Reikopi käed langevad rüppe

Mitte, et kedagi huvitaks, aga minu Eurovisiooni esiviisik:
1. Rootsi
2. Sloveenia
3. Rumeenia
4. Läti
5. Belgia

Eestit ei arvestanud, sest seda lugu olen teistest rohkem kuulnud ja ei oska teda mingile kohale sobitada.

Ei saa märkimata jätta, et Vene laulu sõnad olid lihtsalt uskumatud.

Ja Austria lugu ei olnud tõepoolest nii halb, et see oleks pidanud nulliga viimaseks jääma. Klaveri oleksid võinud siiski jätta põlema panemata.

Paarisarvud on need paremad. Ja just alla kolme.

Kalle saab minna Eesti Laulu poolfinaali pilli mängima.

MTÜ jõulupeod olid Tartus ja Tallinnas. Õigemini jõuluõhtusöögid. Süüa sai. Nalja sai. Inimesi näha sai.

Tegin juustukooki. Kaks korda. Esimene kord tuli täiesti uutmoodi välja. Põhi ei olnud õhuke ja kõva, vaid paks ja kohev. Aga kõik sõid ja kiitsid. Teine kord tuli nagu tavaliselt. Oli hea nagu tavaliselt.

Pargis olid jõulud. Päris jõuluvana tuli. Väiksed pudinad demonstreerisid oma andekust. Kolmepoolene Mirjam luges ja kirjutas. Kahene Marleen jutustas ja laulis.

Ma sain vanaks. Saja aastani on veel ainult 75 aastat minna.

Praegu vaatan laulupidu. Ja lund sajab.

Supikooma

Noh, Kalle sünnipäev oli. Jubellj.

Õppisin mingil hetkel ahju kütma. See käis nii, et üks päev Kalle näitas ette. Teine päev tegin ise.

Oktoobri lõpus käisime džässballetti vaatamas.

Ja Tallinnas käisime. Tee peal X-Pandat kuulata on ikka päris hea. Mirjam on liiga häbelik, muidu oleks temaga haritud vestlust arendanud.

Sain endale tudengid jälle. Need looduse ja tehnoloogia omad, kes artikleid kirjtuavad. Eelmisel aastal olid kõik 220 mul. See aasta jagasime ära, mul on mingi 80. Aga natuke eksoosting on ikkagi, sest tähtajad on see aasta kuidagi lühemad. Noh, nad eksisteerivad vähemalt.

Siis käisin ühel koolitusel koosolekute tegemist kuulamas. 

Ja siis käisin Rakveres õpetajatele Vikipeediast rääkimas. Organiseerisin endale öömaja, sest õpituba pidi kell 9 hommikul hakkama. Seadsin arvutiklassis kõik korda, kui viis minutit enne üheksat minu igaksjuhuks küsimise peale teatati, et ups, kas me ei öelnudki sulle, kell pool 10 algab. Daah, ma oleks jõudnud sel juhul ju hommikuse bussiga tulla.

Ja siis oli kultuurimälestiste fotovõistluse autasustamine botaanikaaias, mille planeerimine ajas täiesti ulluks. Ma parem ei räägi.

Helihaju

Vahepeal tegin igast asju. Räpinas käisime. Koolis käisin. Ja veel üht-teist.

Esmaspäeval käisin viiulitunnis. Õppisin ühe päris loo. Need eelmised ei olnud nagu nii päris. Nüüd ma oskan hea vormi korral "Targa rehealune", "Savikoja venelane", Mozarti Tähekese lugu, "Leedu tants", "Yankee Doodle", "Ood rõõmule" ja "Kahe viiuli valss". 

Mingi päev leidsin Facebookist albumite kaupa pilte pommirusudes Tartust. Koledad pildid küll, aga huvitavad. Vaatasin vanu kaarte ka.

Neljapäeval tõime teisest Tartu otsast ära ühe pisikese paki, kus sees oli kolmas toiteblokikandidaat. (Aga ka see ei sobinud.) Selle tõttu jäin Mariti juurde tund aega hiljaks. Marit tegi oma šokolaadikooki (oma tuntud headuses). Mina rääkisin samal ajal telefoniga või segasin niisama. Ja Marit jäi vist peaaegu teatrisse hiljaks. Aga mina veetsin pool tundi ülivärskes ja jäises õhus, kui koju kõndisin.

Eile tegi Kalle kaneelirulle ja mina jälle segasin, kus aga sain.

Täna hommikul helistas mulle tundmatu number, kes alustas kõnet nii: "Tere, mina olen Maali..." Hetkeks uskusin ma tõsiselt, et Grete teeb mingit haiget nalja minuga, sest see oli totaalne Grete teen-mingit-haiget-nalja-hääl. Aga siis jõudis kohale, et ongi päris Maali :P. Soto proovi kohta küsis. Mis on homme. Ja kuhu mina ei lähe. Sest külm on ja raha on otsas ja Ruth ütles, et kui ma ei taha, siis ma ei pea.

Õrn, õrn, õrn

Reede hommikul tegin arvuti lahti ja esimene asi, mida ma nägin, Sandri meil, muutis kõik ära. Diana. Eksamil käisin. Ja tõin Maritile Medicumist saatekirja ära. Ja lugesin raamatut. Ja käisin raamatukogus. Aga mõelda sai ainult Dianast. See hirm, mis mul niikuinii koguaeg on, sai ainult hoogu juurde. Õhtul sõitsime Räpinasse. Taevas oli selge ja järsku ma vaatasin, et ma ei ole veel kunagi tähti nii selgelt näinud. Kalle jättis auto tee ääre seisma ja siis me vaatasime tähti. Kui mul oleks paremad prillid, ma oleks veel paremini näinud. Aga see oli siiski kõige selgem ja õudsem tähistaevas, mida ma näinud olen. Ja need pagana tähed värelesid. See oli veel kõige hirmsam. Mingi planeet oli ka. Ja tee oli lund täis. Ja pime oli. Jube oli. Ja Diana. Räpinas oli üks hull(u moodi rõõmus) koer. Laupäeval oli tee veel jubedam. Siis oli ka pime. Ja tuiskas. Täna hommikul sõitsime Jaanuse, Petsi ja Maaliga Viljandisse. Laulupeo lugude proov oli. Raadiost ütles, et kuskil Harjumaal vist on avatud tasuta libedarada, intruktoriga. Meil oli täiesti oma tasuta libedarada marsruudiga Tartu-Viljandi ja ei mingit instruktorit. Proovis selgus, et mängida tuleb täpselt ja ainult seda, mis on noodis. Aga tegelikult pole vahet, mida, kuidas või kas üldse mängida, sest keegi ei märka ega kuule nagunii. Tagasi tulles ei olnud mingit teed, ainult lumi. Kaks autot olid väikest põksu teinud ja seisid tee ääres koos politseiautoga. Ja praegu kuulan kõige paremat muusikat. Mingi maailmaparandamisetahtmine on. Tule tagasi, helmemänd.

Asünkroonmootori rootori staator

Täna pidin linna minema. Kalle hoiatas, et libe on. No mis siis ikka. Aga vot oligi libe. Linnajõudmiseks kulus poole rohkem aega ja närve kui tavaliselt. VEEL ei kukkunud. Sain raamatukogu juures Agolt avalduse kätte, viisin raamatu ära ja hakkasin Kaubamaja poole kaaberdama. Ja siis korraga - põntsti! Ja olingi maas. Ajasin ennast püsti ja kaaberdasin edasi. Üks mammi veel poetas paar kaastundlikku märkust. Väga kaua ei pidanudki valu taluma. Siis istusin Kaubamajas ja lugesin "Edukaks juhiks". Siis läksin ja ostsin Terranovast kaks pluusi ja ühe huppari, mida ma olin terve elu otsinud. Siis kooberdasin veel Taskusse, aga seal polnud midagi huvitavat. Ja siis sai mul kõrini. Ootasin veerand tundi bussi ja loksusin koju. Sest jala ma keeldusin minemast. Viiulitundi saabusin tund aega varem, sest noh, Kalle läks autoga proovi sel ajal ja mina muidugi keeldusin jala minemast. Siis istusin koridoris ja lugesin "Edukaks juhiks". Viiulitunnis õpetati mulle jälle asju, mida ma iialgi ära ei õpi. Siis ootasin kakskümmend minutit bussi. Sest jala ma muidugi keeldusin käimast. Bussijuht oli mingi ralliäss. Tõmbas siukseid kurve ja sirgeid, et mul oli raskusi enda ja viiuli kinnihoidmisega.

Digimuutub...

Aa, vist unustasin kirjutada, et eelmisel neljapäeval muusika loengus laulis Sting neljahäälset kujundit. See oli tõeliselt lahe.

Mingi päev käisin poes. Tahtsin ühepajatoitu teha ja kuna kapsast otsides jäi silm punase kapsa peale, siis mõtlesin, et kapsas nagu kapsas ikka, proovin siis seekord punasega. Tulemuseks oli üleni sinine ühepajatoit. Käskisin Kallel pilti ka teha, aga ei viitsi praegu siia panna seda. Natuke imelik oli seda süüa, kuigi maitse oli täiesti tavaline. Toorelt aga on ta palju mõrum kui tavaline kapsas.

Mulle meeldib öösel tegutseda. Siis ma saan oma süsteeme teha. Eile öösel pesi pesumasin pesu. Täna öösel korjasin riided kuivamast ja panin kappi. Ühtlasi koristasin kapi kolm riiulit uuesti ära. Koristamise suhtes meeldib mulle, kui ma saan kõik süsteemi panna ja siis aja jooksul seda süsteemi mitte ei hoia piinliku täpsusega, vaid see ise laguneb. Ja siis saan jälle kõik süsteemi panna, kas vanasse või uude. Kapis näiteks või riiulis või noodimapis või arvutis. Aga segi ajada tohin ma ainult ise. Sest näiteks kui ma olen kodus raamaturiiulis süsteemi teinud ja raamatud pannakse valesse kohta tagasi, siis see mulle ei meeldi.

Mu jope ei armasta mind enam.

Katusel on mägikits, kaks jalga lühemad kui kaks jalga

Ja Kalle päästis päeva! Tegi mu lemmikjope luku korda. Ma olin täitsa kurb selle pärast, et mulle alguses serveeriti kaks võimalust: panna uus lukk (mis väidetavalt on hirmkeeruline) või osta uus jope (millega mina polnud nõus). Aga nüüd on kõik rahul.

Viiulitunnis käisin täna jälle. Jube raske on mängida, kui peab sadat erinevat asja jälgima, käed ja selg valutavad suurest pingutusest ja nii edasi. Kodus vales asendis saab ju palju kergemini ja kiiremini. Aga parem alguses natuke valus kui pärast palju.

