Annan aru

2019 teine pool ja 2020 lühidalt isiklikus plaanis:

*läksin jälle kooli

*kolisin neli korda

*hakkasin sporaadiliselt mälumängudel käima

*sattusin uuesti MTÜ juhatusse

*müüsin pool maja ja ostsin korteri

*tööd on jätkuvalt rabatud ja tervis on ka vist laias laastus nagu tavaliselt ilma märkimisväärsete positiivsete ega ka negatiivsete arenguteta (kuid siiski-siiski, kolimistega on tõesti olnud seotud mitmesugused taunitavad mõjud)

*koduvabariigist väljaspool pärast 2019 augusti Wikimaniat Stockholmis (puhas nauding!) reisinud ei ole  (vaata järgmist punkti)

2020 lühidalt üldises plaanis:

*teate isegi

Ei saa öelda, et pole juhtunud.

Hüper

Leidsin ühe avaldamata postituse. Juhtus järgmine lugu 2012 varasuvel.

Olin täna neli tundi kahekesi hüperaktiivse kuueaastasega. Ja lasin lahti oma veendumusest, et hüperaktiivsus on lihtsalt lapse kasvatamatus või ebaharilik energilisus. Ma küll endiselt keeldun seda nimetamast haiguseks, aga see on mingi erilaadne seisund inimesel, mõistusega mitte kontrollitav käitumishäire. Seega, sotsiaalfoobik hoidis hüperaktiivset. Esimese poole sellest neljast tunnist oli olukord vist tegelikult vastupidi, hüperaktiivne hoidis sotsiaalfoobikut. Sest alustuseks otsustasin ma teha kaasa kõik, mis talle pähe tuleb. Ja pähe tuli talle iga kahe sekundi tagant. Järgnevat lugedes kujutage ette last, kes sõna tõsises mõttes ei seisa ega istu hetkegi paigal. Me mängisime ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega ja siis ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega. Ja nii umbes nelikümmend korda järjest. Vahepeal joonistasime ühe minuti. Ja siis paari minuti pärast veel ühe minuti. Siis algas eepiline saaga mahl kapist-juuakse-mahl kappi-juust välja-lõigatakse tükk-süüakse-juust kappi-juust välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse-süüakse-juust kappi-mahl välja-juuakse-juust välja-lõigatakse-süüakse-juuakse-vorst välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse juustu-süüakse-juuakse-mahl kappi jne. Kogu selle juurde käis ilma pausideta vestlus etteantud teemadel. Minu ülesandeks oli toetada sobivate repliikidega. Enamasti pidin ütlema ahah või lugema kümneni või ütlema enda ja kõigi oma sugulaste eesnimesid. Kui repliik oli juhuslikult mingi minu enda loomingulise mõttetegevuse tulemus ning ei sobitunud seega kuidagi faabulasse, anti mulle armulikult võimalus sobiva repliigiga uuesti esineda. Pidevalt väljendati vabalt oma emotsioone. Ma sain muu hulgas teada, et mul on ilusad ripsmed ja väike hüperaktiivne armastab mind. Hoogne kallistus käis selle juurde ilmtingimata. Minuti pärast aga teatati, et mind ei taheta, ja lasti rusikad käiku. Kogu selle ühest toast teise jooksmise ja vestluse jälgimisega väsisin ma veidi ära ja otsustasin, et mul on ikkagi oma vaba tahe ka. Istusin toolile maha ja keskendusin ainult vestlusele. Kui enne olime me mõlemad arutult rabelenud ja kaootilisi mõtteavaldusi pildunud, siis nüüd istusin mina kindlalt ühes kohas ja ei lasknud ennast sealt ära meelitada. Tulemuseks oli see, et hüperaktiivne keskendus ühes toas suhteliselt ühele tegevusele (kõikide leiduvate patjade kuhjamine, nende ümberpaigutamine, nimepidi mulle esitlemine ja padjakuhila otsas turnimine) ning ka vestluses võis märgata ühte püsivat süžeejoont. Tabasin üksikuid hetki, kus pidev liikumine lakkas. Sellist "ühel kohal tammumist" harrastasime peaaegu kogu viimase tunni. Minu jaoks oli see mugav, kuna ma ei pidanud ennast palju liigutama. Aga kas hüperaktiivsele on parem see, kui ma nö surun tema energilisust alla ja soodustan stabiilsemat käitumist või see, kui ta saab rahmeldades oma energiat välja elada, seda ma ei tea.

Minge te kõik ...

