Ja lumi tuli ikkagi. Pagan. Aga ma olen tugev ja üritan mitte välja näidata, kui vähe see mulle meeldib.
See postitus siin tõotab tulla minu blogiajaloo kõige rekordilisema pikkusega, sest sellist vaheaega pole minu vanad ja paljunäinud silmad (ikkagi 18 aastat juba!) veel enne vaadanud.
Algas see kõik sellest, et vaheaeg hakkas mul teisipäeval, 11. märtsil. Seda sellepärast, et neljapäeval ja reedel oli emakeeleolümpiaad, mille tõttu oli mulle ette nähtud kaks vaba päeva. Teisipäev oli nii tore ja soe, millest ma juba eelmises postituses rääkisin. Seda, mida ma kolmapäeval tegin, ma ausalt öeldes ei mäleta. Aga neljapäeval pakkisin ma ennast kell 7.30 bussi peale, mis Tallinna olümpiaadiseltskonna Tartusse viis. Kuid enne seda, täpsemalt kell 7.15, avanes mulle harukordne võimalus tabada Estonia teatri ees lugupeetud Oleg Kravtšenko, kes, erinevalt minust, kooli suundus. Bussiga Tartu poole sõites tutvusin 57-leheküljelise teatmeteosega "Eesti keele reeglid põhikoolile". Sellega piirdus kogu minu olümpiaadiks valmistumine. Tartus pandi meid olümpiaaditööd kirjutama ühte ringauditooriumisse, mis asus mingis majas, millel olid üsna tugevad seosed Tartu Ülikooli ja loodusteadustega. Olümpiaad toimus kolmes vanuserühmas, kahes osas ja ühes üsna püsivas vaikuses. Kahe osa vahel oli vaheaeg. Seda kasutati innukalt teiste vanuserühmadega konsulteerimiseks, sest miskipärast olid vanema vanuserühma esimese osa ülesanded keskmise rühma teises osas ja vastupidi. Aga ma nägin Kaisat! See oli nii tore, et Kaisa seal oli, sest muidu ma oleks ennast üsna üksi tundnud. Pärast umbes kolme tundi "sügavat" mõttetööd lasti meid lõunale, mis leidis aset Püssirohukeldris. Huvitav, kas seal tegelikult vanasti hoitigi püssirohtu. Ei tea. See oli igatahes lahe koht, nagu koobas mäe sees. Seal ei saanud ma aga kaua passida, sest graafik oli tihe ja aeg tiksus. Magustoit jäigi söömata. Päevakorra järgmine punkt oli 2007. aasta keeleteo väljakuulutamine Athena keskuses. Seal olid kõik vanad head tuttavad lingvistid Sander, Mari-Ann, Katre, Renate, Axel, Olga. Ingrid miskipärast ei tulnud. Alguses üks tädi laulis ühte hästi ilusat regilaulu. See oli ilus. Siis pidas onu Tõnis Lukas kõnet. See oli... ka vist omamoodi ilus. Ja siis kuulutati välja Keeleteo auhinna võitjad. Publikupreemia sai Sulev Iva oma võru keele uurimuse eest. Ja Keeleteo peaauhinna sai 2007. aasta laulupidu, kus kõik laulud olid eesti keeles. Onu Lukas ütles, et tegelikult kuulub see auhind kõikidele lauljatele, kes laulupeol osalesid, aga andis selle üle laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhile Aet Maateele. Preemiaks oli 35000 krooni, mille onu Lukas käskis kulutada uute eestikeelsete laulude tellimisele. Aet Maatee arvas selle peale, et selle raha eest saab tellida täpselt ühe laulu. Meie lingvistikavõistkond mingit auhinda ei saanud, aga lihtsalt tore oli sõpru näha ja torti süüa. Pärast näidati veel täitsa tasuta teatrit kah. "Sõdur" oli pealkiri. See oli põnev, kuigi selg väsis pikapeale ära, kuna pink, mille peale me istusime, oli ilma seljatoeta. Päevakord nägi ette, et järgmisena külastan ma Kotka Keldrit, kus toimub emakeeleolümpiaadi õhtune koosviibimine. Aga selleni oli veel terve tund aega. Nii ma siis kõndisin mööda Tartut. Tartu on ju nii pisike, et sul pole praktiliselt kuskile minna. Tegin ringi ümber kvartali, siis teistpidi tagasi. Vaatasin kümme minutit tänavavalgustuslampi. Lõpuks oli aeg käes. Saime jälle kõvasti süüa. Mari Visnapuu torupillil ja keegi poiss lõõtspillil mängisid meile saatemuusikat. Nõianeitsi ja Aleksandri valss ja Ukuaru valss ja kõik need teised toredad lood. Loomulikult pidasid mitu asjapulka ja tähtsat nina meile kõned, mille sisuks ainult üks ja sama: "Tulge meie boksi!" ehk siis "Tule õppima Tartu Ülikooli!" Lõpuks sai õhtu läbi ja sõitsime rõõmsalt StarEsti hostelisse, kus on raudselt Eesti kõige paremad voodid. Järgmisel hommikul ei olnud mul aega olümpiaaditulemusi ära oodata, sest õhtul ootas ball ja oli veel vaja juuksurist läbi minna ja sada asja teha. Olümpiaadil sain muide teise koha.
