Vaikea temppu

Bussis istus minu ees blond naine, kes rääkis telefoniga. Sõbranna kõrgest vererõhust ja kolesteroolitasemest, iseenda jalavaludest, oma tallatugedest, mida ta kuidagi kätte ei saa ja nii edasi. Rääkis nii, et oli kuulda, aga mind ei häirinud. Üks vanem mees hakkas väljuma ja ütles tõsiselt "Palun ärge rääkige nii kõvasti. Minul teie jutt ei huvita. Miks peab karjuma üle bussi." Naine rääkis edasi, aga püüdis vist vaiksemalt, kuigi ta polnud tegelikult üldse karjunud, normaalse häälega rääkis. Ma mõtlesin, kas öelda talle, et noh, mind isegi huvitas.

Aga muidu oli õues kevadeõhku. See teeb mul kuidagi meele heaks, kui on tegelikult veel talv, aga mulle tundub, et õhk on kevadine. Mis siis, et on +1, tuul külmetab natuke kõrvu ja kalendris on alles veebruari keskpaik. Ninal on kevade tunne. Huvitav, kas 1. märtsil on Londonis juba kevad.

Miks ma käin musta värvi riietes. Must on turvaline. Mul ei ole oskust ja aega mõelda kõikvõimalike värvide ja lõigete kokkusobitamise peale. Mind ei ole tehtud moe järgimise ja poodides kruiisimise jaoks. Kuigi valik võib olla enneolematu, siis tegelikult kulub meeldivate ja sobivate riiete leidmisele nii pagana palju aega, et ma lihtsalt ei viitsi.

Ma tahaks neid kaht Karuvildiku tänava plikat tihedamini näha.

2011

Tahtsin siia kirjutada noppeid igast kuust sellel aastal ja hakkasingi seda tegema, aga jätsin pooleli ja kustutasin ära. Midagi aasta alguses oli mõnes mõttes ettekuulutus sellele, mis aasta jooksul järjest edasi arenes. Mõnel hetkel toimusid ootamatud ja mitte nii ootamatud kõrvalepõiked ja edasinükked, aga küsimus on selles, kas aasta lõpuks tekkinud seisust on veel kuskile minna. Ma mõtlen, minna on kuskile ikka, aga kas alla või üles või kõrvale? Ma tahaksin ühes häguses suunas minna, aga kas ma oskan? Kas ma oskan leida üles need, kes saavad mind aidata, ja piisavalt ignoreerida neid, kes takistavad? Kuidas saan ma tegelikult valida nii, et valikud kehtiksid?

Enesele vastu

Murca kirjutab, kuidas silmast silma vestlused jäävad pooleli ja jätkuvad interneti vahendusel, kuna seal on võimalik jagada linke, oma sõnumit illustreerida piltide, helide, videotega jne. See, mida ma nüüd tahan öelda, ei ole midagi uut, ega üldsegi mitte minu avastus, aga see on oluline. See, et meil on kõik need tehnikavõimalused, piirab meie eneseväljendusoskust ja keelt. Vanasti oskasid inimesed jutustada lugusid, rääkida millestki, kasutades ainult sõnu ja kehakeelt. Nüüd me enam ei oska, ei viitsi. Palju lihtsam on visata teist inimest lingiga ja öelda: "Säh, vaata ise, ma ei viitsi sulle ümber jutustada." Aga lisaks sellele, et me ei oska teistele lugusid jutustada, ei oska me varsti ka tunda neid emotsioone, mille pärast meid üldse linkidega loobitakse.

Reedel vaatasin Ühtse Eesti suurkogu. Ma olen rahul, et ma vaatasin seda just nüüd ja mitte eelmisel aastal kohapeal. Kohapeal ei oleks sõnumid teps mitte paremini kohale jõudnud.

Maailma lõpus on kohvik

Vahepeal juhtus mingeid asju, mis mind natuke paigast liigutasid ja mul tuli tunne, et kirjutaks sellest kõigest ühe meeletult sisuka ja diibi postituse. Aga kuna minu emakeel on endiselt mulle võõrkeel ja mul on tegelikult niikuinii kerge võõristus sedasorti diipsuse suhtes, siis seda ei tule. Tuleb vähem sisukas ja vähem diip.