Koju kõndides avastasin, et ei olnud pärast tundi kella käe peale pannud ja murelikult mõtlesin, kuhu ma selle olin pistnud, kui sujuvalt möödusin korteriuksest ja tahtsin kolmandale korrusele edasi rühkida. Ühe astme jõudsin minna, siis oli stopp ja tagasikäik.

Keegi on guugeldanud "qazwsxedcrfvtgbyhnujmikolpöüäõ" ja jõudnud minu blogi vastava postituseni. Rääkimata sellest, et regulaarselt otsitakse siit abi hammaste sügeluse vastu. Viimane selline tuli Södertäljest. Kahetsusega pean tunnistama, et mul on hammaste sügelusega küll kaugeleulatuvad kogemused, aga sellega ka asi piirdub.

Kui ma veidi rohkem kui kaks aastat tagasi ülikooli hakkasin minema, oli teiste probleemide kõrval põletav ka küsimus, et kas ülikoolis kehtivad ka vahetusjalanõud. Pettumusega täheldasin, et ei kehti. Minu maailmapilt oli kokkuvarisemise äärel. Praegu olen ma asjade sellise seisuga üsna rahul, sest teate küll, mul on need saapad ju.

Geni väitel on mul 272 tuvastatud esivanemat. Sellega lõppeb tänane ringvaade, ilm on soe, kohtume nädala pärast.

Hämäriku taiva all

Olen Viljandis. Oma Kodus. Siuke hostel. Istun ühe kägiseva voodi peal, kuhu homme öösel tuleb magama Ann. Teises toas magab Siret. Ja peaks magama mina. Kell on 2.24. Ja ma ei maga. Sest võõras koht, tead küll.

Soto laagris olen. Tulime Tartust Jaanuse autoga. Pets oli ka peal. Enne Tartust väljasõitu ostsime Jaanusele Lõunakeskusest sussid. Ja siis sõitsime kolme korraliku universaalrehvi ja ühe mitte nii korraliku universaalrehviga Viljandi poole. Tuisk, lumi, lörts, vihm, musta-valgekirjud põllud, puna-kollased puud, Mari Kalkuni laulud, mis tundusid sel hetkel veidike sürreaalsed, aga samas nii rahustavad. Jõudsime kohale. Jaanus alustas "Martale" juhatamist, kui astus sisse Laura, kes küsis, miks Jaanus tema lugu juhatab. Siis mängisime "Laadalugu" ja "Jesu Bleibet" ja "Berlusconit". Ruthi ei ole. Ostsin poest ühte hullult hästi lõhnavat teed, mille maitseelamus jäi suhkru puudumisel veidi nõrgaks. Poole kaheteistkümne ajal läksin voodisse kavatsusega magama jääda. Aga ei jäänud. Iga poole tunni tagant vaatasin kella. Mõtlesin tähtsaid mõtteid. 

Näiteks kuidas ma kunagi elan Lõuna-Eestis metsa sees suures majas (sest see on ju kõige ilusam riik maailmas). Ja siis on minu sünnipäev ja Mari-Ann ja Marit ja kõik teised sõidavad igalt poolt mulle külla. Ja mul on majas nii palju ruumi, et nad mahuvad kõik magama. Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma olen koolis õpetaja ja õpetan lastele soome keelt. Ja siis ma mõtlesin, et ma pole Kristjanit kaua aega näinud. (Muideks, Ristiisa pubi juhataja on K. Tammeorg.) Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma viiulit mängin. Ja siis ma mõtlesin...

Assa sitikas

Oo, ma käisin eile viiulitunnis. Esimeses. Mõned alustavad neljakümneselt, seega minul pole veel kaugeltki hilja. Peopesas on mul nüüd hiirte pesa ja tigu tahab koguaeg minuga rääkida. Ja mis siis, et ma olin iseseisvalt juba mänginud Mozarti tähekese lugu ja Targa rehealust, siis oli vaja teha üks lahtiste keelte peal I-IV-V saateharjutus. Poognakäsi väsis pidevalt ära ja hakkas valutama. Aga muidu oli tore. Nii tore on pilli õppida, kui keegi ei sunni :D. Tahan, harjutan, ei taha, ei harjuta. Järgmine tund on kuu aja pärast.

Neljaviljaputru tegin täna. Sel aastal esimest korda. Väga hea oli. Tänast hommikut ma alustasin muidu sellega, et kirjutasin vikisse nagu muuseas viis artiklit.

Vikipeediast:

Tássos Papadópoulos (7. jaanuar 1934 – 12. detsember 2008) oli Küprose poliitik, president 28. veebruarist 2003 kuni 28. veebruarini 2008. Ööl vastu 11. detsembrit 2009 varastati tema surnukeha Defterá kalmistult. Laip leiti 8. märtsil 2010 anonüümse vihje abil esialgse matmispaiga lähedalt.

Vaene väike presidendi laip, mis vedeles kolm kuud haua kõrval ja kedagi ei huvitanud.

Rõõmutsõõr ja sopelga polka

Pärimusa laager oli. Kümnes. Minu jaoks teine. Ülim jällegi. Sai pille mängitud (põhiliselt kannelt ja karmoškat, aga proovisin ka viiulit ja kontrabassi). Iga päev oli pillitund, laulutund ja ansamblitund. Jalmar jätkas minu harimist karmoška alal. Viis lugu õpetas mulle selle nädala jooksul. Kolm neist olid ta enda omad. Vist. Kaks kindlasti. Ühe looga oli veel nii, et selle ta jõudis minu tunni ajal valmis ja kohe õpetas mulle. Ja viimasel päeval ütles mulle, et mul on väga hea muusikaline mälu ja et ta on rõõmus, et selles laagris tal ka üks vilunud õpilane oli. Hah. Kontserdil läks Rõõmutsõõr ikka puu taha. Hea, et ta oli ära läinud ja ei kuulnud seda. Jalmar pidi ansambliõpetaja ka olema, aga ta delegeeris meie ansambli Nicolajle. See on üks taanlane, kes mängib Jalmari ja Johannaga Kiwi Trios. Ansambel oli hea, aga siiski kahjuks mitte nii hea, kui eelmisel korral. Laagris oli mul viis last ka, kellest kaks väiksemat pidevalt mul süles ja jalus olid. Aga nad olid toredad. Jutustasin neile õhtujuttudeks kõik kolm juttu, mida ma teadsin, hiljem pidin raamatu appi võtma. Omaloominguõhtu oli ka. Meie tuba tegi laagri tunnusloo Olerexi reklaami viisil sõnadega: "Kui meeldib sulle pärimuss / ja tahad teada kus / üheskoos pilli mängida / ja rääkida jutte ja laulda saab / siis Vana-Vigalasse sa / nüüd kohe tule jooksuga / nananananaanaanaananaa...." Kui äraminek oli, siis ma ütlesin Mailile, et kui ma järgmisel aastal ennast liiga vanana juba ei tunne, siis tulen jälle.

Aga sellega on nüüd hoopis nii, et ükspäev ma hakkasin kahtlema, et kas ma ikka olen 20 aastat vana. Ja otsustasin, et nüüdsest olen ma 18. Lihtsalt.

Marit sai vanemaks jälle. Ja loetud minutite pärast lendleb ta Ameerika poole minema. Sel puhul toimus eile väike ärasaatmine Pätrikus. Mari-Ann oli lasknud teha siukse raamatu, kus meist kõigist palju pilte sees ja füüsika anekdoote ka. Ma tahaks kohe endale seda raamatut, see oli nii lahe. Ja me töötasime välja uue äriplaani, mis sisaldab rikastele inimeste uue surmajärgse teenuse osutamist. Et saadaks nende surnukehad orbiidile. Täiesti uus tähendus taevasseminekule. Ja kui ta sealt orbiidilt juhtumisi atmosfääri pudeneb, siis on see väga eksklusiivne tuhastamine, mille käigus tuhk langeb väga efektiivselt laiali. Mõned ju tahavad nii.

Kokkutulekust kokkutulekuni, vahele folki ja virinat

Olen kirjutamist väga kaua edasi lükanud ja ega praegugi eriti ei viitsi. Aga vanad asjad kuhjuvad. Proovin lühidalt teha.

Kui Soto laager Rakveres lõppes, siis polnud vaja mul kaugele minna, vanaema täditütar Aino tuli mulle lausa kõrvaltänavasse vastu. Sest lugu oli nii, et laupäeval pidi Haljalas algama suguvõsa kokkutulek, aga kuna mina olin juba reedel Rakveres, siis polnud mul mõtet vahepeal kuskile minna, vaid Aino viis mu juba reedel Haljalasse ära. Hästi ilus koht on neil seal, haned ja kanad ja hobune. Reede õhtul suutsin veel siukse triki teha, et jäin heinamaa peale magama. Päike põletas pool nägu ära ja silmad olid kaks päeva paistes. Aga kokkutulek oli tore. Peale mu vanaema ja vanaisa ei olnud ma ühtegi inimest varem näinud, kuigi üsna lähedalt sugulased. Need olid siis vanaema isa vendade ja õe järglaste kokkutulek. Sain teada, et mu vanavanaisa oli olnud politseinik, osanud vähemalt kuut keelt ja rännanud Austraaliasse. Ja et mu vanaemal on poolvend. Kuna mul oli kannel kaasas, siis sunniti mind seda mängima. Nüüd ma ju nii haruharva juhtun üksinda esinema, sellepärast käed ikka värisesid ja kolmest loost ükski ei tulnud ilma vigadeta. Aga see oli nii lahe, kuidas inimesed, kes mindki esimest korda nägid, mu kohe omaks võtsid. Õhtul tehti ka üks naljakas mäng, kus igaüks pidi pimesi võtma paberi ja sealt lubaduse ette lugema. Mina lubasin, et olen terve õhtu kaine.

Siis ma olin natuke kodus niisama. Ja kui ma nüüd ei eksi (see oli ju nii ammu), siis järgmise pühapäeva õhtul sõitsin rongiga Tartu, endal hull tavaar kaasas. Sest ma olin endale pähe võtnud ühe plaani, mis etteruttavalt öelduna üldse nii ei läinud, nagu ma olin mõelnud. Kaasas oli mul siis kogu etnolaagri ja folgi kraam pluss veel ühe nädala jagu asju. Kannel ja karmoška ka siis. Aga rongi pealt sain ma täitsa ise maha isegi. Ja siis me tšillisime Kallega natuke Tartus ja natuke Räpinas. Ujumas käisime. Ühes huvitava nimega järves, mille ma unustanud olen. Lahedad päikeseloojangud olid. Ja siis kolmapäeval hakkasime tapvas palavuses Mulgi küla poole sõitma. Seal oli koosolek kokkutuleku asjus. Ja pärast seda läksime niisama Viljandimaad avastama. Parmud, raisk. Vaatasime Heimtalit. Seal olid lahedad puud. Siis tahtsime üles otsida Siniallika. Aga parmud, raisk. Allika leidsime lõpuks üles, aga minu parmumõõt oli täis. Viljandis parme ei olnud. Lossimäed vaatasime üle. Aga minu eelpoolmainitud suurepärase plaani lennutas uppi (lisaks parmudele) minu kingapaar, mis oli mu jalad katki hõõrunud. Nii ma siis olin paljajalu keset Viljandit, sant ja vigane, parmude poolt ära söödud ja väga pahur. Ja Kalle oli lihtsalt imeline ja sõitis minuga Tartusse tagasi. Tartus kuulasime natuke mürtsu (nii puhkpildureid kui äikest), vaatasime värvilisi pilvi ja olime niisama kasutud. Aa, lasanjet tegime. Söödav tuli välja. Ja reedel viis ta mu Kõppu. Aga ma olen Tallinnast, ma maksan ka.

Ja siis hakkas etnolaager. Hea nagu alati. Muusika ja inimesed ja söök ja muusika. Ülim. Kõpu kirikus oli ka kontsert, kus sai esimest ja viimast korda reaalselt kuulda kolme kannelt. Ja Matis õpetas mulle kaks karmoškalugu. Hea oli. Ja neljapäeval algas folk. Kalle tuli ka folgile. Siim tuli ka folgile. Ja ma ei tea, kas keegi kujutab seda ette, aga Kalle oli mulle Tartus rabarberikooki küpsetanud ja kaasa võtnud. Ma lihtsalt ei uskunud seda. Keegi teeb vor mii speššal rabarberikooki??? Ja folk oli ka lahe. Nagu alati. Oorti kontsert oli Kaevumäe asemel Aida suures saalis. Ja mina istusin nurgas ja haletsesin nautisin ennast. Nagu tavaliselt. Juba neljandat aastat. Juba neljandat aastat käin ma Oorti kontserdil ja mõtlen, et mis pagana põhjusel mul ometi veel plaati ei ole. Teised kontserdid olid ka lahedad. Kuigi paar tükki jäi mul nägemata tänu tungivale vajadusele Aidas netis istuda. Ja Paabel pole enam päris see, mis enne. Ja Zetod pole enam päris see, mis enne. Aga üldiselt oli mõnus. Mulle meeldis Klapp kõige rohkem. Sel õhtul sadas vihma ja me saime üsna märjaks. Aga mis siis. Pühapäevased kontserdid jäid mul kahjuks kõik kuulmata.

Sest MTÜ vajas mind! Wikimedia Eesti ei suutnud kuidagi ilma minuta end ära asutada. Tegelikult nii hull asi ei olnud, aga Epp nõudis minu kohalolekut ja eks ma ise tahtsin ka käppa sees hoida. Ja siis kukkus kuidagi nii välja, et ma sattusin juhatusse. Lihtsalt kogemata. Esialgu kuni augusti lõpuni. Siis vaatab.

Noh ja siis ma sain jälle paar päeva kodus lebotada. Ja eelmisel nädalavahetusel toimus Kartaude kokkutulek. Mida üldlevinud seisukoha järgi mina korraldasin. Ma ütleks, et minul oli ainult mõte seda korraldada, korraldasid ikka teised ka. Tund aega enne ärasõitu said viimased üliolulised seadmed organiseeritud. Ja siis me kaarutasime järelkäruga mööda linna ja korjasime asju peale. Ja siis Raplast ka veel läbi. Ja siis üks hetk me olime kohal. Katrega panime sugupuu üles. Ja ime küll, reedel tuli isegi rahvast kohale. Laupäeval oli avamine, pildistamine, supisöömine, suguvõsatutvustus, näituse avamine, muuseumiekskursioon, pärimustantsud, ajaloominutid ja bänd. Ega mina ei korraldanudki ju eriti midagi. Katre registreeris edukalt inimesi, Tea tegeles edukalt toitlustamisega. Minu ülesanne oli aeg-ajalt mõni laps joonistama juhatada. Vahepeal mängisin natuke karmoškat ja kõik. Tegelikult tegin ma ikka muud ka. Peitsin pesupulki põõsastesse näiteks. Ja võimaluse korral vältisin mikrofoni rääkimist. Ja tundsin ennast sügavalt ja isiklikult puudutatuna, kui inimesed jäid hiljaks, ei võtnud osa minu poolt pakutavatest aktiviteetidest ja läksid liiga vara ära. Aga üldiselt öeldi, et läks hästi.

Nüüd ma olen jälle lebotanud kodus. Teinud Kalle sugupuud. Sest minu sugupuu on juba sellises faasis, kust edasiminek läheb järjest raskemaks. Aga Kalle sugupuu on nii meeldivalt poolik, et seda on lausa lust ludinal muudkui teha.

Homme lähme maale. Seal on triatlon. Ja pühapäeval Vigalasse pärimusalaagrisse.

Kas ma ütlesin, et ma teen lühidalt? Noh, vabandust, enam lühemalt ei saanud.

Sotto laager Rakveres

Esmaspäeva lõuna paiku sõitsin bussiga Rakverre Soto laagrisse. Kati ja Silvia ja Kaisa olid ka samas bussis. Rakveres arvasin mina, et ma tean täpselt, kuhu me peame minema, aga tuli välja, et ei teadnud. Tassisime oma tavaari natuke aega totaalselt vales suunas. Lõpuks tuli Ruth meile järele ja imestas, et miks me bussiga tulime, kui Anneli auto sõitis Tallinnast praktiliselt tühjalt. Igatahes jõudsime siis Rakvere Muusikakooli kohale. Majatuur tehti meile, kus jagati meid klassidesse magama ära ja näidati ka arvutiklassi, kus võis vabalt tšillida ja õpetajate tuba, kus võis ka vabalt tšillida ja kohvi juua ja külmkappi ja nõusid kasutada ja telekat vaadata. Peen värk. Selliste mugavustega laagrit vist polegi varem olnud. Rakvere Muusikakool ise oli ka eriti peen. Igas klassis oli diivan. Söök toodi meile karpidega kohale. Naljakas oli nendest süüa, portsud olid ka päris suured. Ja iga toidukorra juurde käis ka magustoit. Saiavorm või kissell vahukoorega või tarretis või pirukad ja nii edasi. Neid jäi virnade viisi üle, kuigi nad olid väga head. Ei jaksanud lihtsalt. Siis sai nad külmkappi pandud ja öösel tagantjärele söödud. Aga proovid olid meil ka. Alguses oli tamp päris kõva. Esimesel õhtul harjutasin mina Kaanoni kiireid käike ja sain sõrmed villi. Sellega oli siis korras. Edaspidi jäid proovid järjest lühemaks ja harvemaks, rohkem rõhuti seltskondlikule ajaveetmisele. Anneli oli kaasa võtnud terve kotitäie lauamänge, mida igal vabalt hetkel mängiti. Kuna ma oli miskipärast ainuke, kes oli Katani enne mänginud, siis sain ma selle saladused edasi anda, sest mängujuhendist oli võimatu aru saada. Veel olid populaarsed Sabotöör ja mingi labürindimäng, aga ka see värviline asjandus, millega ainult kahekesi toimetada sai. Esmaspäeva õhtul käisime natuke linna peal ka. Pulli ehk tarvast vaatamas. Ja poes sai ka iga päev käidud, mõni päev isegi mitu korda. Aa, Jaanus jõudiski esmaspäeva õhtupoole, Gerda ja Ann alles teisipäeval erinevate koole puudutavate probleemide pärast. Kuna Ruth läks esmaspäeva õhtul ära (ta pidi Tartus Gerda ja Katrini Elleri kooli sisseastumisel osalema), siis tegi proovi Jaanus. Nuusutasime lugu "Up is down". Seal oli üks suur auk igal pool. Aga mul õnnestus sellest eemale hiilida, kuna ma pidin Virumaa Teatajasse laagrist ja Sotost ühe nupukese kirjutama. Kirjutasin ka, kuigi nad muutsid selle tundmatuseni ära. Aga Ruth tuli tagasi ja proovid läksid edasi. Ja sõrmed ei olnudki lõpuks millegipärast enam nii tapvalt valusad. Kolmapäeva õhtul käisid mõned Võsul ujumas, kuigi Ruth hoiatas, et see sõrmedele hästi ei mõju. Noh ja neljapäeva hommikul tehti meile ekskursioon Rakvere peal. Vaatasime kirikut ja teatrit ja tammikut ja pulli. Ja siis tuligi kontsert. SEB pangamajas. Naljakas saal oli. Ruudulise põrandaga. Kolmes seinas olid toolid ja keset saali oli vann. Õnneks nägi see välja lihtsalt nagu mingi kast, muidu oleks veel naljakam olnud. Kuna selles laagris olid jälle ka väiksed, kellega Pille proovi tegi, siis nemad mängisid kõigepealt kolm lugu. Ja siis mängisid suured. Tõnis-Peeter oli pannud kaamera meid filmima. Kava oli siis järgmine: Kaanon, Scipione, Jesu bleibet meine freude, Libertango, Mother's journey, Martale, Speed of sound, Polska a-moll, Foxhunters jig, Paina päälle Berlusconi ja lisalugudena Ukuaru valss ja Foxhunters. Foxhuntersis oli minu soolo. Ja Laura jõudis Roomast tagasi täpselt kontserdiks. Pärast kontserti pillid kokku ja muusikakooli tagasi. Sest stiilikas hakkas. Stiilika teemaks oli seekord punk ja hipi. Hipisid oli mõnevõrra rohkem, aga algus venis just punkarite tõttu, kes olid juuksuri- ja meigijärjekorras. Esiteks oli kummalgi seltskonnal ülesanne vastasmeeskonna kirjutatud sõnade põhjal mingi loominguline etteaste välja mõelda. Punkarid tegid vahelduva riimiga jabura luuletuse, hipid mõmisesid niisama metronoomi saatel oma sõnad maha. Järgmiseks ristiti rebaseid, kes pidid kotist välja võtma ja kokku panema kujuteldavad kandled, vande ütlema ja seejärel kandled uuesti kottidesse pakkima. Siis toimus rooside sõda. Küsimustega stiilis "Millise looga on Ruth kõige rangem?" See läks minu jaoks suht igavaks ja ma läksin õpetajate tuppa ja sõin pool liitrit jäätist. Aga siis hakkasime üht mängu mängima, mida mängisime järgmised umbes neli tundi. Nägi see välja nii, et ringi keskel olija ütleb mingi enda kohta käiva väite ja need, kelle kohta see veel käib, peavad kohad vahetama ja ringi sees olija püüab endale istekohta saada. Päris huvitavaid asju koorus välja. Ann ja Laura kukkusid koos tooliga maha näiteks. Kell kolm kupatati päris väiksed magama ja päris suured läksid vabatahtlikult. Muud siis jutustasid veel õpetajate toas. Ma tahtsin väga nende juttu kuulata, aga samas teadsin, et kui ma magama ei lähe, siis ma järgmisel päeval suren. Ja siis ma jäin kogemata õpetajate toa diivanile magama ja ärkasin pool üheksa hommikul. Kiire hommikusöök ja Virumaa teataja lugemine koos aruteluga (Pille ja Ruth ja Jaanus olid sinna suure intervjuu andnud) ja oligi laager läbi. Mis edasi sai, sellest kirjutan homme näiteks.