Juuksuri juures tehti mulle nii vägev soeng, et Mari-Ann ja Marit ei tundnud mind alguses äragi, kui kooli jõudsin. Kooli jõudsin ma aga eriti peenelt: Madis võttis mind maja ukse eest auto peale ja pani praktiliselt kooli ukse kõrval maha ja ma ei pidanudki oma suure kleidiga bussis loksuma. Ball oli vägev. Kõik tüdrukud olid uhketes kleitides ja poisid ülikondades. Polonees läks meil veidi metsa ja Polma õnnitles oma kõnes meid kui 124. lendu, aga üldiselt oli ju lõbus. Sai tantsida ja valiti balli rüütel ja tema südamedaam, kelleks said Viktor ja Maarja. Kolmandal korrusel sai teha poseeritud pilte. Garderoobis käis ilmselt paralleelselt teine pidu, aga ma loodan, et sellest ametlik ajalugu edaspidi vaikib. Marit kannatas väga oma partneri käitumise all, sest Karli polnud kunagi seal, kus teda vaja oli ja oli alati seal, kus teda kohe üldse polnud tarvis. Lõppes kõik siiski õnnelikult, ma loodan.
To be continued... kunagi, kui ma viitsin...
See postitus siin tõotab tulla minu blogiajaloo kõige rekordilisema pikkusega, sest sellist vaheaega pole minu vanad ja paljunäinud silmad (ikkagi 18 aastat juba!) veel enne vaadanud.
Algas see kõik sellest, et vaheaeg hakkas mul teisipäeval, 11. märtsil. Seda sellepärast, et neljapäeval ja reedel oli emakeeleolümpiaad, mille tõttu oli mulle ette nähtud kaks vaba päeva. Teisipäev oli nii tore ja soe, millest ma juba eelmises postituses rääkisin. Seda, mida ma kolmapäeval tegin, ma ausalt öeldes ei mäleta. Aga neljapäeval pakkisin ma ennast kell 7.30 bussi peale, mis Tallinna olümpiaadiseltskonna Tartusse viis. Kuid enne seda, täpsemalt kell 7.15, avanes mulle harukordne võimalus tabada Estonia teatri ees lugupeetud Oleg Kravtšenko, kes, erinevalt minust, kooli suundus. Bussiga Tartu poole sõites tutvusin 57-leheküljelise teatmeteosega "Eesti keele reeglid põhikoolile". Sellega piirdus kogu minu olümpiaadiks valmistumine. Tartus pandi meid olümpiaaditööd kirjutama ühte ringauditooriumisse, mis asus mingis majas, millel olid üsna tugevad seosed Tartu Ülikooli ja loodusteadustega. Olümpiaad toimus kolmes vanuserühmas, kahes osas ja ühes üsna püsivas vaikuses. Kahe osa vahel oli vaheaeg. Seda kasutati innukalt teiste vanuserühmadega konsulteerimiseks, sest miskipärast olid vanema vanuserühma esimese osa ülesanded keskmise rühma teises osas ja vastupidi. Aga ma nägin Kaisat! See oli nii tore, et Kaisa seal oli, sest muidu ma oleks ennast üsna üksi tundnud. Pärast umbes kolme tundi "sügavat" mõttetööd lasti meid lõunale, mis leidis aset Püssirohukeldris. Huvitav, kas seal tegelikult vanasti hoitigi püssirohtu. Ei tea. See oli igatahes lahe koht, nagu koobas mäe sees. Seal ei saanud ma aga kaua passida, sest graafik oli tihe ja aeg tiksus. Magustoit jäigi söömata. Päevakorra järgmine punkt oli 2007. aasta keeleteo väljakuulutamine Athena keskuses. Seal olid kõik vanad head tuttavad lingvistid Sander, Mari-Ann, Katre, Renate, Axel, Olga. Ingrid miskipärast ei tulnud. Alguses üks tädi