Maamees otsib printsessi

Eile Grete paaritas sokke. Jutu sees olid enne "Maamees otsib naist" ja "Unistuste printsess".

Grete: "Mul on siin viis üksikut sokki: üks printsess ja neli printsi."

Mina: "Las proovivad seda kristallkingakest jalga. See prints, kellele jalga läheb, saab printsessi omale."

...

Grete: "Ma sain need printsid nüüd paaritatud."

Mina: "Omavahel või?"

Grete: "Geiparaad."

Täna käisin Mari-Anniga kinos seda Älissifilmi vaatamas. Mage film oli.

Pärast läksin ostsin bussijaamast endale õhtuks pileti valmis. Mida mulle tegelikult üldse ei meeldi teha. Piletit valmis osta. Sest mul on kalduvus mõnikord hilja peale jääda ja siis on ju halvasti, kui pilet juba olemas on. Ja noh, muidugi ma jäin hilja peale. 17 bussist jäin maha, siis kooserdasin trolli peale. Tegin miskipärast siis veel siukse vea, et läksin Koidu peatuses maha. Lootsin, et 23 tuleb või midagi. Ei tulnud. 16 tuli, millest mul midagi kasu polnud, aga Kalle helistas mulle samal ajal, mistõttu mu tähelepanu täiega ära hajus, ja siis ma sõitsin selle 16-ga Estonia juurde. Kell oli selleks ajaks juba lootusetult palju. Siis võtsin ma takso (taksojuht oli mingi eriti õhinas aktsendiga rääkiv onu, kes tahtis kõike minu kohta teada ja torises valgusfooride peale, et nad üldse roheliseks ei läinud, sest mul oli ju kiire). 2 minutit pärast bussi õiget väljumisaega jõudsin kohale, aga buss ootas mind ja ma jõudsin täitsa bussi peale. Aga kuri olin enda peale ikka. Järgmine kord ikka ei tasu piletit valmis osta.

Praegu vaatas toakaaslane "Tõehetke". No ei ole see intelligentsete inimeste saade. Väga rumalate inimeste saade on see. Ma ei saa aru, miks Võrno seda teeb. Tema ju ei tohiks nii rumal olla.

Hardunud bürokraadid

Mitte midagi arukat ma teinud ei ole. Vanemat Eddat pole läbi saanud. Õpikut pole alustanudki. Ladina keel on üle kahe nädala tegemata juba. Homseks on referaaditeema valimata. Ja siis veel need sada asja.

Aga ma tegin ühe lingvistikaülesande. Mis on üsna kahtlane, kardetavasti lõppvooru ei sobi, aga loota ju võib.

Ja vähemalt ma käisin täna kirjanduse loengus. Paari nädala tagusest "rüütel ja tema armastus"-teemast oli saanud "Petrarca ja tema Laura", mis on ju sisuliselt täpselt seesama.

Nädalavahetusel tahaks minna kaema seda kolmdeefilmi. Älissit noh. Eile õhtul vaatasin muidu siukest šedöövrit nagu "The other Boleyn girl", mis oli täitsa põnev. Vahepeal oli ainult natuke liiga põnev, kui kahel persoonil pead maha võeti. Ja tead, see tüüp, kes mängis "Across the Universe" filmis Jude'i, mängis nüüd seal filmis George'i (kes muuseas oma peast ilma jäi). Nunnu. "Tšill", ütleks vist Grete.

Päris päris

Irrrmus asi juhtus. Unustasin tähtsad asjad hoopis kirjutamata. Täna hakkas kevad. Lumi sulab ja päike paistab ja käisin ilma mütsita õues ja korra ilma kinnasteta ka. Ja kevade lõhn on ka. Lõhn on see, mis minu jaoks ütleb, mis aastaaeg on. Ja nüüd on päris kevade lõhn.

Ja Kalle arvas, et kinno võiks minna. Ja siis me vaatasime mingit filmi, mida just parasjagu näidati, mis oli päris naljakas ja kus oli päris palju päris toredaid näitlejaid. "Valentine's Day" oli selle filmi nimi. Siuke tavaline tore film tegelt.

Pimendamine

Reedel juhtus nii, et õppejõud soovis mulle häid jõule. Sest kolmapäeval mina eksamile ei lähe. Vastik pugeja olen, aga mis teha. Natuke ju võib.

Praegu vaatasin filmi "Black". 2005. aasta India film. Esimene pool filmist oli Helen Kelleri loo kopeerimine, selle vahega, et tegevus toimus Indias ja pimekurdi tüdruku õpetajaks oli mees. Teine pool rääkis sellest, kuidas see tüdruk ülikoolis õppis. Üldiselt oli film huvitav. Kohati läks nagu veidi käest ära. Veidraid detaile toodi sisse. Ma ei tea, kas see ongi india filmide viga, aga mõned "sügavamõttelised" dialoogid ja ekstaatilised hullumisstseenid viskasid mul üle. Või on see minu viga. Sünge film oli kokkuvõttes. Nii visuaalselt kui heliliselt.

Tibihetk: Savahi raiska, misuksed silmad on Chris Pine'il :p. No vaadake seda pilti näiteks. Nomaivõilihtsalt.

Kas lõhnu juba kuuled

Poes tegi üks tüüp riiulite vahel moonwalki. Lihtsalt niisama. Naljakas.

Vaatasin filmi "Romeo + Juliet". Mis pagana romantiline draama? See oli ju sulaselge märul. Kohati sama absurdne nagu "10 000 BC".

Päike paistis täna.

Šampselisee

Mitte midagi ei toimu. Õues on suht külm. Vähemalt ei saja vihma koguaeg. Inglise keele essee oli katastroof. Ei midagi üllatavat. Ladina keele töö oli lihtne. Eesti keele etteütlus oli... veider. Laupäeval tuleb Marella Tartusse. Muideks, ma olen ennast ületanud ja ilma jälestusvärinateta ära vaadanud kaks osa "Ristiisa". Muidu poleks tahtnudki, aga seltskonna mõttes tegin erandi seekord.

Pidän luumumehusta.

On surnud. Elagu

Võib-olla tulevad mu "õudusunenäod" sellest, et ma päikese käes magan.

Eile käisin päeval väikest Mari-Anni hoidmas (jalutuskäik Lasnamäe metsas eluohtliku kallakuga rattateedel lõõskava päikese paistel) ja õhtul suure Mari-Anniga kinos Potterit vaatamas. Potteri filmid on alla käinud. Ma ei pidanud kusagil silmi kinni hoidma (nagu esimese ja teise filmi puhul oli). Ja Dumbledore'i surm ei pannud nutma. Kohe üldse mitte. Lahja.

Muideks. Homme põrutan Saaremaale. Viki külas on Vikipeedia kokkutulek. Näis, mis seal räägitakse.

Üks filmiteemaline pealkiri siia paluks

Laupäev on. Laisk laupäev. Väga laisk laupäev.

Inglite ja deemonite film ei meeldinud mulle üldse. Sest kuigi ma olin raamatust ainult algust lugenud, sain ma väga hästi aru, kui valesti kõik võrreldes raamatuga on. Kõik oli nii vale. Ma saan aru, et filmi aeg on piiratud ja absoluutselt kõiki detaile ei saa sisse võtta. Aga no ikkagi. Lausvalet ei peaks ka harrastama. Praegu, kui ma edasi loen, on kõik ka hoopis teistmoodi ja seda vähem film mulle meeldib.

Aaa ja siis ma vaatasin veel ühte filmi. Algus oli ingliskeelne b-tähega sõna, sest seal oli Mandy Moore, kes kolmest filmist, milles ma teda näinud olen, talutav oli ainult ühes, ja üldse tundus kõik olevat ühe teise filmi hale järeletegemine. Aga kui mängu tuli üks teatud meesisend, siis ma teadsin kolme asja: et tema on selle filmi meespeaosaline, et ma olen seda näitlejat kuskil näinud, ja et see näitleja on ikka jube nunnu. Wiki ütles mulle, et selle näitleja nimi on Matthew Goode ja tuli ka meelde, kus ma teda näinud olen. TOO film mulle ei meeldinud. Igatahes, kuna meespeaosalise nunnudus kompenseeris väikse varuga naispeaosalise ebanunnuduse, siis oli ülejäänud film täitsa tore. Kokkuvõttes vist isegi parem kui see teine täpselt samasugune film, mulle tundub. Aa ja kui mõni tahab teada, mis film see oli, siis vihjeid peaks küllalt olema, kasutage wikit.

Ma ei ole ikka veel otsustanud, kas ma tahan Tartusse minna hommikuse või pärastlõunase rongiga.

Ei taha

Ei taha kirjutada 7 tõde, mis tädi Mai oma blogis palus. Vähemalt praegu. Ei taha tööle minna. Sest see laps on haige. Täna magas terve päeva. Ja kuna ta terve päeva magas, siis ei olnud mul midagi teha ja paratamatult jäin ise pidevalt magama. Ärkasin iga krõpsu peale üles ja andsin endale arutuid lubadusi, et nüüd suudan üleval olla ja mitte uuesti magama jääda. Aga jäin ikkagi. Ja mul on veidi piinlik selle ema ees, et jään tööpostil magama. Lubamatu. Mis siis, et see laps magas ja suurem osa ajast mind ei vajanud. Ikkagi.

Magada tahaks, aga ei julge. Kui ta homme ikka samamoodi loid on ja magab, siis ma ju magan nagunii, hoolimata sellest, kui väsinud ma olen.

Vaatasin filmi. The Notebook. Üldiselt meeldis. Tegelikult on see maailma kõige kurvem film, aga mulle tundus see jube naljakas, sest Pungas mängib seal peaosa. Päriselt ka.

Sam kirjutas vasaku käega, mis siis, et vigaselt

Hmmm...

Kõik algas sellest, kui ma kolmapäeval Tartust tagasi jõudsin. Mõeldes tulevale filmiõhtule, vaatasin üle oma kodused filmivarud, mis olid väga ebafunktsionaalsed. Seega, "paadunud piraat" nagu ma olen, tõmbasin omale arvutisse mingid filmid ja hakkasin mõtlema, kuidas neid saaks plaadi peale panna. Nero ei tahtnud minuga alguses üldse koostööd teha. Mari-Ann soovitas kõrvetada data-dvd. Aga seda minu mängijad ei tunnistanud. Järelikult oli teine võimalus ühendada arvuti ja telekas kaabliga ja vaadata otse arvutist. Terve neljapäevase päeva ja praktiliselt pool ööd ma uurisin pesasid ja kaableid. Ma lootsin, et Pearul on olemas see kaabel, mida vaja, aga tema toast ju ei leia mitte midagi üles, eriti kui ei teagi, mida täpselt otsid. Aga lõpuks said mul kõik kaablid selgeks ja ma teadsin, mida mul vaja on. Ja reedel läksin poodi ja ostsin s-video kaabli. Siis otsisin netist õpetuse ka, kuidas peaks arvuti settingutes susima, et asi tööle ka hakkaks. Aga tuli välja, et s-video kaabel kannab üle ainult pildi ja heli jaoks on veel ühte kaablit vaja. Selle ma õnneks leidsin. Filmiõhtu ise oli suhteliselt kummaline, arvestades minu kohutavat ebasotsiaalsust. Ma olen järjest vähem harjunud olema inimeste seltskonnas.

Ma tahaksin võtta oma arvuti ja karmoška ja elada kuskil üksildases wifiga kohas. Hulkuda Vikipeedias ja kirjutada blogi, et inimesed mind päris ära ei unustaks. Lugeda raamatuid, mida ma pole veel lugenud, ja vaadata filme, et ma inimesi päris ära ei unustaks. Mängida karmoškat. Aeg-ajalt, kui meelde tuleb, teha endale süüa. Jalutada õues. Mõelda. Mõelda. See oleks tore. Ja siis võib juhtuda, et mõne aja pärast hakkan ma inimesi igatsema. Ja siis võib juhtuda, et kui ma tahan, siis oskan ka seltskondlikum olla.

Üritasin putru teha, aga see kurinahk kees üle ja mina põletasin oma käe ära. Mul ei ole veel kunagi puder üle keenud. Siim tegi siis lõpuni.

Lubasin täna Ardo asemel ooperisse minna. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kahetsen sügavalt. Üldse ei ole seda tunnet, et tahaks minna. Ooper ei ole kunagi just minu lemmik olnud. Ja täna veel eriti.

Vaatasin filmi. Benny & Joon. Sest kellele ei meeldiks Johnny Depp. Mulle küll väga meeldib. Film oli liiga ilus. Ja hea. Ja boonusena oli seal üks mu lemmilugudest "I'm gonna be (500 miles)".

Ja õues on Suur Päike.

Melanhoolse alatooniga flegmaatiline kiri tundmatule

Käisin laagris kannelt mängimas. Tõstamaal. Super oli. Õukonnateemaline stiilikas ja kontsert ja puha. Super. Kolm päeva tavalist tihedat kandlemängimist ja praktiliselt mitte ühtegi villi. Ma olen arenema hakanud. Muide, leidsin klaveri tagant täiesti juhuslikult ühed kingad, mis ei ole mitte kellegi omad. Mulle nad meeldivad aga väga ja vist võtan endale.

Täna (tegelikult küll juba eile) käisin Tartus. Hommikul lahtiste uste päeva erirongiga sinna, siis minu eriala infotund, milles räägitut kuulsin ma juba vähemalt viiendat korda, ja siis Teaduskooli tänuüritus, mis oli suhteliselt tüütu mulle kui üha süvenevale humanitaarile. Kõned teaduse olevikust ja tulevikust, ekskursioonid Tehnoloogiainstituudi sügavustes bakterite, robotite, laserite ja viiruste keskel, kummalise välimusega suupisted. Ära väsitas. Ja siis erirongiga tagasi. Suurema osa ajast ma magasin, üritades säilitada väärikat asendit.

Praegu vaatasin järjest "Charlie ja šokolaadivabrik", "Vihurimäe" ja "Amelie", mis on kõik minu filmilemmikute esikümnes. Meeldisid. Kõik kolm. Kohutavalt. Ja väga õiges järjekorras vaatasin. Meeldimise järjekorras. Meeleolu järjekorras. Tahaks siia veel sõnu kirjutada, aga õiged said otsa. Ja valesid ei taha.

Tartu, füüsikud ja Benjamin Button

Ohhh...

See oli üks tormiline nädalavahetus... Või siis ka mitte. Oleneb, kust otsast vaadata ja kes vaatab. Alustame siis algusest. Neljapäev. Kiire hüpe lingvistikasse (kuna hambaarsti juures läks üle mõistuse kaua, siis jäin veidi hiljaks; minu saabudes oli jututuba juba ammu alanud ja jätkus ilmselt pärast minu lahkumist samas vaimus, nad saaksid tõesti ilma minuta ka suurepäraselt hakkama), hoogne kablutus Balti Jaama ja istusingi rongi peal, kaasas "Vihurimäe" ja Tartu kaart. Kohale jõudes veendusin, et püsin graafikus ja asusin otsima filmiõhtut. Leidsin selle üllatavalt ruttu. See Tartu Ülikooli kaart on petlik, ärge seda uskuge, need tänavad ainult näivad nii pikad, tegelikult on hoopis poole lühemad. Tutvusin kolme füüsikuga, vaatasime kaks Monty Pythoni filmi. Positiivne oli. Siis hakkasime Maritiga kodu otsima. Martin oli õnneks kaasas. Muidu oleksime võib-olla ei-tea-kus lõpetanud. Nägin ära Mariti kodu. Kommenteerisin. Kommenteerisin veel. Magasin, nagu alati võõras kohas, väga hakitult. Marit käskis ennast enne 11 mitte üles ajada. Kell 12 umbes seitsmendat korda ärgates julgesin üles tõusta ja natuke sahistada. Marit tegi putru, mida me sõime mustikatega. Niisiis reede. Läksime kaltsukaid otsima. Leidsime füüsikahoone ja Villa Margaretha. Siis leidsime kaltsukad. Ostsin kolm kapsunit ja salli ja küsisin murelikult Mariti käest: "Ega polnud ju palju?". Marit oli näljast nõrkemas, nii et läksime Tsink Plekk Pange sööma. Tellisime kevadrullid. Mina pidin kaks Mariti oma ära sööma, sest ta ei jaksanud enam. Tellisime magustoitu. Siin pidin ka mina pool jäätist järele jätma, niivõrd piinlikkustvalmistav, kui see ka polnud. Kablutasime korraks koju, et tavaar ära panna ja jätkata kultuuriprogrammiga. Nägin ära Cinamoni. Vaatasime filmi "Benjamin Buttoni elu". Kes ei ole seda filmi näinud, siis paluks kiiremas korras minna vaatama. See on lihtsalt liiga hea. Sellepärast. Muideks. Kristel ja Martin olid ka meiega samal seansil, aga nad märkasid seda alles pärast filmi lõppu, kui me neile nina alla läksime. Siis läksime "Ristiisasse" jooma ja sööma. Marit luges kõigile kuuldatahtjatele ette Al Capone'i seiklusi Taaralinnas. Ja kui ta oli juba piisavalt purjus (küll mitte veel nii purjus, et laua peal tantsida), läksime koju. Laupäev. Marit tegi putru, mida me sõime mustikatega. Ja siis. Ja siis. Siis istusin ma Mariti rohelise vahtralehega autosse ja me asusime teele teadmata suunas, eesmärgiks jõuda kunagi Põlvasse. Sest Mariti vanaemal ja vanaisal oli sünnipäev. Ja mind võeti kaasa. Vat kui tore. Sõime ennast jälle peaaegu ogaraks. Vaatasime suusatamist. Ja minu ülimalt suureks rõõmuks kuulsin ma terve selle aja oivaliselt palju võru keelt. See oli nagu muusika mu kõrvadele. Aitäh. Enne pimedat tulime tagasi. Kuid kuna oli ju sõbrapäev, siis ei tulnud kõne allagi omaette kodus istuda, vaid tuli leida tegevust ja seltskonda. Marit praakis telefoniraamatust välja kõik, kellel saba taga. Järele ei jäänud peaaegu kedagi. Aga Andreas ja Kadri olid vist sama üksikud nagu meie. Niisiis läksid neli introverti kohvikusse "Maailm" oma kurva saatuse üle arutama. Arutasime, mis me arutasime, aeg muudkui lendas ja meie polnud veel ühegi mõistliku tulemuseni jõudnud. Oma nördimuseks avastasime, et ükskõik, millise aktiviteedi valimine eeldaks enda eelnevat täisjoomist. Aga kuna tegemist oli ikkagi nelja vaesest üliõpilasest introverdiga, siis piirdusime poest ostetud Valentinipäeva veiniga ja maandusime Mariti juures. Proovisime ära delikatessi, mida Martin oli meile soovitanud. Ehk siis jäätis, oliiviõli ja meresool. Olla Jamie Oliveri kokaraamatus sees olnud ja Martin oli ise ka järele proovinud. Mulle ei maitsenud apsaluutselt. Me sõime seda ja mõtlesime, kas Martin oli meiega nalja teinud või mis. Ja siis vaatasime kaks filmi. Ehk siis filmivaatamise skoor tõusis viiele. Sihuke sõbrapäev siis. Võtke või jätke. Pühapäev. Näitasin Maritile enda ja Mari-Anni blogi. Et kui Maritil kunagi peaks juhuslikult tulema hetk, kui tal mitte midagi muud teha ei ole, siis ta võib neid lugeda. Ja siis hakkasingi juba tagasi tulema. Arvasime Maritiga, et 50 minutit enne rongi väljumist oleks mõttekas minema hakata, "siis mul on eksimisaega ka", nagu Marit ütles. Tegelikkuses teadsin ma teed suurepäraselt, jõudsin veel teha suure haagi rahaautomaadi juurde, teokiirusel Lossi tänavast üles venida ja ikkagi 20 minutit rongis istuda, enne kui see sõitma hakkas. Positiivne.

