Annan aru

2019 teine pool ja 2020 lühidalt isiklikus plaanis:

*läksin jälle kooli

*kolisin neli korda

*hakkasin sporaadiliselt mälumängudel käima

*sattusin uuesti MTÜ juhatusse

*müüsin pool maja ja ostsin korteri

*tööd on jätkuvalt rabatud ja tervis on ka vist laias laastus nagu tavaliselt ilma märkimisväärsete positiivsete ega ka negatiivsete arenguteta (kuid siiski-siiski, kolimistega on tõesti olnud seotud mitmesugused taunitavad mõjud)

*koduvabariigist väljaspool pärast 2019 augusti Wikimaniat Stockholmis (puhas nauding!) reisinud ei ole  (vaata järgmist punkti)

2020 lühidalt üldises plaanis:

*teate isegi

Ei saa öelda, et pole juhtunud.

Buratino. Vaata ka: Näo anatoomia.

Kõigepealt tuli sügis (kui oleks pidanud veel suvi olema). Jube äkki. Külm ja vihm ja nõme. Siis tuli vananaistesuvi. Päike ja üle 20 kraadi. Ja siis tuli uuesti sügis. Sellel nädalal tuli kuskil vist juba valgeid sademeid, mina pole veel näinud. Puud on küll hästi kollased.

Käisime tsikliga sibulateel sõitmas. Varnja ja Kasepää ja Kolkja, teate küll. Seal Peipsi ääres. Ostsime sibulaid ja küüslauku ja sõime lõunat Alatskivil.

Haanjas sai õunamahla tehtud. Mina hoidusin hoolikalt õuntega üheski vormis suukaudselt kokku puutumast. Veel sai puud riidast autokärusse laotud (Kalle põhiliselt, mina ju tegelesin õunamahlaga) ja pärast kärust kuuri. Aa ja metsas oli kukeseeni, sest need on ainsad, mida Kalle sööb. Sõime.

Tegin paar vikikoolitust Tartu koolides haridusprojekti jaoks. Grete vikipeedistasin ka ära. Projekti endaga on natuke halvasti.

MTÜ üldkoosolek oli meie kontoris. Kontori köögis, kui täpne olla. Mind valiti järgmiseks kaheks aastaks tagasi juhatusse. Samal päeval käisime Kallega Viljandis teatris. Esietendusel. Polegi vist varem esietendusel käinud.

Viis aastat tagasi tulin Tartusse ja komistasin Kalle otsa.

Üks TÜ eesti ja soome-ugri keeleteaduse tudeng tahtis oma keeletoimetuse praktikat teha Vikipeedias ja saatis MTÜ-le praktikataotluse. Mind pandi teda juhendama. Muidu on tore, lihtsalt naljakas on see, et üks praktikaeesmärkidest on "tutvuda keeletoimetaja tööga". Mina pole kunagi keeletoimetaja ametikohal töötanud (keelt toimetanud olen muidugi küll), seega ei oska seda tutvustada, samuti ei ole meil tüüpilist keeletoimetaja töökeskkonda. Aga küll me hakkama saame.

Koolis oli lõputöö seminariga seoses üks õppetund selle kohta, kuidas andmebaasides otsinguid teha, Boole ja kõik seonduv eksole. Mitte et mul TLÜ-s terve aine selle kohta ei olnud ja ka enne ja pärast seda miljon korda sama asja tutvustatud ei ole olnud.

Kalle läks täna öösel Saksamaale. Lugesin talle korduvalt sõnu peale, kuidas lennujaamas käituda tuleb. Et ei tohi karjuda "Pomm, pomm!". Näiteks.

Hiljuti külastatud ja lähitulevikus külastatavad tervishoiutöötajad ja -asutused (mõni korduvalt):
*2 erinevat psühhiaatrit
*psühholoog
*perearst
*vereanalüüsi labor
*silmaarst
*allergoloog
*võib-olla veel midagi/kedagi, eks selgub

Nagu haige inimene oleks.