laulis ühte hästi ilusat regilaulu. See oli ilus. Siis pidas onu Tõnis Lukas kõnet. See oli... ka vist omamoodi ilus. Ja siis kuulutati välja Keeleteo auhinna võitjad. Publikupreemia sai Sulev Iva oma võru keele uurimuse eest. Ja Keeleteo peaauhinna sai 2007. aasta laulupidu, kus kõik laulud olid eesti keeles. Onu Lukas ütles, et tegelikult kuulub see auhind kõikidele lauljatele, kes laulupeol osalesid, aga andis selle üle laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhile Aet Maateele. Preemiaks oli 35000 krooni, mille onu Lukas käskis kulutada uute eestikeelsete laulude tellimisele. Aet Maatee arvas selle peale, et selle raha eest saab tellida täpselt ühe laulu. Meie lingvistikavõistkond mingit auhinda ei saanud, aga lihtsalt tore oli sõpru näha ja torti süüa. Pärast näidati veel täitsa tasuta teatrit kah. "Sõdur" oli pealkiri. See oli põnev, kuigi selg väsis pikapeale ära, kuna pink, mille peale me istusime, oli ilma seljatoeta. Päevakord nägi ette, et järgmisena külastan ma Kotka Keldrit, kus toimub emakeeleolümpiaadi õhtune koosviibimine. Aga selleni oli veel terve tund aega. Nii ma siis kõndisin mööda Tartut. Tartu on ju nii pisike, et sul pole praktiliselt kuskile minna. Tegin ringi ümber kvartali, siis teistpidi tagasi. Vaatasin kümme minutit tänavavalgustuslampi. Lõpuks oli aeg käes. Saime jälle kõvasti süüa. Mari Visnapuu torupillil ja keegi poiss lõõtspillil mängisid meile saatemuusikat. Nõianeitsi ja Aleksandri valss ja Ukuaru valss ja kõik need teised toredad lood. Loomulikult pidasid mitu asjapulka ja tähtsat nina meile kõned, mille sisuks ainult üks ja sama: "Tulge meie boksi!" ehk siis "Tule õppima Tartu Ülikooli!" Lõpuks sai õhtu läbi ja sõitsime rõõmsalt StarEsti hostelisse, kus on raudselt Eesti kõige paremad voodid. Järgmisel hommikul ei olnud mul aega olümpiaaditulemusi ära oodata, sest õhtul ootas ball ja oli veel vaja juuksurist läbi minna ja sada asja teha. Olümpiaadil sain muide teise koha.
Juuksuri juures tehti mulle nii vägev soeng, et Mari-Ann ja Marit ei tundnud mind alguses äragi, kui kooli jõudsin. Kooli jõudsin ma aga eriti peenelt: Madis võttis mind maja ukse eest auto peale ja pani praktiliselt kooli ukse kõrval maha ja ma ei pidanudki oma suure kleidiga bussis loksuma. Ball oli vägev. Kõik tüdrukud olid uhketes kleitides ja poisid ülikondades. Polonees läks meil veidi metsa ja Polma õnnitles oma kõnes meid kui 124. lendu, aga üldiselt oli ju lõbus. Sai tantsida ja valiti balli rüütel ja tema südamedaam, kelleks said Viktor ja Maarja. Kolmandal korrusel sai teha poseeritud pilte. Garderoobis käis ilmselt paralleelselt teine pidu, aga ma loodan, et sellest ametlik ajalugu edaspidi vaikib. Marit kannatas väga oma partneri käitumise all, sest Karli polnud kunagi seal, kus teda vaja oli ja oli alati seal, kus teda kohe üldse polnud tarvis. Lõppes kõik siiski õnnelikult, ma loodan.
To be continued... kunagi, kui ma viitsin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar