On kombeks üks korraga

Tulin praegu läbi Kuperjanovi pargi koju. Järsku näen maas mingit nelinurkset heledat asja. Olen juba mööda kõndinud, aga pööran tagasi. ID-kaart. Kellegi poisi oma. Kaart tasku ja koju. Internetist tema nime otsides saan teada kooli, kus ta õpib. Noh, 700 meetrit astuda, lähen uuesti õue ja hakkan minema. Teel näen äkki (jälle silmanurgast) kahte poissi. Üks neist on kahtlaselt tuttava näoga. "Kuule kas see on sinu oma? Leidsin sealt pargist, hakkasin just su kooli poole minema." Nutuse näoga poisil oleks nagu kivi südamelt langenud. "Aitäh. Väga aitäh".

Hommikul tegin üldistusi oma unenägude kohta. Peale selle, et nad on üle mõistuse eepilised, on neis veel muidki sarnasusi. Peaaegu alati tean ma unenägu nähes selle stsenaariumit ette. Ma ei tea seda korraga otsast lõpuni, vaid ainult teatud osa käesolevast hetkest edasi. See on kas olemas minu peas või tänaöise unenäo puhul oli see üles kirjutatud ühes raamatus, mis mul käes oli. Ma tean mingeid kindlaid fakte sellest, mis edasi saab ning ma püüan vastavalt olukorrale kas käituda täpselt stsenaariumi järgi või kuidagi asjade käiku paremaks muuta. Ennast või kedagi teist stsenaariumikohastest ohtudest päästa vms. Üldiselt on stsenaariumi järgi käitumine või tegevuse muutmine vastavalt soovile väga keeruline. Sest miskipärast hakkavad üleloomulikud loodusjõud mind takistama (näiteks suunda muutev gravitatsioon vms). Ja teine asi. Kui unenäos juhtub midagi, mis viitab mingile minevikus toimunud sündmusele, siis konstrueerib mu aju hetkega selle varasema sündmuse. Umbes nii, et hetk tagasi polnud seda varem toimunud sündmust olemas, aga nüüd mäletan ma seda detailselt. Ma peaks ennast võib-olla uneuurijatele katseloomaks pakkuma. Õnneks ei hakka mul unenäod päriseluga segamini minema ning mu tõbi aiva ei süvene.

Teistes uudistes: hakkasin ungari keelt õppima. Siiamaani oskan öelda "Kéz kezet mos".

Utoopia

Ma ikka tihti mõtlen, kui lihtne oleks kõik, kui ma suudaks kinni pidada päevaplaanist. Näiteks nii:

7.00 tere hommikust, põllumehed
7.05 Leopold-võimlemine-algab-nüüd-ja-kohe
7.20 protseduurid, garderoob
7.30 hommikusöök, päikesetõus ja uudised
7.50 jalutuskäik värskes õhus
8.15 auditoorne õppetöö (viimase puudumisel ühiskondlik-kasulik ja vabatahtlik töö või vabahariduslik lugemine)
11.45 värske õhk ja lõunasöök
12.15 auditoorne õppetöö jätkub (viimase puudumisel institutsioonide külastamine või individuaalne õppetöö)
15.45 jalutuskäik värskes õhus, vajadusel ostlemine, suupiste
16.30 pilliharjutamine
17.00 tegelemine majavalitsusega
18.00 õhtusöök
18.30 individuaalne õppetöö
20.00 meelelahutus (viimase puudumisel ühiskondlik-kasulik ja vabatahtlik töö)
21.00 uudised ja diskussioon
21.30 vabahariduslik lugemine
22.15 protseduurid
22.20 suurte mõtete mõtlemine
22.30 tudu

Aga ei! Pole lootustki.

Lugupeetud Inna-Katrin Hein

Toimetamine tähendab vigade parandamist. Sinu toimetatud tekstist "Brisbane`i tulvavesi tõusis üle nelja meetri" leidsin esmasel vaatlusel kuus elementaarset hooletusviga. Toimetamisest pole siin juttugi, Sa pole isegi seda teksti läbi lugenud.

"Nüüdne veetõus jäi väiksemaks kui Austraalia eelmises sama mastaabiga üleujutuse ajal 1974. aastal."

"Mitmel pool on linn oli inimtühi, kuna inimesed on tulvavee eest põgenenud."

"Brisbane´i on rajatud kaks katastroofikeksust, kuhu oodatakse vee tõttu kannatanuid abi saama."

"Politsei ja linnavõimud soovitasid kõigil, kel võimalik linnast lahkuda."

"Rahuvsvaheliste allikate andmetel on hukkunuid 22, kohalike sõnul aga 13."

"Ohvrite arva arvatakse kasvavat, kuna kadunud on üle 70 inimese."

Ma olen juba piisavalt kuulus

Masendus jätkus neljapäeval. Aga reedel oli juba parem tuju. Pärast lõunaeesti keele tundi tuletas Teele mulle meelde, kuidas kunagi ammu solfitunnus oli tema olnud Teleüks ja mina Telekaks. Või oli see vastupidi. 

Õhtul oli mtü juhatuse koosolek. Ivo kirjutas isegi protokolli. Ühesõnaga. Järgmised umbes pool aastat eksisteerib mtü sisuliselt minu isikus. Ehk mina olen ainuke reaalselt tegutsev juhatuse liige. Ühtlasi pean ma hakkama saama koolide projekti, kogu raamatupidamise ja muude jaburdustega. Andke abi. 

Ivo andis mulle üle ka viie kooli küsimustikud ja bussipiletid. Praeguseks olen ma excelisse sissekandmisega neljanda kooli poole peal. Lihtsalt masendav, kuidas inimesed ei oska lugeda ega kirjutada. Funktsionaalseks lugemiseks nimetatakse vist seda nüüd peene sõnaga. Kas 12. klassiks ei ole ikka veel aru saadud, et kõik kas-küsimused ei ole automaatselt jah-ei-küsimused? Ja siis hiilatakse selliste sõnadega nagu võrdlusmoment, täiustamine, pädev, kvalifitseeritud, järjepidev arendustöö, respekteeritus. Ainult et pooltel juhtudel täiesti valesti ehk mõeldud on tegelikult mingit teist sõna. Noh ja siis muidugi sõnad nagu eip, deem, dunno. Ortograafiavigadest ma igaks juhuks ei hakka rääkimagi.

Teisipäeval on soome keeles kontrolltöö. Ma pole õppimist alustanudki. Nagu tavaliselt.

Maa Tund

Kas mulle ainult tundub, või Orkuti ahelkirjade sisu ongi huvitavamaks läinud?

Täna sain tervelt kaks sellist. Esimene oli koerast, kes jäänud peremeheta. Tavaline asi, selliseid kirju saadetakse tihti laiali. Aga seekord oli see abipalve kuidagi eriti kaasahaaravalt koostatud. Ei hakka seda siia kopeerima, kõikide Orkutisõltlasteni jõuab see varem või hiljem nagunii.

Teine oli üleskutse pidada Maa Tundi. See tähendab siis 28. märtsil üheks tunniks lülitada välja kõik elektriseadmed kodudes, kohvikutes, tänavatel, et kas või sümboolselt võidelda elektri ülemäärase kasutamise ja globaalse soojenemise vastu. Traditsioon sai alguse 2007. aastal Sydneys ja sellel aastal on aktsiooniga ühinenud juba väga paljud maailma linnad. Lisainfot saab siit.

Kui ma suudan meeles pidada (sest tavaliselt magan ma igasugused tähtsad päevad ja kellaajad, nagu näiteks kevade algus vms totaalselt maha), siis ma tahaks küll ka oma osa sellesse ettevõtmisse anda. Põnev ju.

Väike maailmaparandus igasse päeva

Lugege seda blogi, siis teate järgmine kord, mida on vaja lapsele kinkida. Ja just nii ongi.

Nagu veidike diskleimer või nii

Eelmises postituses mainitud "Hea päev lepinguteks ja loominguks" oli vist mingi keskpärane naljategemisüritus. Tegelesin ma jee loominguga. Magasin hoopis ja lugesin tikri blogi. Seda 2007. aasta osa. Praegu olen maikuus ehk poole peal. Ja lugesin ja lugesin ja mõtlesin, mille poolest meie blogid erinevad. Nad erinevad täpselt selle poolest, mille poolest me ise inimestena erineme. Tikker on emotsionaalne, ta julgeb blogisse kirjutada nii isiklikke asju, mille peale vanamoodsad inimesed ilmselt silmad peast häbeneksid. Mina häbeneksin ka, kui ise niimoodi kirjutaksin, nagu tikker julgeb. Pealegi, tikril vähemalt on, millest kirjutada, mina lihtsalt ei ole selline inimene, kellel oleksid joomapeod ja pikad pandavad poisid iga nurga peal :P Mingil hetkel tikker kirjeldas, kuidas 17-aastaste blogid on ilma igasuguse sisuta ja alla igasugust arvestust. No täpselt. Kui mina seda blogi alustasin, siis olingi 17-aastane. Ja teemad pole sest saadik eriti muutunud. Ma saan isegi aru, et mu blogi on üsna sisutühi ja põnevust ei maksa siia üldse otsima tulla. Aga ju siis see on kõik, milleks ma võimeline olen. Järgneb nimekiri teemadest, mida te siit blogist ei leia:

• siin ei ole ekstaatilisi kirjeldusi viimasest neli päeva väldanud joomisest, suvalistes kohtades linna peal hängimisest, magamatusest ja muudest seiklustest seoses meesisenditega
  
• siin ei ole päevakajalisi ühiskondlik-majandus-poliitilisi arutlusi
• siin ei tutvustata uusi põnevaid filme, ansambleid, raamatuid, IT-vidinaid
• siin ei ole postitusi sisuga "te ei kujuta ette, mis minu tibu täna ära õppis"
• siin ei ole kaasahaaravaid kirjeldusi võitlusest kehakaaluga
• siin ei ole hingematvalt kauneid loodusvaateid, natüürmorte, portreesid missivälimusega inimestest ja loomadest

Kas sai kõik? Ja mis järele jääb? Minu igav elu, hakitud ja tsenseeritud veel pealekauba. Sest nagu öeldud, ma ei julge kirja panna kõike, mis torust tuleb. Aga siiski ma kirjutan. Enda jaoks. Midagigigi. Ja teiste jaoks, kes lugeda soovivad.

Ja tikriga on veel nii, et mul on pidev dilemma ja kahevahelolek. Ühest küljest on kõik torevahva, põnev on lugeda tema blogi ja inimesena on ta meeldiv ja lahe ja intelligentne. Teisest küljest, mis minu iseloomule ja põhimõtelele (ilmselt tuleb see kasvatusest ka) natuke vastu käib, on see sama joomine ja pidutsemine. Alati kui ma kohtan mõnda inimest, kes tarbib suurtes kogustes alkoholi ja/või pidutseb ja/või suitsetab, hakkan ma tema intelligentsuses kahtlema. Ja sellest tulenevalt hakkab mul kahju selle inimese lastest. Ma palun vabandust, kui ma nüüd kedagi rängalt solvasin. Kõik pretensioonid võtan vastu ja lähevad kaalumisele.

Uus

Nonniii... Uus aasta või midagi. Tuli. Sel puhul vahelduseks jälle midagi uut siia vaatamiseks.

Üldiselt on nii, et kurguvalu on ammu unustatud ja nohu on ka ära läinud. Ainult see paganama kõrv on lukus. Ikka veel. Ära tüütab juba. Mh.

Mis ma siis teinud olen. Aastavahetuse veetsin sõna otseses mõttes teleka ees. Lihtsalt lesisin diivanil ja vahtisin järjest. Kell 12 viitsisin korraks aknast ilutulestikku ka piiluda. Päris kena oli.

Siis ma lugesin Herman Sergo "Näkimadalad" läbi. Mulle meeldis see raamat. Isegi väga. Lugu on Hiiumaa rootslastest, kes 18. sajandil Reikebi külas elasid ja 1781 Katariina II ukaasi alusel Ukrainasse küüditati. Esiteks mulle meeldis see raamat sellepärast, et seal on hästi palju olustikupilte, inimeste igapäevase töö ja elu kirjeldusi, rannarootslaste kommete kirjeldusi jne. Ja teine asi on selle küüditamise värgiga. Ja üldse pärisorjuse ja mõisaikkega. Lugesin ja lugesin ja järjest rohkem ma tundsin, kui hea on elada tänapäeval riigis, kus ei ole pärisorjust, vahetegemist mõisnike ja talupoegade vahel. Väga kahju hakkas nendest inimestest, kellel ei olnud mingit sõnaõigust mõisniku ees, rääkimata õigusest oma kodule. Minu arvates on mõistusevastane, et talupoeg, kellel on maa ja maja ja perekond, peaks kellelegi alluma, tema käske täitma, tema heaks tööd tegema, tema sõna kuulama, laskma ennast karistada, müüa, kinkida, tappa, mida iganes. Kuidas said mõisnikud mõelda, nagu poleks talupojad samasugused inimesed nagu nad isegi. Talupojad on sama auväärse, ammustesse aegadesse ulatuva suguvõsaga, nad on elanud sellel maal, teinud oma kätega rasket tööd, kasvatanud üles palju lapsi. Kas ei tulnud mõisnikel kunagi mõttesse, et ka talupoeg on inimene? Kurb.

Diskrimineerige hoopis suitsetajaid

Eile kõndisin mööda Narva maanteed kooli poole. Ühel hetkel möödusin naisest, kellel oli alla aastane laps kõhukotis ja ise pahvis samal ajal suitsetada. Sellistel hetkedel võitlen ma alati endaga. Ühelt poolt kogun julgust, et sellisele inimesele midagi öelda. Tahaks küsida tema käest, miks ta nii teeb. Milleks ta selle lapse muretses, kui ta talle ja endale kõige paremat ei taha? Teiselt poolt aga püüan mõelda, et tema elu pole minu asi ja minust pole viisakas võõrale inimesele märkust teha. Sama lugu on jõmmidega, kes viskavad prügi tänavale ja arvavad, et nii ongi normaalne. Ma ei ole kahjuks sellist tüüpi nagu Mart Maameele, kes rääkis, kuidas ta Viljandis igal õhtul ja hommikul korjab tänavalt prügi kokku ja viib prügikasti. Mul pole julgust tänaval võõrast prügi koristama hakata. Võib-olla ma kunagi jõuan sellele tasemele. Aga sellistelt reostajatel tahaks küsida, millest nad hoolivad ja kas neile pole kunagi räägitud keskkonnahoiust.

Kusjuures teel Kaubamaja juurest ülikoolini oli umbes iga kolmas vastutulnud inimene suitsetaja. Mina olen suitsetajate diskrimineerimise poolt. Sest suitsetamine ei ole normaalne.

Kui ma ükskord

Kui mina kunagi lapsed saan, siis mina panen (loe: suunan) nad muusikakooli ja rahvatantsutrenni. Seda esimeses järjekorras. Ja kui mulle juhtub mõni geeniusest laps, siis ka näiteringi ja igale poole mujale. Aga see on juba boonusprogramm. Reaalkoolis hakkavad nad käima üldse ilma pikema jututa. Ma luban oma lastel süüa jäätist. Ja porgandit. Ja luban neil paljajalu muru peal joosta ja igasuguseid kive ja tammetõrusid ja oksi tuppa tassida ja terve päeva metsas mängida. Sest kui ma suureks saan, siis hakkan ma elama sellises majas, mille ümber pole asfalti, vaid on muru ja mets. Asfalt algab alles kaugel-kaugel värava taga. Kuigi need kaks asja räägivad üksteisele natuke vastu (nimelt see, et lapsed õpivad Reaalkoolis ehk Tallinnas, aga maja on sellises kohas, kus ümberringi on muru ja mets, nii et asfalt algab alles kaugel-kaugel värava taga). Ja kui mu lapsed tahavad endale kassi või koera või küülikut, siis ma pean selle üle sügavalt järele mõtlema. Sest ma tahaks neile lubada küll, aga mina pole see inimene, kes loomadega mängida ja nende eest hoolitseda tahab. Sest mulle meeldib loomi ainult vaadata. Ohutust kaugusest.

Ja mu lapsed loevad raamatuid. Alguses kas või nii nagu mina "lugesin", kui ma väikene olin. Ütlesin emale, et tahan raamatuid lugeda. Ema võttis kapist poole meetri kõrguse virna lasteraamatuid ja mina hakkasin neid "lugema". Ma ilmselt ikka natuke lugeda oskasin, aga põhitegevus oli piltide vaatamine. Vaatasin tähelepanelikult ja hoolega kõik raamatud otsast lõpuni läbi, niikaua kui kõik raamatud said "omaks". Ma teadsin kõiki pilte peast. Mulle meeldisid raamatud.

Kui ma panen lapse lasteaeda, siis ainult riigilasteaeda. Mitte raha pärast (üheltpoolt kindlasti selle pärast ka), aga ma olen näinud, mis eralasteaias toimub ja sinna ma oma last ei jäta. Ideaalvariant oleks tegelikult see, kui laps üldse lasteaias ei käiks, vaid saaks rahulikult oma päevaplaanis tiksuda ja olla üksi, kui tahab, ja mängida teiste lastega, kui tahab.

Mitte päris utoopia, aga kõrgelt lendav fantaasia küll.

Armastada, see tähendab omada ja levitada head energiat

Lugesin siit blogist postitust käest ära läinud noorte inimeste kohta. Lugesin ka artikleid, mille kajana oli postitus kirjutatud. Üks neist Ekspressis, mis räägib vägivaldsetest Viljandi tüdrukutest. Tahaks ka üht-teist sellel teemal arvata.

Need Viljandi teismelised tüdrukud lihtsalt peksavad valimatult teisi inimesi, laamendavad ja ei allu manitsustele. Nad joovad, suitsetavad jne. Mis neil viga on? Nad ei saa aru mõistete õige ja vale, hea ja halb tähendustest. Samamoodi ei saa nad aru, mida tähendab õiglus ja austus. Austus nii teiste kui enda vastu. Kui kedagi lööd, peaks ju endal paha hakkama, et sellise teoga hakkama said. Need tüdrukud arvavad, et neil on õigus nõrgemaid peksta, kui neile see parasjagu meeldib. Nende energia valib väljumiseks kurjuse. Vanemate tegemata töö.

Vanem generatsioon räägib vist alati, et noorus on hukas. Ma kardan, et ma ei ole selle koha pealt 100% pädev, kuna mina tunnen seni ainult ühte noorust, seda minuealist. Aga ka mina ütlen, et noorus on hukas. Iga päev ma käin ringi ja näen, mis toimub. Ja ma näen veel vähe, väga vähe sellest, milline olukord tegelikult on. Sest minu tavaline seltskond on üsna palju intelligentsem sellistest kampadest, mida artiklis kirjeldati. Sest midagi peab ju mõtlemisega korrast ära olema, kui käsi tõuseb põhjuseta teise inimese vastu. Jah, on olemas sellised mõisted nagu konkurents ja looduslik valik ja olelusvõitlus jne. Aga miks peab oma tugevamaks ja võimukamaks olemist sellisel moel välja näitama? Ilma mingi põhjuseta. Nende inimeste mõtlemine käib valesti. Ja ma arvan, et ma tean, mis suunas. Mu klassivend seletas selle mulle ära. Ta ütles mulle, et me elame ainult üks kord, järelikult tuleb sellest elust kõik võtta, kõik ära proovida ja teha seda, mis meeldib. Pigem elada vähem ja teha, mida hing ihkab, kui igavleda kõrge vanuseni. Mina saan sellest aru nii: mina, inimene, olen kõikvõimas. Mulle on antud väikene aeg elada, mille jooksul olen mina valitseja ja otsustan kõige üle. Minu tahtmine saagu ja minu soovid rahuldatagu. Järelikult peab ohjeldamatult jooma ja laaberdama ja vajadusel ruttu ära surema. Mina tahan küll kaua elada, nii kaua, kui võimalik. Sest elu on ainuke ja kõige tähtsam väärtus, mis mul on.

Selle joomise koha pealt veel. Ma ei ole veel siiani aru saanud alkoholi mõttest. Mulle ta vajalik ei ole, järelikult on mul tast täiesti ükskõik. Minu arvates on hakkab enamik noortest jooma ettekäändel: ma joon, siis olen lahe. Suitsetamise ja muu jamaga täpselt sama lugu. Kahjulikud on nad aga küll. Ja mind ei huvita jutud, kui palju vitamiine ikka õlu sisaldab ja et väike naps teeb tuju lõbusaks. Alkohol teeb ainult rumalaks. Otseses mõttes. Sööge parem porgandit.

Ma ei ole mingi psühholoog, ega noorsootöötaja, ega karistus-, järelevalve-, kasvatus- ega mingi muu ametnik, aga minumeelest tuleks nende tüdrukute puhul rakendada nö vangla ja ühiskondliku töö sümbioosi. Aga mitte sellisel kujul, nagu vanglad meil praegu eksisteerivad. Vangla on rõhuv ja rusuv ja muudab vangi energiat veel kurjemaks. Pealegi elavad vangid riigi kulul, mis on ilmne raiskamine. Kuulsin kuskilt ühest saarest, ei mäleta, kus riigis või mis meres, aga terve see saar ongi vangla. Vangid elavad seal vabalt, kasvatavad endale süüa ja teevad tööd. Loodus ja töö on kaks asja, mis tekitavad head energiat. Ja vanemad, kes tegelevad oma lastega.

Hüppaks nüüd täitsa teise teema peale. Etnolaagris käis meil Mart Maameele jälle ja ka sel aastal pidas väga huvitava loengu väga huvitaval teemal. Selleaastane loeng oli isegi huvitavam, kui päris aus olla, sest eelmisel aastal ma võitlesin terve aja jõhkra unega, aga sellel aastal ta rääkis vähem ja näitas rohkem filmi. Vaatasime lõike filmist "Legend nutvast kaamelist" või midagi sellist. See on film ühest Aasia kõrbeperekonnast ja nende kaamelitest. Mart Maameele ütles, et selles filmis sellel emal on väga hea energia. Igal emal peaks olema nii hea emaenergia. Siis suudab ta oma lapsed sama hea energia juurde juhatada.

Väga palju jäi ütlemata, aga terve selle pika ja segase jutuga tahtsin edasi anda ühte mõtet: kasutage head energiat, armastage ennast ja üksteist...

Kirjutaks ka veidi homode teemal vahelduseks

Lugesin homoteemalisi postitusi ja kommentaare siin, siin ja siin.

Iga viha on tegelikult hirm. Inimene võõrastab neid, kes on erinevad. Võõras on potentsiaalselt ohtlik - see on kaitserefleks. Hetero viha homode vastu on hirm, et nad tulevad tema maailmapilti kahjustama, tema rahu rikkuma, tema positsiooni kõigutama. Homodel on täpselt samad tunded heterode suhtes.

Sellepärast mulle ei meeldigi homod. Ma rõhutan, et mulle ei meeldi, mitte et ma vihkan neid. Viha on rünnak, oma halvakspanu vägivaldne väljanäitamine. Mina ei oska rünnata, ma ei oska vihastada. Kui mulle midagi ei meeldi, üritan ma lihtsalt ära minna. Kui mu õigusi tõsiselt piiratakse ja soodsamasse paika minna ei ole, võtan muidugi midagi ette.

Samamoodi ei meeldi mulle usklikud ja venelased. Sest nad on minust erinevad, mulle võõrad. Ma tajun neis ohtu oma rahulikule eksisteerimisele. Ja seda mitte sellepärast, et neil oleks peal sildid "homod", "usklikud" või "venelased", vaid selle pärast, kuidas nad käituvad. Mul on väga ebamugav, kui mind sunnitakse nägema või tegema asju, mis mulle ei meeldi.

Konkreetseid näiteid tuues. Homode puhul tekitab minus vastikust avalikus kohas suudlemine jne, samas ei ole minu silmis antud juhul erandiks ka heteropaarikesed. Kuna avalik ruum on suur ja lai, siis ei ole mul mingi küsimus minna teise kohta, kus vaateväli on puhas. Seega ei pea ma nendega kokku puutuma, kui mul ei ole selleks soovi. Homoparaadi puhul on sama jutt. Mul ei ole mingit vajadust minna paraadi toimumiskohta tolknema ja siis viriseda, kuidas minu rahu rikutakse. Ma ei tea, et mul oleks homodest sõpru, kui, siis mõned kauged tuttavad. Sellepärast ei ole ma väga pädev selle koha pealt sõna võtma, aga ma arvan, et kui inimene on ise meeldiv ja mul on temaga ühised huvid või harrastused, siis ei tohiks tema seksuaalne suundumus küll meie sõprust rikkuda. Õigustest rääkides, Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kui see oleks minu otsustada, lubaks ma homodel abielluda ja lapsendada jne. Palun, olgu õnnelikud ja väärilised ühiskonnaliikmed, osaledes järeltuleva põlve kasvatamisel. Kuigi sel juhul ma oleks natuke mures nende laste pärast, kelle vanemateks on homod. Ma ei oskagi selgeid põhjuseid välja tuua, see on lihtsalt jälle see oma-võõras-kaitserefleks. Sest ma olen patrioot ja loodan tubli eesti rahva edukale tulevikule.

Mind häirib usklike püüd ateisti manitseda ja usku pöörata. Ma ei poolda koolides kohustuslikku usuõpetust. Kirik on minu jaoks koht kunsti ja muusika eksponeerimiseks, kuigi sel juhul häirib mind vahel selle kunsti ja muusika usuline eesmärk ja tagapõhi. Tihti on mul kahju, et selliseid väärtusi on raisatud minu silmis kasutule sõnumile. Mul on väga ebamugav, kui pean osalema jumalateenistusel ja minult oodatakse näiteks vajalikul kohal püstiseismist ja palve lugemist. Ma tean, et külla minnes tuleb järgida pererahva reegleid, seepärast jätan võimalusel sellel ajal kirikusse minemata. Jälle sama reegel: kui ei meeldi, leia mõni muu koht.

Venelased on otseseks ohuks minu rahule. Ma olen õnnelik, et ma saan kasvada vabas riigis ja ei ole pidanud kannatama Nõukogude võimu all. Venelased on lihtsalt temperamentsed, neil on teistsugused väärtushinnangud. Nad on erinevad, järelikult võõrad ja ohtlikud. Nad ei saa üldiselt aru põhimõtetest ”külas kehtivad pererahva reeglid” ja ”kui ei meeldi, mine ära”. Aprillirahutused näitasid selgesti, et venelased on valmis võõral maal oma tahtmist vägivallaga saavutama. Sest see siin on eestlaste maa ja eestlaste riik. Kui nad tahavad siin elada, siis palun, aga järgigu meie reegleid. Ma ei taha diskrimineerida venelasi, aga ärgu nemad diskrimineerigu meid, pidades Eestit ikka veel Venemaale alluvaks. Kui nad ei soovi siin meie reeglite järgi käituda, on Emake Venemaa neid ju avasüli ootamas. Venemaa on niigi suur, neil võiks ju seal ruumi olla, eestlased soovivad oma pisikesel maalapil rahus elada.

Kokkuvõte jutust: kodus oled sina peremees, külas tee nii, nagu seal on kombeks. Kui ei meeldi, mine koju tagasi :)

Jugovisioon ja muud loomad

Esimene Eurovisioon, mida ma mäletan end vaatavat, oli 1996. aasta oma, mille võitis Iirimaa "The Voice". Mäletan, kuidas vaatasime seda maal, mina lamasin kõhuli teleka ees, mäletan võidulaulu esitaja kleitigi. See päev, kui televiisorist tuli Eurovisioon, oli alati veidi eriline: tohtis kaua üleval olla, sai kuulda ilusaid laule ja põnevat punktilugemist. Meil olid alati enda tehtud punktitabelid, kuhu, pliiats näpus, agaralt riikide tulemusi märkisime. Valisime laulude seast oma lemmikuid. Aegade jooksul on Eurovisiooniga toimunud katastrofaalsed muutused. Laulud pole enam laulud, punkte märkida ei viitsi, sest niigi on teada, kes kellele punkte annab, võidab täiesti suvaline laul, millel pole muusikaliselt mitte midagi pakkuda. Alates Türgi võidust Eurovisioonil 2003. aastal olen ma igal aastal lubanud endale, et järgmisel aastal ma oma aega ja närve selle jaburluse peale enam ei raiska. Ja eranditult igal aastal olen oma lubadust murdnud. Sest 2004 võitis Ukraina "Wild Dances", mis oli päris kobe, 2005 meeldis mulle Norra "In My Dreams", mis jäi kahjuks üheksandaks, 2006 võidutses Lordi, kelle võit minu jaoks Eurovisiooni aegadetagust huvitavust veidi tagasi tõi. Ikka ootan ma uut aastat ja uut Eurovisiooni, meeles mälestus sellest, mis ta kunagi oli ja lootus leida selles komejandis veel midagigi kultuurset ja põnevat. Sellel aastal oli minu ainuke valik Soome. Teised laulud olid alla igasugust arvestust. Hea küll, ma oleksin rahul ka selliste enam-vähem laulu mõõtu välja andvate europop-lauludega, nagu näiteks Norra või Kreeka, aga suurem osa... mul lihtsalt ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Minu emme ütles päris õigesti, et tuleks teha neli erinevat võistlust: üks Põhjamaadele, teine Lääne-Euroopale, kolmas sinna lõunapoole (Türgi, Kreeka, Albaania jne) ja idabloki riigid võivad rahumeeli pidada oma Jugovisiooni kedagi segamata. See, mis praegu toimub, on poliitika, mitte lauluvõistlus. Mina olen rääkinud.

P.S. Sellest, et Venemaa võitis, vaatan ma lihtsalt mööda. See laul ei olnud seda väärt.