Because Wikipedians can do anything

Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud. Suvi näiteks.

Suve alguseks sai reaalsuseks see, mis juba eelmisest sügisest ähvardanud oli: väljakolimine. Omanik tahtis lihtsalt korterit ära müüa ja meil olid loetud päevad aega uus katusealune leida. Lihtne see ei olnud. Päevad läksid, tasapisi pakkisime asju kokku ja vedasime erinevatesse ajutistesse varjupaikadesse laiali, aga uue kodu suhtes kindlust ei olnud. Põnev oli küll korterit tühjaks teha. Viimaste lahkujatena saime lisaks enda kolale kaasa mitmeid omaniku ja varasemate üürnike asju. Uus omanik tahtis nimelt kinnisvara vastu võtta steriilses seisundis. Siiski jätsime maha näiteks suhkrutoosi koos suhkru ja lusikaga, kolmeliitrise purgi põletatud tikkudega ja muud huvitavat. Järgmised nädalad olime de jure kodutud, de facto elasime järgmises korteris, mis ootas uuele omanikule üleandmist.

Lingvistikalaager oma tuntud headuses.

Siis olid etnolaager ja folk. Eredamad mälestused sellest on valekülgne rekkajuhi päevitus ja õuna tekitatud allergiline lämbumisreaktsioon. Samuti tappev palavus. Veel peaks ära nimetama "Yesterday I was taught a lovely tune to play...", valsid "We will rock you" ja "Oops, I did it again". Noh ja loomulikult õppisime ära tähtsamad käibefraasid taani keeles: God morgen, fedt tune, tissemand.

Pärast seda olime me märkamatult oma elamisega maandunud Ülenurmele. Ja siis tuli reis. Sõitsin tsikli tagaistmel 700 kilumeetrit. Marsruut lihtsustatult Taebla - Virtsu - Kuivastu - Orissaare - Leisi - Mustjala - Kuressaare - Kuivastu - Virtsu - Pärnu - Viljandi - Tartu. Seal vahepeal toimus MTÜ üldkoosolek, kus mind järjekordselt juhatusse valiti (läks käima kolmas aasta). Ja siis ringi ümber Saaremaa. Viimane etapp Mustjalast Tartusse sai läbitud ühe päevaga.

Ja lõpuks saabus aeg, kui saime hakata oma maist vara jälle ilma pealt kokku korjama, sest meile avati uue kodu uks. Praeguseks on raamatud riiulil ja uksekell töötab.

Ja mõni päev tagasi sai eestikeelne Vikipeedia kümneaastaseks. Selleks puhuks toimus ühisponnistus, mille käigus loodi kolme päeva jooksul 600 artiklit. Võrdluseks: tavapärane tempo on 30 artiklit päevas. Ja siis sai vaksalisse ka näitus üles ja Emajõe kaldal 100 000-skulptuuri juures pilti tehtud.

Selline lühikokkuvõte siis.

Hämäriku taiva all

Olen Viljandis. Oma Kodus. Siuke hostel. Istun ühe kägiseva voodi peal, kuhu homme öösel tuleb magama Ann. Teises toas magab Siret. Ja peaks magama mina. Kell on 2.24. Ja ma ei maga. Sest võõras koht, tead küll.

Soto laagris olen. Tulime Tartust Jaanuse autoga. Pets oli ka peal. Enne Tartust väljasõitu ostsime Jaanusele Lõunakeskusest sussid. Ja siis sõitsime kolme korraliku universaalrehvi ja ühe mitte nii korraliku universaalrehviga Viljandi poole. Tuisk, lumi, lörts, vihm, musta-valgekirjud põllud, puna-kollased puud, Mari Kalkuni laulud, mis tundusid sel hetkel veidike sürreaalsed, aga samas nii rahustavad. Jõudsime kohale. Jaanus alustas "Martale" juhatamist, kui astus sisse Laura, kes küsis, miks Jaanus tema lugu juhatab. Siis mängisime "Laadalugu" ja "Jesu Bleibet" ja "Berlusconit". Ruthi ei ole. Ostsin poest ühte hullult hästi lõhnavat teed, mille maitseelamus jäi suhkru puudumisel veidi nõrgaks. Poole kaheteistkümne ajal läksin voodisse kavatsusega magama jääda. Aga ei jäänud. Iga poole tunni tagant vaatasin kella. Mõtlesin tähtsaid mõtteid. 

Näiteks kuidas ma kunagi elan Lõuna-Eestis metsa sees suures majas (sest see on ju kõige ilusam riik maailmas). Ja siis on minu sünnipäev ja Mari-Ann ja Marit ja kõik teised sõidavad igalt poolt mulle külla. Ja mul on majas nii palju ruumi, et nad mahuvad kõik magama. Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma olen koolis õpetaja ja õpetan lastele soome keelt. Ja siis ma mõtlesin, et ma pole Kristjanit kaua aega näinud. (Muideks, Ristiisa pubi juhataja on K. Tammeorg.) Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma viiulit mängin. Ja siis ma mõtlesin...

Rõõmutsõõr ja sopelga polka

Pärimusa laager oli. Kümnes. Minu jaoks teine. Ülim jällegi. Sai pille mängitud (põhiliselt kannelt ja karmoškat, aga proovisin ka viiulit ja kontrabassi). Iga päev oli pillitund, laulutund ja ansamblitund. Jalmar jätkas minu harimist karmoška alal. Viis lugu õpetas mulle selle nädala jooksul. Kolm neist olid ta enda omad. Vist. Kaks kindlasti. Ühe looga oli veel nii, et selle ta jõudis minu tunni ajal valmis ja kohe õpetas mulle. Ja viimasel päeval ütles mulle, et mul on väga hea muusikaline mälu ja et ta on rõõmus, et selles laagris tal ka üks vilunud õpilane oli. Hah. Kontserdil läks Rõõmutsõõr ikka puu taha. Hea, et ta oli ära läinud ja ei kuulnud seda. Jalmar pidi ansambliõpetaja ka olema, aga ta delegeeris meie ansambli Nicolajle. See on üks taanlane, kes mängib Jalmari ja Johannaga Kiwi Trios. Ansambel oli hea, aga siiski kahjuks mitte nii hea, kui eelmisel korral. Laagris oli mul viis last ka, kellest kaks väiksemat pidevalt mul süles ja jalus olid. Aga nad olid toredad. Jutustasin neile õhtujuttudeks kõik kolm juttu, mida ma teadsin, hiljem pidin raamatu appi võtma. Omaloominguõhtu oli ka. Meie tuba tegi laagri tunnusloo Olerexi reklaami viisil sõnadega: "Kui meeldib sulle pärimuss / ja tahad teada kus / üheskoos pilli mängida / ja rääkida jutte ja laulda saab / siis Vana-Vigalasse sa / nüüd kohe tule jooksuga / nananananaanaanaananaa...." Kui äraminek oli, siis ma ütlesin Mailile, et kui ma järgmisel aastal ennast liiga vanana juba ei tunne, siis tulen jälle.

Aga sellega on nüüd hoopis nii, et ükspäev ma hakkasin kahtlema, et kas ma ikka olen 20 aastat vana. Ja otsustasin, et nüüdsest olen ma 18. Lihtsalt.

Marit sai vanemaks jälle. Ja loetud minutite pärast lendleb ta Ameerika poole minema. Sel puhul toimus eile väike ärasaatmine Pätrikus. Mari-Ann oli lasknud teha siukse raamatu, kus meist kõigist palju pilte sees ja füüsika anekdoote ka. Ma tahaks kohe endale seda raamatut, see oli nii lahe. Ja me töötasime välja uue äriplaani, mis sisaldab rikastele inimeste uue surmajärgse teenuse osutamist. Et saadaks nende surnukehad orbiidile. Täiesti uus tähendus taevasseminekule. Ja kui ta sealt orbiidilt juhtumisi atmosfääri pudeneb, siis on see väga eksklusiivne tuhastamine, mille käigus tuhk langeb väga efektiivselt laiali. Mõned ju tahavad nii.

Kokkutulekust kokkutulekuni, vahele folki ja virinat

Olen kirjutamist väga kaua edasi lükanud ja ega praegugi eriti ei viitsi. Aga vanad asjad kuhjuvad. Proovin lühidalt teha.

Kui Soto laager Rakveres lõppes, siis polnud vaja mul kaugele minna, vanaema täditütar Aino tuli mulle lausa kõrvaltänavasse vastu. Sest lugu oli nii, et laupäeval pidi Haljalas algama suguvõsa kokkutulek, aga kuna mina olin juba reedel Rakveres, siis polnud mul mõtet vahepeal kuskile minna, vaid Aino viis mu juba reedel Haljalasse ära. Hästi ilus koht on neil seal, haned ja kanad ja hobune. Reede õhtul suutsin veel siukse triki teha, et jäin heinamaa peale magama. Päike põletas pool nägu ära ja silmad olid kaks päeva paistes. Aga kokkutulek oli tore. Peale mu vanaema ja vanaisa ei olnud ma ühtegi inimest varem näinud, kuigi üsna lähedalt sugulased. Need olid siis vanaema isa vendade ja õe järglaste kokkutulek. Sain teada, et mu vanavanaisa oli olnud politseinik, osanud vähemalt kuut keelt ja rännanud Austraaliasse. Ja et mu vanaemal on poolvend. Kuna mul oli kannel kaasas, siis sunniti mind seda mängima. Nüüd ma ju nii haruharva juhtun üksinda esinema, sellepärast käed ikka värisesid ja kolmest loost ükski ei tulnud ilma vigadeta. Aga see oli nii lahe, kuidas inimesed, kes mindki esimest korda nägid, mu kohe omaks võtsid. Õhtul tehti ka üks naljakas mäng, kus igaüks pidi pimesi võtma paberi ja sealt lubaduse ette lugema. Mina lubasin, et olen terve õhtu kaine.

Siis ma olin natuke kodus niisama. Ja kui ma nüüd ei eksi (see oli ju nii ammu), siis järgmise pühapäeva õhtul sõitsin rongiga Tartu, endal hull tavaar kaasas. Sest ma olin endale pähe võtnud ühe plaani, mis etteruttavalt öelduna üldse nii ei läinud, nagu ma olin mõelnud. Kaasas oli mul siis kogu etnolaagri ja folgi kraam pluss veel ühe nädala jagu asju. Kannel ja karmoška ka siis. Aga rongi pealt sain ma täitsa ise maha isegi. Ja siis me tšillisime Kallega natuke Tartus ja natuke Räpinas. Ujumas käisime. Ühes huvitava nimega järves, mille ma unustanud olen. Lahedad päikeseloojangud olid. Ja siis kolmapäeval hakkasime tapvas palavuses Mulgi küla poole sõitma. Seal oli koosolek kokkutuleku asjus. Ja pärast seda läksime niisama Viljandimaad avastama. Parmud, raisk. Vaatasime Heimtalit. Seal olid lahedad puud. Siis tahtsime üles otsida Siniallika. Aga parmud, raisk. Allika leidsime lõpuks üles, aga minu parmumõõt oli täis. Viljandis parme ei olnud. Lossimäed vaatasime üle. Aga minu eelpoolmainitud suurepärase plaani lennutas uppi (lisaks parmudele) minu kingapaar, mis oli mu jalad katki hõõrunud. Nii ma siis olin paljajalu keset Viljandit, sant ja vigane, parmude poolt ära söödud ja väga pahur. Ja Kalle oli lihtsalt imeline ja sõitis minuga Tartusse tagasi. Tartus kuulasime natuke mürtsu (nii puhkpildureid kui äikest), vaatasime värvilisi pilvi ja olime niisama kasutud. Aa, lasanjet tegime. Söödav tuli välja. Ja reedel viis ta mu Kõppu. Aga ma olen Tallinnast, ma maksan ka.

Ja siis hakkas etnolaager. Hea nagu alati. Muusika ja inimesed ja söök ja muusika. Ülim. Kõpu kirikus oli ka kontsert, kus sai esimest ja viimast korda reaalselt kuulda kolme kannelt. Ja Matis õpetas mulle kaks karmoškalugu. Hea oli. Ja neljapäeval algas folk. Kalle tuli ka folgile. Siim tuli ka folgile. Ja ma ei tea, kas keegi kujutab seda ette, aga Kalle oli mulle Tartus rabarberikooki küpsetanud ja kaasa võtnud. Ma lihtsalt ei uskunud seda. Keegi teeb vor mii speššal rabarberikooki??? Ja folk oli ka lahe. Nagu alati. Oorti kontsert oli Kaevumäe asemel Aida suures saalis. Ja mina istusin nurgas ja haletsesin nautisin ennast. Nagu tavaliselt. Juba neljandat aastat. Juba neljandat aastat käin ma Oorti kontserdil ja mõtlen, et mis pagana põhjusel mul ometi veel plaati ei ole. Teised kontserdid olid ka lahedad. Kuigi paar tükki jäi mul nägemata tänu tungivale vajadusele Aidas netis istuda. Ja Paabel pole enam päris see, mis enne. Ja Zetod pole enam päris see, mis enne. Aga üldiselt oli mõnus. Mulle meeldis Klapp kõige rohkem. Sel õhtul sadas vihma ja me saime üsna märjaks. Aga mis siis. Pühapäevased kontserdid jäid mul kahjuks kõik kuulmata.

Sest MTÜ vajas mind! Wikimedia Eesti ei suutnud kuidagi ilma minuta end ära asutada. Tegelikult nii hull asi ei olnud, aga Epp nõudis minu kohalolekut ja eks ma ise tahtsin ka käppa sees hoida. Ja siis kukkus kuidagi nii välja, et ma sattusin juhatusse. Lihtsalt kogemata. Esialgu kuni augusti lõpuni. Siis vaatab.

Noh ja siis ma sain jälle paar päeva kodus lebotada. Ja eelmisel nädalavahetusel toimus Kartaude kokkutulek. Mida üldlevinud seisukoha järgi mina korraldasin. Ma ütleks, et minul oli ainult mõte seda korraldada, korraldasid ikka teised ka. Tund aega enne ärasõitu said viimased üliolulised seadmed organiseeritud. Ja siis me kaarutasime järelkäruga mööda linna ja korjasime asju peale. Ja siis Raplast ka veel läbi. Ja siis üks hetk me olime kohal. Katrega panime sugupuu üles. Ja ime küll, reedel tuli isegi rahvast kohale. Laupäeval oli avamine, pildistamine, supisöömine, suguvõsatutvustus, näituse avamine, muuseumiekskursioon, pärimustantsud, ajaloominutid ja bänd. Ega mina ei korraldanudki ju eriti midagi. Katre registreeris edukalt inimesi, Tea tegeles edukalt toitlustamisega. Minu ülesanne oli aeg-ajalt mõni laps joonistama juhatada. Vahepeal mängisin natuke karmoškat ja kõik. Tegelikult tegin ma ikka muud ka. Peitsin pesupulki põõsastesse näiteks. Ja võimaluse korral vältisin mikrofoni rääkimist. Ja tundsin ennast sügavalt ja isiklikult puudutatuna, kui inimesed jäid hiljaks, ei võtnud osa minu poolt pakutavatest aktiviteetidest ja läksid liiga vara ära. Aga üldiselt öeldi, et läks hästi.

Nüüd ma olen jälle lebotanud kodus. Teinud Kalle sugupuud. Sest minu sugupuu on juba sellises faasis, kust edasiminek läheb järjest raskemaks. Aga Kalle sugupuu on nii meeldivalt poolik, et seda on lausa lust ludinal muudkui teha.

Homme lähme maale. Seal on triatlon. Ja pühapäeval Vigalasse pärimusalaagrisse.

Kas ma ütlesin, et ma teen lühidalt? Noh, vabandust, enam lühemalt ei saanud.

Sotto laager Rakveres

Esmaspäeva lõuna paiku sõitsin bussiga Rakverre Soto laagrisse. Kati ja Silvia ja Kaisa olid ka samas bussis. Rakveres arvasin mina, et ma tean täpselt, kuhu me peame minema, aga tuli välja, et ei teadnud. Tassisime oma tavaari natuke aega totaalselt vales suunas. Lõpuks tuli Ruth meile järele ja imestas, et miks me bussiga tulime, kui Anneli auto sõitis Tallinnast praktiliselt tühjalt. Igatahes jõudsime siis Rakvere Muusikakooli kohale. Majatuur tehti meile, kus jagati meid klassidesse magama ära ja näidati ka arvutiklassi, kus võis vabalt tšillida ja õpetajate tuba, kus võis ka vabalt tšillida ja kohvi juua ja külmkappi ja nõusid kasutada ja telekat vaadata. Peen värk. Selliste mugavustega laagrit vist polegi varem olnud. Rakvere Muusikakool ise oli ka eriti peen. Igas klassis oli diivan. Söök toodi meile karpidega kohale. Naljakas oli nendest süüa, portsud olid ka päris suured. Ja iga toidukorra juurde käis ka magustoit. Saiavorm või kissell vahukoorega või tarretis või pirukad ja nii edasi. Neid jäi virnade viisi üle, kuigi nad olid väga head. Ei jaksanud lihtsalt. Siis sai nad külmkappi pandud ja öösel tagantjärele söödud. Aga proovid olid meil ka. Alguses oli tamp päris kõva. Esimesel õhtul harjutasin mina Kaanoni kiireid käike ja sain sõrmed villi. Sellega oli siis korras. Edaspidi jäid proovid järjest lühemaks ja harvemaks, rohkem rõhuti seltskondlikule ajaveetmisele. Anneli oli kaasa võtnud terve kotitäie lauamänge, mida igal vabalt hetkel mängiti. Kuna ma oli miskipärast ainuke, kes oli Katani enne mänginud, siis sain ma selle saladused edasi anda, sest mängujuhendist oli võimatu aru saada. Veel olid populaarsed Sabotöör ja mingi labürindimäng, aga ka see värviline asjandus, millega ainult kahekesi toimetada sai. Esmaspäeva õhtul käisime natuke linna peal ka. Pulli ehk tarvast vaatamas. Ja poes sai ka iga päev käidud, mõni päev isegi mitu korda. Aa, Jaanus jõudiski esmaspäeva õhtupoole, Gerda ja Ann alles teisipäeval erinevate koole puudutavate probleemide pärast. Kuna Ruth läks esmaspäeva õhtul ära (ta pidi Tartus Gerda ja Katrini Elleri kooli sisseastumisel osalema), siis tegi proovi Jaanus. Nuusutasime lugu "Up is down". Seal oli üks suur auk igal pool. Aga mul õnnestus sellest eemale hiilida, kuna ma pidin Virumaa Teatajasse laagrist ja Sotost ühe nupukese kirjutama. Kirjutasin ka, kuigi nad muutsid selle tundmatuseni ära. Aga Ruth tuli tagasi ja proovid läksid edasi. Ja sõrmed ei olnudki lõpuks millegipärast enam nii tapvalt valusad. Kolmapäeva õhtul käisid mõned Võsul ujumas, kuigi Ruth hoiatas, et see sõrmedele hästi ei mõju. Noh ja neljapäeva hommikul tehti meile ekskursioon Rakvere peal. Vaatasime kirikut ja teatrit ja tammikut ja pulli. Ja siis tuligi kontsert. SEB pangamajas. Naljakas saal oli. Ruudulise põrandaga. Kolmes seinas olid toolid ja keset saali oli vann. Õnneks nägi see välja lihtsalt nagu mingi kast, muidu oleks veel naljakam olnud. Kuna selles laagris olid jälle ka väiksed, kellega Pille proovi tegi, siis nemad mängisid kõigepealt kolm lugu. Ja siis mängisid suured. Tõnis-Peeter oli pannud kaamera meid filmima. Kava oli siis järgmine: Kaanon, Scipione, Jesu bleibet meine freude, Libertango, Mother's journey, Martale, Speed of sound, Polska a-moll, Foxhunters jig, Paina päälle Berlusconi ja lisalugudena Ukuaru valss ja Foxhunters. Foxhuntersis oli minu soolo. Ja Laura jõudis Roomast tagasi täpselt kontserdiks. Pärast kontserti pillid kokku ja muusikakooli tagasi. Sest stiilikas hakkas. Stiilika teemaks oli seekord punk ja hipi. Hipisid oli mõnevõrra rohkem, aga algus venis just punkarite tõttu, kes olid juuksuri- ja meigijärjekorras. Esiteks oli kummalgi seltskonnal ülesanne vastasmeeskonna kirjutatud sõnade põhjal mingi loominguline etteaste välja mõelda. Punkarid tegid vahelduva riimiga jabura luuletuse, hipid mõmisesid niisama metronoomi saatel oma sõnad maha. Järgmiseks ristiti rebaseid, kes pidid kotist välja võtma ja kokku panema kujuteldavad kandled, vande ütlema ja seejärel kandled uuesti kottidesse pakkima. Siis toimus rooside sõda. Küsimustega stiilis "Millise looga on Ruth kõige rangem?" See läks minu jaoks suht igavaks ja ma läksin õpetajate tuppa ja sõin pool liitrit jäätist. Aga siis hakkasime üht mängu mängima, mida mängisime järgmised umbes neli tundi. Nägi see välja nii, et ringi keskel olija ütleb mingi enda kohta käiva väite ja need, kelle kohta see veel käib, peavad kohad vahetama ja ringi sees olija püüab endale istekohta saada. Päris huvitavaid asju koorus välja. Ann ja Laura kukkusid koos tooliga maha näiteks. Kell kolm kupatati päris väiksed magama ja päris suured läksid vabatahtlikult. Muud siis jutustasid veel õpetajate toas. Ma tahtsin väga nende juttu kuulata, aga samas teadsin, et kui ma magama ei lähe, siis ma järgmisel päeval suren. Ja siis ma jäin kogemata õpetajate toa diivanile magama ja ärkasin pool üheksa hommikul. Kiire hommikusöök ja Virumaa teataja lugemine koos aruteluga (Pille ja Ruth ja Jaanus olid sinna suure intervjuu andnud) ja oligi laager läbi. Mis edasi sai, sellest kirjutan homme näiteks.

