Ärge kõike ka päris uskuge, mida see Lepajõe siin loengus räägib...

Khm. Mingi vajadus on vä? Peab nagu iga päev siia kirjutama või? Ju siis peab. Vahepeal küll hoian ennast jõuga tagasi, et mingit niisama iba ei hakkaks ajama. Tervitan Sandrat, kes viitsib seda iba siin regulaarselt lugeda :P.

Õues on mõnus. Tuul puhus mu konkreetselt pikali täna. Aga puud on jätkuvalt värvilised.

Turul oli kaks toredat vene tädi. Sellised noored. Eesti keelt rääkisid täitsa. Tahtsid mulle kolm kilo jõhvikaid müüa. Ma nii palju ei tahtnud. Porgandeid ostsin ka. Hästi magusad porgandid on. Täitsa õige jutt, et igaühe käest ei maksa osta. Tuleb ikka vaadata ja osta selle käest, kes ilus ja hea ja tore välja näeb :P. Siis tekib tunne, et tahaks järgmine kord jälle turule minna.

Nohu on. Ma ütleks, et nohu tapab, aga tegelikult mõtlen, et ega ei tapa küll, lihtsalt on natuke vastik.

Püksirihm tahab ühte auku juurde saada.

Pagan, peaks mõnikord õue minnes fotoka ka ikka kaasa võtma ja pilte tegema, mida ta mul siin niisama riiulil passib siis.

Ehm...

Pagana ladina keel, ma ütlen, oma konjugatsioonide ja deklinatsioonidega. Katsu olla kuidagi omaette. Eilne inka töö oli lihtne. Ühe sõna panin valesti ainult. Vist.

Sügis tuli. Puud on kõik värvilised. Ja õhk on külm. Aga jopet ma veel selga ei pane. Mitte enne poolt oktoobrit kindlasti, ma kujutan ette. Sest uksest õue astudes on küll veidi jahe, aga käies hakkab palav.

Marit tuli Kreetalt tagasi. Jee! Ma hakkasin selle lühikese nädalaga teda juba igatsema. Neljapäeval saab muljeid.


Tahaks.

Räpina

Niipalju siis inglise keele sõnadest.

Neil on siin pesa

Sellistel päevadel nagu eilne ma mõnikord soovin, et mul oleks sammulugeja. Lõuna paiku oli poolteist tundi puhast jalgsimatka. Ja õhtul kõndisin Biomeedikumi. Nägin (päris elus) laipa ja muid jõledusi. Lehtil oli auto, järelikult sain autoga linna. Ja siis me ronisime toomkiriku torni. Mõlemasse. Ja siis ma kõndisin koju. Jopet oleks vaja.Kuulan Amelie muusikat. Film on Tallinnas, muidu vaataks seda ka. Ja mingi hunnik Tierseni noote kargas sülle. Kui oleks kannel, siis mängiks. Karmoškaga hästi ei saa.

Järgmised kaks päeva mööduvad ilmselt inglise ja ladina keele tähe all.

Jess, jess, jess!

Õis ruulib hetkeks. Minu keeleteaduse 3 punkti on kohale jõudnud. Üks eksam pärast vähem :D. Ja folkloristika töö sain 25 punkti (nii on igatahes kirjas), mis on ju maksimum. Päris hea. Üllatav siukse supi kohta.

Täna käisin Rahvaluule Arhiivis folkloristika jaoks praktilist tööd tegemas. Poolteist tundi toksisin pisikese läpaka exceli faili raamatust fotode kirjeldusi. "Lõõtspillimängija Joosep Tuust (abikaasaga), Raissa Rull ja paremal rahvaluulekoguja I. Rüütel. Materjal rahvaluulekogumise ekspeditsioonilt Muhus 1975. a." Jne. Pluss mingid negatiivide formaadid ja muu jama. Muidu oli lahe, häiris ainult see läpakas. Hiir oli umbes sama hull kui mu enda oma, touchpadi asemel olid mingid haiged nupud, millega ma ära ei harjunud, klaviatuurilt puudusid loomulikult õ ja ü ja muud klahvid oli veidra paigutuse ja suurusega.

Õhtul jõin Trehvis teed. Piparmünditeed. Ja Kalle rääkis, kuidas metsameestele süüa antakse.

Kuula, kuula...kuula hoolega

Püüan enesehaletsust ravida vikiteraapiaga. Vikis on viimastel päevadel kuidagi eriti palju vandalismi. Ei tea, millest see tuleb.

Teine võimalus: šokolaad. Toime on lühiajaline, kõrvalnähtudeks on hammaste rikkumine ja teadagi mis.

Täna rääkisime terminitest. Ma mõtlesin praegu välja uue termini: lohutuslugu. See on selline muusikapala, mis on muusikaliselt väga positiivselt meelestatud ja lohutava iseloomuga. Erakordselt häid lohutuslugusid võin soovitada järgmistelt bändidelt: Great Big Sea, Leisure Society, Celtic Woman.

Oh, vikiteraapia on ju ka nagu mingi uus termin. Küll ma olen produktiivne.

"Issand, kuidas ma armastan rääkida!" - Kersti Lepajõe paar minutit enne loengu lõppu, endal kõrvuniulatuv naeratus näol.

"Hallo!"
"Ee... tere, kellega ma räägin?"
"No ma ei tea, kellega te rääkida tahate?"
"Noh, ilmselgelt ei ole tegu õige inimesega. Vabandust, vale number."

Sest loogiliselt võttes ei tohiks minu vanaisa olla selle aja jooksul, mis ma teda näinud ei ole, nii umbes poole nooremat häält tegema hakanud.

Folkloor on surnud, elagu folkloor...

Hommikul veel oleksin ma pealkirjale pannud järele hüüumärgi... Folkloristika kontrolltöö oli ingliskeelne b-tähega sõna.

Praegu on tuju veidi alla nulli. Kell kolm oli veel täitsa okei, aga umbes poole nelja ajal tuli siuke uni, et anna otsad. Siis ma magasin. Kui vaikselt ärkama hakkasin, siis tuli üks teatud tunne peale (mis iseenesest ei olnud negatiivne). Aga kuna midagi ei juhtunud, siis see tunne läks täiesti ootamatult üle enesehaletsuseks. Ja nüüd ongi. Isegi viietärnilugude playlist ei aita eriti.

Vaata ka seda postitust.

Ptooey!

Midagi erilist ei ole kirjutada. Ära siis loe.

Eile oli esmaspäev. Tantsimas oli lahe. Peaaegu vana tuttav päris tunne tuli tagasi. Ma ikka nii tahan sinna koosseisu saada. Treffneris nägin Teelet ka. Täitsa ootamatult.

Homme on kontrolltöö. Ai kurja. Ja selle asemel, et õppida, loen mina Garfieldi. 1980. aasta detsembrikuu juures olen praegu.

Mari-Ann on Itaalias ja Marit Kreetal. Mitte et ma kade oleksin. Üldse ei ole. Lihtsalt.

Mingi egotsentrilisest mölast kantud pealkiri

Natuke egotsentrilist möla ka vahelduseks eelmise postituse "ühiskondlik-poliitilistele heietustele". Kolmapäeval praagiti rahvatantsus kolmandik rahvast välja. Mina pääsesin praakimisest õnnelikult ja nüüd ilmselt loodan sellele, et ma olen piisavalt hea, et kõik praakimised mööduvad minust valutult ja ennäe! olengi koosseisus. Pärast astusin oma pika elu jooksul esimest korda üle Trehvi läve ja kuulsin kontserti, millesarnast ma päris kaua polnud kuulnud. Kalle, X Panda oli nende nimi ;). See oli nii hea, et ma kaalusin väljavaadet reedel neid uuesti kuulama minna. Aga omaenese laiskus ja ihnsus said seekord võitu. Reedese päeva tubli tegu oli hoopis see, et käisin kooli vaatamas ja mõnedele üllatavalt visadele õppuritele (kes minu pidevatest sellekohastest vihjetest hoolimata ikka veel aru ei taha saada, et neil oleks raudselt midagi palju põnevamat teha) lingvistikast rääkimas. Tuletasime meelde, mis on morfeem ja saime lõpuks teada, mis imeloomad on määrus ja täiend.

Ja siis ma leidsin veel siukse asja nagu Õnnepank. Väert asi, ma ütlen. Mul kõik pangakoodid Tartus, nii et ei saanud veel täiesti sinna sisse sukelduda. Aga tasub uurimist.

Lasteaiast lasteaedikuks

Jaak Juske: Pildikesi ühest Tallinna lasteaiast.

Tore, et märkasid. Ma räägin natuke, mis toimub minu enda vanas lasteaias. Kuigi lasteaial on ujula, ei saa lapsed seal juba aasta aega ujuda, sest pole raha. Võimla ehitati ümber rühmaks. Kõik töötajad, keda vähegi võimalik (näiteks koristajad), koondati, allesjäänutel võeti maha koormust ja palka. See tähendab seda, et rühmaõpetajad on lühemat aega tööl. See tähendab seda, et hommikul kella seitsmest kaheksani on kogu lasteaia peale lahti üks valverühm, kuhu peavad mahtuma kõigi 12 rühma lapsed koos oma õueriietega. Ühe rühma suurus on 24 last. Ja siis punkt kell kaheksa tulevad tööle kasvatajaabid, kes peavad oma lapsed koos õueriietega valverühmast kaenlasse võtma ja oma rühma viima. Kujutate seda ette? Ja pole vist tarvis mainida, et lastel pole joonistuspaberitki, sest raha ei ole. Suurem osa lastevanemate makstud rahast läheb maja kütteks. Aga kõrgemalt poolt kästakse kokku hoida, kärpida, piirata. Hoiame kokku, võtame kütte maha, saame tõelise lasteaediku. Koondame kõik õpetajad, võtame tööle karjatalitaja. Jne, jne, jne. Ei ole ju normaalne? Aga õpetajad on vait kui sukad. Sest nii kui virised, lastakse sind töölt lahti ja võetakse asemele keegi, kes ei virise. Aga sisemuses tahaks karjuda.

"Lasteaed on kodu toetav organisatsioon. Meie ühine eesmärk on arendada ja kasvatada iga last vastavalt tema individuaalsetele võimetele. Professionaalsed õpetajad, treenerid ja muusikaõpetajad pakuvad lastele häid võimalusi igakülgseks arenguks läbi mängude, õppetegevuste. "

Tere tulemast ülikooli! Mida sa siis ootasid?

Uitan Vikipeedias ringi ja pidevalt saan suure üllatuse osaliseks: kas tõesti MINA ise olen midagi sellist kunagi kirjutanud? Nii tarka juttu olen ajanud või? Tõsi ka või? Eriti paistab see silma arutelulehtedel, kus kõigil kommentaaridel allkirjad all. Loen ja mõtlen, et jaa, arukas jutt, miks ma ise selle peale ei tulnud. Näh, ise kirjutasin ju. Müstika.

Mulle meeldivad semiootika ja kultuurilugude õppejõud. Sest nemad rahulikult seletavad mingit asja, nii et on võimalik kaasa mõelda ja loengu lõpus saabub põhjapanev arusaamine mõnes olulises küsimuses. Mulle ei meeldi antiigi pärandi, kirjandusteaduse ja folkloristika aluste õppejõud. Sest nemad vuristavad poolteist tundi fakte, pritsivad neid nagu muuseas. Kirjutada nagunii ei jõua, sest nende jutust ühe mõtte välja filtreerimise ja üleskirjutamise ajal on juba viis uut fakti kõrvust mööda läinud. Ja hoidku selle eest, et keegi aru saaks, mida meist eksamil tahetakse.

Täna jäi kaks loengut ära, sest õppejõud on haiged.

Vastuseks "lugejate kirjadele"

"mart maameele" - ei tea, pole üle aasta näinud
"ukuaru valss" - oskan mängida
"sfeksofoobia" - on hirm herilaste ees
"läksin rahvatantsu tartu" - läksin jah, aga üksi on raske paaristantsu tantsida
"hirm laste ees" - ???

Esmaspäev lihtlausetes

"Pange oma id-kaart lugerisse." No mis pagana eestikeelne sõna see 'luger' veel on?

Turul oli üks tore tädi. Ostsin kurke ta käest.

Inglise keele õppejõud on ikka nii naljakas.

Järgmisel kolmapäeval on koosseisu valimine. Lootust veel on.

Asjad liiguvad.

Pliit vs Teele - 1:0

Kuna Marit pidi mulle külla tulema, siis mõtlesin, et teeks midagi korralikku süüa. Turult ostsin porgandit, sibulat ja kapsast ja hakkasin ühepajatoitu tegema. Kuna ma aga ei arvestanud, et mul ei ole siin sellist taltsat pliiti nagu kodus, vaid on ettearvamatu ja veider ühikapliit, siis läks see "roog" mul täiega kõrbema. Ma olin kergelt öeldes vihane pliidi peale ja tundsin piinlikkust enda suhtes, et ma midagi sellist suutsin teha. Mul ei ole veel kunagi ühepajatoit kõrbema läinud. Üldse on mul vist keedetavatest asjadest riis ühe korra kõrbema läinud, aga üldiselt keevad kõik asjad mul kuulekalt ka ilma juuresvalvamiseta. Seekord läks siis nii. Ma olin täiesti frustreeritud kui moodsa sõnaga öelda. Kolisin kogu kupatuse teise potti ümber ja korjasin kõrbetükid välja, aga maitses see ikka imelikult, nii et Maritit ma seda sööma ei sundinud. Ja minul kadus igasugune isu selle kuramuse pliidiga veel advanced levelil koostööd teha. Edaspidi tuleb vist jääda pudru ja makaronide juurde.

