Madeleine sulges enda järel välisukse ja jäi trepi ülemisele astmele seisma. „Noh, kas läheme?” küsis poiss, kes seisis trepi ees. Madeleine vaatas teda hetke ja vastas: „Jah, aga ma pean oma vihmavarju võtma.” Poiss noogutas ja nõjatus küünarnukiga mootorratta vastu. Ta sulges silmad, pööras näo päikese poole ja väikesed naljakad päikesetäpid kihutasid üle ta nina. Madeleine tegi ukse uuesti lahti ja läks vihmavarju otsima. See oli sinine, oli seda alati olnud. Kuid seekord ei leidnud ta seda. Ta läks majast välja ja istus poisi taha mootorrattale. „Ma ei leidnud seda. See on kadunud.” Poiss silmitses teda üle õla ja ütles: „Ära muretse, Made, see on siinsamas, minu kotis.”
Mootorratas tõusis aeglaselt järjest kõrgemale. Madeleine ei näinud enam oma maja. Aga ta nägi rohe-rohelist metsa. Ja musti põlde. Ja kaugel merd. Ta surus ennast tugevasti poisi vastu ja kissitas silmi, kui tuul temast mööda vihises. Varsti hakkasid nad laskuma. Puuladvad tulid järjest lähemale, kuni mootorratas maandus pehmele rohule. Poiss võttis Madeleinel käest kinni ja nad läksid sügavamale metsa. „Ma näitan sulle midagi, Made. Aga pane praegu silmad kinni, ma juhin sind.” Madeleine tundis jalgade all mättaid ja sammalt, paar korda puutusid puude oksad talle vastu nägu, aga ta ei kartnud üldse. Poisi käsi oli kindel ja juhtis teda edasi. Korraga tundis Madeleine, et poiss jäi seisma. „Nüüd vaata.” Madeleine tegi silmad lahti ja ei saanud kohe aru, mida ta pidi vaatama. Poiss näitas vaikselt võsa poole, kus okste vahel oli linnupesa. „See on põõsalinnu pesa. Ma leidsin selle eile hommikul.” Madeleine nägi, et pesas oli kolm imetillukest linnupoega ja nende ema, kes poegi soojendas. Madeleine ja poiss seisid tükk aega liikumatult ja vaatasid linde. Lõpuks Madeleine naeratas ja sosistas: „Lähme koju.”
Mootorratas kogus kiirust. Madeleinele meeldis, kuidas poiss ratast juhtis. Vahepeal lendasid nad täpselt maantee kohal ja kui Madeleine alla vaatas, nägi ta palju autosid kahes erinevas suunas sõitmas. Kodumaja ette jõudnud, läks Madeleine trepist üles ja pöördus ümber. Ta tahtis poisile aitäh öelda, aga poissi polnud enam seal. Ainult päike naeratas Madeleinele ja pani oma kiired üle tüdruku nina kihutama. Madeleinel oli natuke kahju. Ta ei olnud ju seda poissi kunagi varem näinud.