Lisalugu tuleb meilegi üllatusena

Eriti ei viitsi siia kirjutada tegelikult. Aga miskipärast ütlevad hääled peas, et peaks.

Soto laagris olin neljapäevast pühapäevani. Viljandis. Reaalselt kannelt mängida sai üllatavalt vähe, kuna suurem aur läks kandlefestivali kontsertide kuulamisele ja niisama passimisele. Neljapäeva õhtul vajus kogu rahvas poole kümne ajal juba ära. Tuled kustu ja tudile. Reedel vist pidasime natuke kauem vastu. Aga laupäeva öösel jutustasid mõned veel kella kaheni. Sabotööri mängisid ka. Laupäevane proov kestis üldse ainult pool tundi, mille jooksul vaatasime üht uut lugu ja siis arutasime, mis järgmises laagris toimub. Sügisel vist hakkame uut plaati salvestama.

Nagu mis mõttes on õues 9 kraadi sooja?

Hamm tulijoo

Postitus sellest kõigest umbes täpselt aasta tagasi.

Seekord ei teinud ma seda viga, et päev varem kohale sadanuks (kuigi see polnudki lõppkokkuvõttes päris viga, mulle see "viga" väga meeldis). Olin täpselt platsis. Rongis toimus hulle asju. Nimelt oli seal seltskond purjus-pohmas noormehi. Kes kuidas täpselt, mind eriti ei huvitanud, aga mis mind huvitas oli see, et nad üsna tugevalt mind häirisid. Ma istusin küll neile ohtlikult lähedal, aga õnneks sinnapoole seljaga, nii et kõige hullem jäi mul loodetavasti nägemata. Pärast kamandati nad igatahes rongi koristama.

Otse rongijaamast Kõppu viis meie seltskonna vor as speššal Pärimusmuusika Keskuse väikebuss. Ja laager hakkaski peale. Küllaltki erinev eelmistest, üldiselt paremuse suunas. Korralduslikus mõttes. Margiti ja Erki kujundatud. Tore oli. Täh. Välismaalasi oli hästi palju. Õppisime hollandi keelt. Één, twee, drie, zo schattig jne. Oh ma ei viitsigi kõigest kirjutada, ma teen kolmekümnega. Õpitoad, setu lood, tantsimised, lõke, mulgipudru, megahead saiakesed koguaeg, muidu head söögid, küpsised, karmoška, ilusad laulud ja lahedad laulud (Jako oll jarvo :P ja joodeldused), tommi lemmiklugu featuring turban symphony, Erki mängud, jutupulk, indiaani väravad ja värgid, naeratused, kallistused, kontserdid, remondis mõis, paljad jalad, Herta. Herta oli muideks justkui laagri ühisvara. Selline pisike aasta-paarikuune tüdruk, kes võttis kõigist meie tegemistest osa. Hoidis jutupulka, vehkis ähvardavalt viiuliga, näris plokkflööti, patsutas trummi, revideeris kõigi kohvrite sisu, käis ja vaatas oma teadja pilguga kõigile otsa. Ja kõik hoidsid teda.

Eelmise aasta postituses ma olen maininud, et ma mingil juhul kannelt kaasa ei võtaks, kui kõvasti peale ei maksta. Ilmselt olin ma selle ära unustanud, sest kannel oli kaasas nagu viis kopikat. Kuigi palju kasu tast ei olnud, sest põhiliselt mängisin ikkagi karmoškat. Ainult need lood, mida karmoškal ei saanud mängida, mängisin kandlega. Ja neid oli imevähe-vähe.

Folk tuli ja läks. Õiget tunnet ei tekkinudki. Oorti ajal tuli mingi kummaline jälleolemise-toimumise tunne. Sest ka eelmisel aastal olin ma laupäeva öösel Oorti kontserdil, istusin üksi lava kõrval kivil ja haletsesin ennast. Peaks Oorti plaadi muretsema. Aga võib-olla tahan ma liiga palju. Võib-olla seda minu ettekujutatud ja igatsetud folgitunnet polegi. See oleks küll kurb. Kui ma nüüd kõvasti meenutan, siis ega esimese folgi ajalgi mingit sellist "päris" tunnet ei olnud.

Nüüd olen ma igatahes tagasi.
Ja üks teine asi sai ka pidulikult viimaks ära lõpetatud.

Kui karjainstinktiga olevus kaaslastest ilma jätta, tähendab see ta sandistamist, tema loomuse vägistamist. Nii vang kui eremiit teavad, et teised inimesed on kusagil olemas; nad on ka üksi olles ikkagi osa karjast. Ent kui karja enam ei ole, ei saa ka kariloom kauem eksisteerida. Ta on osa hävinud tervikust, värdjas, kelle jaoks ei leidu kohta. Ja kui ta siis oma mõistust kokku võtta ei suuda, on ta tõepoolest kadunud; lõplikult, täielikult ja kohutavalt kadunud, nii et temast ei saa muud kui viimne tõmblus laiba jäsemetes.

John Wyndham, "Trifiidide päev"

Etno ja folk tulevaaaad!

Homsest kuni järgmise nädala pühapäevani olen "puhkusel". Ehk siis mängin sõrmi villi, omandan repertuaari, esinen, kuulan kontserte ja loodetavasti tšillin niisama ja olen mõnus. Helistada võib. Ja tulge kõik folgile. Lisaks kõigile teistele suurepärastele esinejatele ei tohi maha magada kahte tähtsat kontserti, nimelt neljapäeval kell 14.00 Kirsimäel ja pühapäeval kell 16.00 Rohelisel laval. Sest seal saab mind kuulda (eeldusel, et mul mõni soolo on ja mulle on mikker eraldatud, vastasel juhul võite mind kahjuks ainult vaadata).

Jeeš

Muideks. See postitus on järjekorranumbriga 200. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Käisin Soto laagris. Neljapäeval juba algas. Sotto Voce on siis kandleansambel (kui mõni veel miskipärast ei tea), mis kohtub kolm korda aastas ja kuhu kuulub umbes 25 kanneldajat. Laager läks üldiselt Pillipeoks harjutamise tähe all. Ikka nii, et kandlekoori lood, Kandleöö lood, paar aktuaalsemat Soto lugu ja ringiratast otsast peale. Minul olid sõrmed juba esimesel päeval auklikud, aga nagu öeldakse: "Nutad ja mängid! Ja nii et verd pritsib." No mitte päris nii karmilt. Sõime ja kohati ka magasime. Mängiti ohtralt maffiat.

Reedel, hommikusöögilauas, kuulsin, kuidas köögis mängis raadio ja sealt lasti Michael Jacksoni muusikat vaheldumisi ühe tädi jutuga, kes luges mingit kronoloogiat. Ja mina mõtlesin, et nüüd on kaks võimalust, kas Jacksonil on sünnipäev või on ta surnud. Ma ju nii täpselt ei kuulnud ka. Rohkem selle peale ei mõelnud, kuni tuli Egle, kes oli kodus maganud, ja ütles, et Jackson on öösel sussid püsti ajanud. Vaat kus lops. Kuna laupäeval oli oodata esinemist, siis otsustasin harjutada. Ja harjutasingi. Bachi Ave Mariat õhtul mitu tundi. Teised panid isegi ukse kinni, sest nad ei viitsinud kuulata, kuidas ma ühte ja sama lugu koguaeg harjutan. Päris selgeks sel õhtul ei saanudki.

Esinemine ise oli väga põnev. Ühele inglise turismigrupile oli Saue mõisa tellitud esinema viis kannelt. Kuna aga meil oli bassi ikka ka väga vaja, siis läksime kuue kandlega. Mängisime põhiliselt klassikat. Lood olid "Jesu bleibet meine freude", "Chaconne", "Passepieds en Rondeau", "Amelie", "Martale" ja "Ave Maria". Kõik olid ülimalt ilusad lood ja kõik tegelikult meeldisid mulle väga, aga esimene ja viimane olid mul kõige ebakindlamad. Aga lõpuks läks kõik väga hästi, mängisin kõik korralikult ära. "Ave Maria" tuli perfektselt. Kontserdi lõpus tulid inglise pensionärid meid küsimustega uputama ja kandleid ja meid katsuma. Nad olid ikka väga pöördes ja ülivõrdes expressionid lendasid igas suunas. Küsisid, kuidas ikka seda pilli nime spellida, kui vanad me oleme, kui kaua oleme kannelt õppinud, mis häält keegi mängib, kas sõrmedel on valus, kas me tahame professionaalseteks muusikuteks saada jne. Üks onu vestles minuga pikalt ja laialt eesti ja soome keele ajaloost. Ma ei saanud küll poolest jutust aru, aga temal oli nähtavasti põnev. Küsiti Ruthi meiliaadressi ja meie kodulehe aadressi. Ruthiga rääkis üks härra, kes oli varem Venemaalt kutsunud ja kinni maksnud mingid viiuldajad ja oli nüüd meist väga vaimustuses. See oleks küll ülimalt lahe, kui Soto saaks Inglismaale esinema minna ja veel kõik kinni ka makstaks. Superluks. Aga see on praegu ainult 'oleks'. Kahjuks ei olnud meil ühtegi plaati kaasas, neist oleks kõigist lahti saanud ja oleks palju puudugi jäänud.

Pühapäeval oli suur Kandleöö kontserdi proov, kuhu tulid kõik teised kanneldajad ja solistid ka. Minu parema käe neljas sõrm oli juba maha kantud, Ave Mariat kolme sõrmega mängida oli päris huvitav. Soto mängib Kandleööl "Stiinan polska" ja "Libertango".

Laagri jooksul oli palju arutamist, kui vana keegi on, kui kaua kannelt õppinud, kelle õpilane olnud jne. Mäletan, kui alles tulin Sotosse, olin ikka päris väike. Nüüd olen juba üks vanematest. Kuus aastat olen juba Sotos mänginud. Kati ütles, et ta varsti vist ei viitsi enam Sotos käia, et on igav ja nii. Minu arvates pole üldse igav. Repertuaar on täpselt minu maitse järgi ja mina eelistan Sotot iga kell Kukulinnule. Ja mis siis, et seltskond läheb endaga võrreldes järjest nooremaks, on ikkagi huvitav.

Praeguseks vist kõik.

Ahjaa. See oli lihtsalt nii armas, kui mina lugesin raamatut ja väike Maarja kõhutas minu kõrval oma madratsi peal ja järsku küsis minu käest: "Teele, kas ma võin sind segada? Kuidas riisi tehakse, kas nagu mingist taignast või kuidas?"

Mina sind ei kratsi

Kiired vahemärkused. Jaan tuli ja läks. Sai natuke vorsti ja šašlõkki süüa ja sääsehorde sõimata. Nüüd valmistun vaikselt laagriks. "Tutvusin repertuaariga" ehk tuletasin meelde, mis lugusid me üldse Sotoga mängime ja proovisin natuke kätt ka. Tutvumise tulemus oli üks pisike vill vasakul käel ja üks suurem katkine vill paremal käel. Vormi pole mingisugustki, täielik allakäik ma ütlen. Kontserto tuleb selline huvitav seekord, kus ainult viis kannelt esineb. Ja mina kaa, mina kaa. Täitsa hirmus tegelikult, polegi ammu sellise koosseisuga mänginud ja Soto repertuaar pole just une pealt mängitav ka. Kontsert on muidu Saue mõisas laupäeva hommikul, aga ma ei tea, kas see on niiöelda avatud kontsert või mitte.

Üldiselt on päris palav.

Ja miski Vabadussõja võidusammas hakkas ka helendama. Pro Patria kaks esimest osa olid lahedad, sammast ei salli.

Melanhoolse alatooniga flegmaatiline kiri tundmatule

Käisin laagris kannelt mängimas. Tõstamaal. Super oli. Õukonnateemaline stiilikas ja kontsert ja puha. Super. Kolm päeva tavalist tihedat kandlemängimist ja praktiliselt mitte ühtegi villi. Ma olen arenema hakanud. Muide, leidsin klaveri tagant täiesti juhuslikult ühed kingad, mis ei ole mitte kellegi omad. Mulle nad meeldivad aga väga ja vist võtan endale.

Täna (tegelikult küll juba eile) käisin Tartus. Hommikul lahtiste uste päeva erirongiga sinna, siis minu eriala infotund, milles räägitut kuulsin ma juba vähemalt viiendat korda, ja siis Teaduskooli tänuüritus, mis oli suhteliselt tüütu mulle kui üha süvenevale humanitaarile. Kõned teaduse olevikust ja tulevikust, ekskursioonid Tehnoloogiainstituudi sügavustes bakterite, robotite, laserite ja viiruste keskel, kummalise välimusega suupisted. Ära väsitas. Ja siis erirongiga tagasi. Suurema osa ajast ma magasin, üritades säilitada väärikat asendit.

Praegu vaatasin järjest "Charlie ja šokolaadivabrik", "Vihurimäe" ja "Amelie", mis on kõik minu filmilemmikute esikümnes. Meeldisid. Kõik kolm. Kohutavalt. Ja väga õiges järjekorras vaatasin. Meeldimise järjekorras. Meeleolu järjekorras. Tahaks siia veel sõnu kirjutada, aga õiged said otsa. Ja valesid ei taha.

Kas siis selle maa keel

Tänase päeva ja onu Kristjan Jaagu auks:

kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?







Täna on emakeelepäev. Eelmise aasta emakeelepäev oli mul väga sisukas. Seekord kulgeb päev pakkimise ja laagriks valmistumise tähe all. Igav ja kodune. Soto laager tuleb. Tõstamaal. Ma veel täpselt ei tea, kuidas ma sinna saan, aga homse hommikuni on ju veel aega mõelda ja arutada. Teisipäeval tulen tagasi. Ja kolmapäeval sõidan Tartu Ülikooli lahtiste uste päevale (loe: Teaduskooli vastuvõtule). Tegelikult lähen ju lahtiste uste päevale ka. Kuulan oma eriala infotundi ja olen muidu tubli. Erirongiga saan sõita. Täitsa tasuta. Luksus missugune.

Asjadest

Mõned asjad on sellised, mis jäävad meelde. Mida hoiad alles ja millega seondub mingi eriline mälestus. Olgu see asi kui tahes tähtsusetu, väike või näotu. Mul on selliseid asju päris palju. Aga samas paljude ilusate kingituste puhul ei suuda ma meenutada, kes, millal ja mis puhul on mulle need kinkinud.

Üks selline mälestusega asi on iga päev mu silmade ees.

Vana narmendav riideriba, mis on minu laualambi külge seotud. See on pärit 2003. aastast, kui ma käisin Karepal Kullo teatrikooli laagris. Enne laagri ametlikku avamist jalutasin ma ringi ja sattusin suurde telki, kus meil edaspidi kokkusaamised toimusid. Virko tegutses seal. Äkki võttis ta suure riideribarulli, lõikas sealt pussnoaga ühe jupi ja sidus mulle käe ümber. Ta ütles, et see on selle laagri käepael ja et ma olen nüüd elu lõpuni Karepa laagriga seotud :P. Ja ma tõesti ei ole seda unustanud.

Teine asi, mis mulle täna meelde tuli, on samuti Virkoga seotud. 2004. aastal valmistusime Betti Alveri luulepäevadeks. Meie luulekava läbiv joon oli vanavanemate tähtsus. Esitasime seda lisaks luulepäevadele ka Kullo galeriis mitu korda. Kavalehe kohaselt olin mina teinud "muusikalise kujunduse". No tegelikult ma mängisin lihtsalt luuletuste vahepeal kannelt. Aga viimasel etendusel tänas Virko kõiki ja kinkis mulle ja veel kahele näitlejale oma "peopesa".

Igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata

Käisin Viljandis Noore Muusiku Koolis. Kohati tundus natuke imelik või võõras või nii... Aga praegu on küll hea tunne, et seal olin. See on tegelikult mõeldud ettevalmistuskursusena neile, kes tahavad Akadeemiasse sisse astuda, aga mina läksin lihtsalt sellepärast, et pilli mängida ja Viljandit näha. Pilli mängida sain ja Viljandit sain ka näha. Viljandi on nii tore. Praegu nägin ma kahjuks porist, halli ja tühja Viljandit, mis ei olnud nii tore kui suvel folgi ajal, aga siiski. Sain üsna palju kannelt ja karmoškat Muusikamaja ja Aida vahet tassida. Eile pidime minema Aita arhiivilindistuste järgi mängimise tundi. Lisandral on ju akordion kastiga, mitte kotiga, mis selga käib. Vaene väike. Haige ka veel. Võtsin siis mina oma kandle ja karmoška ja Lisandra akordioni ja hakkasime minema. Ja läksime ja läksime ja vihma sadas ja sadas ja Lossi tänav oli lõputult pikk ja kell oli ammu kaks läbi. Hiljaks me jäime, aga kohale jõudsime. Ja Jalmar õpetas mulle kaks uut karmoškalugu. See oli tore. Üks tegelikult päris uus ei olnud, aga ma olin selle totaalselt ära unustanud. Siberi setude lugu. Ja õhtul oli Aidas Svjata Vatra ja Haydamaky. Svjata oli mõnus. Haydamaky ajal mul tuli uni peale ja ma ei viitsinud lõpuni kuulata.

Nüüd olen kodus, aga ei taha üldse hakata jälle neid samu vanu asju tegema. Tahaks tagasi Viljandisse. Viljandi on nagu täiesti teine maailm. Muusika ja muusikute ja mõnusa olemise maailm. Heasti. Ma tahaks hoopis selles Viljandi-maailmas elada, mitte Tallinna-maailmas. Astuks Akadeemiasse, siis saaks minna ja olla ja teha ja õppida. Aga ma olen pöördumatult laisk. Mina pole selline inimene, kes harjutaks neli-viis-kuus tundi päevas pilli. Mulle meeldib lihtsalt olla ja mõelda ja vahepeal mängida. Raske.

Kõik minu sugulased

Nii, ma nüüd teile kirjutaks. Millest kirjutaks? Ikka jälle sellest, mis vahepeal teinud olen, sest muidu läheb meelest ära ja siis on paha lugu.

Et siis Bulgaarias käisin. Sellest ma juba tegelikult eelmises postituses kirjutasin. Pühapäeva öösel jõudsin koju, kirjutasin blogi ja "pakkisin" laagri jaoks asju. Ja kohe esmaspäeva hommikul laagrisse. Pärimusa laagrisse. Kuna ma olin Bulgaaria palavusega juba mingit pidi ära harjunud, siis esimese päeva Vodja mõisamüüride vahel ma ainult lõdisesin. Niikaua kui tuli Margit ja meie toas oleva radiaatori sisse lülitas :P.

See laager oli hoopis teistmoodi kui minu eelmised laagrid on olnud. Selles laagris mängiti pilli, lauldi, tantsiti ja tehti käsitööd nagu on tehtud ka teistes laagrites. Aga nüüd toimus kõik vabas vormis, kiirustamata, sõbralikult, olemisest rõõmu tundes. Mind üllatas, kuidas kõik mind toetasid ja julgustasid ja rääkisid, kui ilus mu kandlemäng on. Suured ja väikesed tegid kõike koos. Päevaplaanis olid pilli-, laulu- ja tantsutunnid, aga pilli mängida või laulda või käsitööd teha võis igaüks alati, millal aga tahtis. Ma õppisin ära palju uusi pillilugusid, laule ja tantse. Eriti nautisin ma Jalmari ansamblit, mille proovid toimusid mitu korda keset ööd. Tänan Sind, Jalmar, ja ka ansambli teisi liikmeid Jussi, Lisandrat, Jukut, Marit, Mailit, Sandrat. Ja ma olen nüüd ka Erki fänn, sest ta on lihtsalt üle mõistuse lahe :D.

Eelmine lõik peegeldab ainult poolt sajandikku kõigest sellest, mida ma tegelikult tunnen ja mäletan ja tahaks edasi anda, aga kõik sõnad tunduvad selle kõrval tühisena, nii et ma proovisin teha pigem lühidalt ja neutraalselt.

Aga täna natuke aega tagasi jõudsin ma koju Mariti sünnipäevalt. Mariti juurde Palmsesse jõudes oli mul nii kirjeldamatult hea meel oma sõpru näha. Ma ei tea, kas te kujutate seda ette. Ma ei olnud nendega nii ammu kohtunud ja nüüdsest hakkan järjest harvemini kohtuma. See on nii kohutavalt kurb. Ma tundsin, et nüüd alles sai meie kolm gümnaasiumiaastat läbi. Koos olime sammunud läbi kolme aasta, mis alati algasid esimese septembri aktusega ja lõppesid Mariti sünnipäevaga augustis. Alles nüüd lendame me lõplikult laiali, kes Tartusse, kes välismaale. Ma ütlesin teistele ka kui hea meel mul on neid näha ja et nüüd läheme lõplikult laiali. Nad arvasid, et ma olen lihtsalt purjus. Võib-olla olin ka, ma ei tea. Ma arvan, et keegi ei saa aru, kui tähtis see minu jaoks tegelikult on. Ma isegi ei saa sellest veel täielikult aru. Võib-olla käib see kokku sellega, mis Taavi ütles: "Teele on Eesti." Hmm, ei hakka nutma, ei hakka... Indiaanlased ütlevad: "Kõik minu sugulased," sest nad usuvad, et kõik inimesed on omavahel sugulased. Mulle meeldib see.

Kõik minu sugulased...

Mulle meeldib elada.

Lühikokkuvõte sellest, mis lähinädalatel toimuma hakkab

Muideks, täna ma sõidan maale, kus homme toimub Põldotsa Raudmees. Siis pühapäeval kähku koju tagasi ja kiiresti-kiiresti lennujaama. Kolm tundi potentsiaalset kõrvavalu ja olengi Bulgaarias. Seal veedan ma põrgukuumuses terve nädala. Ma loodan, et päikesest natuke minu peale ka jääb. Järgmise pühapäeva öösel jõuan tagasi ja kohe hommikul laagrisse. Siis saab jälle sõrmi villi mängida. Mõnna... Ja karmoškat hakkan ka õppima. Ja kui laager läbi saab, siis põrutan otse Mariti sünnipäevale. Nii et ärge minult enne augusti keskpaika mingit blogikirjutamist nõudke.

Aa ja kes veel ei tea. Mind on vastu võetud Tallinna Ülikooli klassiõpetaja (kõrvalainega) bakalaureuse ja magistri integreeritud õppekavale riigieelarvelisele kohale. Uhh, kui pikk. Sisseastumiseksamil 98 punkti 100-st. Igatahes ma olen nüüd peaaegu et üliõpilane.

Your Dominant Intelligence is Linguistic Intelligence

You are excellent with words and language. You explain yourself well. An elegant speaker, you can converse well with anyone on the fly. You are also good at remembering information and convincing someone of your point of view. A master of creative phrasing and unique words, you enjoy expanding your vocabulary. You would make a fantastic poet, journalist, writer, teacher, lawyer, politician, or translator.

What Kind of Intelligence Do You Have?

Niimoodi siis. Ja mis teie arvasite?

Google Reader blokib.

Armastada, see tähendab omada ja levitada head energiat

Lugesin siit blogist postitust käest ära läinud noorte inimeste kohta. Lugesin ka artikleid, mille kajana oli postitus kirjutatud. Üks neist Ekspressis, mis räägib vägivaldsetest Viljandi tüdrukutest. Tahaks ka üht-teist sellel teemal arvata.

Need Viljandi teismelised tüdrukud lihtsalt peksavad valimatult teisi inimesi, laamendavad ja ei allu manitsustele. Nad joovad, suitsetavad jne. Mis neil viga on? Nad ei saa aru mõistete õige ja vale, hea ja halb tähendustest. Samamoodi ei saa nad aru, mida tähendab õiglus ja austus. Austus nii teiste kui enda vastu. Kui kedagi lööd, peaks ju endal paha hakkama, et sellise teoga hakkama said. Need tüdrukud arvavad, et neil on õigus nõrgemaid peksta, kui neile see parasjagu meeldib. Nende energia valib väljumiseks kurjuse. Vanemate tegemata töö.

Vanem generatsioon räägib vist alati, et noorus on hukas. Ma kardan, et ma ei ole selle koha pealt 100% pädev, kuna mina tunnen seni ainult ühte noorust, seda minuealist. Aga ka mina ütlen, et noorus on hukas. Iga päev ma käin ringi ja näen, mis toimub. Ja ma näen veel vähe, väga vähe sellest, milline olukord tegelikult on. Sest minu tavaline seltskond on üsna palju intelligentsem sellistest kampadest, mida artiklis kirjeldati. Sest midagi peab ju mõtlemisega korrast ära olema, kui käsi tõuseb põhjuseta teise inimese vastu. Jah, on olemas sellised mõisted nagu konkurents ja looduslik valik ja olelusvõitlus jne. Aga miks peab oma tugevamaks ja võimukamaks olemist sellisel moel välja näitama? Ilma mingi põhjuseta. Nende inimeste mõtlemine käib valesti. Ja ma arvan, et ma tean, mis suunas. Mu klassivend seletas selle mulle ära. Ta ütles mulle, et me elame ainult üks kord, järelikult tuleb sellest elust kõik võtta, kõik ära proovida ja teha seda, mis meeldib. Pigem elada vähem ja teha, mida hing ihkab, kui igavleda kõrge vanuseni. Mina saan sellest aru nii: mina, inimene, olen kõikvõimas. Mulle on antud väikene aeg elada, mille jooksul olen mina valitseja ja otsustan kõige üle. Minu tahtmine saagu ja minu soovid rahuldatagu. Järelikult peab ohjeldamatult jooma ja laaberdama ja vajadusel ruttu ära surema. Mina tahan küll kaua elada, nii kaua, kui võimalik. Sest elu on ainuke ja kõige tähtsam väärtus, mis mul on.

Selle joomise koha pealt veel. Ma ei ole veel siiani aru saanud alkoholi mõttest. Mulle ta vajalik ei ole, järelikult on mul tast täiesti ükskõik. Minu arvates on hakkab enamik noortest jooma ettekäändel: ma joon, siis olen lahe. Suitsetamise ja muu jamaga täpselt sama lugu. Kahjulikud on nad aga küll. Ja mind ei huvita jutud, kui palju vitamiine ikka õlu sisaldab ja et väike naps teeb tuju lõbusaks. Alkohol teeb ainult rumalaks. Otseses mõttes. Sööge parem porgandit.

Ma ei ole mingi psühholoog, ega noorsootöötaja, ega karistus-, järelevalve-, kasvatus- ega mingi muu ametnik, aga minumeelest tuleks nende tüdrukute puhul rakendada nö vangla ja ühiskondliku töö sümbioosi. Aga mitte sellisel kujul, nagu vanglad meil praegu eksisteerivad. Vangla on rõhuv ja rusuv ja muudab vangi energiat veel kurjemaks. Pealegi elavad vangid riigi kulul, mis on ilmne raiskamine. Kuulsin kuskilt ühest saarest, ei mäleta, kus riigis või mis meres, aga terve see saar ongi vangla. Vangid elavad seal vabalt, kasvatavad endale süüa ja teevad tööd. Loodus ja töö on kaks asja, mis tekitavad head energiat. Ja vanemad, kes tegelevad oma lastega.