Aga mul on sõbrad! Te ei tea, kui õnnelikuks see mind teeb.

Et oleks, millest rääkida

Märtsi alguses käisin ma üksinda Londonis. Õudne oli. Väga. Aga ma sain hakkama. Uhke.

Aprillis käisime Eva ja Kaarliga Berliinis. Nii õudne ei olnud. Peaaegu et lahe.

Raul astus MTÜ juhatusest välja ja asemele valiti Sven-Erik ja Tanel. Minul saab sel kuul täis neli aastat juhatuses, mõtlen, kas aitab nüüd mõneks ajaks või siiski mitte.

Siis juhtus veel selline asi, et mulle anti eksami eduka soorituse vastu täiskasvanute koolitaja 5. taseme kutse. Jei. Ja nii muuseas õnnestus vahepeal koolitada ka tähtsaid tegelasi nt Riigi Infosüsteemi Ametist ja Riigikontrollist.

Üks märkimisväärsematest saavutustest akadeemilisel rindel oli ka soome keele B, mis oli päris korralik eneseületus.

Üle väga pika aja nägin Efkut, kui tema sünnipäeval käisin. "Kuule, millal me sinuga viimati koos jõime?" - "Me ei olegi kunagi koos joonud."

Epu juures grillisin kana.

 

Ja Madise sünnipäeval käisin ka. Kus kõik olid minust kuus aastat vanemad ja vaatasid mind hella awwwww-pilguga, kui said teada, milline noor ja rumal väike olevus ma olen.

Jaanilaupäeval oli 5 kraadi sooja ja seetõttu olin ma enamiku ajast saunas või sauna ukse ees hapukurki söömas.

Kahe aasta vaikuse järel õnnestus mul jälle osa saada Soto laagrist. Kirjeldamatult hea tunne oli sõrmi villi mängida.

Möödunud nädalavahetusel oleksin ma võinud olla laulupeol, aga ei olnud. Selle asemel olid Kabelikivi, loomaaed ja Pelgurand. Palav oli ka.

Viimase kuu aja jooksul olen ma päris palju jala käinud. Ja mul on selle üle hea meel.

On kombeks üks korraga

Tulin praegu läbi Kuperjanovi pargi koju. Järsku näen maas mingit nelinurkset heledat asja. Olen juba mööda kõndinud, aga pööran tagasi. ID-kaart. Kellegi poisi oma. Kaart tasku ja koju. Internetist tema nime otsides saan teada kooli, kus ta õpib. Noh, 700 meetrit astuda, lähen uuesti õue ja hakkan minema. Teel näen äkki (jälle silmanurgast) kahte poissi. Üks neist on kahtlaselt tuttava näoga. "Kuule kas see on sinu oma? Leidsin sealt pargist, hakkasin just su kooli poole minema." Nutuse näoga poisil oleks nagu kivi südamelt langenud. "Aitäh. Väga aitäh".

Hommikul tegin üldistusi oma unenägude kohta. Peale selle, et nad on üle mõistuse eepilised, on neis veel muidki sarnasusi. Peaaegu alati tean ma unenägu nähes selle stsenaariumit ette. Ma ei tea seda korraga otsast lõpuni, vaid ainult teatud osa käesolevast hetkest edasi. See on kas olemas minu peas või tänaöise unenäo puhul oli see üles kirjutatud ühes raamatus, mis mul käes oli. Ma tean mingeid kindlaid fakte sellest, mis edasi saab ning ma püüan vastavalt olukorrale kas käituda täpselt stsenaariumi järgi või kuidagi asjade käiku paremaks muuta. Ennast või kedagi teist stsenaariumikohastest ohtudest päästa vms. Üldiselt on stsenaariumi järgi käitumine või tegevuse muutmine vastavalt soovile väga keeruline. Sest miskipärast hakkavad üleloomulikud loodusjõud mind takistama (näiteks suunda muutev gravitatsioon vms). Ja teine asi. Kui unenäos juhtub midagi, mis viitab mingile minevikus toimunud sündmusele, siis konstrueerib mu aju hetkega selle varasema sündmuse. Umbes nii, et hetk tagasi polnud seda varem toimunud sündmust olemas, aga nüüd mäletan ma seda detailselt. Ma peaks ennast võib-olla uneuurijatele katseloomaks pakkuma. Õnneks ei hakka mul unenäod päriseluga segamini minema ning mu tõbi aiva ei süvene.

Teistes uudistes: hakkasin ungari keelt õppima. Siiamaani oskan öelda "Kéz kezet mos".

Ving

Eelmisel esmaspäeval käisin Renate juures. Niisama lobisesime lingvistika asjadest rahvaga. Ja sõime Renate tehtud roogi. Sain isikliku pühendusega eksemplari Külli doktoritööst "Optimaalsusteoreetiline käsitlus eesti keele fonoloogilisest kujunemisest".

Teisipäeva öösel rääkisin Ristiisas Rauliga rahast.

Reedel pidime Ivoga koos tegema väikse Vikipeedia tutvustuse LOTE aines "Eesti keele väljendusõpetus". Alguses öeldi, et aega on 30-45 minutit, lõpuks juhtus aga see, et vist mingi 15 minutit ainult. Ja sellest suurem osa läks ka raisku, sest mu arvuti otsustas sea moodi käituda. Piinlik. Üldiselt olen ma nüüd selles aines assistent, mis tähendab, et ma pean koordineerima 200 üliõpilast, hoidma neil kätt ja vastama korduvalt samadele küsimustele. Noh ja siis lugema läbi kõik nende Vikipeedia-artiklid, leidma üles absoluutselt kõik keele- ja muud vead, neid mitte ära parandama, vaid nendele tähelepanu juhtima. Ja seda 24 tundi ööpäevas järgmised 4+ nädalat. Väidetavalt saan ma selle eest natuke raha ka. Ja võib-olla lõputöö teema.

Reede õhtul oli siin üks praasnik. Kalle oma nimelt. Jõin umbes terve pudeli veini ära (??). Suurem osa õlut on ikka veel rõdul ja külmkapp on ka pudeleid täis. Mina ei tea midagi, mina magasin. Laupäeval oli neil esinemine muideks.

Eile pidasin Vikipeedia loengut aines "Arvutiriistvara II". Peamikker taheti mulle külge panna. Pandi ka. Suht harjumatu oli. Ümber kaela ja kõrva taga mingid torud. Vabandust väga, mul veel on juuksed ka peas! Prillid ka muideks. Alguses läks tükk aega ära selle adjustimise peale. Küll oli ta suust liiga kaugel, et hääl ei kostnud, kästi kõvemini rääkida, siis jälle liiga ligidal, nii et hingata ei tohtinud. Rääkimistempo oli üllatavalt poole kiirem kui tavaliselt loengut pidades, mis on ju hea. Mõned minu naljad tundusid, et olidki naljakad, mis on ka hea. 

Üldiselt olen ma nüüd mingi korraldajatädi, kes peab korraldama ära kaks üritust, ehk saama nendele reklaami, esinejad, külalised, toidu, joogi, auhinnad, diplomid, muu kila-kola, meeleolu, koristuse. Mind on üks, mul on kaks kätt ja jalga ja üks suitsev aju. Ja mul ei ole autot. Ja mul ei ole liiga palju raha.

Aktiivselt arenevat projekti rohkem läbi tänapäevaste digivahendite eksploateerida

Käisin pangas. Ja teises. Ja kolmandas. Rohkem ei jäänud tee peale.

Käisin praktikumis. Ahaa-hetki ja ohsapoiss-hetki tuli robinal. Nagu ämbrist kallatuna.

Käisin raamatukogus. Nelja raamatut, mida ma tahtsin, ei saanud, hoopis leidsin ühe, mis on parem kui need neli kokku.