Jah, see Suur Projekt, mida eelmises postituses mainisin, on tõesti suur, aga täpselt praeguseks hetkeks natuke ootele jäänud. Nimelt tuli meil Kallega "jumalavallatu" mõte osta vesiveski. Pikk jutt, igatahes käisin mina 56-tunnisel ettevõtluskoolitusel, mille läinudneljapäevasel viimasel koolituspäeval põrmustati kõik plaanid põhjalikult ja minu niigi juba ligihiiliv järjekordne depressiivne allakäik sai hoogu juurde.

Ja et lumepalliefekt veel täiuslikum oleks, otsustas minu armas arvuti eile, et tema viskab pildi taskusse. Meil oli selle viie ja poole aasta jooksul kujunenud väga lähedane, võib öelda, et isegi sõltuvuslik suhe. Aastate jooksul elasime koos üle nii mõndagi. Arvutile tehti kaks korda op-süsteemiuuendust, üks kord akuvahetust, ülelugemata arv kordi toitejuhtme ühe või teise otsa vahetust. Ühel saatuslikul hetkel tekkis ekraaniklappi hinge lähedale kurjakuulutav pragu. See juhtus minu kurikuulsal Berliini-reisil, kui keegi juhuslikult mäletab. Siis kaotasid töövõime kõlarid. Pragu suurenes. Kõrvaklappide sisendauk näitas väsimuse märke ja andis selle aasta alguseks täielikult otsad. Umbes samal ajal tekkis pragu ka ekraaniklapi teisele küljele. Ekraanipildil oli põnev punakas varjund. Ja siis eile. Korraks märkasin, et pilt nagu vilguks õrnalt. Näitasin seda Kallele ka. Ja paari minuti pärast, kui olin arvuti kõrvale pannud ja uuesti tagasi tulnud, oli ekraan must. Vastu valgust vaadates selgus, et puudub lihtsalt taustavalgus, pilt ise on teoreetiliselt olemas. Aga see oli viimane piisk karikasse ja ma otsustasin (sel hetkel muretsemata tuleviku pärast), et aitab, ammu oli aeg uue arvuti jaoks. Ja läksimegi õhtupoole ja ostsime mulle uue arvuti. Ja siis alles õudus algas. Sest minu vanal armsal arvutil oli eesti tähtedega klaviatuur ja vana hea Windows XP. Poes selliseid ei eksisteeri. Tikutulega tuleb taga otsida selliseid arvuteid, millel oleks vähemalt rootsi klaviatuur või Windows 7. Kõik uuemad masinad on "ettenägelikult ja klientidest hoolivalt" varustatud Windows 8-ga. Minge persse, ma ütlen ja üldse ei vabanda väljenduse pärast. Et saada mõistliku hinna ja jõudlusega arvutit, pole lihtsalt teist valikut, kui osta inglise klaveri ja selle pagana 8-ga. Härrased, kui teil tekib tahtmine teha op-süsteem puutetundlike ekraanidega nutitelefonide ja tahvelarvutite jaoks, siis palun väga, whatever you like, aga palun ärge toppige seda sülearvutisse, millel ei ole puutetundlikku ekraani, on see liiga palju nõutud? Ma ei ole absoluutselt oma uue arvutiga rahul, sest see on liiga erinev vanast ja mitte paremuse poole. Müüjatüüp poes ütles, et ma harjun nelja-viie päevaga ära sellega, et klahvide peal ei ole trükitud mitte need märgid, mis klahvidele vajutades ilmuvad. Miks PEAKS sellega üldse ära harjuma? Milleks need sinna üldse trükitud siis on? Ma ei taha sellega ära harjuda, ma tahan normaalset klaviatuuri. Miks peab muutma midagi, mis toimib, miks? Ma olen sellest nii häiritud, et eile õhtul tuli sõna otseses mõttes nutt peale. Ja ma saan täiesti aru vanematest inimestest, kellest tehnoloogiauuendused mööda jooksevad ja kes enam elada ei taha.

Medaleid och märke puude eest

Tutvusin veidi põhjalikumalt Tartu linna meditsiinisüsteemiga. Sest mingist hetkest olid mu silmad hakanud nii kõvasti virvendama, et enam normaalselt lugeda ei saa (pilgu natukenegi fikseerimiseks vaatan pea viltu ühe silmaga, mis paneb kaela valutama ja väsitab kohutavalt). Silmaarst ütles, et kõik, mis on tema pädevuses kontrollida, on korras, mõnda uuringut, mida võiks küll ju veel teha, teha ei saa, sest silmad ei püsi paigal. Saatis neuroloogi juurde. Neuroloog käskis kõndida ukseni ja tagasi, panna silmad kinni näpp ninale, toksis haamrikesega küünarnukke ja ütles, et tema küll ei tea, mis värk on. Ütles, et võin minna mõne muu arsti juurde ja kui midagi teada saan, öelgu talle ka. Seega, tulemus null. Noh, vähemalt neuroloogi arvamuse kohaselt mul ajuhaigust ei ole. Mida ma teadsin juba ju isegi.

Siis oli meil siin vahepeal MTÜ Tartu liikmete koosolek. Fresko, nagu Eva ütles.

Eile hommikul külastasime Evaga suveniiripoodi ja siis saatsime paki Ukrainasse.

Eile toodi meile ka puid. Terve furgoonitäis. Kell neli (ehk pime). Onuga kahekesi loopisime kuuri maha (otse ukse ette läbikäiku takistama). Ja siis ladusin ma nad taskulambivalgel riita. Poole kuueks sain valmis, just selleks hetkeks, kui Kalle saabus. Õhtul käisin Mariti juures šokolaadikooki söömas.

Täna on Selg.

Nii ei saa rallit sõita

Hommikul läks natuke kiireks. Aga Kalle ja Antsu abiga astusin rongi minut enne selle väljumist kell 7.46. Ja siis panin saapapaelad kinni, nii nagu nad kinni käima peavad. Pileti eest maksin 1.54 ja sõitsin 35 minutit. Rongis külm ei olnud, aga Jõgeval tibutas natuke. Pime oli. Raamatukogu ukse peal oli silt "Palun ärge musta kassi sisse laske". Raamatukogu oli soe ja valge. Arvutitoas oli päris palju arvuteid. Ainult et minu arvuti ei tahtnud kohaliku wifiga suhestuda. Topiti netijuhe. Siis saabusid raamatukogutädidtöötajad. Neid oli umbes üksteist pluss-miinus üks. Rääkisin. Näitasin slaide. Rääkisin. Siis tahtsin päris elus Vikipeediat ka näidata, aga nett oli vahepeal otsustanud ära minna. No mis siis ikka, ootame. Vaatame vahepeal slaide edasi. Aga nett ei tulnud. Kohalik itimees siis leiutas mingi süsteemi, et pani oma telefoni wifit tegema ja ma sain oma arvutile neti sisse. Aga teistes arvutites oli nett ju juhtmega, seega netti ei olnud, nii et nad ei saanud ise midagi proovida. Vähemalt sain mina seinale näidata. Vahepeal tuli televiisor kõik pildistama ja puha. Kunagi uudistes vist näeb. Kolm tundi suutsin välja venitada seda asja. Kella 12-ks sai läbi. Aitäh ja peaaegu juba äraminek ja siis ütles keegi, et nett tuli tagasi. Jess onju. Vaadati mulle bussiaeg, järgmine väljumine Tartusse 14.30. Eelmine oli läinud 11.30. Läksin siis linna peale jalutama, mõtlesin, et võin juba lõunasöögi moodi asja ka ära süüa. Läksin Kosmosesse. Kosmos on Jõgeval Suure tänava ääres teisel korrusel. Samamoodi nagu Austraalia on Nõmmel ühe kollase maja hoovis. Tellisin pasta kanaga (kaunistatud tomati-, kurgi- ja mandariiniviiludega), ploomimahla ja pannkoogi meega. Pasta oli menüü järgi väike, aga reaalsuses suur. Pannkook nägi uudne välja ja maitses ka uudselt, mesi oli ersats. Maksin kolm eurot kopikatega. Siis kõmpisin bussijaama. Bussijuht küsis, kui vana ma olen, ja enesekindlalt ja mõtlemata vastasin "23". Pileti eest maksin 3.60 ja sõitsin 65 minutit. Haige.

