Mina jagada viiega on ebarats

Eile olin lastetoas. Neli tundi. Mis kohati tundus hullem kui 12 tundi tööl. Sest.

Alguses oli Liisi ka, aga pärast olin üksinda. Ja lapsi oli kõrghetkel korraga viis. Viis! 5! Üks aasta kahekuune, kolm umbes kahest ja üks kolme poolene. Hmm. See aasta kahekuune oli suhteliselt viril ja ma püüdsin peamiselt teda lõbustada, vahepeal üritades ennast jagada ka teistele väiksematele, lootes, et suur poiss saab endaga ise hakkama. Aga tuli välja, et ei saanud. Ühel hetkel sai tal kõrini või solvus või ma ka ei tea mis. Õnneks olid kaks pisemat siis juba ära läinud ja ma sain teda lohutama hakata. Hakkas lihtsalt nutma ja korrutas, et temal on igav ja ta tahab koju ja ei taha siin mängida. Pakkusin talle kõikmõeldavaid mänge ja mänguasju ja lubasin, et nüüd ma ju saan temaga mängida. Ei, miski ei aidanud. Siin ei olevat nii häid mänguasju nagu kodus. Küsisin, kas ta tahaks juua või pissile. Läksime siis pissile ja pärast tahtis juua ka. Sellega läks tuju natuke paremaks. Aga kuna ma olin tema lohutamisega hõivatud, ei suutnud ma teisi lapsi täielikult valvata ja Euks otsustas, et on sobilik kukkuda ja pea ära lüüa. Õnneks tuli nagu kingitusena just sel hetkel Eilika, kes läks temaga hunti ja Mailist otsima. Ohhh... Viimased pool tundi olin ma ainult selle kolme ja poolese päralt. Vaatasime autosid ja maailmakaarti ja vedasime kaupa poodi. Ära minnes oli jälle virin lahti. Tahtis veel mängida, sest siin on ju palju paremad mänguasjad kui kodus (meenuta siinkohal umbes üheksa rida kõrgemal öeldut).

Ehhe...

Khm. Praegusel hetkel ma natuke kahetsen, et blogger ei lase postitusi parooli alla panna. Muidu kirjutaksin siia natuke rohkem. Ainult ühe lause saate: tropimagnet ei ole tore olla.

Üldiselt käisin täna lastetoas. Minu lemmikpoiss Kaur oli ja veel paar väiksemat pätakat. Viimased poolteist tundi oli ainult üks poiss. Robin, keda ma nägin esimest korda. Suhteliselt suur, nelja-aastane juba. Hakkas kohe üksinda mudelautodega mängima ja ma ei osanudki midagi peale hakata. Täitsa vaikselt toimetas seal, vahepeal vaatas minu poole, aga suuremat huvi üles ei näidanud. Pisikestega on lihtne autodega mängida, teed korra "rõnn-rõnn" ja ta on rahul ja võtab järgmise asja. Aga nii suurtega mina ei oska autodega mängida. Lihtsalt ei oska. Natuke muretsesin selle pärast, aga kuna mingit rahulolematust või meeleolulangust ei olnud märgata, siis vegeteerisin niisama. Ühel hetkel tõusis ta püsti ja jäi minu otsa vaadates seisma. Ma küsisin:" Kas joonistada tahad?" Joonistada ta tahtis. Vähemalt midagi, mida ma ka oskan. Joonistamise käigus rääkis ta mulle vist terve "Autode" filmi ära, kuigi ma pooltest nimedest ja asjadest aru ei saanud, kuna ma pole seda filmi näinud. Aga pildi peal olid tal kaks prügikasti ja üks prügiveoauto. Kõik olid nii värvilised kui võimalik. Me jõudsime koos otsusele, et kui prügi on jube ja kole, siis prügikastid peaksid ometi ilusad ja värvilised olema. Siis muutuks prügi ka nagu natuke ilusamaks. Ja seda ta teadis täpselt, et Eestis on siniseid ja rohelisi prügiveoautosid. Pildi peale joonistas sini-kollase auto ja eesti lipu ka peale. Ja järgmine kord kui ta öösel unistama hakkab, siis ta lubas vaadata, kas Hiinas on äkki punased prügiveoautod. Üldiselt ülimalt intelligentne noormees. Palju ilma ja inimesi näinud nelja-aastase kohta. Rootsis käinud ja puha. Oma nime oskas pildi peale kirjutada perfektselt. Mul on vist uus lemmikpoiss :P

Ei ole rahul. Ei ole

Oi ma olen kuri. Järjekordselt. Palju väikseid natuke häirivaid asju teevad kokku ühe võrdlemisi suure paha tuju.

Esiteks. Sõitsin hommikul trammiga kooli poole, et lastetuppa minna. Olin juba Hobujaama peatuses, kui Liis helistas, et Maya ema oli saatnud sõnumi, et Maya on haige ja ei tule täna lastetuppa. No pagan. Kindla peale ta sellepärast haigeks jäigi, et eile oli lastetoas külm nagu hundilaudas. Mina lõdisesin ja lastel olid kogu aeg käed külmad. Radikad olid kõigest leiged ja ka lisaradiaatorist polnud abi. Igatahes sain siis "rõõmsalt" tagasi sõita ja läbi tuule koju jalutada.

Teiseks. Poole aasta pealt ikka ei õnnestu Tartusse saada. Selleks peaksin ma kandideerima vabale õppekohale teiste üliõpilastega võrdsetel alustel, ei mingeid eritingimusi. See on aga suhteliselt välistatud, kuna mul pole ühtegi ainepunkti. Ja isegi, kui ma juhuslikult sisse saaksin, peaksin ma ühe semestriga koguma 30 ainepunkti, mis on võimatu, kuna ma lihtsalt ei saa nii palju aineid võtta (eeldusained jne).

Kolmandaks. Mingil hetkel ja päris tükk aega tõrkusid töötamast kõik ühe korteri laelambid. Seinakontaktid olid korras. Teises korteris probleeme polnud. Elektrikapis viga ei tuvastanud. Aga vajutad lülitile - ei midagi.

Neljandaks. Hakkasin süüa tegema ja avastasin, et ka pliidi parempoolsed plaadid ei tööta.

Viiendaks. Korter on külm nagu põhjanabal. Ilmselt puudutab miskine elektrikatkestus ka keldris olevat küttesüsteemi.

Kuuendaks. Soojaõhupuhur ei tööta enam. Üldse.

Seitsmendaks. Arvutist on kadunud terve hulk videosid, kaasaarvatud Merineitsi etendus ja minu muusikakooli lõpuaktus. Keegi on nad teiste videotega üle kirjutanud.

Rohkem ei tule hetkel meelde.

Kusjuures hommikul ärgates paistis nii ilus päike. See täitis kogu korteri sellise oivalise valgusega, et ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Arvasin, et tuleb kena päev. Sittagi.

Põrgand, põrgand, põrganud. Pongard, pongard, pongarud

Hommikul oli lastetoas päris põnev. Need lapsed, kes siiamaani pole mitte ainsamatki sõna öelnud, sain täna rääkima. Ameliilt ma ei ole enne ühtegi sõna kuulnud, aga täna vaatasime pilte ja oskab küll: al'a (kala), aff (ahv), auh (kutsu), op-op (jänku), apa-a (papagoi). Kaur oskas enne ainult 'jah' ja 'emme', nüüd räägib isuga.

Liis jutustas muidugi kõige rohkem. Ise ütles, et on kaheaastane, aga juttu tundus küll rohkem olema kui kaheaastasel tavaliselt.

Mina: Näe, siin on üks porgand.
Liis: Aga tal on ju silmad peas.
Mina: Oi, ongi. Huvitav, miks porgandil silmad peas on... Aga jalgu ei ole.
Liis: Kuidas ta siis käia saab, kui tal jalgu ei ole?
Mina: Noh, ta siis liigub niimoodi põnts-põnts. Põntsub.
Liis: Jah, pongard põntsub.
Mina: Kuhu ta põntsub?
Liis: Pongard põntsub metsa.
Mina: Mis ta seal metsas teeb?
Liis: Sööb mustikaid.

No kujutage ette silmadega porgandit, mis põntsub metsa, et seal mustikaid süüa.

Pärast läksin kooli lingvistikasse nagu tavaliselt. Need kaheksandikud lahendasid kaks ülesannet ära sellise tempoga, et ma ei jõudnud hingatagi.

Hiljem mängisin õpetaja Aita ja õpetaja Tiia sünnipäeva auks kannelt. Ja sain aimu, millest õpetajad vabal ajal omavahel räägivad. Sain teada, et tunnis mõtleb õpetaja kõigele muule kui õpetatavale ainele. Villu rääkis, kuidas mõnikord keset tundi läheb meelest ära tunni teemagi. Näiteks peab tunnis valvel olema, et ei satuks õpilaste vaatevälja profiilis. Peab olema kas näoga, või veel parem, seljaga klassi poole, et õpilased jumala pärast ei näeks õpetaja (enda arvamuse järgi) ülekaalulisust. Tuled klassi, hoiad kõhu sees, jõuad klassi ette, pöörad klassi poole näoga ja võid puhh lõdvaks lasta. Nii kui jälle on vaja profiilis olla, siis hõkk kõht sisse. Ja klassi külgseina tahvli kõrvale võiks peegli panna, et kui õpetaja parasjagu kirjutab midagi tahvlile, siis saaks salamahti peeglist vaadata ja harjutada, kas kõht on ikka piisavalt sees.

P.S. Ärge te nüüd seda igaksjuhuks Villule edasi-tagasi rääkige onju. Oleks minu tervisele natuke kasulikum. Vist.

Vastik-vastik-vastik-vastik... urr, ma ütlen

Täna on Reaalkooli sünnipäev. Palju õnne. Ja Asko sünnipäev ka. Palju õnne.

Hommikul panin ennast ilusti riidesse ja kontsad alla ja kablutasin Reaali. Oli sekretäriga asjaajamisi. Siis kablutasin ülikooli. Praktikum pidi olema ruumis U-217, aga seal ukse peal oli silt, et Infootsing K-244. Läksin siis K-244, aga seal oli hoopis mingi tõlkimise seminar. Siis ma olin natuke aega segaduses ja helistasin Triinule. Triinu tegi mulle täiesti loogilise ettepaneku vana ruumi juurest uuesti vaadata (huvitav, kuidas ma ise selle peale ei tulnud :S). Jõudsin siis õnnelikult väikse hilinemisega kohale. Pärast praktikumi pidin Reaali tagasi kablutama, sest seal oli aktus ja tordisöömine ja värk. Aga bussipeatuses rikuti mu tuju ära.

Tüüp (ilma silmanähtavate joobetunnusteta täiesti tavaline noor mees)(esiteks, ta ehmatas mind): "No näe, kui kena te välja näete. Te olete nii armas lihtsalt. No olete ju nunnu niimoodi sellise välimusega. Nagu modell kohe. Mis te arvate, sobite ju hästi modelliks, onju. Kodu-Anttila modelliks näiteks, mis? ... No nii nunnu ju. Nagu barbinukk... Ei, ega ma halvasti seda ei mõelnud, te olete kindlasti palju targem kui barbinukk. Jah tavaliselt öeldakse barbinukk ja mõeldakse ka, et barbinuku aruga. Aga ega juuksevärv ei näita ju mõistust, eks. ... Kas teil on külm, paneme midagi peale? Ei? No ma vaatasin, et lõdisete siin nii. ... Ega mina siis ei hakka sellist nunnut kassipoega sabast sikutama. Eks ole ju tore niimoodi rääkida ja uusi tuttavaid saada, onju. ... Noh, lapsuke, ilusat päeva siis."

Ma oleks tahtnud talle virutada.

Aktusel ma sain väga vähe aega olla, sest ma olin lubanud lastetoas olla. Kablutasin siis jälle ülikooli tagasi. Seal oli täna väga multilingvistiline seltskond. Keegi Inglismaalt tulnud vabatahtlik Vicky rääkis ainult inglise keeles, meie Liisiga rääkisime lastega eesti keeles, Vickyga inglise keeles, üks ema rääkis oma lapsega vene keeles ja meiega eesti keeles, laps ise rääkis vene keeles, aga sai eesti keelest ka aru, teine ema rääkis oma lapsega soome keeles, laps ise ei rääkinud üldse, ja Brigitta rääkis valdavalt pudikeeles.

Mürr-mürr-mürr

Täna oli meil nädala kõige lahedam loeng. Selles mõttes, et igal nädalal on ainult üks lahe loeng ja see on just nimelt see. Kõne- ja draamaõpetus. Ma tean, et on väga vähe asju, millest ma suudan vaimustunud olla, aga on inimesi, keda ma oleks valmis jumaldama. Kes oma oleku, jutu ja kõige muuga on lihtsalt nii üleni ja otsast lõpuni supermegaliigalahedad. Mare Müürsepp on nüüd minu silmis üks neist. Ma asutaks kõigi lahedate inimeste fännklubi, mille president, laekur, asjaajaja, protokollija ja ainus liige ma ise oleksin. Ehk siis superinimeste fännklubi ühes isikus. Üks kindel superinimese näide on ka Virko Annus. Tervitaks siinkohal teda, aga vaevalt see tervitus temani jõuab. Ma juhtusin just kuskilt lugema, et Virko oli jälle õppima läinud. Eks ikka akadeemiasse teatriasjandust.

Igatahes see tänane loeng polnudki päris loeng, sest me tegime poolteist tundi järjest loomahääli, jooksime mööda koridore ja etendasime muinasjutte. Pärast jätkasin samal lainel, sest lastetoas oli kaks 3-4-aastast poissi, kes arvasid, et mul on vastupandamatu tahtmine nendega mürada. Eks ma siis mürasin. Pisike üheksakuune tüdruk aga istus rahulikult kõrval ja vaatas seda rabelemist.

Tsiteerides klassikuid: "Olge rahulik, kohe peate te seda uuesti tegema." Ehk siis homme. Siis on lastetoas kõrghetkel 7 mürgeldist.

Bürokraatia võim

Nii, nüüd ma kirjutan teile sellest, mis viimasel ajal on juhtunud. Kindlasti mõnda huvitab. Keda ei huvita, ei pea lugema. Nii ongi.

Esmaspäeval hakkas järjekordne kooliaasta. Sellise piduliku päeva puhul käisin ma läbi kõik oma kolm kooli. Plaan oli selline: hommikul lähen vaatan üle oma vastremonditud ja särava põhikooliaegse koolimaja, siis suundun Reaali aktusele ja keskpäeval ülikooli. Jäin, nagu tavaliselt koju liiga kauaks mökutama ja sellepärast jäi mul üpris vähe aega vana koolimaja vaadata. Aga hiljem sain ma seda uuesti ja põhjalikumalt teha.

Kõik-kõik on uus septembrikuus. Minu vana tuttav koolimaja oli järsku uus ja võõras. Sisse sai hoopis teiseltpoolt maja. Kohe uksest sisse astudes vajus mu suu lahti ja silmad suureks. Ma käisin ringi, täiesti pahviks löödud, ega saanud aru, kuhu ma olen sattunud. Kõik oli teistmoodi. Kus enne oli olnud sein, seal seda enam ei olnud. Kus enne oli olnud uks, seal oli tükk tühja maad. Ja seal, kus enne polnud mitte midagi olnud, oli äkki sein ja uks ja trepp. Koridorid ei saanud mitte seal otsa, kus enne. Garderoobis pidin ma peaaegu ära eksima. Mind häirib, et ka peale remonti jäid nad nende ahistavate puuride juurde. Reaalkoolis pole varastamisega kunagi probleeme olnud, kuigi garderoobis on kõikide asjad lihtsalt nagis ilma puuride ja lukkudeta. Igatahes, seal kus enne oli muusikaklass, on nüüd kunstiklass. Kus enne oli kunstiklass, on nüüd raamatukogu. Kus enne oli raamatukogu, on nüüd jõusaal. Seal, kus enne oli jõusaal, on nüüd logopeed. Uhh. Kõik ruumid on absoluutselt teistes kohtades. Käsitööklass tariti esimeselt korruselt neljandale. Aula ukse eest läheb keerdtrepp taevasse (ehk neljandale ja viiendale korrusele). Võimlat ei tunne enam äragi, riietusruumid on nüüd isegi inimlikud. Kõik laed on täis ventilatsioonitorusid. Täitsa pöörane.

Pärast seda jooksin ma Reaalkooli aktusele. Esimest korda ei kuulanud ma Polma kõnet, vaid jutustasin Marellaga. Seekord, ma loodan, anti meile andeks, me olime lihtsalt liiga elevil. Nii naljakas oli vilistlasena seista staadionil ja vaadata neid kõiki, kes meist kooli maha jäid. Pärast jutustasime Aitaga, sest meil oli palju aega.

Ülikooli "pidulik" avaaktus toimus ülikooli sisehoovis. See ei tundunud aga üldse pidulik, sest me Marellaga seisime suht taga ja ei kuulnud mitte essugi, nägemisest rääkimata. Mikrofoni neil vist ka ei olnud. Kõik ümberringi jutustasid ja pool hümni oli juba möödas, kui me saime aru, et aktus algas. Imelik oli, et mitte keegi ei laulnud hümni kaasa, ainult mina ja Marella ümisesime seal. Pigem jätkus endine jutuajamine. Siis tulid kõned, millest me osa ei saanud, plaksutasime ainult strateegilistel kohtadel kuulekalt. Ja siis hakkas Mikk Saar demonstratiivselt paberi pealt maha laulma "Isamaa ilu hoieldes". Oh, siis meil sai kõrini ja me tulime ära. Efku ja Suksu polnud veel uut kooli näinud. Siis me võtsime Kadri kaasa ja läksime uuele ringile. Rääkisime õpetajatega.

Teisipäeval algas alles tõeline üliõpilaselu. Kohe hommikul esimeses loengus traumeeriti mind keemiaga. Aine nimeks oli muidugi targu pandud "Eluta loodus", aga tegelikult oli see ikkagi puhas keemia. Ja muudkui konspekteeri ja konspekteeri. Öelge, milleks on kuuenda klassi lapsele vaja teada, misasjad on kolloidlahus ja pihussüsteem. Aru ma ei taipa. Teine loeng oli huvitavam. "Lapse arengu tundmaõppimine ja mõjutamine". Õppejõud oli ka palju inspireerivam. Mul oli sel päeval ainult kaks loengut, aga mu koolipäev kestis hommikul kümnest kuni kella neljani pärastlõunal. Siis sõitsin ma TTÜ-sse. Nimelt ma tahtsin proovida, kas Herr Peeter Perens võtaks mind mingil müstilisel põhjusel TTÜ kammerkoori. Ei võtnud. Noh, ma ei olnud eriti pettunud. Ainult natukene. Õhtul oli koolialguse praaznik. Vaatasime tädi Mai ja Kristjani Gröönimaa pilte. Ja arutelu käigus jõuti järeldusele, et... mis see nüüd oligi... see oli midagi eriti naljakat, mille pärast ma oleks peaaegu naerukrambid saanud, aga näed, ei mäleta enam. Pagan.

Kolmapäeval ma pääsesin üheainsa loenguga, mis kestis kümnest kaheteistkümneni. See oli "Ülevaade psühholoogiast", mis toimus aulas. Päris palju rahvast oli. Loeng iseenesest ei olnud igav, aga kuna ei pidanud konspekteerima, siis kippus uni vägisi kallale. Pärast istusin natuke lastetoas. Üks laps lihtsalt karjus ja nuttis ja ei rahunenud maha, sest tema ema oli julgenud teha sellise kuriteo ja jätnud ta lastetuppa täitsa üksinda maha. Ma küll ei ole mingi ütleja, aga enne kui oma last lasteaeda või ükskõik kuhu hoida viia, võiks teda natuke harjutada üksiolemisega.

Täna oli esimeseks loenguks "Kõne- ja draamaõpetus". Me ainult naersime terve loengu, sest õppejõud on lihtsalt nii lahe. Iga lause, mis ta ütleb, on nii naljakas, et naera puruks. Ta rääkis, et õpetaja peab ise klassis tekitama lõbusa olemise, sest muidu hakatakse nalja tegema tema üle. Kuldaväärt mõte. Ma teadsin seda tegelikult ise ka enne ja ma olen isegi natuke mõelnud, kuidas ma küll sellega hakkama saaksin. Sest osad inimesed on lihtsalt sellised, et täiesti loomulikult on suutelised tähelepanu äratama ja nö publiku eest trikke tegema. Mina kahjuks loomu poolest selline ei ole, nii et läheb raskeks. Teine loeng oli aga kõiges eelmise vastand. "Kasvatusteadus ja kasvatusfilosoofia" on selle nimi. Seal me peame nimelt lugema arutul hulgal kohustuslikku kirjandust, kirjutama iga raamatu, artikli, rühmatöö, peaaegu iga näpuliigutuse kohta pika kommentaari, arvustuse, retsensiooni, koostama lõputuid eneseanalüüse ja tabeleid ja lõpuks oleneb neist kirjutistest koostatud õpimapist ja õpimapi pähe tuupimisest meie hinne. No õõvastavamat asja annab välja mõelda. Miks peab vaene klassiõpetaja selle asemel, et keskenduda laste õpetamisele, kulutama kogu oma aja ja energia teaduslike kirjatööde vorpimisele? Nõme.

Aga ma leidsin jälle ühe sugulase :P. Ta õpib koos minuga klassiõpetajaks.

Aga täna sai minu koolinädal läbi, sest reedel pole ühtegi loengut... Milline õndsus.