Käisin koolis kontrolltööd tegemas. Kontrolltöös oli üks ülesanne, millest ma olin teadlik ja milleks ma olin õppinud ja kolm ülesannet, millest ma ei olnud teadlik ja järelikult... loomulik intelligents teadagi.

Käisin õues. Jala. Sügis oli.

Mõnele tuuakse kohvi voodisse. Mulle toodi kohuke.

Ma olen juba piisavalt kuulus

Masendus jätkus neljapäeval. Aga reedel oli juba parem tuju. Pärast lõunaeesti keele tundi tuletas Teele mulle meelde, kuidas kunagi ammu solfitunnus oli tema olnud Teleüks ja mina Telekaks. Või oli see vastupidi. 

Õhtul oli mtü juhatuse koosolek. Ivo kirjutas isegi protokolli. Ühesõnaga. Järgmised umbes pool aastat eksisteerib mtü sisuliselt minu isikus. Ehk mina olen ainuke reaalselt tegutsev juhatuse liige. Ühtlasi pean ma hakkama saama koolide projekti, kogu raamatupidamise ja muude jaburdustega. Andke abi. 

Ivo andis mulle üle ka viie kooli küsimustikud ja bussipiletid. Praeguseks olen ma excelisse sissekandmisega neljanda kooli poole peal. Lihtsalt masendav, kuidas inimesed ei oska lugeda ega kirjutada. Funktsionaalseks lugemiseks nimetatakse vist seda nüüd peene sõnaga. Kas 12. klassiks ei ole ikka veel aru saadud, et kõik kas-küsimused ei ole automaatselt jah-ei-küsimused? Ja siis hiilatakse selliste sõnadega nagu võrdlusmoment, täiustamine, pädev, kvalifitseeritud, järjepidev arendustöö, respekteeritus. Ainult et pooltel juhtudel täiesti valesti ehk mõeldud on tegelikult mingit teist sõna. Noh ja siis muidugi sõnad nagu eip, deem, dunno. Ortograafiavigadest ma igaks juhuks ei hakka rääkimagi.

Teisipäeval on soome keeles kontrolltöö. Ma pole õppimist alustanudki. Nagu tavaliselt.

Ei läe, ei läe

Reedel käisime Sveni sünnipäeval. Praeguseni üks laul kummitab koguaeg. See Aapo laul, tead küll. Laupäeval olin ma täiesti kasutu ja suhtlesin ainult genealoogilistel teemadel. Pühapäeval sain ma Anzuga sõita jälle. Ainult mingi kaks korda suretasin välja. Progress missugune. Umbes 70-ga sõitsin korra isegi. Väga sirge tee oli küll sel hetkel. Esmaspäevast ma ei mäleta midagi. Eile käisin poes. Ostsin kaks pluusi ja kaks joonlauda ja kaks saialist ja DVD-toorikuid. Ja siis juhtus selline asi, et soome kirjanduse loengus oli mul jube uni ja soome keel viskas nii üle, et liugles lihtsalt kõrvadest mööda, kuigi ma üritasin kuulata ja aru saada. Õhtul käisime trennis ka.

Nüüd ma olen kõik oma arvutis olevad väga tähtsad asjad plaadile kirjutanud. Format C võib tulla. Sest kaua see laga võib kesta. Ja kui midagi läheb kaotsi või arvuti ei ole pärast vinks-vonks, siis ma ei tea, keda süüdistada. Mina olen süüdimatu selle koha pealt igatahes.

Täna on masendus.

Lopussa kiitos seisoo

Alles kolmas päev ja mul on juba hirmus. Hommik algas ebainimlikult vara, kell kaheksa vudisin juba üle mäe. Praktiline soome keel I. Irrrmus... See peaks olema loogiliseks jätkuks ainele Soome keel algajatele, mis on minul eelnevalt läbimata. Täna oli alguses natuke grammatika kordamist, aga lõpus pidi paarilisega laterdama ka ja seda ma kardan kõige rohkem, sest ma ju ei oska rääkida. Raske saab olema, väga raske. Õppejõud ütles, et kui mul esimene kontrolltöö ei õnnestu, siis ta laseb mul vähemalt maha regada ennast sealt, mitte ei kukuta läbi.

Ja siis tuli Soome kirjandus I. Lektüür on seal eestikeelne ja arvestust ja referaate tuleb ka eesti keeles teha. Aga loengud, pagan, on enamjaolt soomekeelsed. Täna sain üldiselt aru isegi. Ma pean nüüd nädala lõpuks ära otsustama, kas regan sealt ennast maha või mitte. Mul on nii palju ainepunkte, et loogiline ja minu enda aja ja viitsimise huvides oleks vähemalt üks aine vähemaks võtta. Ja nüüd ma ei suuda otsustada, mis see üks olema peaks, sest lihtsad ained mulle meeldivad, aga keerulised on vajalikud.

Ja siis hakkas Soome keel algajatele, kus hakkas kõik nullist peale. Tsirkus!

Elementaarne

Teisipäeval sõitsime Tartusse. Minul pidi olema loeng, aga ei olnud. Kallel oli bändiproov. Tegin ühte pläga, mida võiks nimetada wannabe-bologneseks. Kolmapäeval käisin vikikoosolekul. Nägin ära ühe õppejõu ja kolm ülejäänud vikipeedurit. Vaidlesin Ivoga. Kodus tegime trikadrellisuppi, mis nägi välja nagu ühepajatoit. Neljapäeval oli loeng. Selle aasta esimene. Muusikakultuuri alused. Kuulasime Mozarti neljakümnendat, ühte serialistlistlikku laulu ja õppejõu esituses "Püha ööd". Pärast imeti Kalle verd. Minult ei saanud, mul hemoglobiin 123. Reedel sõitsime Tallinna. Vihma sadas. Õhtul nautisime Lasnamäe udust vaadet. Laupäeval tegi Kalle kükke ja mina koristasin sahtleid. Õhtul tegin pitsat. Pühapäeval käisime metsas. Täna oli loeng. Eesti kirjanduse ajalugu II. Mulle jõudis kohale, et mul on praegu neli ainet, mille nimes sisaldub sõna 'kirjandus'. Järelikult on ette nähtud ennast lolliks lugeda. Soome kirjandusest ma arvatavasti regan end maha, sest ma ei ole kindel, mis keeles lektüüri seal omandama peab. Punkte niigi palju mul see semester, võib mõned kukele saata küll.

37 sekundit enne lõppu tuleb orav

Kolmapäevane maailmakirjanduse eksam oli naljanumber. Esiteks ma õppisin hommikul seitsmeni ja siis magasin kaks tundi (mis tekitas Maritis teatavat võõristust). Siis jalutasin linna (20 minutit kiirkõndi ajas naha jube kuumaks). Ja siis hakkas eksam. Mis nägi välja järgmiselt. Esimene küsimus oli suur küsimus, minul näiteks "Renessansi lüüriline ja eepiline luule 15.-16. sajandil". Seal pidi siis kirjutama kõik, mis tead, ja võimalikult palju. Teine küsimus oli loetud kirjanduse nimekirjast ühe vabalt valitud teose analüüs. Ja kolmas küsimus oli see nimekiri ise (kursuse programmist tuli valida kümme tervikteost pluss kaks antoloogiat). Kui ma seda esimest küsimust üles kirjutasin, siis tundus, et täitsa normaalse sain. Aga kui tahtsin vastama hakata, oli totaalne tühjus. Bläkkaut. Null. Vaatasin oma loetud kirjanduse nimekirja, et äkki saan sealt mingitki abi. Aga ei midagi. No ei voi olla totta. Siis vastasin teise küsimuse kõigepealt. Shakespeare "Suveöö unenägu". Ja siis hakkas esimene küsimus ka vaikselt meelde tulema. Poolteist lehekülge kirjutasin esimest ja ühe lehekülje teist küsimust. Kui keegi sai kirjutamise valmis, siis läks klassi ette, Talvet luges töö diagonaalis läbi, küsis eriala ja ütles hinde. Nii lihtsalt käiski. C-d lendasid peamiselt. Erialad olid kirjandus, prantsuse või hispaania filoloogia, eesti keel. Ma spetsiaalselt ootasin, kuni Marit lõpetab. Ütles veel õppejõule, et ta läks natuke hoogu :P. Ta oli kuus lehekülge kirjutanud :D. Ja kui õppejõud eriala küsis ja Marit ütles "füüsika", siis oli Talvetil korra mök-mök. Teistel ilmselt ka. Ja Marit sai A. Kui Talvet minu tööd luges, siis ta ohkas niimoodi sügavalt, et ma mõtlesin, et mis nüüd siis lahti on. Lõpetas lugemise ja ütles, et kõik on muidu hästi, ainult üks tähtis teos on puudu esimese küsimuse vastusest. Et kas Portugaliga tuleb midagi meelde. Jaa, muidugi tuli mul siis meelde. Lusiaadid. Miskipärast oli mulle jäänud mulje, et see on proosas. Igatahes ma sain ka A. Päris lahe. Siis me läksime Maritiga tähistama. Ja siis ma läksin ära magama.

Neljapäeval sõitsime Kallega Tallinnasse. Eile kablutasime linna peal. Haridusametist sain oma olümpiaadijuhendamise autasu kätte. Mingi hiiglaslik raamat, kus on majade pildid sees. Ja kinos käisime ka. Mingi päris naljakas, aga samas suht rõve film oli. Ja täna ma pole mitte midagi kasulikku teinud. Kalle läks kell seitse Lauluväljakule. Ma ei viitsinud siis uuesti magama jääda. Tegin vikit. Ja siis tegin sugupuud. Ja siis heegeldasin. Ja nii see päev raisku lähebki.

Kultuur on see, mis teeb lärmi

... olevat öelnud bioloogid.

Noh, ma ei tea. Kui ma selle kultuuri nüüd suurema lärmita hommikuks selgeks saan, on hästi. Keeleteaduse sain B ja inka arvestatud. Teisipäeval oli kirjakeele ajalugu ja korraldus. See vist läks puu taha.

Ilm on selline jahe, juba esmaspäevast saadik. Mõnes mõttes mulle väga meeldib. Naatukene rohkem päikest võiks ainult olla.

Helistab issi keset ööd ja ütleb, et mõtle homseks välja, kas sa tahad 28. juuni kuni 8. juuli Euroopasse reisile. Eee... esiteks mul on sellel ajal kaks laagrit korraga ja ei, ma tõesti ei taha Vahemere äärde.

ja lõpetuseks...

kas keegi on meil vaba mees? ??? ? :D

Tembamisse-wäggi

Surm ja häving. Esiteks ma hakkasin liiga hilja õppima, teiseks, ma ei maganud piisavalt, kolmandaks ma magasin sisse, neljandaks ma jäin eksamile hiljaks, viiendaks ma ei leidnud eksamiruumi üles, sest seda oli muudetud, kuuendaks ma ei osanud.

Aga midagi head ka. Esimest korda kahekümne aasta jooksul tuli mul pudru õigesti välja. Ma olen arenema hakanud.

Ja spetsiaalselt Mari-Annile eeloleva eksami puhul: mis pagana orgaanilised ained? Kreutzwald ütles "elu awaldawad ollused"!

Edit: Leidsin siukese lause: Edukus on suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi. Haa.

Otsan

Alguses olin peast nagu lõke. Praegu on selliseks puunikaks ära hajunud. Ei teagi, kas olen rahul.

Aa, lingvistika olümpiaadi eest saan palka ka. Päris palju kusjuures.

Eile käisime Epu ja Ave Mariaga tšillimas. Väga sisukas oli jällegi. Öösel olin täiesti Vikipeediaga hõivatud. Ja ma isegi ei teinud otseselt ühtegi muudatust. Mingi kinnisidee hullumeelsest projektist on nüüd. Ma ikka oskan.

Bussijaamas oli mingi kaos. Bussijuht ei olnud eriti sõbralik.

Loengus ühe ettekande raames vaatasime filmikest võrokestest. See oli jube armas.

Ladina keel on tõsiselt kurjast. Ja keeleteaduse alused ka. Kolm eksamit, mis siiani olen teinud, on hästi läinud (A, B, B). Aga nüüd läheb asi hulluks. Tõsiselt ka.

Pokemon, digimon, etümon

Täna oli eksam. Kolmas sel semestril. Eile hakkasin siis õppima. Vaatasin, et materjali on hullult palju. Aine ise oli ainult ühepunktine. Täna tund enne eksamit sain alles kokku kirjutatud selle teksti, mis päheõppimisele läks. 18 A4 päheõpitavat väikses kirjas teksti. Hull. Suht jube tekst oli. Suurem osa ei jäänud meelde. Aga eksam oli lihtne. Üllatavalt isegi. Milleks ma siis üritasin kogu seda teoreetilist möga pähe ajada kui küsimused olid: too kaks näidet polüseemiliste sõnade kohta, kaks näidet historitsismide, arhaismide, anakronismide kohta, kaks näidet lihtsa, tuletatud, liitse ja mitmest sõnast koosneva lekseemi kohta, viis näidet eesti keele ükskeelsete sõnaraamatute kohta, näited foneetilise, morfeemse, semantilise ja situatiivse motiveerituse kohta. Kõik. Näpuotsaga veel neid samu mõisteid selgitada ka.

Ja siis veel see ilm. Suht kohe, kui eksam algas, hakkas müristama. Ja siis raksus juba täitsa pea kohal. Keegi küsis, et kas me ikka võime rahulikult kirjutada või keegi pommitab meid. Ja siis tuli vihm. Ja äike raksus edasi. Ulme. Siis kahe vihmahoo vahel sain ma valmis ja lippasin üle tee raamatupoodi. Ja siis kahe vihmahoo vahel lippasin ma Lutsu raamatukokku. Istusin seal ja lugesin raamatut. Väljas sadas ja raksus ja müritas ja välkus. Ja siis küsisin ma ühe töötaja käest, et kus on personalijuhi kabinet. Ta läks mulle riiulist personalijuhtimise raamatut otsima :D. Aga selle kabineti leidsin ikka üles ja siis tehti mulle ekskursioon.

Üldiselt on põrgulikult palav.

Täna on tädi-Mai sünnni-päev, seda ei juhtu iiiigapäev*

Kes julgeb ütelda, et ma oma aega planeerida ei oska? Täna jätsin inka tööks õppimise nii viimase minuti peale kui võimalik. Mingi tunnikese õppisin, poole ajast olin muidugi vikis, aga õpitud sain minutipealt siis, kui oli vaja tööd kirjutama minna. Tööks ja muudeks asjadeks instrueerimine võttis aega kümme minutit. Töö ise võttis aega täpselt kaks minutit. Minul küll vähemalt. 25 oli ette nähtud. Nagu kuulipildujast ladusin kõik sõnad paberi peale ja viskasin varvast. Tahtsin õppejõule 'nägemist' öelda, aga lähima ingliskeelse vastena tuli pähe 'see ya', mida minu keel ei paindunud õppejõule ütlema. Õppejõud ütles mulle 'bye-bye' ja siis ma olin juba väljas. Ja loivasin suurima rahuga mööda teed. Päike on küll täna tappev, aga tuul hoiab õnneks kõige hullema ära.

Liftis oli üks huvitav lõhn. Nostalgia tuli kohe peale. Ükskord, kui mina veel väike olin, sain ma endale siukse barbi, millel oli pisike lõhnaõlipudel kaasas, päris lõhnaõli sees. Vot see lõhnas täpselt nii, nagu täna liftis. Mul oli see barbi lasteaias kaasas. See oli see aasta, kui Maria minuga ühes rühmas käis ja ma olin jube uhke, et ta just minu lõhnava barbiga mängida tahtis. Suht kõik mänguasjad haisesid mul vist siis selle sama lõhna järele. Kuni pudel tühjaks sai. See oli kurb hetk.