Need punapead on ju kõige salalikumad

Pühapäev. Kell on seitse hommikul. Jõudsin umbes kell kolm koju, aga magama ei läinud. Seega. Kell on paiku seitse. Istun Tallinna bussijaamas. Minust paar pinki edasi istuvad kaks tüüpi, joovad õlut ja veel mai-tea-mida. Minu vastas istub üks vanem proua, kellel on kalossid jalas. Vaatan aknast välja, kuigi seal eriti midagi vaadata ei ole. Üks tüüp hakkab rääkima. "Neiu. Sina seal. Kas tohib küsida midagi?" Mina vaatan aknast välja. "Jah, sina, kes sa aknast välja vaatad. Tahaks küsida midagi su käest." Vaatan suhteliselt tülpinud pilguga nende poole. "Kuhu sa sõidad?" "On see oluline?" Pööran uuesti aknast välja vaatama. Tüübi hääles on kuulda kerget muiet: "Kuule, mul on tunne, et sul katus sõidab veel rohkem kui meil..." Teksapükstes lühemat keskmist kasvu  tüüp tõuseb püsti, õllepurk käes, lohistab ennast minu kõrvale istuma ja küsib usalduslikult: "Kas sul ecstasyt on?" Vanem daam haarab oma kotist tugevamini kinni, tõuseb otsustavalt püsti ja kõnnib minema. Keeran pea uuesti akna poole ja proovin mitte naerda. "Ei, me siin niisama uudishimust püüame ära arvata, kuhu sa sõidad. Et kas Narva või Pärnusse. Kuule, äkki sõidad Kuressaarde, sa oled ju Saaremaa tüdruku moodi." Paar hetke vaikust. "Millal see meie buss läheb? Mingi seitsme ajal oli vist." Ma vaatan üle saali kella ja märgin: "Kell on seitse läbi." "Aii, mis nüüd saab... Kuule otsi, mis seal pileti peal näitab... ah seitse viiskümmend, olgu siis." Paus. "Kuule, kas see seal on meie buss? Lähme vaatame". Kaks tüüpi jätavad pingi alla loigu (ma ei taha teada, millest) ja pooliku pudeli kokat. Kell on 7.06. Vaatan, kuidas nad üle platsi kaagerdavad ja veidi hiljem peaaegu sama teed tagasi tulevad. Appi, ma ei viitsi nendega üldse jamada. "Ei olnud meie buss. Kuule, aga kui sa Kuressaarde sõidad, siis vaata, et me ikka ilusti õiges kohas maha saaks." Paus. Buss platsi teises servas, mille juures tüübid käisid, hakkab välja sõitma. Järsku tuleb mul inspiratsioon: "Kas see äkki on teie buss?" Tüübid hüppavad püsti: "Oh, mis, kus, kuule nüüd me jäime küll maha... või mis sa nalja teed...äh, meil niigi raske..." Tüübid on ilmselt ära väsinud, sest järgmised minutid mööduvad vaikuses. Lõpuks sõidab ette minu buss, ma korjan kergendunult oma asjad käe otsa ja hakkan ära astuma. "Head reisi sulle siis!" kostab veel kuskilt tagant.

Mõistuse piires põhjalik

Jutuajamised kõrgema leveli inimestega. Vägagi tulemuslikud. Jutuajamised mitte eriti kõrgema leveli inimestega (minu subjektiivne arvamus). Kaheldavalt tulemuslikud. Jutuajamised Kallega. Muideks eelmine nädal ma sain ta niikaugele, et ta oli nõus laskma oma pilte Vikipeediasse üles laadida.

Loen ühte asja ja mitte midagi ei saa aru. Ei peagi saama eriti palju. Ja kõlbab ka see, kui ma arvan, et saan aru, aga tegelikult ei saa. Või keegi kõrgemal levelil on kuidagi aru saanud ja siis mina saan teistmoodi.

Mul on jäätist külmkapis. Järelikult on kõik korras ja muretsemiseks pole põhjust. Nii kauaks kui jäätis otsa saab.

Üks päev käisin mingite lastega linna peal. Pubekad, mitte lapsed, ptüi. Missioon oli pildistada maju ja muid asju. Poisid jooksid ja kaklesid (ka autoteel), tüdrukud pildistasid üksteist erinevates ebasündsates poosides. Ega fotokad polegi ju muu kui Rate-piltide jaoks mõeldud. Ja pildid olid muidugi kõik viimseni udused.

Ja kes paneb lasteorganisatsioonile nimeks Fašistlike Maimukeste Liit???

Asünkroonmootori rootori staator

Täna pidin linna minema. Kalle hoiatas, et libe on. No mis siis ikka. Aga vot oligi libe. Linnajõudmiseks kulus poole rohkem aega ja närve kui tavaliselt. VEEL ei kukkunud. Sain raamatukogu juures Agolt avalduse kätte, viisin raamatu ära ja hakkasin Kaubamaja poole kaaberdama. Ja siis korraga - põntsti! Ja olingi maas. Ajasin ennast püsti ja kaaberdasin edasi. Üks mammi veel poetas paar kaastundlikku märkust. Väga kaua ei pidanudki valu taluma. Siis istusin Kaubamajas ja lugesin "Edukaks juhiks". Siis läksin ja ostsin Terranovast kaks pluusi ja ühe huppari, mida ma olin terve elu otsinud. Siis kooberdasin veel Taskusse, aga seal polnud midagi huvitavat. Ja siis sai mul kõrini. Ootasin veerand tundi bussi ja loksusin koju. Sest jala ma keeldusin minemast. Viiulitundi saabusin tund aega varem, sest noh, Kalle läks autoga proovi sel ajal ja mina muidugi keeldusin jala minemast. Siis istusin koridoris ja lugesin "Edukaks juhiks". Viiulitunnis õpetati mulle jälle asju, mida ma iialgi ära ei õpi. Siis ootasin kakskümmend minutit bussi. Sest jala ma muidugi keeldusin käimast. Bussijuht oli mingi ralliäss. Tõmbas siukseid kurve ja sirgeid, et mul oli raskusi enda ja viiuli kinnihoidmisega.

