Veetsin nädala Bulgaarias Musta mere ääres Sunny Beach-il. Oo, oli see alles nädal. Päevad täis päikest. Mitte üht pilve taevas. Temperatuur konstantselt üle kolmekümne. Hmm, üsna mõru. Mina olen põlenud.
Lingvistikast ja olümpiaadist niipalju, et halvasti läks. Aga mul on sellest täiesti poogen, sest esiteks on mul ju medal eelmise aasta olümpiaadilt olemas ja teiseks kukkus see reis niikuinii rohkem puhkusereisina välja.
Sunny Beach-ile jõudsime pühapäeva õhtul pärast hilinenud lendu ja bussisõitu. Kuna meile oli võetud puhkusepakett, saime hotelli sisse tšekkides maagilised punased käepaelad, mis pärast väikest uurimistööd meile väga kasulikuks osutusid (teistel olümpiaadist osavõtnutel olid kollased käepaelad kirjaga "events"). Nimelt oli punase paela omanikele hinna sees (kuna meile maksti asi niigi kinni, siis tasuta) kõikvõimalikud söögid (kellaajalised ja mitte-kellaajalised) ja joogid (alkohoolsed ja mitte-alkohoolsed). Kui Taavi oli selle imeasja avastanud, istus ta järgmised paar päeva baaris ja kasutas oma "all inclusive"-õigusi, juues eriti džinni toonikuga. Selle järgi hakkas üks poola tüüp (kellel oli esimesest õhtust saadik Melissaga mingi seletamatu tõmme) teda džinnipoisiks kutsuma. Igatahes. Meie päevad möödusid rannas, baaris ning restoranis päevitades, juues ning süües ja mõnikord juhtus, et ka konverentsisaalis või mujal lingvistikaülesannetega tegeledes. Aga seda juhtus suhteliselt harva.
Mul jääb pikaks ajaks meelde teisipäev, mil mul tuli pähe hull mõte öösel ujuma minna. Taavi haaras sellest kohe kinni ja lubas, et kui kell 11 baar kinni pannakse, siis lähemegi. Sellel õhtul mängisid nad psühholoogi. Ma nägin oma silmaga, kuidas Taavi endale järjest alkoholi sisse kallas. Täpselt kell üksteist läksid ameeriklased oma tubadesse, see tähendas, et mäng oli läbi. Baar pandi ka kinni ja me hakkasime ranna poole minema. Alina tuli ka kaasa. Vette minnes käis mul kuskilt ajusopist läbi, et ma peaks midagi kokku leppima, midagi läbi rääkima, kedagi hoiatama, aga enne kui ma aru sain, olid mõlemad mu nägemisulatusest väljas. Mina poist kaugemale ei läinud, sest ma teadsin, et mulle ei meeldi valgeski ülepeasügavuses vees ujuda, saati siis öösel pimedaga. Solberdasin seal veidi aega, kuni jahe hakkas, siis nägin Alinat ja mõtlesin, et aitab kah. Läksime kaldale ja hakkasime Taavit ootama. Aga Taavi ei tulnud. Ja ta ei tulnud ka veidi aja pärast. Kui olime juba tükk aega oodanud, muutusin väga rahutuks. Pingutasin oma silmi, et tumedas vees midagi näha. Aga Taavit ei olnud. Alina arvas, et peaksime vette minema teda otsima. Vesi oli järsku väga külm, tume ja hirmus. Hüüdsime Alinaga koos, kuigi teadsime, et seda pole nagunii kosta. Külm ajas meid ruttu veest välja. Me ei teadnud, kui palju aega on mööda läinud, kella meil ei olnud. Ainus mõte, mida ma suutsin selgelt mõelda, oli: "Kui ta tuleks vales kohas veest välja, siis leiaks ta mööda randa kõndides oma riided üles. Järelikult pole ta veest välja tulnud." Ülejäänud emotsioone ma parem ei üritagi kirjeldada. Ma tundsin, et ma ei saa seal lihtsalt seista ja mitte midagi teha, ma pidin k e l l e l e g i rääkima. Jätsin Alina rannale valvama ja hotelli poole minnes mõtlesin, keda oleks kõige mõttekam traumeerida. Ma ei julgenud Reelile ja Renatele sellist sõnumit viia. Ütlesin Rosinale, et Taavi pole veest välja tulnud. Rosina kell näitas 12 läbi. Tund aega möödas sellest, kui vette läksime! Rosina kõndis natuke aega ringi nagu peata kana, millest polnud eriti kasu, nii et otsustasin ikkagi Reelile öelda. Ma ütlesin talle ainult, et Taavi pole veest välja tulnud ja jätsin ta otsustama, mida ette võtta, ise jooksin randa tagasi. Seal oli olukord endine: Taavi riided kaldal, Taavit ennast aga mitte. Varsti saabus randa "otsimisrühm" koosseisus: Reeli, Renate, Rosina ja Stass (žürii liige). Renate oli juba teatanud Ivanile (žürii ja korralduskomitee esimees), kes omakorda oli ühendusse astunud kohaliku politseiga. Puurisime nüüd jälle oma pilgud pimedusse. Stass läks mööda rannajoont veidi eemale. Renate rääkis telefoni midagi päästekaatrist ja tundemärkidest. Ainus, mis ma teha sain, oli enda süüdistamine. Ma olin süüdi kolmes tähtsas punktis: esiteks kutsusin mina Taavit öösel ujuma, teiseks ma ju teadsin, et ta on purjus ja kolmandaks olin mina erinevalt Taavist ja Alinast 18 ja vastutasin. Aga järsku, nagu ilmutus, tuli keegi meie poole. Hm, see oli Taavi ja tema järel Stass, kes oli ta leidnud rannal talle vastu jalutamast. Ma tahtsin öelda igasuguseid asju, aga ma ei suutnud. Taavi ütles: "Kas te otsite mind või? Mu riided on vist natuke sealpool." Selle peale sain ma lõpuks suu lahti teha ja üsna kõlatult öelda: "Ei, su riided on siin minu selja taga," mille peale Taavi oli väga üllatunud. Hotellis võttis meid vastu vaikiv Ivan. Politsei ei olnud veel õnneks välja sõitnud. Taavi ise oli ülimalt heatujuline, kuigi üle keha tugevalt kriimustatud.
