Palun mulle üks Truffaldino, antivikihoolik

Teate, sõbrakesed, mis nüüd saanud on? Mind on haaranud Vikipeedia-sõltuvus. Täitsa jube. Võib-olla see on normaalne, kui paar korda nädalas mõnda fakti otsides Vikipeediasse satud. Aga minu puhul on asi omandanud palju ähvardavamad mõõtmed. Sümptom number üks on see, et nädalaid tagasi hakkasid minu brauseris levima Vikipeediaga täidetud tab-id. Alguses olid need artiklid ja nupukesed, mis järjest rohkem asendusid redigeerimislehtede, arutelude ja viimaste muudatuste loendiga. Sümptom number kaks on see, et nüüd on Vikiartiklid ilmunud ka minu mõtetesse. Ja nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. Igas kangialuses, igas Vikiartiklis on mõni viga, mida parandamatu keelekorrektor minus tõttab parandama. Ja sellestki ei piisa veel. Hasardist olen hakanud uusi artikleid kirjutama. Arvake ära, mis oli esimene asi, millest ma kirjutasin? No millest ma ikka siis kirjutama pean, kui mitte kolmest apelsinist. Sellest jätkus kohe kolme artiklisse (muinasjutt, näidend ja ooper). Nii ja teiseks muidugi artikkel kromaatilisest kandlest. Siis ühel hetkel, kui jõudsin heliloojate juurde, suutsin teha ühe prohmaka. Nimelt laadisin ma Vikisse pilte, mille kohta ma olin enda arvates piisava nõusoleku saanud, ent teistele Vikipedistidele sellest nähtavasti ei piisanud. Hea küll, vabandust, rohkem ei tee, sain oma veast aru. Järgmiseks võtsin ette muusikakoolid. See projekt on hetkel pooleli, sest avastasin midagi veel põnevamat - pillid. Kandle juures veel miskipärast seda arusaamist ei tulnudki. Aga nüüd võtsin ennast kätte ja tõlkisin inglise Vikist terve artikli klavikordi kohta. Huhh, see oli jube. Aga midagi mul õnnestus kokku ehitada. Ja nii mu päevad lähevad. Hommikul üles ärgates tunnen, kuidas ainult Viki suudaks mind mu soojast voodist välja meelitada. Kuigi jah, tõele au andes tahaks kõige rohkem ikkagi edasi magada. Siiski vean ennast kooli. Möödub esimene, teine, kolmas tund. Tühja kõhuga võistlevad Vikipeedia võõrutusnähud. Koju jõudes on punkt number üks - arvuti käima, punkt number kaks - Viki lahti, punkt number kolm kestab nii ütleme neli tundi ja alles siis hakkan mõtlema punkt number nelja peale, et äkki tahaks midagi süüa ka. Minu puhul vist ei kehti see ka, et saan doosi kätte ja on jälle hea olla, mul on vaja konstantset vikivoogu. Oh, mis minust küll nii saab. Isegi Stepihunti ei viitsinud ma lugeda ja istusin parema meelega Vikipeedias. Ainult suvi vist suudaks mind sellest eemale rebida.

P.S. Hiljuti postitasin kuskile foorumisse oma postitust ja automaatselt tahtsin lõppu lisada ~~~~, mis Vikis muutub mu allkirjaks. Täitsa košmaar, noh.

Raporteeris Adeliine "Vikihoolik".