On kombeks üks korraga

Tulin praegu läbi Kuperjanovi pargi koju. Järsku näen maas mingit nelinurkset heledat asja. Olen juba mööda kõndinud, aga pööran tagasi. ID-kaart. Kellegi poisi oma. Kaart tasku ja koju. Internetist tema nime otsides saan teada kooli, kus ta õpib. Noh, 700 meetrit astuda, lähen uuesti õue ja hakkan minema. Teel näen äkki (jälle silmanurgast) kahte poissi. Üks neist on kahtlaselt tuttava näoga. "Kuule kas see on sinu oma? Leidsin sealt pargist, hakkasin just su kooli poole minema." Nutuse näoga poisil oleks nagu kivi südamelt langenud. "Aitäh. Väga aitäh".

Hommikul tegin üldistusi oma unenägude kohta. Peale selle, et nad on üle mõistuse eepilised, on neis veel muidki sarnasusi. Peaaegu alati tean ma unenägu nähes selle stsenaariumit ette. Ma ei tea seda korraga otsast lõpuni, vaid ainult teatud osa käesolevast hetkest edasi. See on kas olemas minu peas või tänaöise unenäo puhul oli see üles kirjutatud ühes raamatus, mis mul käes oli. Ma tean mingeid kindlaid fakte sellest, mis edasi saab ning ma püüan vastavalt olukorrale kas käituda täpselt stsenaariumi järgi või kuidagi asjade käiku paremaks muuta. Ennast või kedagi teist stsenaariumikohastest ohtudest päästa vms. Üldiselt on stsenaariumi järgi käitumine või tegevuse muutmine vastavalt soovile väga keeruline. Sest miskipärast hakkavad üleloomulikud loodusjõud mind takistama (näiteks suunda muutev gravitatsioon vms). Ja teine asi. Kui unenäos juhtub midagi, mis viitab mingile minevikus toimunud sündmusele, siis konstrueerib mu aju hetkega selle varasema sündmuse. Umbes nii, et hetk tagasi polnud seda varem toimunud sündmust olemas, aga nüüd mäletan ma seda detailselt. Ma peaks ennast võib-olla uneuurijatele katseloomaks pakkuma. Õnneks ei hakka mul unenäod päriseluga segamini minema ning mu tõbi aiva ei süvene.

Teistes uudistes: hakkasin ungari keelt õppima. Siiamaani oskan öelda "Kéz kezet mos".

Oli mingi etendus, mis koosnes numbritest. Igas numbris esines üks tüdruk lauluga. Juurde käisid kostüümid, taustatantsijad jms. Ainult iga number oli mingi iseloomu ja käitumise võimendatud väljendus. Mina olin ühe numbri esitaja. Mul oli seljas valge pluus ja põlvedeni hall seelik. Mu juuksed olid esinemise jaoks spetsiaalselt rasvaseks tehtud. Ma kõndisin kohmakalt ja ebakindlalt lavale, sättisin närviliselt mikrofoni õigesse asendisse. Minul ei olnud ühtegi taustatantsijat. Hakkasin laulma mingit suhteliselt lihtsat laulu. Keegi saatis mind klaveril. Mõnel hetkel tundsin, et näitlen meelega, et teen oma ebakindlust ja saamatust meelega nähtavamaks. Mõnda intervalli ei tabanud ma päris täpselt. Olin nagu väga püüdlik laps, kes ei kasuta oma võimeid täielikult, sest kardab ebaõnnestumist. Ma olin väike tüdruk, kes tahab tähelepanu ja tunnustust, aga ei julge seda küsida ja karistab ennast, kui liiga palju silma paistab. Oma meeleheitest ja püüdlikkusest hoolimata mõjusin koomiliselt. Publik naeris. Kui laulu lõpetasin, jooksin lavalt minema, minu kingad klobisesid vastu põrandat. Lava taga ütlesid teised: "Sa esitasid oma isiksust suurepäraselt, see oli nii naljakas. Publik sai kõvasti itsitada. See oli tõeliselt hea, mis sa tegid."

Läbi külmavärina ja higi

Olime klassiga mingis telesaates publikuks. "Klass" on siinjuures hägune mõiste, sest seal tundus olevat rahvast nii põhikoolist kui reaalist. Ja Kalle oli ka, aga ta oli niisama minuga kaasas. Saade oli midagi Ringvaate-sarnast, ainult saatejuhiks oli Reet Linna. Me seisime niisama stuudio tagumises osas kaamerate taga. Ma olin üsna teiste varjus tagapool, ei kuulnud ega näinud kõike täpselt. Kalle oli kuskil eespool. Reet Linna esitas mingeid viktoriiniküsimusi ja me tohtisime vastata, kui teadsime vastust. Esimene küsimus oli, et kellel on täna 70. sünnipäev. Kalle ütles mingi nime, mida ma ei kuulnud, pärast sain teada, et see oli mingi Räpina kooli õpetaja olnud. Ja see oligi õige vastus. See tähendas seda, et Kalle istus Reet Linna kõrvale ja talle esitati uus küsimus. Aga selle vastust ta ei teadnud. Aga mina teadsin. Küsimust ja vastust ma enam ei mäleta. Aga siis tuli Reet Linna ise sinna stuudio tagumisse otsa ja hakkas meile küsimusi esitama. Keegi ei teadnud nende vastuseid, aga mina miskipärast teadsin. Järjest vastasin kõik ära. Hasart oli sees. Ühel hetkel ütles K. (põhikooli klassist): "Me teame, et sa tead kõiki vastuseid, lase nüüd teistel ka vastata." Tundsin selle peale seda tunnet, mida ma päriselus olin ka koolis palju kordi tundnud. Tundsin oma nahal teiste pilke ja mõtteid. See ei olnud kadedus, see oli põlgus.