Järgnevatel päevadel sain ma korduvalt kuulda tema versiooni kogu loost. Tema oli ujunud kaugemale sellepärast, et tahtis millimallikaid näha. Neid ta pimedas ei näinud. Siis vaatas ta Jupiteri. Ühel hetkel nägi ta mingeid imelikke värvilisi tähti ja tahtis neid mulle näidata, aga ta ei näinud mind. Siis avastas ta, et lained on teda ilmselt kõrvale kandnud ja hakkas enda avates tagasi ujuma. Tegelikult olid lained teda teisele poole kandnud ja järelikult ujus ta vales suunas. Tüki aja pärast kaldale minnes avastas ta enda täiesti tundmatus kohas. Ja hakkas ikkagi täiesti vales suunas minema, ise uskudes, et jõuab hotellile lähemale. Kuna hotellini ta ei jõudnud, hakkas ta jooksma. Endiselt vastupidises suunas. Ühel hetkel jõudis ta sillani, mis ühendab uut Nessebari vana Nessebariga (vaata alumist pilti). Siis sai ta lõpuks enam-vähem aru, kus ta on, aga õiges suunas minna ikka ei osanud. Ta astus mingisse baari ja küsis, kus on Sunny Beach. Inimesed naersid, sest kujutlege ise: ujumispükste väel meeskodanik, paljajalu, keset ööd küsib, kus on Sunny Beach, kui Sunny Beach on kohe sealsamas. Tal endal oli ka suht naljakas. Aga nad vähemalt tahtsid aidata ja näitasid suuna, kuhu minna. Taavile see suund ilmselt ei meeldinud ja ta otsustas jälle isetegevuse peale üle minna. Tema arvas, et mööda randa ta jõuab paremini kohale kui mööda teed. Rannale jõudmiseks hakkas ta endale teed tegema läbi okkaliste põõsaste. Poolel teel muutusid okkad juba rohkem kui häirivaks ja ta pööras tagasi. Lõpuks jõudis ta ikkagi liivani. Kus on liiv, seal on ka kusagil tema tuttav hotell. Vähemalt ta läks nüüd õiges suunas ja sealt Stass ta üles korjaski.
Taavi ise ütles, et tal ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et ta oleks eksinud, või midagi oleks väga valesti. Ta arvas, et pole vahet, kas ta jõuab tagasi kell üks või kell kaks või kell viis, ta teadis, et ta kunagi jõuab. Temal oli kõik kontrolli all, tema jaoks oli see isegi nagu väike seiklus. Aga ta mõtles just, et mis meie peame sellises olukorras tundma. Mina vist tekitasin kõige rohkem paanikat. Pärast ma juurdlesin kaua, kas ma tegin õigesti, kui läksin hotelli teistele ütlema. Kui me oleks Alinaga piisavalt kaua rannal oodanud, oleks Taavi tagasi jõudnud ja poleks vaja olnud Ivani ja politseid asjasse segada. Nüüd ma muidugi tean seda, aga sellel hetkel ma lihtsalt ei saanud seal seista ja oodata, ma p i d i n midagi tegema. Ma sain loota kõige paremat, aga pidin kartma kõige halvemat. Ma sundisin ennast tegutsema halvima stsenaariumi järgi, kuigi alateadvuses tiksus miskipärast koguaeg: "Selline asi ei ole võimalik, see peab mingi nali olema." Lõppude lõpuks ma usun, et ma tegin õigesti, sest parem väike asjatu draama, kui suur tragöödia.