*viisil "sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps. ja veel üks. ja veel üks. ja veel..."

Otsereportaaž

Mingil päeval, ma ei mäleta enam, millisel, käisin Mariti juures kooki söömas. Õige, see oli kolmapäeval pärast teatriteaduse eksamit. Eksam oli enam-vähem. Analüüsida "Popi ja Huhuu" lava- ja valguskujundust. No mida asja. Siis vahepeal ei toimunud midagi erilist. Neljapäeva hommikul käisin korra bussijaamas. Ja eile tuli Kalle. Siis me käisime ühes muusikapoes, kus olid ainult klaverid ja trummid. Ja siis me vaatasime laulvaid kirjanikke.

Ilm on ikka pagana huvitav... ja mõnus.

Kuna Sandra kirjutas mind oma lingvistikaolümpiaadi juhendajaks ja sai vabariigis kaheksanda koha, siis tahtis Sirje Rei minuga lobiseda. Aga ma kahjuks ei saa sinna õnnitlemisele minna, sest see on Tallinnas neljapäevasel päeval, kui mul on koolipäev.

And now we have the talking time

See läks mul meelest ära mainida, et laupäeval, kui me vihmaga mööda linna kablutasime ja raamatukogu kinni oli (tegelikult oli peaaegu terve linn lukku pandud), sai üks kasulik asi ka ikka tehtud. Vihmavari sai mulle ostetud. Täna tassisin seda ilusti kaasas, sest taevas oli pilves ja öösel vähemalt sadas nagu oavarrest. Aga ilmselt oligi see vihm hommikuks pilvedest otsa saanud, nii et kinnine ja kuiv vihmavari jõudis minuga samamoodi tuppa tagasi.

Homme on teatriteaduse eksam. See nädal, mis algab 24. maiga, on hull nädal. Esmaspäeval on ladina keele arvestus, teisipäeval on kirjakeele ajaloo ja korralduse eksam, kolmapäeval on inglise keele test ja kollokvium, neljapäeval on eesti keele väljendusõpetuse arvestus ja reedel on etnoloogia ja kultuurantropoloogia arvestus. Pärast seda hullu nädalat läheb natuke hingatavamaks.

Inka õppejõud kirjutab jätkuva järjekindlusega "strech", kui peaks olema "stretch". Või olen mina millestki valesti aru saanud?

Eilne jutt tuleb siis täna

Tahtsin minna raamatukokku, aga raamatukogu oli kinni. Ja nii kaks korda järjest kahes erinevas linnas.

Kalle tuli Tallinna. Pitsat tegime.

Marella sünnipäeval käisime. Marella sai ka lõpuks vanaks. Inimesi nägin. Sain teada, et Jorgen on Jari vend. Reaalikad rääkisid jälle keset ööd paralleeluniversumitest ja robotkätest.

Ilm on tore. Paadirallit vaatasime ka.

Selle semestri esimese eksami sain A. Aga see oligi lihtne. Järgmistega on hullud lood.

Tremulant nagu simulant ikka

Foneetika ja fonoloogia eksam oli suhteliselt lihtne. Ja ma isegi magasin öösel. Ja hommikul tarbisin söödavaid tooteid... mõõdukalt. Sõitsin bussiga Tartusse ja üritasin õppida pähe häälikute artikulatsiooni kirjeldusi, umbes nii: heliline predorsaalapikaalne alveolaardentaalne nasaal (n), helitu postdorsaalne postpalataalvelaarne klusiil (k), helitu laminaalne palataalalveolaarne sibilant (š) jne. Aga päike paistis nii mõnusalt ja klappidest tuli nii hea muusika, et pidevalt jäin lihtsalt aknast välja vahtima ja lõpuks tuli uni ka veel peale. Ja mu selja taga keegi onu norskas jube koledasti.

Aga ma nägin kollast liblikat.