Mul oli kaasas väga palju asju. Olin justnagu kahe laagri vahel või midagi sellist. Nagu mul mõnikord suvel juhtub. Et mõlema laagri asjad on kaasas. Emme pidi mu auto peale võtma. Aga selleks pidin oma asjad garderoobist autosse saama. Palusin paari inimest, et nad mind aitaks, aga kellelgi polnud aega. Neid asju oli tõesti palju. Spordikott, kohver, seljakott, mingid kilekotid... Püüdsin kiiruga mingeid asju ümber pakkida, et oleks lihtsam võtta. Kuklas tiksus, et olen midagi kuhugi maha unustanud. Auto ootas ja turvamees tahtis garderoobi kinni panna. Ma ei olnud ikka veel valmis. Lõpuks sain kuidagi autosse, teadmata, kas kõik kotid said kaasa. Järgmisel päeval pidid olema tädi Mai pulmad. Meil oli mingi küsimus selle toimumiskoha kohta vist või ma ei mäleta ka täpselt. See vist ei olnud üldse otseselt pulmadega seotud. Ei mäleta. Igatahes emme helistas sinna kohta. Aga sellel oli mingi selline automaatvastaja, mis küsis küsimusi ja vastuste järgi pidi suunama sobivasse kohta edasi. "Kas teie abiellute?" "Ei" "Kas teie laps abiellub" "Ei" Jne. Väga veider.

Vaatasin, kuidas üks laps tegi laval mingit sööki. Väga kihiline toit oli. Mingi selline ahjuvormi sees, nagu pirukas. Üritasin koostisosi ja valmistamist meelde jätta. Ta näitas seda tegemist väga mitu korda ette ja kirjeldas, mida ta teeb. Aga mu mälu oli väga korrast ära ja mul oli koguaeg ainult kaks viimast koostisosa meeles. Ehk siis kui ta järgmise ütles, läks mul üle-eelmine meelest ära ja meeles olid jälle ainult kaks. Kui üles ärkasin, teadsin, et sinna käivad šampinjonid ja hobuse sool.

See on sest et ei tõuse vara

Läksime Ave Mariaga ühte kooli Vikipeediast rääkima. Kool oli mingi tundmatu, aga maja oli täpselt minu põhikooli maja enne remonti. Kõigepealt otsisime õiget ruumi. Kolmekohalised numbrid olid ja meile vajalik algas igatahes 2-ga. Õige klassiruum oli teisel korrusel lühikese koridori lõpus, seal kus enne oli tüdrukute vets (ma ei tea, mis seal nüüd on). Me olime juba hiljaks jäänud, aga ei saanud sisse minna, sest ma pidin ühe asja enne ära sööma. Ma muudkui sõin ja mälusin, aga otsa ei saanud. Lõpuks sai mul villand, võtsin taskust salvrätiku, panin sinna sisse ja pistsin taskusse tagasi, sest kaua võib. Läksime sisse ja vabandasime, et olime hiljaks jäänud. Õpetajalaua taga istus mingi meesõpetaja ja laua ümber neli-viis õpilast. Alguses mulle tundus, et seal olid Siim, Jevgeni ja Andres, aga hiljem muutusid nad mingiteks näotuteks poissõpilasteks. See meesõpetaja ütles, et ta lõpetab õpilastega mingi oma teema ära ja siis vaatame. Aga ta tegeles sellega terve tunni ja meie muudkui ootasime. Siis sai tund läbi, õpilased läksid ära ja Ave Maria läks ka ära. Ma suht viisakalt ütlesin sellele õpetajale, et tõesti vabandust, et me hiljaks jäime, aga me spetsiaalselt tulime täna siia ja te ju lubasite meil rääkida ja nüüd ei jõudnudki. Ja siis ütles õpetaja midagi sellist, et ma täitsa imestan, et mu alateadvus üldse midagi sellist suudab välja mõelda. Ta ütles: "Osta endale CD ja räägi sinna peale". Oi ma sain pahaseks. Ja hakkasin karjuma ta peale. Et mis õpetaja ta selline üldse on, kas ta lindistaks ka oma jutu üles ja paneks maki klassi ette lapsi õpetama või. Tema samal ajal muutus televiisoriekraaniks, mille pilt näitas, kuidas ta selle sama laua taga istub. Ega ta mulle vastu midagi eriti ei öelnud, või ma lihtsalt ei pannud tähele. Lõpuks käratasin sellele ekraanile veel, et ta on väga halb õpetaja ja mina enam temaga tegemist teha ei soovi. Marssisin klassist välja. Üks tüdruk, kes ka oli seal tunnis olnud, pani ust lukku väljastpoolt. Küsisin tema käest, et kas tema arvates see on hea õpetaja. Ta ütles, et ei ole. Hakkasin mööda koridori peatrepi juurde minema, aga kuna mul olid rulluisud jalas, siis ma uisutasin. Trepi juures tegin seda trikki, mida ma tihti unenäos teen. Hoidsin käsipuust kinni ja lennutasin ennast korraga tervest trepikäigust alla, astmeid puutumata. Siis haarasin järgmise käigu käsipuust kinni, võtsin dramaatilise kurvi ja lendasin teisest trepikäigust alla. Ja nii keldrisse sööklani välja.

Mina - haridusminister

Ma teadsin, et mul on vähe raha. aga ma tahtsin mingit piletit osta ja arvutasin, et selle jaoks peaks olema küll. Läksin panka. Pank nägi välja nagu mingi suvaline kontoriruum. Laua taga istus Reeli. Ta andis mulle minu uue ISIC kaardi. Kaardi peal oli mingi võõra lokkis juustega tädi pilt ja kellegi mehe nimi. Ma vaatasin natuke seda kaarti. Korraks käis peast läbi mõte, et kui see mulle juba anti, siis mis ma enam õiendan. Aga siis ikka võtsin julguse kokku ja ütlesin, et siin on täitsa vale pilt ja vale nimi peal. Reeli ei saanud millestki aru, ütles, et kõik on õige. Ma sain juba natuke pahaseks, et kuidas siis kõik õige on, kui ei ole ju. Siis tundis Reeli mu ära, ütles, et midagi on vist valesti jah, ja läks klaasseina taha asja uurima.

Ja siis ma abiellusin Taavi Teplenkoviga. Tal oli mingi jube tähtis tiitel (umbes nagu ertshertsog vms) ja ta ise oli ka väga tähtis. Samal ajal ja sellega seoses (võib-olla ka mitte sellega seoses) nimetati mind haridusministriks. Nõuniku sain ja puha. Nõunik oli see Doris, kes Reaalis must kaks aastat nooremas klassis oli ja Lees ka tantsis. Aga ta oli kuidagi väga lühike ja agar. Ma olin ühest küljest väga meelitatud, et mina - haridusminister, aga teisest küljest oli paanika ka, et mina - haridusminister. Sellega kaasnevad ju vastutus ja värgid. Kurtsin oma muret Taavile, et kuidas ma ometi hakkama saan. Tema on ju olnud minister, ta on asjadega kursis, aga mina olen noor ja rumal. Aga siis alles meie pulmad hakkasid. Ja need olid mingid riikliku tähtsusega pulmad. Kuulsusi ja riigitegelasi olid kõik kohad täis. Üldse oli jube palju rahvast. Mul olid seljas must põlvedeni seelik ja valge silmuskoes pluus. Käisin mööda seda hoonet ringi, kus pulmas toimusid. Ruumid oli hiigelsuured. Ühes ruumis toimus mingi kontsert. Sinna kõik ära ei mahtunud, ainult tähtsamad külalised, sellepärast läks suurem osa rahvast kohe sööma. Mul vist ei olnud ette nähtud seda kontserti kuulata, aga ma väga tahtsin. Publiku seas istus Heli Roos, kes oli oma koti pannud kõrvaloleva tooli peale. Küsisin, kas võin sinna istuda. Ta ei tahtnud mind alguses lasta, aga siis võttis koti ära ja ütles, et siia tuleb keegi, aga eks sa siis praegu istu.

Siis oli söömine, aga seal mul vist polnud ka ette nähtud olla, sest ma ei mäleta, et ma oleksin midagi söönud. Siis algas mingi tseremoonia, kus ühel saalipoolel istus publik ja teisel poolel kõrgeneva tribüüni peal mingid tähtsad inimesed, suurem osa neist olid Taavi sugulased, keda ma ühtegi ei tundnud. Muusika mängis ja üks habemega onu dirigeeris (kuigi ma ei näinud kuskil ühtegi orkestrit). Minu ülesanne oli teadustamise peale tribüünitreppi mööda võimalikult peenelt üles vudida, teadustatav üles leida (tuletan meelde, et mitte kedagi sealt ma ei tundnud, ei nime- ega nägupidi), temaga ülielegantselt kätelda, naeratada, lühidalt midagi öelda ("õnnitlen!", "soovin südamest õnne!", "on ääretult meeldiv!" või midagi sellist) ja siis alla tagasi vudida ja järgmist nime oodata. Ühel hetkel, kui olid järjekordselt alla vudinud ja publiku ja tribüüni vahel võimalikult viisakalt püüdsin seista, hakkas habemega dirigent ärritatult mingeid käemärke tegema. Ma tegelikult sain aru küll, mida ta tahtis öelda (ta tahtis mulle märku anda, et kätlemine on läbi, istugu ma maha, nüüd hakkame hümni laulma), aga miskipärast ma ei reageerinud üldse. Siis hüppas minu nõunik Doris püsti ja sibas minu juurde, võttis mul käest kinni ja vedas enda kõrvale istuma.

Siis ärkasin ma üles. Rääkisin Efkule ja ühele meessoost tuvastamata isikule oma naljakast unenäost. Osad kohad jätsin rääkimata.

Ja siis ärkasin ma teist korda üles.

Ja ta lükkas mu kraavi

Üleeile öösel nägin unes midagi, mille ma olin kellaajaliselt oma blogisse kirja pannud, siis tulnud mõttele, et sellest saab hea näidendi kirjutada ja palunud asjaosalistel sama asja uuesti samamoodi läbi teha. Kuna nad ei tulnud sellega toime, siis ma olin neile lubanud, et kirjutan neile repliigid ja remargid valmis. Tegelasteks olid teiste seas klassiõed põhikoolist. Ärgates oli mul hetkeks tunne, et ma nüüd tõusen üles ja kirjutangi selle näidendi valmis. Aga selle unenäo sisu ei tohi unenäost välja saada.

Eile öösel nägin unes märulit. Mingi auto, mingid pätid, mina jooksin, roomasin, hüppasin kolmandalt korruselt ja ei saanud haiget, ronisin mööda vihmaveetoru, peitsin ennast mingis kaevanduses ja eksisin tundmatus pimedas linnas ära. Vahepeal istusin mingis koolis ja üritasin oma algklasside klassijuhatajale selgeks teha, et ma olen juba selles klassis käinud ja tean kõike.

Ulme

Ma nägin täna unes triloogiat. See oli nii, et vaatasin seda esimest filmi onju. Sellest ma eriti palju ei mäleta. Aga reaalikaid oli seal mõni. Hendrik näiteks. Ainuke asi, mida ma mäletan, oli see, et ma üritasin mängida ühte viiulit, mis oli väga vana ja mitte eriti hea kõlaga. Aga siis mingil hetkel olin ma põrandal pikali ja vahtisin, kuidas Keri Russell minu kõrval magab. Ja tuli välja, et vahepeal on kolm aastat mööda läinud. Ja see tähendas, et ma olin hüpanud kolmanda filmi algusesse. Mis tähendas, et maailmaga oli mingi hull lugu juhtunud. Mandrid olid ära liikunud ja kaks suurt mandrit oli. Aasia ja Ameerika. Ja meie olime selle Aasia peal. Ja mingi tulnukad vist olid tulnud või midagi. Igatahes. Ma olin mingis tiimis. Ja see tiim oli leiutanud mingi relva, mis tappis. Relv ise oli selline värvilise veepüssi moodi. Aga töötas kuidagi laseriga või ma ka ei saanud aru. Ja siis me tapsime sellega inimesi. Nad miskipärast tahtsid meid tappa, aga neil ei olnud nii võimsat relva nagu meil. Aga meid ennast see relv ei tapnud. Me proovisime. Korduvalt. Mitte üksteist tappa, vaid proovida, kuidas see mõjub. Kõht hakkas valutama ainult. Aga siis hakkasin ma kolmanda filmi poole pealt teist filmi vaatama, sest ma tahtsin teada saada, mis esimese ja kolmanda filmi vahel juhtus. Aga sellest teisest filmist ma ei mäleta ka midagi.