Lugupeetud Inna-Katrin Hein

Toimetamine tähendab vigade parandamist. Sinu toimetatud tekstist "Brisbane`i tulvavesi tõusis üle nelja meetri" leidsin esmasel vaatlusel kuus elementaarset hooletusviga. Toimetamisest pole siin juttugi, Sa pole isegi seda teksti läbi lugenud.

"Nüüdne veetõus jäi väiksemaks kui Austraalia eelmises sama mastaabiga üleujutuse ajal 1974. aastal."

"Mitmel pool on linn oli inimtühi, kuna inimesed on tulvavee eest põgenenud."

"Brisbane´i on rajatud kaks katastroofikeksust, kuhu oodatakse vee tõttu kannatanuid abi saama."

"Politsei ja linnavõimud soovitasid kõigil, kel võimalik linnast lahkuda."

"Rahuvsvaheliste allikate andmetel on hukkunuid 22, kohalike sõnul aga 13."

"Ohvrite arva arvatakse kasvavat, kuna kadunud on üle 70 inimese."

Katusel on mägikits, kaks jalga lühemad kui kaks jalga

Ja Kalle päästis päeva! Tegi mu lemmikjope luku korda. Ma olin täitsa kurb selle pärast, et mulle alguses serveeriti kaks võimalust: panna uus lukk (mis väidetavalt on hirmkeeruline) või osta uus jope (millega mina polnud nõus). Aga nüüd on kõik rahul.

Viiulitunnis käisin täna jälle. Jube raske on mängida, kui peab sadat erinevat asja jälgima, käed ja selg valutavad suurest pingutusest ja nii edasi. Kodus vales asendis saab ju palju kergemini ja kiiremini. Aga parem alguses natuke valus kui pärast palju.

Koju kõndides avastasin, et ei olnud pärast tundi kella käe peale pannud ja murelikult mõtlesin, kuhu ma selle olin pistnud, kui sujuvalt möödusin korteriuksest ja tahtsin kolmandale korrusele edasi rühkida. Ühe astme jõudsin minna, siis oli stopp ja tagasikäik.

Keegi on guugeldanud "qazwsxedcrfvtgbyhnujmikolpöüäõ" ja jõudnud minu blogi vastava postituseni. Rääkimata sellest, et regulaarselt otsitakse siit abi hammaste sügeluse vastu. Viimane selline tuli Södertäljest. Kahetsusega pean tunnistama, et mul on hammaste sügelusega küll kaugeleulatuvad kogemused, aga sellega ka asi piirdub.

Kui ma veidi rohkem kui kaks aastat tagasi ülikooli hakkasin minema, oli teiste probleemide kõrval põletav ka küsimus, et kas ülikoolis kehtivad ka vahetusjalanõud. Pettumusega täheldasin, et ei kehti. Minu maailmapilt oli kokkuvarisemise äärel. Praegu olen ma asjade sellise seisuga üsna rahul, sest teate küll, mul on need saapad ju.

Geni väitel on mul 272 tuvastatud esivanemat. Sellega lõppeb tänane ringvaade, ilm on soe, kohtume nädala pärast.

Järjekordne "tule taevas appi"

Konkurentsivõimelist gümnaasiumiharidust on praegu võimalik pakkuda peamiselt eesti õppekeeles, sest selleks puudub nii väljaõpetatud pedagoogiline ressurss tulevikuks kui ka finantsilised võimalused. Lukase sõnul pole ükski teine ühiskond sellega samuti hakkama saanud.

Artikkel Postimehes

Ma olen juba piisavalt kuulus

Masendus jätkus neljapäeval. Aga reedel oli juba parem tuju. Pärast lõunaeesti keele tundi tuletas Teele mulle meelde, kuidas kunagi ammu solfitunnus oli tema olnud Teleüks ja mina Telekaks. Või oli see vastupidi. 

Õhtul oli mtü juhatuse koosolek. Ivo kirjutas isegi protokolli. Ühesõnaga. Järgmised umbes pool aastat eksisteerib mtü sisuliselt minu isikus. Ehk mina olen ainuke reaalselt tegutsev juhatuse liige. Ühtlasi pean ma hakkama saama koolide projekti, kogu raamatupidamise ja muude jaburdustega. Andke abi. 

Ivo andis mulle üle ka viie kooli küsimustikud ja bussipiletid. Praeguseks olen ma excelisse sissekandmisega neljanda kooli poole peal. Lihtsalt masendav, kuidas inimesed ei oska lugeda ega kirjutada. Funktsionaalseks lugemiseks nimetatakse vist seda nüüd peene sõnaga. Kas 12. klassiks ei ole ikka veel aru saadud, et kõik kas-küsimused ei ole automaatselt jah-ei-küsimused? Ja siis hiilatakse selliste sõnadega nagu võrdlusmoment, täiustamine, pädev, kvalifitseeritud, järjepidev arendustöö, respekteeritus. Ainult et pooltel juhtudel täiesti valesti ehk mõeldud on tegelikult mingit teist sõna. Noh ja siis muidugi sõnad nagu eip, deem, dunno. Ortograafiavigadest ma igaks juhuks ei hakka rääkimagi.

Teisipäeval on soome keeles kontrolltöö. Ma pole õppimist alustanudki. Nagu tavaliselt.

Kultuur on see, mis teeb lärmi

... olevat öelnud bioloogid.

Noh, ma ei tea. Kui ma selle kultuuri nüüd suurema lärmita hommikuks selgeks saan, on hästi. Keeleteaduse sain B ja inka arvestatud. Teisipäeval oli kirjakeele ajalugu ja korraldus. See vist läks puu taha.

Ilm on selline jahe, juba esmaspäevast saadik. Mõnes mõttes mulle väga meeldib. Naatukene rohkem päikest võiks ainult olla.

Helistab issi keset ööd ja ütleb, et mõtle homseks välja, kas sa tahad 28. juuni kuni 8. juuli Euroopasse reisile. Eee... esiteks mul on sellel ajal kaks laagrit korraga ja ei, ma tõesti ei taha Vahemere äärde.

ja lõpetuseks...

kas keegi on meil vaba mees? ??? ? :D

Pokemon, digimon, etümon

Täna oli eksam. Kolmas sel semestril. Eile hakkasin siis õppima. Vaatasin, et materjali on hullult palju. Aine ise oli ainult ühepunktine. Täna tund enne eksamit sain alles kokku kirjutatud selle teksti, mis päheõppimisele läks. 18 A4 päheõpitavat väikses kirjas teksti. Hull. Suht jube tekst oli. Suurem osa ei jäänud meelde. Aga eksam oli lihtne. Üllatavalt isegi. Milleks ma siis üritasin kogu seda teoreetilist möga pähe ajada kui küsimused olid: too kaks näidet polüseemiliste sõnade kohta, kaks näidet historitsismide, arhaismide, anakronismide kohta, kaks näidet lihtsa, tuletatud, liitse ja mitmest sõnast koosneva lekseemi kohta, viis näidet eesti keele ükskeelsete sõnaraamatute kohta, näited foneetilise, morfeemse, semantilise ja situatiivse motiveerituse kohta. Kõik. Näpuotsaga veel neid samu mõisteid selgitada ka.

Ja siis veel see ilm. Suht kohe, kui eksam algas, hakkas müristama. Ja siis raksus juba täitsa pea kohal. Keegi küsis, et kas me ikka võime rahulikult kirjutada või keegi pommitab meid. Ja siis tuli vihm. Ja äike raksus edasi. Ulme. Siis kahe vihmahoo vahel sain ma valmis ja lippasin üle tee raamatupoodi. Ja siis kahe vihmahoo vahel lippasin ma Lutsu raamatukokku. Istusin seal ja lugesin raamatut. Väljas sadas ja raksus ja müritas ja välkus. Ja siis küsisin ma ühe töötaja käest, et kus on personalijuhi kabinet. Ta läks mulle riiulist personalijuhtimise raamatut otsima :D. Aga selle kabineti leidsin ikka üles ja siis tehti mulle ekskursioon.

Üldiselt on põrgulikult palav.

Kuu aega veel

Läksin mina kingapoodi. Kingapoes oli mingi kampaania ja allahindlus ja kollased latakad ja värk-särk. Käisin terve poe neli korda läbi, kuni leidsin kaks riiulit, kus oli selliseid kingi, millel oli mingi aimatav sarnasus minu peas oleva ettekujutusega. Ettekujutus oli siis mustad, ilma kontsata, kinnised ja ümara ninaga ja soovitatavalt mitte üleliia läikivaid kulinaid täis. Pole ju nii raske? Ühtedel kingadel, mis mulle isegi meeldisid, oli täpselt minu numbri koha peal tühjus. Suuremad ja väiksemad, palun väga, aga minu numbrit mitte ühte paari. Selleks ajaks olin ma juba nii lootusetu, et ma ise ka enam ei teadnud, mida ma tahan ja vantsisin poest minema.

Selle Sirje Rei teema täienduseks. Ta oli kirjutanud Sandrale, et Sandra saadaks talle minu kontaktandmed. Telefoninumber või e-mailiaadress. Kuigi tal on need juba nii umbes viis aastat olemas ja ta on neid ka usinalt kasutanud. Noh, eks ma siis lasin Sandral talle oma mailiaadressi saata. Reedel, kui laulvaid kirjanikke kuulasime, oli ta mulle helistanud, mida ma nägin laupäeva lõuna paiku. Siis nägin, et ta oli ka mulle meili saatnud, mille sisu oli: Helistage mulle sellel ja sellel numbril. Eks ma siis helistasin. Ta rääkis kuidas ma olen olümpiaadide õnnitlemisele kutsutud, millega ma olin juba väga hästi kursis. Ja siis lubas ta mulle kutse meili peale saata. No sellest oleks võinud siis alustada! Milleks on vaja läbi Sandra asju ajada või kõneaega kulutada, kui oleks võinud selle kutse mulle kohe alguses meilile saata. Johhaidii.

Täna käisin ja tegin omale linnaraamatukogu lugejakaardi. Ja siis täitsin ära ühe blanketi. Kuupäev 9. juuni.

Õppimise asemel tahaks kohe vikisse nii umbes sada artiklit vorpida. Üks tegi just sellist tempu, et lahkus vikist igaveseks. Juba teist korda. Juhtub.

Pedäjit

Ma ütlen kohe alguses ära, et üldiselt oli mul täna hea tuju. Päike ja kevade lõhn ja nii edasi, onju.

Aga korra sain ma natuke pahaseks. Kes mäletab, siis ükskord käisin ma raamatukogus ja sain pahaseks. Sest mina tahtsin välja printida inglise keele materjale, aga arvuti ei tunnistanud mind ja printimismasin ei tunnistanud mu kaarti. Siis jooksin mitu korda infolaua ja meediasaali vahet trepist üles-alla. Küll pidi mu lugejakaarti uue ID-kaardi peale ümber tegema, küll teist ja kolmandat. Kuni hakkas loeng ja jäigi printimata. Hiljem printisin lihtsalt Mariti juures. Täna aga läksin ja tahtsin uuesti printida, varusin igaks juhuks endale kohe palju aega. Ja jälle ei saanud. Ja jälle jooksin edasi-tagasi, et infolauatädi saaks minu andmeid kolm korda üle kontrollida. Meediasaali onu oli põhjendamatult kuri mu peale ja tekitas mus tunde, nagu ma oleksin viimane loll, kes ei saa millestki aru. Ma tõesti ei saanud millestki aru, kui ta enda ette sellise halvustava tooniga pomises. Ütles, et masin ei loe mu ID-kaarti kiibivea pärast. Ma pakkusin, et äkki peaks siis uue ID-kaardi tegema. Selle peale ta nähvas, et milleks, see ei aita. Et igal pool mujal on ka ID-kaartidega sama probleem, mitte ainult seal. Siis ma julgesin ta käest veel küsida, et milleks siis üldse ID-kaart, kui seda üksi masin ei tunnista. "Kust mina tean, miks Te ta üldse tegite omale." Siuke onu ongi. Käisin jälle infolauas, kus mu printimiseraha ID-kaardi pealt magnetribaga Partnerkaardi peale kanti. Aga meediasaali arvuti ei tunnistanud ikka mind. Järjekindlalt teatas mulle, et "prinditöö katkestatud, tundmatu konto". Vot ja siis ma sain pahaseks. Mina olen teinud kõik õpetuse järgi, kuulanud, mis mulle öeldakse, aga robotid mässavad. Siis läksin konsultandi juurde ja kurtsin oma muret. Tema tuli koos minuga arvuti juurde ja vaatas, et tõesti on mingi viga, ja ei hakanud minuga pahandama, nagu see onu. Aga mingi peaarvuti oli vahepeal kokku jooksnud ja ta arvas, et võib-olla sellepärast ta ei tunne minu kontot ära. No johhaidii, ütlesin mina sellepeale ja läksin loengusse, sest kell oli juba palju. See konsultant palus homme tagasi minna ja infolauatädile kurja häält teha.

Foneetika loengus lugesin Vanema Edda järelsõna. Pärast loengut kasutasin juhust ja pugesin natuke õppejõule. Õppejõud ütles, et "oli meeldiv juttu ajada".

Ammu pole pilte näidanud. Täna tegin siukse. Aken on ikka jube must juba. Aga mis teha.

Kui rahvas kõnnib plärts-plärts

Urr, jätkuvalt mulle ei meeldi, kui robotid mässavad. Blogi läks jälle lolliks. Ja Saagal on omad kapriisid. Nii ei tehta. Ei tehta nii, et "siin on need säilikud täitsa olemas, aga sulle ma neid küll ei näita". Pole ju aus.

Täna hommikul päike juba kõrvetas. Pidin akna lahti tegema, sest ma ei tahtnud omas mahlas küpsetatud saada. Pärast hakkas loomulikult jälle lund sadama.

Moosisai ei olnud üldse nii hea, kui ta oleks pidanud olema, sest moos oli liiga vedel. Kapsasupp see-eest oli mõnus. Tahaks midagi tõeliselt head, aga ma ei suuda välja mõelda, mis see võiks olla.

Mis mõttes saadab õppejõud meili, et võtke esmaspäeval loengusse ÕIS-is olev Powerpoint esitlus kaasa. Mismoodi me seda esitlust peame temaarust kaasa võtma? Ja milleks?

Ja-jaa, teinekord on väga ohtlik, kui sul välimus kaasas on...

Anna abi

Ma hakkan vist päris peast segi minema. Mind ei tohi enam üksi poodi lasta. Õnnestus šampooni asemel palsamit ja vetsupaberi asemel majapidamispaberit osta.

Mingit assa sajab alla jälle. Aitab küll juba.

Ajab marru, kui Saaga otsustab just neid raamatuid mitte avada, mida mul vaja on. Ja veel ajab natuke marru, kui nende aastate kohta, mida mul hädasti vaja oleks, Saagas üldse midagi polegi. Nii ei saa rallit sõita.

Ja minu isiklik lugupidamine kuulub kodanikule, kes mõtles välja šokolaadipudingi. Vaniljepuding on ka tegija.

EDIT: Ja nüüd ajab mind marru, miks mu blogi järsku taustatuks muutuks. Urr, ei meeldi mulle, kui robotid mässavad.

Kuul pähe

Mina ei oska. Ei oska kirjutada koduesseed, kui netis ja arvutis on hunnik asjassepuutuvat materjali, millest maha kirjutada ei tohi, aga samas ei ole mitte kuskilt võimalik leida seletusi mingitele pagana mõistetele, mille seletust nõutakse. Kuri olen. Kolmandiku võrra enda peale, et ma ei oska mulli ajada, kolmandiku võrra õppejõu peale, et tema küsitud asju ei ole üheski materjalis ja ma näen neid pagana mõisteid esimest korda ja kolmandiku võrra ülejäänud maailma peale, kes ei ole viitsinud neid pagana mõisteid netis lahti seletada. Pagana folkloristika, ma ütlen. Peaks ju olema hea ja lihtne aine. Ma ei kujuta ette, mis uimas see õppejõud oli, kui ta mu esimest kontrolltööd hindas. Omaarust ma panin mingit täiesti teemast mööda ehku peale mula, aga näed, sain maksimumpunktid. Praegu panin ka teemast mööda mula. Natuke oli teemasse ka, aga seda oli liiga vähe. Sest kui mul tiksub ekraani peal 45 minutit, siis mina ei ole võimeline mingit mõistlikku teksti kirjutama. Ja eriti kurjaks sain ma siis, kui ülesande tekstis oli öeldud, et kopeeri antud regilaulust vajalikud lõigud vastusekasti, aga kopeerida ei saa. Lihtsalt ei ole võimalik. Ja kell tiksub ekraanil ja mina muudkui vuhtigu neid ümber kirjutada. Aitäh.

Mõttes olen ma praegu ropendanud rohkem kui terve eelmise aasta jooksul.

Ilma kivita! Juustega! Appi...

Ma sain praegu vist närvivapustuse. Üks soome tüüp, kellega ma msn-is räägin mõnikord, saatis mulle pildid, mis on tehtud temast pärast seda, kui ta tuttav jaapani tüdruk oli ta ära meikinud ja tüdrukuriided selga pannud. Kust tulevad sellised mõtted? Kust tulevad sellised inimesed? Ja miks mind sellistega karistatakse?