Lodi tuu, lodi vii

Eile sõitsin bussiga Tartust Räpina. Läbi Põlva. Mööda mingeid pisikesi metsateid. Poolteist tundi. Põlvas läksid kõik inimesed maha ja Räpinani olin üksi bussis. Peale bussijuhi. Õhtul lõpetasin "Utoopia". Telekast näidati "Sügist". Täna lõuna paiku kuulasin Dyskomfordi proovi ja lugesin "Printsess de Cleves"-i. Siis käisime Põlvas. Seal oli Uma Pido. Kõik laulud ja muud jutud olid võru keeles. Sääsed pinisesid ka vist võru keeles. Paar piiska tuli ka, aga muidu paistis päike. Praegu passin siin niisama. Kalle läks jalaväelastega pidutsema. Mina peaksin lugema. Ja lugema. Ja lugema. Ja kaks referaati kirjutama.

Mingi Eurovisioon on või? Kost tuu viil vällä karas'?

Reppu selässä

Kes ütles, et soome keel on laulude kirjutamiseks täiesti sobimatu ja kole keel?? Vale puha. Mulle jubedalt meeldib soome keel. Ja lauludes eriti. Hetkel mängib siuke laul nagu Dingo "Autiotalo". Mmmm... Ja Värttinä meeldib mulle. Ja Rajaton.

Keerab ära

Ilmal on identiteedikriis. Kord paistab päike, siis tunni aja pärast sajab laia jõululund, siis on jälle taevas selge, kuni tulevad pilved ja hakkab uuesti sadama. Huvitav, kas see oli sellel nädalavahetusel mingi Räpina eripära või oli igal pool nii.

Mingit Eesti laulu nimelist saadet ei vaadanud, istusin sellel ajal Räpina muusikakoolis hunniku puhkpilduritega. Täna nägin kordust. Totaalne jamss. See Rapuntsli lugu kummitab muidu praegu natuke. Vot see oli laulu moodi. Mitte nagu need ülejäänud. Mitte, et ma oleks õudsalt tahtnud, et see laul oleks Eurovisioonile läinud. Lihtsalt oli normaalsem lugu kui teised. Iiris Vesiku laulu taust oli ka lahe, ülejäänu, mis seal peal oli, oli jama.

Tead küll, pühapäeviti tulevad telekast need loodussaated. Päris naljakad on mõnikord.

Ükskord oli selline nädal, kus oli kaks reedet. Ausõna. Seekord kahjuks ei olnud selline nädal.

Akna taga rõõmsalt vulisevad veed

Inimesed tahavad kõigele nimesid panna, kõikide asjade ja nähtuste, tegevuste ja mõtete jaoks sõnu välja mõelda. Ei saagi aru, mis häda neil sellega on. Ühes loengus tuli lambist mõte, et kui mul oleks mingi loom, siis ma paneks talle nimeks Ludvig.

Mängisin täna üle saja aasta kannelt. Kandlekott oli juba päris paksu tolmukorra all. Pühkisin puhtaks, võtsin kandle välja ja hakkasin häälestama. Kõik keeled olid suurest nördimusest pool tooni madalamaks veninud. Siis nuusutasin natuke Sotto lugusid ja mängisin muid ka, mis parasjagu meelde tulid. Varsti tuleb laager.

Tahaks veel seda viinamarjamahla. Ja banaani tahaks ka. Pood pannakse küll alles poole tunni pärast kinni, ma jõuaks küll. Aga ei viitsi. Mahlajäätisest ei ütleks ka ära.

Eile, kolmapäeval, muideks (kuigi terve kolmapäevase päeva oli mul neljapäeva tunne) läksin sinna, kus pitsat saab ja sõin ühe pitsa. Vääääikese pitsa, mis tegelikult oli nii suur, et mul oli kõht täis ammu enne, kui pitsa otsa sai. Ma olin suurepäraselt teadlik, et nii juhtub, sest nii on ennegi juhtunud, ja mitte ainult minul. Aga mingi hasart oli sees, et kas ma olen nii äge tüüp ja sel korral jõuan kõik üksi ära süüa. Ja jõudsingi.

Päikese väsinud pihud

Igatahes. Kolmapäeval sain ma teada, kui "geniaalse" tunniplaani ma olen endale teinud. Lisaks sellele, et kuskil semestri keskel neli nädalat kahe aine loengud kattuvad (millega ma arvestasin ja arvasin, et elan üle), ja sellele, et seoses Sotto laagri ja muude võimalike toredate ja mittetoredate üritustega jääb mitu loengut külastamata, avastasin ma, et Eesti murded ja Eesti kirjakeele ajalugu ja korraldus (mis on üle nädala samal kellaajal) kestavad ühe loengu asemel kahe loengu pikkuselt. Aga kuna ma seda ei osanud vaadata, on teise loengu ajal mul kavas Maailmakirjandus II. Ideaalne, proportsionaalne, geniaalne, pole midagi muud öelda. See nädal jäi Maailmakirjandus õnneks ära. Aga nagu kiuste, pidas onu Karl Pajusalu meile seekord kahe loengu asemel ainult ühe. Kasu ei miskit.