Tuu om õks määnegi ummamuudu mõtõlus

Kalts, kalts, kalts.

Tahaks õue päikse kätte, muru peale pikali.

Kaugele-kaugele.

Ma nägin unes, kuidas ma käisin Tikril külas. Naljakas. Ma ei kujuta ette, kui palju Ellen tegelikult räägib, aga minuga rääkis umbes nii, nagu kahe-poolesed räägivad.

20. hällipäeval tervitavad eakate ühenduse "Härmalõng" kõbusad liikmed

Eile olime siis maal. Õigemini Eha-Taivo juures. Markus oli põhiline vaatamisväärsus. Sõin ennast suht segaseks. Telekat vaatasime ka vahelduva eduga. Aivo arvas, et Alice Cooper näeb välja nagu Marju Kuut.

Ja täna on see päev, kui ma pole enam hilistes üheksateistkümnendates, vaid täiesti kahe jalaga kolmekümnendas aastakümnes. Mulle tuletati korduvalt, nii suuliselt kui kirjalikult, erinevate isikute poolt meelde, et ma olen nüüd kuldses eas. Nii et edaspidi kohelda mind kui kuldses eas dhaaami.

Öösel nägin jubedat und. Seda ei kannatagi siia kirjutada. Täielik õudukas. Ärkasin aga selle peale, et allkorrusel üürgas telekas Zetode "Merekosilasi". Õnneks oli Siim mulle sünnipäevasõnumi saatnud. Tänu sellele sain ma suuremast uneõudusest lahti. Sest kujutate ette, üle nelja aasta soovib Siim mulle õigel päeval õnne, teeb ju südame soojaks :P.

Homme on plaanis koristada, puhata ja mängida. Ja pühapäeval on ette nähtud pannkoogihommik tädi Mai juures ja hiljem tahaks Räpina poole ajama panna.

Piinlik, piinlik

Olin Soto laagris. Laager toimus Tallinnas ja me sõitsime liinibussiga esinemisele. Umbes tund aega oli esinemise alguseni. Ja siis tuli mul täiesti rahulikult meelde, et ups, mul jäi ju kannel koju. Egas midagi, bussist maha ja tagasisõit kandle järele. Siis olin ma järsku Lee laagris. Nii tore oli kõiki näha. Aga mul oli kiire ja ma hakkasin Tartusse tagasi sõitma. Vahetasin umbes kolm korda riideid, sest ma ei suutnud otsustada, millises rõivastuses oleks kõige lahedam lahkuda. Järsku tuli Jaanus ja oli jube õnnelik, et ta mind nägi. Ma ütlesin talle, et ma just tulin Tallinnast ja lähen nüüd Tartu, natuke hiljaks jäid. Siis ta hakkas oma märkmikust kuupäevi vaatama ja jõudis järeldusele, et enne 3. novembrit peaks ikka midagi ette võtma. Ja mina mõtlesin, et ta pidi ju alles 11.-l ära sõitma.

Aa ja siis ma olin vahepeal veel ühes kohas, kus ma lõhkusin vetsu ukse nupu ära. No see oli siuke nupp, et kui keerata seda, siis läheb uks lukku. Aga ma keerasin liiga palju ehk keerasin nupu otsast ära. Keerasin ta suht puruks isegi. Siis oli paanika. Proovisin seda tagasi keerata, aga see nupp koosnes nii paljudest tükkidest ja tihenditest ja värkidest, et ma lihtsalt ei osanud. Ja siis ma tõstsin kogu selle kupatuse aknalaua peale ja põgenesin kiiresti sündmuskohalt.

See on ju homme, kas ma jõuan?

Me olime mingil klassiekskursioonil. Aga osa rahvast ei olnud meie klassist. Olid mingid lihtsalt mulle tuttavad inimesed. Mingis tiigiga kohas olime. Osad käisid ujumas. Minul oli miskipärast kogu ekskursiooni vältel kannel õla peal. Ma vist kavatsesin seda mängida. Aga siis tuli mulle meelde, et mul pole ju häälestajat nagunii kaasas ja kannelt pole aasta aega häälestatud. Järelikult ei elaks ma seda häbi üle, kui ma peaksin häälest ära kandlega mängima. Järelikult tassisin ma seda muudkui edasi. Siis mingil hetkel tuli Jalmar. Ta ütles mulle, et Tartus algab 16. oktoobril Riia rahvaülikooli kursus karmoškamängijale ja teemaks on Leedu muusika. Et ta ise ei saa sinna minna, aga mina peaksin kindlasti minema. Et see, kes õpetab, on tema hea tuttav ja mulle tuleks see kindlasti kasuks. Kursus pidi kestma kümme korda ja olema mingi eriti soodne ka veel. Jalmaril olid suured kõrvaklapid peas ja siis lasi ta mulle läbi nende oma uut lugu. See oli naljakas lugu, aga rohkem ma sellest ei mäleta.

"Valitud number ei ole kasutusel"

Nagu MIS MÕTTES? See number PEAB olema kasutusel, kui ma tahan sellele helistada. Ma saaks suurepäraselt aru, kui mulle öeldaks, et "telefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda". Grrrr...

Ma nägin täna hommikul Viggo Mortenseni unes. Detailidesse ei laskuks, aga polnud just kõige meeldivam unenägu. Minu jaoks. Vahepeal koondatud paanikaosakond sai jälle tööd.

Õues on ilm. Täna ma peaaegu läksin lendu vahepeal.

Mida kõike elus ette ei või tulla

Mingi maailmalõpp oli vist (ilmselt Mari-Anni värvikad kirjeldused nakatasid mindki). Põgenesime. Mina ja J. Jõudsime kosmoselaeva, panime õigel ajal ukse kinni ja vaatasime, kuidas üha kaugenev Maa vaikselt hävingusse sööstab. Ja siis tuli kuidagi välja, et me olime niiöelda nagu paar (kui te saate aru, millele ma vihjan, ja seekord mitte alalõuale). Mina ja J. Vot see oli ootamatu.

Õudne lõpp ja lõputu õudus

See oli mingi suur hoone. Seal oli palju tube, koridore, saale ja aatriume. Meil toimus seal "lastelaager". Vähemalt mina nimetasin seda korduvalt niimoodi, kuigi ise samal ajal teadsin, et inimesed on seal põhiliselt vanuses nii umbes 12-18. Kuidas see algas, seda ma ei mäleta. Aga ühel hetkel olid kõik valmistumas lauluvõistluseks: valisid riideid selga, jooksid mööda maja, kõik olid väga ärevil. Väga palju rahvast oli. Mina teadsin, et mina võistlusel ei osale ja sain sellepärast üsna rahulikult ringi käia ja teisi vaadata. Väga palju tuttavaid oli. Palju oli reaalikaid, selgelt mäletan A-d. Mõtlesin, et lähen oma tuppa. Selleks pidin päris pikalt kõndima. Läbi suure avara aatriumi, milles kasvasid taimed ja mööda pikki koridore, mis, nagu tavaliselt, olid pimedad ja räpased zombi-filmide koridorid. Minu toaga oli selline asi, et kui uksest sisse astuda, siis ei olnud see veel tegelikult minu tuba, seal oli vannituba. Minu tuba jäi paremat kätt teise ukse taha. Vannituba oli sama suur kui magamistuba ja vann oli rohkem väikese basseini mõõtu. Kui ma uksest sisse astusin, olid vannis Soto poisid. Kaks või kolm tükki, kes mulle rõõmsalt lehvitasid. Katsusin nendest mitte välja teha ja suundusin magamistuppa. Magamistuba oli, nagu laagrites ikka, suur ja tihedalt reformvoodeid täis topitud. Mida ma seal tegin, seda ma ei mäleta, kuid ühel hetkel olin ma koridoris tagasi. Sinna oli tekkinud põrandavaip, seinad olid veidi rõõmsamat värvi ja valgust oli ka rohkem. Ja siis algas õudukas. Mööda koridori tuli P, mingi pudel käes ja silmnähtavalt kurjade kavatsustega. Ta hüüdis midagi, mida ma tõlgendasin kui ähvardust. Ma sain temast nii aru, et seal pudelis on mingi mürk, mis miskipärast mõjub ainult meessoost isikutele, ja ta kavatseb selle kõigile poistele ühel või teisel viisil sisse joota. Mul hakkas hirm, ma haarasin talt pudeli ja koridori keskel seistes valasin kogu pudeli sisu vaibale. Kuskilt ilmus välja M ja hakkas seina lakkuma, kuna sinna oli seda "mürki" sattunud. Ma olin kindel, et nüüd juhtub midagi väga hirmsat. Ja juhtuski. M tuli mulle lihtviisil kallale. Järsku olime jälle magamistoas ja meie ümber oli palju tüdrukuid, kes pealt vaatasid. Kuna M on poiss, eks, siis oli ta minust tükkmaad tugevam. Ta just ei löönud, pigem püüdis lämmatada. Pealtvaatajad ei teinud mitte midagi minu aitamiseks, nõmedikud sellised, vaid elasid kaasa kui vaatemängule. Ühel hetkel sain ma vabaks ja otsustasin, et aitab jamast. Läksin mõnda täiskasvanut otsima, kasvatajat või kedagi, kes selle mürgli ära lõpetaks. Hoone fuajees nägin ma üht meest. Ta oli Õpetaja. Ta oli pikka kasvu, tal oli hall ülikond, hallipoolsed juuksed ja prillid. Seletasin talle, et see on lastelaager ja selline olukord ei või kesta, kus inimesi mürgitatakse ja poisid tüdrukutele kallale tormavad. Tema aga ei paistnud üldse minust aru saavat. Ta hakkas hoopis rääkima, kui halb inimene mina olen olnud ja mida kõike valesti teinud. Ta pöördus minu poole nimepidi. Minu nimi polnud üldse see, mis tavaliselt, vaid mingi teine, sidekriipsuga veel pealegi. Ma ei tahtnud seda nime üldse omaks võtta. Ta katkestas mu juttu ja luges mulle ette mu lõppematut pahategude registrit, millest ma ühtegi ei mäleta. Ma proovisin selgitada, et see pole nii, ma ei ole seda kõike teinud ja ta võib-olla ajab mind kellegagi segamini. Üks tüdruk läks mööda, tal oli must kapuutsiga kleit seljas ja ta meenutas mulle väga kedagi. Tal olid väga katkised ja koledad hambad ja ta ütles mulle süüdistavalt, et mina olen kõik ära rikkunud ja ma peaksin seda elu lõpuni kahetsema. Äkitselt olime me ühes saalis, mis oli Pärnu raekoja saali moodi, aga veidi meenutas ka keemia klassi. Õpetaja seisis saali ees kõrgemal osal ja saal oli rahvast täis. Mina seisin kõrgema osa ja pinkide vahel. Ma olin justkui kohtu ees. Ma püüdsin ennast kõikvõimalikul moel kaitsta, tuletada meelde leidlikke argumente, tõeseid fakte. Aga Õpetajale ei aidanud midagi. Ta eitas kõike, jättis tähelepanuta minu faktid, rääkis valge mustaks. Juba tükk aega tagasi olin ma kõnelemiselt läinud üle karjumisele, sest muidu ei olnud mind üldse kuulda ja ma olin juba üsna meeleheitel. Karjumine väsitas mind tohutult. Rahvas saalis kuulutas samuti häälekalt oma arvamust. Kohati pöördusin ma rahva poole, et neid veenda minu nõusse. Lootsin, et nad aitavad mul Õpetaja vastu astuda. Aga rahvas on loll, rahvas ei tea midagi, rahvas usub seda, kelle käes on võim. Ühelgi inimesel polnud nii selget mõistust, et näha, et kõik, mis ma räägin, on sulatõsi. Ma näitasin õpetajale kirjalikke tõendeid, kuid ta luges sealt maha täpselt seda, mida tema tahtis. Õpetaja oli usklik. Viimases hädas pöördusin ma tema vastu ta enda relvadega. Tsiteerisin talle kümmet käsku ja teisi kristlikke põhimõtteid. Ja ta eitas neid. Miski ei aidanud. See kestis rohkem kui igaviku. Ma olin ahastuses, surmani väsinud. Aga kõige hullem on see tunne, mis pidevalt minu unenägudes on: et minu vastu ollakse ebaõiglased, minu tõde ei usuta, mind piinatakse. Sest minu jaoks on see kõige hullem piinamine, kui ma räägin tõtt, aga minust sõidetakse üle. Ärgates valutas pea ja kael oli kange. Ma olin nagu väljaväänatud kalts.