Vaheaeg oli. Talvevaheaeg. Ja siis hakkas peale. Tegelikult algas muidugi juba varem, umbes Dianaga. Aga kuskil eelmisel kolmapäeval tõmbas tuurid üles. Vaatasin juutuubist ühte videot. Siis reedel sõitsin Tallinnasse. Laupäeval oli mtü juhatuse koosolek minu juures. Kui Ivo ära läks, siis Kadriga rääkisime tund aega veel. Pühapäeval sain Maritiga kokku. Ja pärast rongis lugesin lõpuni "Edukaks juhiks". Ja kõik need asjad ja inimesed (Diana, video, mtü juhatuse koosolek, Kadri, Marit, "Edukaks juhiks") ütlesid mulle täpselt ühte ja sama asja. Võib-olla, et ma natuke provotseerisin ka.

Ahjah, esmaspäeval hakkas kool ka.

Utoopia

Ma ikka tihti mõtlen, kui lihtne oleks kõik, kui ma suudaks kinni pidada päevaplaanist. Näiteks nii:

7.00 tere hommikust, põllumehed
7.05 Leopold-võimlemine-algab-nüüd-ja-kohe
7.20 protseduurid, garderoob
7.30 hommikusöök, päikesetõus ja uudised
7.50 jalutuskäik värskes õhus
8.15 auditoorne õppetöö (viimase puudumisel ühiskondlik-kasulik ja vabatahtlik töö või vabahariduslik lugemine)
11.45 värske õhk ja lõunasöök
12.15 auditoorne õppetöö jätkub (viimase puudumisel institutsioonide külastamine või individuaalne õppetöö)
15.45 jalutuskäik värskes õhus, vajadusel ostlemine, suupiste
16.30 pilliharjutamine
17.00 tegelemine majavalitsusega
18.00 õhtusöök
18.30 individuaalne õppetöö
20.00 meelelahutus (viimase puudumisel ühiskondlik-kasulik ja vabatahtlik töö)
21.00 uudised ja diskussioon
21.30 vabahariduslik lugemine
22.15 protseduurid
22.20 suurte mõtete mõtlemine
22.30 tudu

Aga ei! Pole lootustki.

Digimuutub...

Aa, vist unustasin kirjutada, et eelmisel neljapäeval muusika loengus laulis Sting neljahäälset kujundit. See oli tõeliselt lahe.

Mingi päev käisin poes. Tahtsin ühepajatoitu teha ja kuna kapsast otsides jäi silm punase kapsa peale, siis mõtlesin, et kapsas nagu kapsas ikka, proovin siis seekord punasega. Tulemuseks oli üleni sinine ühepajatoit. Käskisin Kallel pilti ka teha, aga ei viitsi praegu siia panna seda. Natuke imelik oli seda süüa, kuigi maitse oli täiesti tavaline. Toorelt aga on ta palju mõrum kui tavaline kapsas.

Mulle meeldib öösel tegutseda. Siis ma saan oma süsteeme teha. Eile öösel pesi pesumasin pesu. Täna öösel korjasin riided kuivamast ja panin kappi. Ühtlasi koristasin kapi kolm riiulit uuesti ära. Koristamise suhtes meeldib mulle, kui ma saan kõik süsteemi panna ja siis aja jooksul seda süsteemi mitte ei hoia piinliku täpsusega, vaid see ise laguneb. Ja siis saan jälle kõik süsteemi panna, kas vanasse või uude. Kapis näiteks või riiulis või noodimapis või arvutis. Aga segi ajada tohin ma ainult ise. Sest näiteks kui ma olen kodus raamaturiiulis süsteemi teinud ja raamatud pannakse valesse kohta tagasi, siis see mulle ei meeldi.

Mu jope ei armasta mind enam.

Hämäriku taiva all

Olen Viljandis. Oma Kodus. Siuke hostel. Istun ühe kägiseva voodi peal, kuhu homme öösel tuleb magama Ann. Teises toas magab Siret. Ja peaks magama mina. Kell on 2.24. Ja ma ei maga. Sest võõras koht, tead küll.

Soto laagris olen. Tulime Tartust Jaanuse autoga. Pets oli ka peal. Enne Tartust väljasõitu ostsime Jaanusele Lõunakeskusest sussid. Ja siis sõitsime kolme korraliku universaalrehvi ja ühe mitte nii korraliku universaalrehviga Viljandi poole. Tuisk, lumi, lörts, vihm, musta-valgekirjud põllud, puna-kollased puud, Mari Kalkuni laulud, mis tundusid sel hetkel veidike sürreaalsed, aga samas nii rahustavad. Jõudsime kohale. Jaanus alustas "Martale" juhatamist, kui astus sisse Laura, kes küsis, miks Jaanus tema lugu juhatab. Siis mängisime "Laadalugu" ja "Jesu Bleibet" ja "Berlusconit". Ruthi ei ole. Ostsin poest ühte hullult hästi lõhnavat teed, mille maitseelamus jäi suhkru puudumisel veidi nõrgaks. Poole kaheteistkümne ajal läksin voodisse kavatsusega magama jääda. Aga ei jäänud. Iga poole tunni tagant vaatasin kella. Mõtlesin tähtsaid mõtteid. 

Näiteks kuidas ma kunagi elan Lõuna-Eestis metsa sees suures majas (sest see on ju kõige ilusam riik maailmas). Ja siis on minu sünnipäev ja Mari-Ann ja Marit ja kõik teised sõidavad igalt poolt mulle külla. Ja mul on majas nii palju ruumi, et nad mahuvad kõik magama. Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma olen koolis õpetaja ja õpetan lastele soome keelt. Ja siis ma mõtlesin, et ma pole Kristjanit kaua aega näinud. (Muideks, Ristiisa pubi juhataja on K. Tammeorg.) Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma viiulit mängin. Ja siis ma mõtlesin...

Olla

Ma mõtlen väga tihti olemise peale. Inimeseks olemise. Üks näide. Ühed inimesed on jälginud elu ja sellest omad järeldused teinud. Seejärel kirjutavad nad stsenaariumi ja teevad sellest filmi. Teised inimesed vaatavad seda filmi ja teevad sellest omad järeldused. Võrdlevad filmi enda eluga ja fikseerivad teadlikult või alateadlikult erinevused. Ja siis mõnikord ütlevad oma elu kohta "elu nagu filmis". Ja mina mõtlen, et miks ja kuidas see nii on. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem uusi sarnaseid küsimusi mul tekib. Ja need küsimused ja nende oletatavad mulle teadmata vastused tekitavad minus sellist hirmu, et mõnikord on mul tunne, et sellest hirmust piisab, et hulluks minna.

Mitme inimesega oled ühes leivas?

Pagan, ärge küsige mu käest, kuidas mul läheb. Ma ei oska ega taha sellele vastata ja ma tean, et teid nagunii ei huvita. Ma võiks vastata mida tahes, teil pole sellest niikuinii sooja ega külma. Küsige ainult seda, mida te tõesti teada tahate. Ma ei pea teid põrmugi vähem viisakaks, kui te ei lenda mulle kohtudes peale küsimusega "Kuidas sul läheb?". Arusaadav?

Täna läksin natuke närvi. Teemaks see, et kuigi ma kogu aeg üritan olla võimalikult hea ja vastutulelik ja tähelepanelik teiste vajaduste suhtes ja siis üks kord ootan seda ka teistelt enda suhtes, siis lõpuks olen ikkagi mina segaduse ja tülina tekitamises süüdi ja tunnen ennast selle pärast halvasti.

Kui mul on depressioon, aga ma ise ei tunnista selle olemasolu, kas siis mul tegelikult kokkuvõttes on depressioon või mitte?

Akna taga rõõmsalt vulisevad veed

Inimesed tahavad kõigele nimesid panna, kõikide asjade ja nähtuste, tegevuste ja mõtete jaoks sõnu välja mõelda. Ei saagi aru, mis häda neil sellega on. Ühes loengus tuli lambist mõte, et kui mul oleks mingi loom, siis ma paneks talle nimeks Ludvig.

Mängisin täna üle saja aasta kannelt. Kandlekott oli juba päris paksu tolmukorra all. Pühkisin puhtaks, võtsin kandle välja ja hakkasin häälestama. Kõik keeled olid suurest nördimusest pool tooni madalamaks veninud. Siis nuusutasin natuke Sotto lugusid ja mängisin muid ka, mis parasjagu meelde tulid. Varsti tuleb laager.

Tahaks veel seda viinamarjamahla. Ja banaani tahaks ka. Pood pannakse küll alles poole tunni pärast kinni, ma jõuaks küll. Aga ei viitsi. Mahlajäätisest ei ütleks ka ära.

Eile, kolmapäeval, muideks (kuigi terve kolmapäevase päeva oli mul neljapäeva tunne) läksin sinna, kus pitsat saab ja sõin ühe pitsa. Vääääikese pitsa, mis tegelikult oli nii suur, et mul oli kõht täis ammu enne, kui pitsa otsa sai. Ma olin suurepäraselt teadlik, et nii juhtub, sest nii on ennegi juhtunud, ja mitte ainult minul. Aga mingi hasart oli sees, et kas ma olen nii äge tüüp ja sel korral jõuan kõik üksi ära süüa. Ja jõudsingi.

Võin anda hingelist nõu

Blogi saab täna kolmeaastaseks. Jei.

Tuju on null ja sõrmed on natuke tuimad (mis ei ole omavahel kuidagi seotud).

Aa, üks hingeline nõu teile siis ka.

Öised lood

Mul on nii palju mõtteid! Nii palju plaane, kavatsusi, süsteeme. Ma tahaks jubedalt asju ajada, korraldada, organiseerida. Aga teised pidurdavad. Loogiline ka, vara veel tegutseda. Ja teistel on muu elu kah, mitte nagu minul. Aga ma ju tahaks kohe ja praegu. Süsteeme ja asju. Proovin mitte olla pahane, kui mu meilile kahe päeva jooksul ei vastata. Proovin suhtuda mõistvalt, kui lubatakse homme midagi saata, aga ei saadeta. Proovin endale sisendada, et ei ole mõtet nii vara hakata jebima. Aga tahaks ju! Samas ma isegi võtan endale mõnikord terve nädala mõtlemisaega, enne kui mõnele kirjale vastan. Teise silmas pindu näen, aga enda silmas palki ei näe?

Sugupuu väljaprintimiseks kulub 18 lehte paberit. Suuruses A0.

Mul tuli üks lugu. Karmoškalugu. Lihtsalt tuli eikusagilt. Mõnikord sellised eikusagilt tulnud ja natuke isegi kohaletiritud lood lähevad ka veidi aja pärast eikusagile. Kui üles ei kirjuta. Aga siis pole väga kahju ka. Oleneb, kui tiritud nad on. Nüüd kirjutasin üles. Umbes poole. Tegelikult ta pole veel päris valmis ka.

Ei midagi erilist

Mind häirivad igasugused asjad. Näiteks ühe inimese väljanägemine või see, kui bussis kellegi lamp mulle näkku paistab või kui keegi mind kassajärjekorras käruga nügib või see, kui mul kästakse ingliššit rääkida või sada muud asja. Aga ma katsun neist üle olla. Mõelda, et ära praegu lase ennast häirida, mõtle selle peale hiljem, kui tahad. Noh ja hiljem on tavaliselt häirija ära lõppenud või ära läinud ja probleem ongi lahendatud. Mõnikord ma hakkan virisema ka. Viriseda ma oskan. Ma oskan isegi kahte erinevat moodi viriseda. Üks on see tavaline virisemine (viriseva hääletooniga), teine on varjatud virisemine (iroonilise hääletooniga). Kolmas on tegelikult ka. See on siis, kui ma õudsalt tahaks viriseda, aga eriti ei julge, kuna vestluspartner või kuuldekaugusel olija on mõni autoriteetne või niisama tähtis inimene. Siis ma räägin täitsa tavalist juttu tavalise hääletooniga, aga ridade vahel on ülim virin.

Selle jutu mõte oli praegu see, et kõhuvaluga pole võimalik koos elada. Tahan lahutust.

Rong väljub tunnelist

Tähelepanek siit:

Mehed on kui parkimiskohad – paremad on juba võetud, ülejäänud on invaliididele.

Üldiselt olen koduskodus. Juba päris mitu aega. Ja mitte midagi ei tee. Noh, vahepeal ikka teen ka. Viki on teema. Ja söögitegemine. Ma ikka lootsin, et kui ma üks kord üle saja aasta tulen koju, siis äkki ei pea süüa tegema. Võta näpust.

Emme ütles, et minu blogist ei saa eriti infot. Kaks lauset ja "mõtle ise edasi". Hmh. Aga maioskaju teistmoodi. Ei taha ka eriti. No aga nagu blogi pealkirigi üritab öelda, mõtle suuri mõtteid, siis tuleb...

Ja üldse suutsin ma liiga palju mõeldes ennast täiesti topelt ära planeerida. Et siis vabandan kõigi ees valeinfo pärast. See laupäev on hoopis üks teine laupäev ja vähemalt ühes kohas jääb nüüd küll käimata.

Kolmapäeval pandi ülikoolile jõuluvidinaid juba külge.

Tsensuur

Kui varem oli nii, et siia blogisse kirjutatavad mõtted läbisid enne avaldamist kaks filtrit ("ema silmadele sobiv" ja "alaealiste silmadele sobiv"), siis nüüd tuleb vist lisada kolmas ("õppejõudude silmadele sobiv"). Huvitav, kes veel mu blogisse satuvad?

Ärkasin kell pool kuus, et jõuda sujuvalt 7.30 bussi peale. Bussijaamas vaatasin huvi pärast pileti müümise kellaaega. 6.22. Ahjaa. Selge.

Maido tuli täna. Kärt kuulutas, et Maido õpetab meile oma uut tantsu. Põnevus oli igatahes üles keritud. Aga võta näpust. Esitusele tuli vana hea "Millal meie sinna saame". Tants, mida ma olen vahelduva eduga õppinud alates 2006. aasta suvest ja pole siiani perfektselt selgeks saanud. Aga vähemalt tuli meelde.

Ma olen täna muideks päris rohkelt värskes õhus viibinud. Tuleb kasuks mõnikord. Lähen teen ühe tee endale. Või kaks. Vasakule ära.

Ennast kiitmast ma ei väsi... no väsin ikka küll

Jah, täna olin ma õpetaja. Harisin reaali kaheteistkümnendikke (kes juhuslikult olid siis rebased, kui mina kaheteistkümnendas olin, niiet võib-olla mõnele meenus midagi). Teemaks oli Vikipeedia. 12b oli tubli, võttis tunnist osa, küsis küsimusi ja oli üldse üsna tubli või vähemalt suutis jätta hea üldmulje. 12c aga oli täielik uimahunnik. Ei viitsinud nad mind kuulata, ei minu küsimustele vastata, ei ise midagi küsida ega arvuteidki lahti võtta. Suht nõme nagu. Tund nagu iga teinegi ju. Võiks nagu üritadagi natuke.

Aitat nägin ka. Tore oli. Jaa.

Õhtul aga tulin Tartu tagasi. Siis mängisin Jaanuse ja Petsiga kaks tundi kannelt. Khm. Sisukas oli :). Nüüd kannel seisab mul siin nurgas. Nutab seal kui tahab... Tegelt ei nuta. Lihtsalt on natuke roostes ja häälest ära. Vaene väike. Uusi keeli oleks talle vaja.