Kokkuvõtteks. Kulutasin roppu moodi raha. No ikka roppu moodi. Ja mis ma selle eest sain? Külaskäigu Mariti juurde, füüsikud, kampsunid, süüa, süüa, süüa, sõidu Põlvasse, võru keele, veel süüa, viis filmi, veel süüa ja mitu ekskursiooni lumises Tartus. Läks ju hästi, mis.

Another chocolate ice-cream, please?

Vaatasin filmi.

Või noh, tegelikult olen ma viimase 24 tunni jooksul vaadanud neli filmi. Kolm neist Mariti juures ja ühe kodus. Mariti juures oli filmiõhtu. Mari-Ann oli hunniku filme kaasa võtnud, et saaks valida. Aga see pagana XBOX lihtsalt ei mänginud ühtegi neist. Kurb. Nii ei jäänud muud üle, kui teha väike jalutuskäik videolaenutusse ja laenutada need filmid. Esimene film oli Sweeney Todd. Mul olid juba enne vaatamist väiksed kahtlused selle filmi osas, aga kuna tegemist oli ikkagi Johnnyga (ja Johnny ruulib täiega), siis otsustasin, et elan üle. Oli päris õudne. Aga kuna ma subtiitreid ei näinud ja minu kuulmine inglise keele pealt pole ka just kiita, siis ei saanud ma loo sisust just täiuslikku pilti. Aga ilmselt parem oligi. Palju verd ja habemenuge. Ja Johnny. Teine film oli Rahvuslik aare 2. Esimene osa oli parem. Aga see oli ka päris vaadatav. Kolmas oli 10 000 BC. See oli suht absurdsuse tipp. Sinna pani Marit ingliskeelsed subtiitrid alla, seega sain ma kõigest aru ka. Ripsmetušš ja püramiidid kümme tuhat aastat enne Kristust.

Ja täna vaatasin Harrison Bergeroni. Vaadake ka. Film sellest, kuidas aastal 2053 on kõigil inimestel peas võrud, mis reguleerivad nende mõistust. Ja kõik inimesed on võrdsed. Keegi ei tohi olla teistest erinev. Keegi ei tohi olla teistest targem. Aga üks poiss on. Hoolimata võrust ja seadustest.

Kas teie tahaksite elada maailmas, kus ei sünni enam kunagi selliseid geeniusi nagu Beethoven?