Kolmapäeva õhtul oli veel Eesti foneetika ja fonoloogia. Üsna õõvastav tõotab tulla, kuna foneetika mulle apsaluutselt ei imponeeri.

Neljapäev oli vaba, sest Maailmakirjandust ei olnud. Õhtul läksin Maritile külla. Marit tegi kooki, mina rohkem segasin, kui aitasin. Ja siis vaatasime seepi ka.

Reedel oli kaks loengut: Etnoloogia ja kultuurantropoloogia alused (oli lahe) ja Keeleteaduse aluste teine osa (mitte üldse nii lahe).

Ja siis suund Räpina poole. Enne käisin Kaubamajast läbi ja ostsin kaks spinatistruudlit. Naljakas nimi ja veel naljakam asi ise. Sai nagu sai ikka, aga sees oli mingi roheline plöga. Spinat nimelt. Päris hea plöga oli. Buss oli nii täis, kui täis olla saab. Õhtul käisime Värskas ujumas. Õigemini ligunemas. Või noh, mina vähemalt muud peale ligunemise ei teinud. Laupäeval külastasime Laulukarusselli kohalikku vooru, Oliveri pärast sai vist mindud, aga üldse oli ka hariv. Väiksed kenad tüdrukud tegid kräu-häält. Osad laulsid normaalselt ka. Kaarel Juurmaa - siuke nimi jätke meelde, see poiss oskab laulda, ma ise nägin. Ma läheks homme plaadipoodi ja ostaks ta plaadi, aga tal vist ei ole plaati. Kui keegi teab, et on, siis karjuge.

Ja täna on pühapäev. Kalender olevat öelnud, et sõbrapäev. Aga sõbrapäev on ju iga päev. Ja seda kalendrit ei tasu ka alati uskuda.

Lõhkusin kõrvaklapid ära :(.

Vilistajad

Reedel käisime Mariti ja Mari-Anniga Kompressoris hommikupannkooke söömas. Nii umbes kell 12 lõunal. Minu jaoks oli see veel vägagi hommik. Pannkookide kõrvale rääkisime juttu. Meestest ja lastest ja haigustest ja kudumisest. Peaaegu oleks piima hinnani ka jõudnud. Hakkame vist vanaks jääma.

Laupäeval oli vilistlaspäev. Meie klass oli vist isegi paremini esindatud kui eelmisel aastal. Marit luges kokku 16 persooni. Kohati tšillisid meie klassiga ka Taavi ja Kesa, kes küll tegelikult meiega koos ei lõpetanud. Paralleelikate kohta ei oska jällegi midagi öelda, kuna ma jätkuvalt ei tee vahet, kes oli A ja kes C klassis. Alguses peeti kõnesid ja oli väike kontsert ka. Mingid vau-millise-häälega poisid on tekkinud. Üks laulis Alenderi Pihlapuud ja siis Rasmus ja keegi Edgar Chalice'i-Mäksi seda vikatilugu. Vot selle Edgari hääl oli midagi müstilist. Koori esinemine jäi suhteliselt keskpäraseks minu arvates. Pärast oli sumin. Ahjaa, garderoobis kohtasime metsistunud Sämi. Suht kummastav vaatepilt oli. Ja siis me kurseerisime päris pikalt mööda vanalinna tänavaid. Sest poisid lihtsalt ei suutnud otsustada, kuhu oleks kõige parem minna. Jahe hakkas juba selle sihitu kablutamise peale. Lõpuks maandusime Nimeta baari. Ettekandja-tšikk oli suht koba. Oma meetriste küüntega klõbistas ta kalkulaatoriga kolm korda summat valesti. Siis sai meid järsku päris palju, et ei mahtunud äragi. Ja siis ma jõudsin eriti täpselt bussi peale. Sest natuke mõttetu tunne oli.

Aga mulle meeldib vahel Kristjani klaasist õlut juua.

Lund sajab. Ja õues on soe. Kujutate ette, ainult -2 kraadi. Ei kujuta? Ma ka ei kujuta. Aga on. Uskumatu.

Etnolaagrisse registreerisin ennast ära. Mõnus. Tahaks juba pilli mängida korralikult.

Ja varsti tuleb suvi.

Öised lood

Mul on nii palju mõtteid! Nii palju plaane, kavatsusi, süsteeme. Ma tahaks jubedalt asju ajada, korraldada, organiseerida. Aga teised pidurdavad. Loogiline ka, vara veel tegutseda. Ja teistel on muu elu kah, mitte nagu minul. Aga ma ju tahaks kohe ja praegu. Süsteeme ja asju. Proovin mitte olla pahane, kui mu meilile kahe päeva jooksul ei vastata. Proovin suhtuda mõistvalt, kui lubatakse homme midagi saata, aga ei saadeta. Proovin endale sisendada, et ei ole mõtet nii vara hakata jebima. Aga tahaks ju! Samas ma isegi võtan endale mõnikord terve nädala mõtlemisaega, enne kui mõnele kirjale vastan. Teise silmas pindu näen, aga enda silmas palki ei näe?

Sugupuu väljaprintimiseks kulub 18 lehte paberit. Suuruses A0.

Mul tuli üks lugu. Karmoškalugu. Lihtsalt tuli eikusagilt. Mõnikord sellised eikusagilt tulnud ja natuke isegi kohaletiritud lood lähevad ka veidi aja pärast eikusagile. Kui üles ei kirjuta. Aga siis pole väga kahju ka. Oleneb, kui tiritud nad on. Nüüd kirjutasin üles. Umbes poole. Tegelikult ta pole veel päris valmis ka.