Sürr

Seda, kuidas see kõik algas, ma enam ei mäleta. Igatahes ühel hetkel olin ma mingis kohas. See tundus mingi kultuurimaja või kontserdisaal või midagi. Eesti lastekoor esines seal. Kuigi mina olin juba tegelikult koorist välja arvatud ja polnud palju aega proovides käinud, tahtsin ma koos nendega esineda. Aga loomulikult ma ei osanud laule ja neil olid mingid kirved liikumised ka seal juures, nii et ma feilisin täiega. Rahvariided olid mul seljas. Mingid võõrad, mitte minu omad. Siis oli mingi vaheaeg vist vahel ja mul tuli meelde, et ma ju esinen kandlega ka seal. Kukulinnu ja muusikakooli omadega vist. Ainult et mu kannel oli kadunud. Siis lõppes vaheaeg ja lastekoor hakkas lavale minema ja tüdrukud kutsusid mind ka, aga ma ütlesin, et ma ei saa, sest ma pean vahetult pärast neid kandlega laval olema, aga mu kannel on kadunud ja ma pean selle üles otsima. Siis jooksin lava kõrval koridorides ringi nagu peata kana ja otsisin kannelt. Mõtlesin, et äkki see on juba laval, aga vaatama minna ei saanud, sest kontsert käis ju. Lootsin, et Malle on selle ära häälestanud, sest mina küll ei olnud. Kui lastekoor lõpetas ja minu kord oleks pidanud tulema, piilusin ukse vahelt lavale. Malle ja Ann ja teised panid kandleid paika. Minu oma ei paistnud kusagil. Pagan. Aga vahepeal olin leidnud oma rahvariided üles ja üritasin neid endale selga panna, mis ei õnnestunud kuidagi. Otsustasin, et need võõrad käivad küll ja vakmistusin igaks juhuks ikkagi lavale minema. Aga miskipärast kandled ei hakanudki mängima, vaid esinema hakkas hoopis mingi välismaalt pärit rahvamuusikaansambel. Nad esinesid teisest ruumist, sest sellele kontserdilavale nad ei mahtunud ära, kuigi neid oli mingi kuus või seitse tükki ainult. Uks oli vahelt lahti ja siis publik kuulas. Marie ei saanud aru, et nad nii esinevadki ja arvas vist, et kontsert on läbi ja hakkas minuga jutustama. Me istusime laval miskipärast. Ma keelasin teda, et kuule, kontsert kestab veel. Kui kontsert läbi sai, oli publik üliõnnelik ja plaksutas päris kaua. Aga minul oli äärmiselt piinlik kõigi oma feilimiste pärast ja läksin ruttu lavalt minema. Istusin seal koridoris ja Siim läks mööda. Tal oli jope seljas ja müts peas. Küsisin, et kas ta ikka tuleb ülehomme (filmiõhtule). Lubas tulla. Siis tuli Marit ja me läksime koos välja. Sellel kohal on väike mälulünk. Igatahes oli õues Suur Lumi. Marit või keegi rääkis, kuidas Oleg või keegi sõidab mingi agregaadiga ringi ja me võiks vaatama minna. Järgnevalt nägin vähemalt mina kõike läbi selle sõitja silmade. See oli mingi selline natuke motika moodi asi, mis sõitis mööda lumes olevat rööbast. Kütust sellel ei olnudki, ta sõitis kuidagi sellel põhimõttel, kuidas ükskõik, mis asi mäest alla veereb. Ehk siis ta näis koguaeg mäest alla veerevat, kuigi maapind oli täiesti horisontaalne. Ja ta sõitis ja sõitis. Mööda Endla tänavat ja keeras Tulikasse ja siis minu kodust mööda ja siis kuskile mulle tundmatusse kohta. Igatahes ühel hetkel oli see sõitja kuskil hästi-hästi kõrgel ja hüppas alla. Nagu kuristiku äärelt vms. Meie kõik kriiskasime. Tema kohal avanes langevari ja ta maandus ühe ilmatuma kõrge puu tüve küljes olevale platvormile. Seal oli veel temasuguseid, kes olid sinna maandunud. Nad näitasid, kuidas nad saavad kõrgetest kohtadest alla hüpata ja oma langemiskiirust reguleerida, nii et nad pikendavad ja lühendavad trosse, mis on nende ja langevarju vahel. Väga segane, ma tean. Te peaks seda ise nägema. Siis olime me kuidagi sattunud ühte naljakasse lifti. Selle konstruktsioon oli metalltorudest, mis moodustasid meie ümber kera. Liftis olime siis mina, Marit, Siim ja Mari-Ann. Lift viis meid hästi-hästi kõrgele, kuni jõudsime mingi kõrge torni tippu. Sealt oli võimalik ise niimoodi alla hüpata nagu need teised. Marit tahtis kohe proovida, aga mina takistasin teda ja ütlesin talle, et see on ohtlik ja tal pole ju kiivrit ja asju. Marit õnneks võttis mind kuulda. Siis aga jagunes lift kaheks klaaskastiks (nagu Willy Wonka klaaslift), ühes olid Siim ja Mari-Ann ja teises Marit ja mina. Kastid sööstsid mingist korstnast välja ja jäid natuke korstnast eemal õhku rippuma. Ja siis Marit õpetas, et me peame neid kaste kallutama, et korstnasse tagasi hõljuda. Ja siis me kallutasime ja vupsasime korstnasse tagasi. Ja edasi ma ei mäleta enam.

Une nägu

Nägin unes, et oli Keki sünnipäev ja ma olin tema juures külas. Hmm, ma pole tegelikult kunagi tal külas käinud. Igatahes. Ta tegi igasuguseid majatuure ja särke-värke. Jube suur maja oli neil. Eriti kaua peatus ta WC tutvustamisel. Tema õde hõljus vahepeal mööda ja mingi aja pärast ka ema. Ma pole ka tema ema tegelikult kunagi näinud ja õde tal ilmselt ei olegi. Seal oli teisi külalisi ka päris palju, suurem osa neist mulle tuttavad, aga praegu ei mäleta enam, kes need olid. Laua peal oli süüa ka, aga ainuke asi, mida ma mäletan ennast söömas, olid kartulikrõpsud. Poole ajast ma magasin, nagu ma mõnikord külas olles teen (eriti Mariti juures, noh vajun ära lihtsalt ja kõik arvavad, et ma olen liiga palju joonud). Siis Kek pani mingi äratusjublaka mulle kõrva äärde helisema, aga selle pinin oli nii vaevukuuldav, et ma ärkasin üles pigem tema sahmerdamise, kui selle pinina peale. Siis toimus veel igasuguseid asju, mida ma ei mäleta. Vahepeal olid õues ujumisvõistlused. Öösel. Bassein meenutas kahtlaselt mingit segu Bulgaaria hotelli ja Egiptuse hotelli basseinidest. Vähemalt oli sisukas unenägu üle pika aja.

Maasikad jogurtiga vs jogurt maasikatega

Nägin täna unes, et oli ülikooli esimene päev. See oli selline natuke imelik ülikool, aga kuna kõik toimus unenäos, siis pole imestada. Seal oli Mari-Ann ja Kristjan ja veel reaalikaid. Kõigepealt oli mingi vene keele tund, kuhu me Mari-Anniga läksime. Ma ei tea, see vist ei olnudki tegelikult meie tunniplaanis, sest seal oli mingi klass, kelle tundi me lihtsalt sisse sadasime. Klassis läksid istmeread astmeliselt kõrgemaks nagu auditooriumis. Mari-Ann istus eelviimases reas ja mina diagonaalselt tema taga viimases. Mina üritasin ikka kuulata ka, mis õpetaja seal kaugel ees rääkis. Tal olid suured vanaaegsed prillid ees. Ta ütles vene keeles lauseid ja siis terve klass pidi kooris järgi kordama. Ma eriti ei viitsinud. Ma ei kuulnud ka hästi, sest ta rääkis väga vaikselt. Aga Mari-Ann luges terve tunni raamatut. Mingi ingliskeelne oli raudselt.

Järgmine oli meil mingi kindla pealkirjaga loeng. Ma tean, sest mul oli see paberi peal kirjas ja ma vaatasin seda korduvalt. Üks parajalt pikk nimi oli, millest ma tegelikult aru ei saanud, sest ma ei saanud aru, millest see loeng räägib. Kristjaniga koos vaatasime seda paberit ja otsustasime, et loengu teema on kuidagi seotud Soome või soome keelega. Läksime siis sisse. Seal ruumis olid ka astmeliselt pingiread. Kristjan istus minu kõrval. See oli kuidagi nii hea ja tuttav, et ta minu kõrval istus. Reaal tuli meelde. Pole teda ammu näinud. Igatahes. Kõik mulisesid ja rääkisid omavahel ja järsku tuiskas sisse õpetaja, kes peaaegu jooksu pealt ja vaikust ära ootamata hakkas dikteerima erinevate keemiliste ainete nimetusi ja nende kirjeldusi. Ja järgmised umbes tund aega ma vehkisin neid omale vihikusse kirjutada. Kõik olid -üül lõpuga ained. Väga palju -üül lõpuga aineid. Üks oli igatahes valge ja magus, seda ma mäletan. Aga ta hääldas neid nimesid natuke imelikult ja siis ma pidin iga nime tahvli pealt järele kontrollima. Kuigi sellest polnud ka palju kasu, sest lisaks kõnedefektile oli see õpetaja ka düsgraafik. Ta eesnimi oli muideks Salo. See oli ka paberi peal kirjas. Pärast -üülide vihikusse vehkimist jagas õpetaja väga kavala ja saladusliku näoga meile kõigile väiksed klaasist kausid, täpselt sellised, millest jäätist või pudingit või kompotti süüakse, mustriga ja puha. Mina ütlesin rõõmsalt Kristjanile, et nüüd hakkame jäätist sööma, ma tean küll. Aga õpetaja valas hoopis kõigile kaussi jogurtit. Andis lusikad ka. Ja käskis meil võtta niipalju jogurtit lusika peale kui saame, ilma et midagi maha voolaks. Et siis nagu kuhjaga või? Joogijogurtit? mõtlesin mina. Järgmised väga kaua aega veetsin ma istudes ja jogurtiga lusikat enda ees hoides. Sest mingil seletamatul põhjusel pidime me seda lusikat enda ees käes hoidma. Nii, et jogurtit maha ei voolaks. Aa, see oli sellepärast, et kui piisavalt kaua hoida, hakkab jogurt paksemaks minema ja seda saab suurema kuhjaga lusika peale võtta. Mina muidugi sõin pool jogurtit ära, kui õpetaja ei näinud. Ja toetasin lusikat kausi ääre peale, kuigi ei tohtinud. Iga kahe minuti tagant võrdlesime Kristjaniga, kummal on rohkem jogurtit lusika peal. Mingi aja pärast olid jogurti sisse nagu võluväel tekkinud suured terved maasikad. See oli vahva.

Kõige ilusam sõna - lumi

Eile maal magasin "päevaund" ja nägin unes ühte järjekordset action-unenägu. Suurem osa on loomulikult ära ununenud, aga üksikud detailid on meeles.

Näiteks ühel hetkel mina, emme ja issi jooksime mööda tänavat ja möödusime mingist inimestekolonnist. Ma tean, et midagi me selle kolonniga jahmerdasime, aga täpselt ei mäleta. Miskipärast käis seal mingi filmimine ja asi ja kaameramees karjus meile inglise keeles, et "turistid ei tohi siin olla, siit ei tohi läbi minna". Kusjuures me olime arvatavasti Tallinnas, sest ma tean kindlalt, et me elasime selles linnas. See juhtus veel meie maja lähedal, sest see tänav meenutas jubedalt seda pisikest teed, mis jookseb meie maja tagant ühika ja garaažide vahelt.

Jooksime edasi ja nägime Joonast, kellel oli mingi sinine superkangelase ülikond seljas (nagu seal transformerites umbes). Ma vaatasin, et näe, Joonas, aga Joonas tegi, nagu ta ei näeks mind. Siis tõusis ta lendu ja ma vist tõusin ka lendu, sest ma nägin Joonast kaugel-kaugel allpool. Ma ei saanudki päris täpselt aru, milline see Joonas nüüd on, sest järsku oli seal kaugel-kaugel all palju-palju pisikesi sinistes superkangelase ülikondades mehikesi, kes risti-rästi lendasid nagu mesilased. Ja umbes samapalju oli ka pisikesi punastes ülikondades mehikesi, kes ka risti-rästi lendasid. Ja ma kuulsin kuskilt Joonase häält, mis ütles, et "no kurat katsu sa maailma päästa, kui need vastased sul koguaeg jalus tolgendavad".

Siis jõudsime me meie majani. Tegelikult on mu maja viiekorruseline onju. Ja mina elan viiendal korrusel. Aga raudselt igas unenäos, kus ma oma maja näen, on nii, et ma lähen trepist üles ja tahan koju jõuda, aga ma ei tea, mitmekorruseline see maja parasjagu on ja mitmendal korrusel elan mina. Ja tegelikult on minu maja trepikoda selline, kus trepikäigud on ilusasti üksteise kõrval ja nende vahel pole midagi. Aga unenäos teevad trepikäigud nagu suurema ringi ja igal korrusel on trepikojas palju rohkem ruumi. Ja mina muudkui ronin trepist üles ja otsin kodu. Ja vahepeal juhtub nii, et mina arvan, et ma lähen trepist üles, aga tegelikult olen hoopis allapoole jõudnud. Ja raudselt kuivatavad esimese korruse elanikud trepikojas pesu ja raudselt on trepp jälle mingi lägaga koos, nii et ma pean käsipuust kinni hoides ennast üles tõmbama. Ja nii umbes seitsmendal korrusel on hunnik poisse, kes naeravad minu üle, et ma ei suuda oma korterit üles leida. Ja mingil hetkel on ühel korrusel remont, nii et trepp lõppeb otsa ja ma pean ennast oma üleloomulike võimetega järgmisele korrusele vinnama. Ja mõnel korrusel on lae kõrgus umbes poolteist meetrit. Ja kui ma siis lõpuks umbes kuuendal korrusel oma korteri üles leidsin, oli see tegelikult keldris, sest seal oli hästi umbne ja palju inimesi magas juba voodites. Ma magasin Pearu kõrval ja magades ma tundsin, kuidas ta mind jalgadega tagus.

Selline unenägu seekord.

Aga lund sajab. Oh kuidas mulle meeldib see. Kui tuiskab ja igal pool on põlvini hanged. Ja läheb vara pimedaks. Sõitsime maalt koju. Mitte essugi ei näinud. Kiirus oli Pärnu maanteel 20 km/h. Suvekummid olid ka veel.

Kuni teisipäevani ei soovitata väljas liikuda.

Aga ma sattusin uudise peale, mis ütleb, et nädalavahetusel sadanud lumi ei jää Eestis maha ja hiljemalt reedeks-laupäevaks on maa taas must. Miks nii... Just läks põnevaks ju.

Kaks meetrit kõntsa on mu pea kohal... ja mu jalad ei puuduta maad...

Näe nalja, mis mina täna teada sain. Et Marta Mia ongi Marta. Kummaline, kas pole. Minu jaoks oleks nüüd nagu kaks last. Üks on see, kellest Marit on kolm aastat rääkinud, teine on see, keda mina olen juba mitu korda näinud. Üks on Marta ja teine on Marta Mia. Kahtlane värk.

Aga homme ma lähen hoopis Sauele tööle. Huvitav vaheldus.

Hommikul lähen füüsika järelvastamisele ka. Jah, ma võtan julguse kokku ja lähen sinna, aga ma ei tea ap-sa-luut-selt, mida ta minust tahab või mida ma peaksin teadma. Sest ma ei oska füüsikat ja ma vihkan seda. Füüsika on nagu lämbumine nelja meetri sügavuse kõntsa sees. Siis on kindel, et oled üleni kõntsa sees ja hulbid ja lämbud seal siis kenasti. Mõnna.

Kes tahab ennast ribadeks või laua alla naerda, siis soovitan soojalt Soome arste.

Aa ja siis ma nägin eile öösel veel ühte eriti action unenägu jälle. Ma muudkui põgenesin kellegi eest ja vahepeal teesklesin surnut. Aga ma alati teadsin, mis ma pean tegema ja mis edasi juhtub. Mari-Ann teadis ka, aga teised ei teadnud. Üldse oli seal meie klassi kamp aktsioonis. Ja siis ma vahepeal sõitsin suuskadega ja kukkusin üle aia. Ja siis ma keerasin aja tagasi ja tegin kogu selle värgi veelkord läbi, et vaadata, mis siis juhtub, kui ma midagi teistmoodi teen. Ja kolmandat ja neljandat korda ka. Väga põnev oli igatahes kogu aeg, mis siis, et ma teadsin, mis edasi juhtub.

Lõppeks sõnad, mille muusika on kui muusika mu kõrvadele ja tants on kui tants, mis on liiga ilus, et olla tõsi. Ma oskan seda tantsu nii naeruväärselt vähe.

Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea,
tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
nendesse vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügisepuu.

Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.

(Urmas Alender "Tahaksin pihlapuu rüppe")

Magage hästi, te kõik...