veel nii hilja lahti (kell on juba kaheksa läbi) ja kus saab kaardiga maksta. Tšikk näitab mulle kaardi pealt ja seletab. Mina saan ainult poolest jutust aru ja ka kaardipealne täpne punkt jääb hoomamatuks. Aga sellegipoolest ma noogutan innukalt, tänan ja lähen enesekindlalt avastusretkele. Kõnnin küll mööda õiget tänavat, kuid juhatatud pood ei ilmu. Kõnnin tagasi. Küsin kahelt inimeselt teed. Poe nimi on Edeka ja tuleb välja, et see asub teeäärses metroojaamas. Tänava ääres selle silti ei ole, tuleb lihtsalt tänavalt alla jaama astuda ja oledki kohas, mille ametlik nimetus on Supermarkt, kuid mis annab kõigest väiksema Maxima mõõdu välja. Jäätee on odavam kui Eestis. Kassas tahan kaardiga maksta, kuna oma vähest sularaha oleks mõistlikum hoida kui kulutada. Terminal aga minu kaarti ei söö. Tädi jälle ei oska sõnagi inglise keelt. Mis siis ikka, mündid lähevad käiku. Hostelis saan teada, et tolles kauges lounge'is eriti süüa ei pakutudki ja igav oli ka. Charlene on endiselt oma pagasikaotuse tõttu väga õnnetu.

neljapäev, 16. juuni 2011

Berliin, 1. päev

24. märts 2011, neljapäev

Kell on 5.05 hommikul. Issi lükkab mu lennujaama uksest sisse ja sel ajal, kui ma Lennart Meriga tõtt vahin, kaob ise vaikselt, aga otsustavalt ära. Kõristan oma kohvriga check-ini poole. Raul on juba seal. Ütleb mulle, et siin läheb aega. "Miks?" "Küll sa kohe ise näed". Annan tädile oma väljaprinditud pileti, mis mulle saksa täpsusega oli broneeritud ja saadetud. Tädi klõbistab natuke ja ütleb ohates, et ei saa pardakaarti vormistada. Raul teeb kõrval nägusid. Tädi helistab kuhugi, räägib teise tädiga, klõbistab veel. Minutid kuluvad. Lõpuks öeldakse, et nad saavad meile pardakaardi kirjutada, aga ainult kuni Helsingini. Targu ütlemata jäetakse "edasi vaadake ise, kuidas saate". Algus on paljulubav.

Lennukis asun hüsteeriliselt kommi imema. Kuid see on kõige lühem lennureis, mida ma olen kunagi kogenud. Pärast õhkutõusmist jõuan võtta kotist raamatu "Tõhus juht" ja lugeda kõigest paar lehekülge, kui juba hakkame maanduma ning hakkan maniakaalselt järgmist kommi imema. Helsingi lennujaamas otsustame kohe minna uurima, kuidas siis ikka meie edasilendamisega lood on. Mingit selget vastust ei saa. Aga lennujaamas on tasuta wifi! Postitan Facebooki: "Kiire teadaanne Helsingi lennujaamast: kell on 7.53 ja ma olen ärkvel!", mille peale Kalle tekitab paanikat "londonisse pidid minema ju:D:D", mille peale emme võtab paanika üle ja hakkab lisaks Tallinn-Helsingi-Berliin marsruudile internetis igaks juhuks jälgima ka Londoni lende. Meie suureks üllatuseks läheb check-inis kõik ilma vähimategi viperusteta. Lennukis vaheldumisi loen, magan ja teesklen magajat.

Berliini Tegeli lennujaamas oleme esimest korda ja kasutame ära iga ettetulevat võimalust eksimiseks. Lõpuks leiame üles bussi, mis meid kesklinna viib. Kuna sellel päeval veel konverentsi ei ole, otsustame mängida turisti ja alustame sellega, et bussist välja astudes kulutame ligi veerand tundi oma asukoha kindlakstegemiseks, lähimate tänavasiltide otsimiseks, väljaprinditud juhendite ja kaardilaadsete toodete uurimiseks, põhja-lõunasuuna kindlakstegemiseks (lootusetu) ja vaidlemiseks. Lõpuks osutab Raul ühte suunda ja hakkab kindlameelselt astuma. Eks ma siis lähen järele. Ma tahaks kohtuda selle inimesega, kes otsustas, et Berliini kõnniteedele tuleb iga natukese aja tagant laduda krobelistest kividest takistusrada, et turistide kohvrirattad mingil tingimusel terveks ei jääks. Möödume hoonest, kus peaks toimuma meie konverents. Kõigile eeldustele vastavalt ei teata seal "meie inimestest" päev enne konverentsi muidugi midagi, aga küsida võib ju ikka. Edasi minnes satume ristmikule, milleäärset maja Raul pikalt ja põhjalikult pildistab. On ilus maja küll. Ka mind tuleb pildistada. "Teele mingil suvalisel ristmikul eelmisest õhtust pärit soenguga." Kui hostelisse jõuame, saame kümne-eurose pandi eest pakihoiuruumi võtme. Raul küsib endale wifiparooli ning veedab järgmised paar tundi internetis. Mina olen kuskilt saanud Berliini kaardi ja üritan välja mõelda, kuidas täpselt ma tahan sellel päeval turisti mängida. Valin välja Reichstagi, Brandenburgi värava ning muusikainstrumentide muuseumi ning otsustan ülejäänuga tegeleda jooksvalt. Selle aja peale on kätte jõudnud lõuna. Suundume välja, et midagi süüa. Näitan välja täielikku otsustusvõimetust ja sörgin lihtsalt Rauli sabas. Astume sisse ühte pisikesse kiirsöögikohta. Ma ei viitsi pikalt mõelda ja tellin pasta bolognese, mis tundub esimene tuttav ja ohutu toit. Oma veast saan aru kohe pärast tellimist. Mulle ju ei meeldi spagetid. Asja ei tee paremaks see, et söömiseks antakse kahvel ja lusikas. Igatahes. Kuidagi saab söödud. Seejärel suundub Raul Pergamoni muuseumisse ja mina olen jäetud võõras linnas üksinda. Tuleb meelde aastatetagune reis Brüsselisse, kui ma kogusin tund aega julgust, enne kui läksin üksinda hotellist viiesaja meetri kaugusele suveniiripoodi. Pistan kaardi tagataskusse, kontrollin, et fotokas on kotis ja hakkan minema. Tuletan endale aeg-ajalt meelde, et ma olen täiskasvanud inimene ja see on tsiviliseeritud koht. Üritan jätta muljet, et ma tean, kes ma olen, kus ma olen, kuhu ma lähen ja et mul on tähtsad asjad ajada. Aeg-ajalt pildistan suvalisi maju. Berliinis sõidetakse palju jalgrattaga. Väga palju. Tänavaääred on täis sinna pargitud jalgrattaid. Ma ei ole nii palju jalgrattaid enne näinud. Juba kaugelt on näha, et Reichstagi juures on palju turiste. Üritan sulanduda massi ja pildistan hoonet iga külje pealt. Lihtsalt selle pärast, et proovida, mis tunne see on. Olla turist ja pildistada vaatamisväärsust. Selleks ma ju siin täna olen. Mingit erilist kirgastust ei järgne, seega suundun Brandenburgi värava poole, mis on veidi eemal läbi puude juba näha. Seal toimub mingi meeleavaldus. Hulk tumedapäiseid mehi erinevate riikide lippudega laulavad laule ja skandeerivad midagi võõras keeles. Ainsad sõnad, millest aru saan, on "Gad-da-fi, Gad-da-fi" ja "Li-by-a, Li-by-a". Rohelistes riietes mundrimehed seisavad kõrval ja hoiavad asjal silma peal. Seda stseeni ma eriti pildistada ei julge, sest ei ole kindel, kas see on skandeerijatele või mundrimeestele meeltmööda. Teisele poole väravat liikudes leian sealt teise samasuguse lauljate ja skandeerijate pundi. Nii, kaks punkti on läbitud, mis edasi. Hakkan minema pillimuuseumi poole. Tee peale jääb imelik holokausti mälestusmärk, mis koosneb väljakutäiest erineva kõrgusega kivikuubikutest ning kodanike Goethe ja Lessingu kujud. Pillimuuseumis suudan ennast võrdlemisi arusaadavaks teha, mida ei saa küll öelda minusuunalise kommunikatsiooni kohta. Onu on küll viisakas ja esinduslik, aga mitte kõige sõbralikum. Kapp, kuhu pean oma asjad hoiule panema, sööb ühe-euroseid. Minul on ainult kahe-eurone münt. Järjekordne väike samm iseseisvuse suunas toimub, kui suudan veenda samuti kappide juures asjatava paarikese vahetama minu mündi kahe ühe-eurose vastu. Muuseum ise on oivaline. Järgmine kord, kui ma Berliini satun, pean kindlasti võtma rohkem aega süvenemiseks. Kõige rohkem on seal klahvpille (klavessiinid, tšembalod, klavikordid, klaverid, harmooniumid, orelid jne). Kõnnin kikivarvul ühe juurest teise juurde ja muudkui pildistan (ise ei teagi, miks). Kõige vanemad pillid on pärit 16. sajandist. Keelpille on samuti palju (viiulid, viola da gambad, lautod, kitarrid, harfid). Puhkpille on samuti mõned, aga löökpille peale ühe trummi ma ei leidnud. Ning mitte ühtegi instrumenti, mida saaks pidada kandle kaugemakski sugulaseks, kahju. Teisel korrusel, kus on põhjalikumalt tutvustatud klaverite valmistamist, saab tühjaks minu fotoka aku. Ning laadija on Tartus. Nii palju siis turistimängimisest. Kuna on juba hiline pärastlõuna ja mina olen käimisest-seismisest üsna väsinud, otsustan hakata tagasi liikuma. Kolm kilomeetrit hiljem kukun hostelis diivani peale ning kuna mu jalad võib maha kanda ja mõte enam üldse ei liigu, siis suurest meeleheitest luban endale pool tundi tukkumist. 

Kell kuus algab tervitusõhtusöök hosteli lounge'is. Väike hämar ruum on täis Wikimedia rahvast. Ühe laua juures toimub registreerimine. Cornelius on üks nendest haruldastest inimestest, kellega esimest korda kohtudes tekib tunne, nagu ta oleks sinu vana sõber. Ja mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti seltskondlik või midagi. Kuna kõht on tühi, siis hakkame toitu otsima. Saksamaal süüakse veidraid asju. Söögiks pakutakse suppi, mis näeb välja ja maitseb nagu soust ning selle kõrvale sardelli moodi vorst. Mind haaratakse kohe erinevast rahvusest meesisendite poolt vestlusse. Üritan naeratada ja noogutada. Hiljem võtan pakihoiuruumist kohvri ja saan oma tuppa sisse. Toas on viis voodit, millest üks jääbki vabaks. Minu toakaaslasteks on kaks tüdrukut Indoneesiast ja suur Lõuna-Aafrika neegritädi. Neegritädi, kelle nimi on Charlene, on kaotanud oma pagasi. Ning õnnetuseks ka kogu raha ja dokumendid. Ma ei ole kaastunde väljendamises just eriti tugev, eriti inglise keeles. Saksa chapter on andnud talle raha, mille eest ta on poest pidžaama ja muud tarvilikku ostnud, aga on sellegipoolest väga halvas olukorras. Pikk päev täis võõraid kohti, võõraid inimesi, võõraid keeli ja palju jala käimist on mind viinud äärmise härdameelsuseni ja ma istun voodi peal, arvuti süles, tatistan juba neljandasse salfakasse ja kurdan Kallele oma kurba elu ja koduigatsust. Hoian arvutit näo ees ja üritan olla tasa, aga muidugi saab Mariyanah, kes oma voodis kõhtu valutab, aru, et ma nutan. Olen naeruväärne, ma tean. Võõras kohas magamajäämisega on mul lood loomulikult nagu alati.

esmaspäev, 11. august 2008

Back from Bulgaria

Veetsin nädala Bulgaarias Musta mere ääres Sunny Beach-il. Oo, oli see alles nädal. Päevad täis päikest. Mitte üht pilve taevas. Temperatuur konstantselt üle kolmekümne. Hmm, üsna mõru. Mina olen põlenud.

Lingvistikast ja olümpiaadist niipalju, et halvasti läks. Aga mul on sellest täiesti poogen, sest esiteks on mul ju medal eelmise aasta olümpiaadilt olemas ja teiseks kukkus see reis niikuinii rohkem puhkusereisina välja.

Sunny Beach-ile jõudsime pühapäeva õhtul pärast hilinenud lendu ja bussisõitu. Kuna meile oli võetud puhkusepakett, saime hotelli sisse tšekkides maagilised punased käepaelad, mis pärast väikest uurimistööd meile väga kasulikuks osutusid (teistel olümpiaadist osavõtnutel olid kollased käepaelad kirjaga "events"). Nimelt oli punase paela omanikele hinna sees (kuna meile maksti asi niigi kinni, siis tasuta) kõikvõimalikud söögid (kellaajalised ja mitte-kellaajalised) ja joogid (alkohoolsed ja mitte-alkohoolsed). Kui Taavi oli selle imeasja avastanud, istus ta järgmised paar päeva baaris ja kasutas oma "all inclusive"-õigusi, juues eriti džinni toonikuga. Selle järgi hakkas üks poola tüüp (kellel oli esimesest õhtust saadik Melissaga mingi seletamatu tõmme) teda džinnipoisiks kutsuma. Igatahes. Meie päevad möödusid rannas, baaris ning restoranis päevitades, juues ning süües ja mõnikord juhtus, et ka konverentsisaalis või mujal lingvistikaülesannetega tegeledes. Aga seda juhtus suhteliselt harva.

Mul jääb pikaks ajaks meelde teisipäev, mil mul tuli pähe hull mõte öösel ujuma minna. Taavi haaras sellest kohe kinni ja lubas, et kui kell 11 baar kinni pannakse, siis lähemegi. Sellel õhtul mängisid nad psühholoogi. Ma nägin oma silmaga, kuidas Taavi endale järjest alkoholi sisse kallas. Täpselt kell üksteist läksid ameeriklased oma tubadesse, see tähendas, et mäng oli läbi. Baar pandi ka kinni ja me hakkasime ranna poole minema. Alina tuli ka kaasa. Vette minnes käis mul kuskilt ajusopist läbi, et ma peaks midagi kokku leppima, midagi läbi rääkima, kedagi hoiatama, aga enne kui ma aru sain, olid mõlemad mu nägemisulatusest väljas. Mina poist kaugemale ei läinud, sest ma teadsin, et mulle ei meeldi valgeski ülepeasügavuses vees ujuda, saati siis öösel pimedaga. Solberdasin seal veidi aega, kuni jahe hakkas, siis nägin Alinat ja mõtlesin, et aitab kah. Läksime kaldale ja hakkasime Taavit ootama. Aga Taavi ei tulnud. Ja ta ei tulnud ka veidi aja pärast. Kui olime juba tükk aega oodanud, muutusin väga rahutuks. Pingutasin oma silmi, et tumedas vees midagi näha. Aga Taavit ei olnud. Alina arvas, et peaksime vette minema teda otsima. Vesi oli järsku väga külm, tume ja hirmus. Hüüdsime Alinaga koos, kuigi teadsime, et seda pole nagunii kosta. Külm ajas meid ruttu veest välja. Me ei teadnud, kui palju aega on mööda läinud, kella meil ei olnud. Ainus mõte, mida ma suutsin selgelt mõelda, oli: "Kui ta tuleks vales kohas veest välja, siis leiaks ta mööda randa kõndides oma riided üles. Järelikult pole ta veest välja tulnud." Ülejäänud emotsioone ma parem ei üritagi kirjeldada. Ma tundsin, et ma ei saa seal lihtsalt seista ja mitte midagi teha, ma pidin k e l l e l e g i rääkima. Jätsin Alina rannale valvama ja hotelli poole minnes mõtlesin, keda oleks kõige mõttekam traumeerida. Ma ei julgenud Reelile ja Renatele sellist sõnumit viia. Ütlesin Rosinale, et Taavi pole veest välja tulnud. Rosina kell näitas 12 läbi. Tund aega möödas sellest, kui vette läksime! Rosina kõndis natuke aega ringi nagu peata kana, millest polnud eriti kasu, nii et otsustasin ikkagi Reelile öelda. Ma ütlesin talle ainult, et Taavi pole veest välja tulnud ja jätsin ta otsustama, mida ette võtta, ise jooksin randa tagasi. Seal oli olukord endine: Taavi riided kaldal, Taavit ennast aga mitte. Varsti saabus randa "otsimisrühm" koosseisus: Reeli, Renate, Rosina ja Stass (žürii liige). Renate oli juba teatanud Ivanile (žürii ja korralduskomitee esimees), kes omakorda oli ühendusse astunud kohaliku politseiga. Puurisime nüüd jälle oma pilgud pimedusse. Stass läks mööda rannajoont veidi eemale. Renate rääkis telefoni midagi päästekaatrist ja tundemärkidest. Ainus, mis ma teha sain, oli enda süüdistamine. Ma olin süüdi kolmes tähtsas punktis: esiteks kutsusin mina Taavit öösel ujuma, teiseks ma ju teadsin, et ta on purjus ja kolmandaks olin mina erinevalt Taavist ja Alinast 18 ja vastutasin. Aga järsku, nagu ilmutus, tuli keegi meie poole. Hm, see oli Taavi ja tema järel Stass, kes oli ta leidnud rannal talle vastu jalutamast. Ma tahtsin öelda igasuguseid asju, aga ma ei suutnud. Taavi ütles: "Kas te otsite mind või? Mu riided on vist natuke sealpool." Selle peale sain ma lõpuks suu lahti teha ja üsna kõlatult öelda: "Ei, su riided on siin minu selja taga," mille peale Taavi oli väga üllatunud. Hotellis võttis meid vastu vaikiv Ivan. Politsei ei olnud veel õnneks välja sõitnud. Taavi ise oli ülimalt heatujuline, kuigi üle keha tugevalt kriimustatud.

Järgnevatel päevadel sain ma korduvalt kuulda tema versiooni kogu loost. Tema oli ujunud kaugemale sellepärast, et tahtis millimallikaid näha. Neid ta pimedas ei näinud. Siis vaatas ta Jupiteri. Ühel hetkel nägi ta mingeid imelikke värvilisi tähti ja tahtis neid mulle näidata, aga ta ei näinud mind. Siis avastas ta, et lained on teda ilmselt kõrvale kandnud ja hakkas enda avates tagasi ujuma. Tegelikult olid lained teda teisele poole kandnud ja järelikult ujus ta vales suunas. Tüki aja pärast kaldale minnes avastas ta enda täiesti tundmatus kohas. Ja hakkas ikkagi täiesti vales suunas minema, ise uskudes, et jõuab hotellile lähemale. Kuna hotellini ta ei jõudnud, hakkas ta jooksma. Endiselt vastupidises suunas. Ühel hetkel jõudis ta sillani, mis ühendab uut Nessebari vana Nessebariga (vaata alumist pilti). Siis sai ta lõpuks enam-vähem aru, kus ta on, aga õiges suunas minna ikka ei osanud. Ta astus mingisse baari ja küsis, kus on Sunny Beach. Inimesed naersid, sest kujutlege ise: ujumispükste väel meeskodanik, paljajalu, keset ööd küsib, kus on Sunny Beach, kui Sunny Beach on kohe sealsamas. Tal endal oli ka suht naljakas. Aga nad vähemalt tahtsid aidata ja näitasid suuna, kuhu minna. Taavile see suund ilmselt ei meeldinud ja ta otsustas jälle isetegevuse peale üle minna. Tema arvas, et mööda randa ta jõuab paremini kohale kui mööda teed. Rannale jõudmiseks hakkas ta endale teed tegema läbi okkaliste põõsaste. Poolel teel muutusid okkad juba rohkem kui häirivaks ja ta pööras tagasi. Lõpuks jõudis ta ikkagi liivani. Kus on liiv, seal on ka kusagil tema tuttav hotell. Vähemalt ta läks nüüd õiges suunas ja sealt Stass ta üles korjaski.

Taavi ise ütles, et tal ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et ta oleks eksinud, või midagi oleks väga valesti. Ta arvas, et pole vahet, kas ta jõuab tagasi kell üks või kell kaks või kell viis, ta teadis, et ta kunagi jõuab. Temal oli kõik kontrolli all, tema jaoks oli see isegi nagu väike seiklus. Aga ta mõtles just, et mis meie peame sellises olukorras tundma. Mina vist tekitasin kõige rohkem paanikat. Pärast ma juurdlesin kaua, kas ma tegin õigesti, kui läksin hotelli teistele ütlema. Kui me oleks Alinaga piisavalt kaua rannal oodanud, oleks Taavi tagasi jõudnud ja poleks vaja olnud Ivani ja politseid asjasse segada. Nüüd ma muidugi tean seda, aga sellel hetkel ma lihtsalt ei saanud seal seista ja oodata, ma p i d i n midagi tegema. Ma sain loota kõige paremat, aga pidin kartma kõige halvemat. Ma sundisin ennast tegutsema halvima stsenaariumi järgi, kuigi alateadvuses tiksus miskipärast koguaeg: "Selline asi ei ole võimalik, see peab mingi nali olema." Lõppude lõpuks ma usun, et ma tegin õigesti, sest parem väike asjatu draama, kui suur tragöödia.


reede, 1. august 2008

Lühikokkuvõte sellest, mis lähinädalatel toimuma hakkab

Muideks, täna ma sõidan maale, kus homme toimub Põldotsa Raudmees. Siis pühapäeval kähku koju tagasi ja kiiresti-kiiresti lennujaama. Kolm tundi potentsiaalset kõrvavalu ja olengi Bulgaarias. Seal veedan ma põrgukuumuses terve nädala. Ma loodan, et päikesest natuke minu peale ka jääb. Järgmise pühapäeva öösel jõuan tagasi ja kohe hommikul laagrisse. Siis saab jälle sõrmi villi mängida. Mõnna... Ja karmoškat hakkan ka õppima. Ja kui laager läbi saab, siis põrutan otse Mariti sünnipäevale. Nii et ärge minult enne augusti keskpaika mingit blogikirjutamist nõudke.

Aa ja kes veel ei tea. Mind on vastu võetud Tallinna Ülikooli klassiõpetaja (kõrvalainega) bakalaureuse ja magistri integreeritud õppekavale riigieelarvelisele kohale. Uhh, kui pikk. Sisseastumiseksamil 98 punkti 100-st. Igatahes ma olen nüüd peaaegu et üliõpilane.




Your Dominant Intelligence is Linguistic Intelligence



You are excellent with words and language. You explain yourself well.

An elegant speaker, you can converse well with anyone on the fly.

You are also good at remembering information and convincing someone of your point of view.

A master of creative phrasing and unique words, you enjoy expanding your vocabulary.



You would make a fantastic poet, journalist, writer, teacher, lawyer, politician, or translator.



Niimoodi siis. Ja mis teie arvasite?

Google Reader blokib.

neljapäev, 19. juuni 2008

Lähme jalgadega treppidest risti paralleelselt üles

Oh, mul ei olegi eriti midagi tähtsat rääkida. Lihtsalt annan märku oma elusolekust.

Lõpureis on läbi ja kool on ka praktiliselt läbi. Veel on ainult aktus jäänud. Kurb. Väga kurb. Meel on kibe. Kibe-kibe. Kes tahab tulla mu meelekibedust jagama, on oodatud laupäeval kell 13.00 Reaalkooli.

Tulevikuplaanid on hullumeelsed. Ma ise ka kardan, kas mul see kõik õnnestub. Aga jubedalt tahaks. Lahe oleks. Praeguste plaanide kohaselt pean ma augustiks üles soojendama oma olematu klaverimängu- ja lauluoskuse. Ma pole klaverit mingi sada aastat mänginud. Ja laulda ma lihtsalt ei oska. Klaverit ei oska tegelikult ka ikka üldse mängida. Aga eks siis näeb... Solfi suulist osa kardan ka. Uhh.

Mis siis veel. Suvi eksisteerib vahelduva eduga. Leedu pilte näeb siin ja Mari-Anni pildid on siin. Tal on ikka jube hea fotokas.