Otsin meest, vanaema võib elama jääda

Nii. Otsin meest. Tingimused pole sel korral nii karmid, kui siin. Aga ta võiks osata rahvatantsu tantsida (või väga head potentsiaali hakata seda kähku oskama). Ja noh, tegelikult ta võiks Tartu Ülikoolis ka käia. Asjaga on päris kiire.

Eile hommikul ma läksin Tauri ebamäärase juhatuse järgi Selverit otsima. Enne tegin sellise vea, et ei vaadanud korralikult netist järele, kus see siis täpselt asub. Loomulikult otsisin täiesti valest kohast. Õhtul siis teadsin täpselt, kuhu minna. Ja ma käisin tund aega poes, sest see paganama Selver on nii ropult kaugel. Ei ole normaalne.

Eelmisel nädalal tegime eesti keele testi. Noh, et mida mingid sõnad tähendavad (nt muganema, eksklusiivne, orv, käitlema, kontimööda jne) ja teine harjutus oli lünktekst, kus tuli sulgudes olevad sõnad õigesse vormi panna. Ja kujutate ette, minul olid kahe rühma peale kõige paremad punktid. 76 81-st. Õppejõud ütles, et ega maksimumi polegi võimalik saada. Oleks ikka küll olnud. Mul olid lihtsalt mingid nõmedad kogemata tehtud vead. Kõige lollim viga oli, et ma mingis meeltesegaduses olin kirjutanud 'taigent'. Jubbbe...

Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad

Mis ma siis kirjutan nüüd. Esimene koolinädal on möödas ja homme algab uus. Loengud olid. Mariti juures tšillisin. Ükspäev tegi Maarja kooki. Hea oli. Reedel sõitsin koju, siis Taeblasse. Taeblas nägin Martit, kes ilmselt pügas hekki. Endal "Kaua Võib" särk seljas. Juhtisin autot. Nii muuseas ja poolsalaja. Siis sõitsin koju ja uuesti Tartusse. Jaanuse käest sain vihmavarju. Ja siis roomasin ühikasse nagu koormahobune. Mariti maja juures mõtlesin, et nii, nüüd enam ei jaksa. Aga Marit oli kaugel ja ei saanud mulle appi tulla. Eks ma siis roomasin edasi. Proovi sa viiele uksele kaarte ja võtmeid välgutada ja lifti mahtuda, endal kõik käed ja õlad täis ja kohe läbi põranda vajumas. Aga nüüd ma olen kohal. Vaiba panin maha, keetsin ja kallasin kraanikausist alla kaks kannutäit vett. lampi ei saanud kokku panna, sest mul ei ole kruvikeerajat. Homme jääb kõige huvitavam loeng ära, aga õhtul on tantsimine.

Süüa tahaks. Peab minema Selverit otsima. Aga mul on nüüd mezi.

Elu ei ole käändelõpp

Lõpuks ometi pärast mitmepäevast ootamist ja mitut nõudlikku telefonikõnet on mul oma internet. Enne varastasin seda toakaaslase käest. Nüüd olen ma jälle maailma jaoks olemas.

Eile toimus selle õppeaasta esimene loeng. Sattusin istuma tüdruku kõrvale, kelle nimi on Teele. Õhtul jõin Mariti juures teed. Ruudi oli ka seal. Täna oli kaks loengut. Pandi kohe kirjutama. Oi kuidas see mulle ei meeldinud. Anti paber ja kästi kirjutada, miks ma tulin Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteadust õppima. Grrr... Postituse pealkiri on muide lektor Kersti Lepajõe tsitaat.

Minu blogisse on jõutud otsinguga "viis roosi mulle too".

Kõik on uus septembrikuus

Tegelikult oli minul kõik uus juba augustikuus. Aga nüüd on kool ligadi-logadi peale hakanud. Ligadi-logadi sellepärast, et tunniplaan on mul veel hullem kui Saaremaa maakonnaliinide bussiplaan. Neid aineid, mida ma tahan võtta, ma võtta ei saa, sest a) neid loetakse kevadsemestril, b) neil on eeldusained (ained, mis on vaja läbida enne selle aine läbimist), c) nad kattuvad minu tunniplaanis juba olevate kohustuslike ainete aegadega, d) grupid on täis (kusjuures grupid on täis ka näiteks soome keelel, mis on mulle kohustuslik aine), e) aine juures ei ole vähimatki informatsiooni, millal või kas üldse seda ainet tegelikult loetakse, hoolimata sellest, et ta mul õppekavas sees on. Seega olen ma olukorras, kus ma hea õnne korral napilt-napilt kohustuliku ainepunktide mahu täis saan. Edu mulle!

Marit tahab ka rahvatantsu tulla. Ega arst ei pea ka ju kõike teadma.