Hüppaks nüüd täitsa teise teema peale. Etnolaagris käis meil Mart Maameele jälle ja ka sel aastal pidas väga huvitava loengu väga huvitaval teemal. Selleaastane loeng oli isegi huvitavam, kui päris aus olla, sest eelmisel aastal ma võitlesin terve aja jõhkra unega, aga sellel aastal ta rääkis vähem ja näitas rohkem filmi. Vaatasime lõike filmist "Legend nutvast kaamelist" või midagi sellist. See on film ühest Aasia kõrbeperekonnast ja nende kaamelitest. Mart Maameele ütles, et selles filmis sellel emal on väga hea energia. Igal emal peaks olema nii hea emaenergia. Siis suudab ta oma lapsed sama hea energia juurde juhatada.

Väga palju jäi ütlemata, aga terve selle pika ja segase jutuga tahtsin edasi anda ühte mõtet: kasutage head energiat, armastage ennast ja üksteist...

Meel on kibe. Kibe-kibe...

Nonniii... Ma olen ikka üks paras kanapea. Kuni viimse hetkeni elasin ma surmkindlas ja raudses veendumuses, et etno hakkab neljapäeval, kuupäevi üldse vaatamatagi. Kooserdasin siis oma tavaariga Viljandisse ja passisin akadeemia juures. Kuna kedagi teist ei tulnud, siis hakkasin vaikselt muretsema, mis paisus pisukeseks paanikaks. Helistasin siis Sigridile ja püüdsin küsida nii reipalt kui ma suutsin: "Kas sa jõuad ka varsti?" Vastuseks kõlas väga hämmeldunud "Kuhu??" Sel hetkel sain ma aru, et olen päris põhjalikult ämbrisse astunud. Sigrid muutus hetkeks ka veidi närviliseks ja vaatas kähku järele. Jah, etno pidi tõesti-tõesti algama reedel, mitte neljapäeval. Oh mind udukanapead. Ütlesin siis Sigridile mitte enam nii reipalt, et ma saan hakkama, ning asusin oma huvitavat olukorda hindama. Ma olin oma kodinatega Viljandis, kus ma üldse ei oleks pidanud sellel hetkel olema. Võimalikud variandid: 1. Sõita koju Tallinnasse tagasi ja tulla homme uuesti. Ei aitäh, seda ei oleks ma oma pagasiga üle elanud. 2. Passida akadeemia juures kuni pimedaks läheb ja siis otsida üks mõnus murune plats ja oodata hommikut. See variant tundus mulle viimase võimalusena, nii et ma parem "lappasin" oma telefoniraamatut, püüdes mõistatada, kes neist inimestest võiks elada Viljandis ning oleks nii lahke ja aitaks mind mu hädas. Ainus võimalus juhtus olema Rainer ja talle ma kaela sadasingi. Oo Rainer, mu elupäästja, ole sa tuhat korda tänatud. Tuleb mingi Teele, äratab keset kõige paremat keskpäevaund üles ja tahab, et temaga tegeldaks. Aga Rainer tuli ja tassis mu kotti ja leidis mulle maailma parima koha ööbimiseks. Ütles, et ta ise läheb maale isale appi, aga ma võin kasutada kööki koos pliidi, mikrolaineahju ja pesumasinaga, vannituba ja diivanit ja voodit ja nii edasi. Naljakas. Terve kolmetoaline korter täitsa minu päralt. Enne minekut veel helistas Jalmarile ja ütles nii: "Ega sa ju ei tule ööseks linna? Ma panen ühe neiu su voodisse magama." :D Siis ta läks ära ja ma ei leidnud midagi mõistlikumat teha, kui keerasin ennast diivani peale tudile. Sest eelmine õhtu oli ikkagi olnud Dagö kontsert ja oma suures pakkimisetuhinas ja varase rongi ootuses ei olnud ma öösel piiskagi maganud. Siis lihtsalt magasin ja vahepeal kuulasin, kuidas lapsed õues mängisid. Õhtul mõtlesin, et süüa võiks. Käisin poes ja pärast seda praktiliselt magasin edasi kuni hommikuni. Nii naljakas tunne oli selles majas. Selline mõnus.

Ja siis hakkas etnolaager. Kohe esimesest hetkest, kui ma jälle akadeemia juurde jõudsin, oli see mõnus tunne kadunud ja algas karm reaalsus. Ma sain lõplikult aru, kui mõttetu pill võib olla kannel etnolaagris. Rabelen, mis ma rabelen, sõrmed on katki ja sõlmes, aga kasu ei miskit. Koduigatsus veel pealekauba tuli mulle külla. Järgmisel aastal ma enam kannelt laagrisse ei võta, kui ainult hästi peale makstaks, siis võib mõelda. Muidu ei, tänan.

Etno ja folk ei jätnud mulle üldse sellist muljet kui eelmisel aastal. Siis oli kõik olnud uus ja huvitav. Praegu sai kõik nii kiiresti, märkamatult ja mõttetult mööda. Pagan, ma ütlen. Mh. Ei ole hea tuju. Mitte ei ole.

Suht seosetu postitus

Tahaks nagu teha midagi. Aga ei tulnud ühtegi mõistlikku mõtet. Käkerdasin siis natuke HTML-i kallal. Välja tuli suht kastimajandus, aga vähemalt esialgu mulle meeldib. Ei ole nii silmadväljatorkavalt kollane. Vahelduseks. Ma vean kihla, et hiljemalt kuu, äärmisel juhul kahe pärast viskab mul see ka üle ja peab jälle mudima hakkama.

Igatahes. Ma oskan nüüd akordionit mängida nii, et ma ei pea kramplikult iga noodi peale mõtlema. Ehk siis saan mängida nii, et ma lihtsalt mängin ja ei muretse igasuguste mõttetute asjade pärast. Noh, bassidega vahepeal joppab ja vahepeal ei joppa, aga tunnistagem ikkagi, et ma olen väga algaja akordionimängija. Või siis noh, wannabe algaja. Sest tegelikult mängin ma algaja kohta ikka suht hästi. Sest kandle ja klaveri põhja pealt akordionile üle minna on käkitegu, ma ütlen. Vot. Kui sellise tempoga jätkan, siis lähen maailmaturneele varsti.

Oh, neljapäeval hakkab etnolaager. Aga sinna saamiseks pean ma läbima rõõmsa vanainimese hüpakuga järgmised etapid:

1. pakkima kokku ja upitama endale selga kaks kannelt, magamiskoti ja spordikoti
2. tatsama viiendalt korruselt alla
3. tatsama 700 meetrit trolli peale mööda Tedre tänavat, mis on terves ulatuses üles kaevatud
4. tatsama rongi peale ja üritama kuidagi sinna ära mahtuda
5. Viljandis tatsama kaks kilomeetrit rongijaamast akadeemia juurde

Mõnus...
Ja kui kogu selle aja kavatseb päike täiest kõrist paista, siis mina annan otsad. Annan kellelegi, kes kannelt tassiks.

Ja folk tuleb...!
Ja ofkoors tulge mind kõik kuulama. Ma figureerin päris mitmel ajal mitmes kohas.

Ei taha reaalsusesse tagasi!

ETNO!
FOLK!

Rohkem sõnu polegi vaja. Kes teab, see teab. Ma tänan teid kõiki ja kallistan ja tahan teid uuesti jälle näha. Sest see oli lihtsalt ületamatult hea. Aitäh.