Ja Ave Mariaga sai viki teemadel natuke mõtteid vahetatud. Mul on mingi see viga viimasel ajal, et ma hullult tahaks mingit suurt asja teha, õudsalt tahaks, kohe hirrmsasti tahaks. Aga ise samal ajal tean, et asi käib mul selgelt üle jõu. Aga noh, üks asi juba vaikselt edeneb, äkki need muud asjad saab ka kuidagi tehtud. Jube uhke oleks.

Liisi Koiksonit kuulan.

Esmaspäev, raske päev

Laupäeval oli Kartaude kokkutuleku korraldamise koosolek. Suht kummaline oli. Norbert ja Katre olid minu juures. Pärast nägin Mari-Anni ka.

Mulle täitsa meeldib õhtul pimedas bussiga sõita. Tallinnast Tartusse või vastupidi. Sest bussis on mõnusalt pime, klappidest tuleb lemmikmuusika ja saab mõelda millest iganes ja samas ei pea üldse millestki mõtlema. Täiesti tühi aeg, mis on ometigi täis "midagi". Rongis pole üldse seesama. Rongis on valge, mis nullib ära igasugused väljavaated.

Trennis käisin täna. Lahe oli. Mingit meeste tantsupeo "hip-hop tantsu" sammu õppisime. Ma pean kindlasti seda harjutama millalgi. Kui meelde tuleb.

Inka õpetaja võiks oma huumorisaate teha.

Kas te ikka teate, kui hea asi on porgand?

Hea tuju on.

Kuula, kuula...kuula hoolega

Püüan enesehaletsust ravida vikiteraapiaga. Vikis on viimastel päevadel kuidagi eriti palju vandalismi. Ei tea, millest see tuleb.

Teine võimalus: šokolaad. Toime on lühiajaline, kõrvalnähtudeks on hammaste rikkumine ja teadagi mis.

Täna rääkisime terminitest. Ma mõtlesin praegu välja uue termini: lohutuslugu. See on selline muusikapala, mis on muusikaliselt väga positiivselt meelestatud ja lohutava iseloomuga. Erakordselt häid lohutuslugusid võin soovitada järgmistelt bändidelt: Great Big Sea, Leisure Society, Celtic Woman.

Oh, vikiteraapia on ju ka nagu mingi uus termin. Küll ma olen produktiivne.

"Issand, kuidas ma armastan rääkida!" - Kersti Lepajõe paar minutit enne loengu lõppu, endal kõrvuniulatuv naeratus näol.

"Hallo!"
"Ee... tere, kellega ma räägin?"
"No ma ei tea, kellega te rääkida tahate?"
"Noh, ilmselgelt ei ole tegu õige inimesega. Vabandust, vale number."

Sest loogiliselt võttes ei tohiks minu vanaisa olla selle aja jooksul, mis ma teda näinud ei ole, nii umbes poole nooremat häält tegema hakanud.

Vastuseks "lugejate kirjadele"

"mart maameele" - ei tea, pole üle aasta näinud
"ukuaru valss" - oskan mängida
"sfeksofoobia" - on hirm herilaste ees
"läksin rahvatantsu tartu" - läksin jah, aga üksi on raske paaristantsu tantsida
"hirm laste ees" - ???

Mõningaid mõtteid

Leidsin oma arvutiavarustest järgmist:

1. Inimese probleemid tulenevad tema võimetusest olla vaikses toas üksi.
2. Iseloom on see, mida sa teed ja kuidas oled siis, kui sind keegi ei näe.
3. Kui inimesed ennast sagedamini kuulaksid, räägiksid nad vähem.
4. Ära esita küsimust, kui vastusest midagi ei sõltu.
5. Rahulolu saladus seisneb teadmises, kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järgi, mis on sinu haardeulatusest väljas.
6. "Mõelge sellele, et tänast päeva ei tule enam kunagi." Dante
7. Kui pöörad näo päikese poole, jäävad varjud seljataha.
8. Inimene ebaõnnestub ainult siis, kui ta enam ei ürita.
9. "Vägivald on rumaluse viimane võimalus." Isaac Asimov
10. Nõrgad ei andesta kunagi, andestamine on tugevate omadus.