Täna oli koolis nii meeliülendavalt naljakas. Kõik algas sellest, et õues olid ülekaalukad plusskraadid ja käed ei tahtnudki üldse kinnastes olla. See lõi soodsa õhkkonna naeruenergia levikuks. Naeruenergiat levitasid eelkõige muidugi perekond Kosed, seda eriti sööklajärjekorras (kui täpne olla, siis aitas Marit ka kaasa). Pärast söögivahetundi sündis järjekordne valgustkartev teooria lugematute teiste seas, mis on ilmavalgust näinud Jaubi klassis või klassi ukse taga. See näeb Mari-Anni näitel välja selline. Mari-Ann valib oma laste isaks sellise mehe, kellega on suurim tõenäosus saada ilusaid, tarku ja osavaid järglasi. Aga Mari-Ann ei pea temaga abielluma. Ta abiellub hoopis kokaga, kellel on oma restoran ja kelle restoranis Mari-Ann käib kogu aeg söömas. Tema laste isa aga on samal ajal kodus ja valvab lapsi. Et Mari-Anni abikaasa on alati tööga hõivatud ja pole just filmistaari välimusega (kuigi Mari-Anni jaoks on ta piisavalt ilus küll) ja kuna Mari-Anni laste isa istub lastega kodus, siis teatris ja kontserdil käib Mari-Ann ühe eriti šiki, soliidse ja stiilse gei-mehega. Vahel käib ta selle gei-mehega ka oma abikaasa restoranis lõunatamas. Aga kuna see on ikkagi gei-mees, siis pole Mari-Anni abikaasal mitte mingit põhjust muretsemiseks.
Vot. Täna käisin veel linnas ja tõin oma ballikleidi ära kostüümilaenutusest. Täitsa ilus on. Mulle meeldib. Homme kingajahile.
Muusikakoolis käisin ka. Pagan, ma tahan juba Ukule korralikku kotti, sest ma ei viitsi selle vildist kotiga jamada enam... ruumi võtab. Kui trammiga koju sõitsin siis Hobujaama peatuses tulid kaks pikkades mustades mantlites noormeest ja üks värvilise jopega mees peale. Nende omavahelisest jutust kuulsin ma, et noormehed on Ameerikast, osariigist nimega Utah ja et jopega mehe nimi on Alex. Aga kõige huvitavam ja naljakam oli kogu asja juures see, et nad kõik rääkisid eesti keeles! :D Vahepeal rääkisid nad paar sõna inglise keeles ka ja minu arvates tundus selle Alexi inglise keel sama halb kui tema eesti keel. Aga need mantlid mulle meeldisid.
Vot. Täna käisin veel linnas ja tõin oma ballikleidi ära kostüümilaenutusest. Täitsa ilus on. Mulle meeldib. Homme kingajahile.
Muusikakoolis käisin ka. Pagan, ma tahan juba Ukule korralikku kotti, sest ma ei viitsi selle vildist kotiga jamada enam... ruumi võtab. Kui trammiga koju sõitsin siis Hobujaama peatuses tulid kaks pikkades mustades mantlites noormeest ja üks värvilise jopega mees peale. Nende omavahelisest jutust kuulsin ma, et noormehed on Ameerikast, osariigist nimega Utah ja et jopega mehe nimi on Alex. Aga kõige huvitavam ja naljakam oli kogu asja juures see, et nad kõik rääkisid eesti keeles! :D Vahepeal rääkisid nad paar sõna inglise keeles ka ja minu arvates tundus selle Alexi inglise keel sama halb kui tema eesti keel. Aga need mantlid mulle meeldisid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar