Jorupill-jonn

Oh, ma olen nii väsinud... Järjekordne 12 tundi tööl, aga seekord otsustas laps, et ta ei järgi oma tavalist päevaplaani ja selle asemel hoopis jonnib.

Muidu olen elus. Suhteliselt.

Kae perrä!

Ja viil õks blogi, kos säändset võro kiilt kõnõldasse, et mul om kohe kistumalda hää miil tuust.

Väike maailmaparandus igasse päeva

Lugege seda blogi, siis teate järgmine kord, mida on vaja lapsele kinkida. Ja just nii ongi.

Asjadest

Mõned asjad on sellised, mis jäävad meelde. Mida hoiad alles ja millega seondub mingi eriline mälestus. Olgu see asi kui tahes tähtsusetu, väike või näotu. Mul on selliseid asju päris palju. Aga samas paljude ilusate kingituste puhul ei suuda ma meenutada, kes, millal ja mis puhul on mulle need kinkinud.

Üks selline mälestusega asi on iga päev mu silmade ees.

Vana narmendav riideriba, mis on minu laualambi külge seotud. See on pärit 2003. aastast, kui ma käisin Karepal Kullo teatrikooli laagris. Enne laagri ametlikku avamist jalutasin ma ringi ja sattusin suurde telki, kus meil edaspidi kokkusaamised toimusid. Virko tegutses seal. Äkki võttis ta suure riideribarulli, lõikas sealt pussnoaga ühe jupi ja sidus mulle käe ümber. Ta ütles, et see on selle laagri käepael ja et ma olen nüüd elu lõpuni Karepa laagriga seotud :P. Ja ma tõesti ei ole seda unustanud.

Teine asi, mis mulle täna meelde tuli, on samuti Virkoga seotud. 2004. aastal valmistusime Betti Alveri luulepäevadeks. Meie luulekava läbiv joon oli vanavanemate tähtsus. Esitasime seda lisaks luulepäevadele ka Kullo galeriis mitu korda. Kavalehe kohaselt olin mina teinud "muusikalise kujunduse". No tegelikult ma mängisin lihtsalt luuletuste vahepeal kannelt. Aga viimasel etendusel tänas Virko kõiki ja kinkis mulle ja veel kahele näitlejale oma "peopesa".

Aruandlus, aruvõtlus

Pagan. Saapapael läks katki. Esmaspäeval. Õnneks mitte uute saabaste vaid vanade. Eks ma siis käin uutega.

Mari-Ann on Austrias. Tuleb millalgi. Marit on Tartus (mitte et ta kuskil mujal olema peaks). Käskis mul kultuuriprogrammi otsida. No ei oska mina otsida. Mulle need ooperid ja balletid eriti ei imponeeri, mis Maritile ja Mari-Annile meeldivad. En oskaa.

Muidu on lebo. Töövaba nädal. Järelikult nokitsen terve aja vikis ja sugupuu kallal. Ilge jama on, kui asjad on kahes programmis ja neid pidevalt käsitsi sünkroniseerima peab. Nii on mul pidevalt ühes kohas näiteks kaks inimest rohkem, kuigi omaarust olen kõik võrdseks ajanud ja üle kontrollinud. Aga seda PhpGedViewi ei saa ilmselt niipea. Pearu proovis kunagi mingit asja ja ma sain natuke uudistada. Aga see oli proovivariant ja tööle ei hakanud ja nüüd on ikka kõik vanamoodi.

Koristasin raamaturiiulit ka. Mul on kõik süsteemi järgi riiulitesse pandud. Aga vahepeal on uusi raamatuid tekkinud ja nüüd nad ei mahu nendesse riiulitesse, kus nad süsteemi järgi peaksid käima. Ja teise riiulisse panna oleks mõistusevastane. Ja siis Grete vahepeal veel võtab mõne raamatu ja loeb ja paneb valesse kohta. Grr.. Üks raamat jäi praegu üldse üle. Ei mahugi kuskile. Jama.

Redigeerimiskonflikt

Muideks, ma olen ühe asja täiesti maha maganud. 9. veebruaril oli see päev, millal oleks pidanud tähistama minu kui vikipedandi esimest sünnipäeva. 9. veebruaril 2008 kirjutasin oma esimese artikli. Halleluuja. Mis ma siis selle aastaga olen saavutanud. Õppinud selgeks viki süsteemi, näinud arutelusid ja redigeerimissõdu, olnud tunnistajaks 50 000 artikli täitumisele, uue esilehe ja portaalide süsteemi sünnile ning Andrese Aasta vabatahtlikuks nimetamisele. Saanud nimetatud süsteemioperaatoriks ehk administraatoriks (olen ju lahe, onju :P). Teinud suurel hulgal kõikvõimalikke vigu. Ongi vist kõik. Ahjaa. Kõige tähtsam läks meelest. Selle aastaga on minust saanud vikihoolik. Ma loodan, et see tuleb mulle ainult kasuks.

Ja mis mul veel meelde tuli. Ma olen saavutanud selle, et mu isa räägib sobival võimalusel (soodustavaks asjaoluks on mõõdukas joobeaste) kõigile, kes kuulata tahavad, et tema vanem tütar on Vikipeedia moderaator ja toimetaja. Ehh. Aga ma olen saavutanud ka selle, et kui Grete (või ka keegi teine) tahab midagi Vikipeediast otsida ja selle kohta parasjagu artikkel puudub, siis vaadatakse nõudlikul ilmel minu poole, nagu mina oleks vastutav kogu Vikipeedia eest.

Tartu, füüsikud ja Benjamin Button

Ohhh...

See oli üks tormiline nädalavahetus... Või siis ka mitte. Oleneb, kust otsast vaadata ja kes vaatab. Alustame siis algusest. Neljapäev. Kiire hüpe lingvistikasse (kuna hambaarsti juures läks üle mõistuse kaua, siis jäin veidi hiljaks; minu saabudes oli jututuba juba ammu alanud ja jätkus ilmselt pärast minu lahkumist samas vaimus, nad saaksid tõesti ilma minuta ka suurepäraselt hakkama), hoogne kablutus Balti Jaama ja istusingi rongi peal, kaasas "Vihurimäe" ja Tartu kaart. Kohale jõudes veendusin, et püsin graafikus ja asusin otsima filmiõhtut. Leidsin selle üllatavalt ruttu. See Tartu Ülikooli kaart on petlik, ärge seda uskuge, need tänavad ainult näivad nii pikad, tegelikult on hoopis poole lühemad. Tutvusin kolme füüsikuga, vaatasime kaks Monty Pythoni filmi. Positiivne oli. Siis hakkasime Maritiga kodu otsima. Martin oli õnneks kaasas. Muidu oleksime võib-olla ei-tea-kus lõpetanud. Nägin ära Mariti kodu. Kommenteerisin. Kommenteerisin veel. Magasin, nagu alati võõras kohas, väga hakitult. Marit käskis ennast enne 11 mitte üles ajada. Kell 12 umbes seitsmendat korda ärgates julgesin üles tõusta ja natuke sahistada. Marit tegi putru, mida me sõime mustikatega. Niisiis reede. Läksime kaltsukaid otsima. Leidsime füüsikahoone ja Villa Margaretha. Siis leidsime kaltsukad. Ostsin kolm kapsunit ja salli ja küsisin murelikult Mariti käest: "Ega polnud ju palju?". Marit oli näljast nõrkemas, nii et läksime Tsink Plekk Pange sööma. Tellisime kevadrullid. Mina pidin kaks Mariti oma ära sööma, sest ta ei jaksanud enam. Tellisime magustoitu. Siin pidin ka mina pool jäätist järele jätma, niivõrd piinlikkustvalmistav, kui see ka polnud. Kablutasime korraks koju, et tavaar ära panna ja jätkata kultuuriprogrammiga. Nägin ära Cinamoni. Vaatasime filmi "Benjamin Buttoni elu". Kes ei ole seda filmi näinud, siis paluks kiiremas korras minna vaatama. See on lihtsalt liiga hea. Sellepärast. Muideks. Kristel ja Martin olid ka meiega samal seansil, aga nad märkasid seda alles pärast filmi lõppu, kui me neile nina alla läksime. Siis läksime "Ristiisasse" jooma ja sööma. Marit luges kõigile kuuldatahtjatele ette Al Capone'i seiklusi Taaralinnas. Ja kui ta oli juba piisavalt purjus (küll mitte veel nii purjus, et laua peal tantsida), läksime koju. Laupäev. Marit tegi putru, mida me sõime mustikatega. Ja siis. Ja siis. Siis istusin ma Mariti rohelise vahtralehega autosse ja me asusime teele teadmata suunas, eesmärgiks jõuda kunagi Põlvasse. Sest Mariti vanaemal ja vanaisal oli sünnipäev. Ja mind võeti kaasa. Vat kui tore. Sõime ennast jälle peaaegu ogaraks. Vaatasime suusatamist. Ja minu ülimalt suureks rõõmuks kuulsin ma terve selle aja oivaliselt palju võru keelt. See oli nagu muusika mu kõrvadele. Aitäh. Enne pimedat tulime tagasi. Kuid kuna oli ju sõbrapäev, siis ei tulnud kõne allagi omaette kodus istuda, vaid tuli leida tegevust ja seltskonda. Marit praakis telefoniraamatust välja kõik, kellel saba taga. Järele ei jäänud peaaegu kedagi. Aga Andreas ja Kadri olid vist sama üksikud nagu meie. Niisiis läksid neli introverti kohvikusse "Maailm" oma kurva saatuse üle arutama. Arutasime, mis me arutasime, aeg muudkui lendas ja meie polnud veel ühegi mõistliku tulemuseni jõudnud. Oma nördimuseks avastasime, et ükskõik, millise aktiviteedi valimine eeldaks enda eelnevat täisjoomist. Aga kuna tegemist oli ikkagi nelja vaesest üliõpilasest introverdiga, siis piirdusime poest ostetud Valentinipäeva veiniga ja maandusime Mariti juures. Proovisime ära delikatessi, mida Martin oli meile soovitanud. Ehk siis jäätis, oliiviõli ja meresool. Olla Jamie Oliveri kokaraamatus sees olnud ja Martin oli ise ka järele proovinud. Mulle ei maitsenud apsaluutselt. Me sõime seda ja mõtlesime, kas Martin oli meiega nalja teinud või mis. Ja siis vaatasime kaks filmi. Ehk siis filmivaatamise skoor tõusis viiele. Sihuke sõbrapäev siis. Võtke või jätke. Pühapäev. Näitasin Maritile enda ja Mari-Anni blogi. Et kui Maritil kunagi peaks juhuslikult tulema hetk, kui tal mitte midagi muud teha ei ole, siis ta võib neid lugeda. Ja siis hakkasingi juba tagasi tulema. Arvasime Maritiga, et 50 minutit enne rongi väljumist oleks mõttekas minema hakata, "siis mul on eksimisaega ka", nagu Marit ütles. Tegelikkuses teadsin ma teed suurepäraselt, jõudsin veel teha suure haagi rahaautomaadi juurde, teokiirusel Lossi tänavast üles venida ja ikkagi 20 minutit rongis istuda, enne kui see sõitma hakkas. Positiivne.

Kokkuvõtteks. Kulutasin roppu moodi raha. No ikka roppu moodi. Ja mis ma selle eest sain? Külaskäigu Mariti juurde, füüsikud, kampsunid, süüa, süüa, süüa, sõidu Põlvasse, võru keele, veel süüa, viis filmi, veel süüa ja mitu ekskursiooni lumises Tartus. Läks ju hästi, mis.

Meil siin protees valmis pandud, a deduška v balnitse

Tulin just hambaarsti juurest.

Hambaarst: "Et neid tarkusehambaid siis kindlasti ei võta välja?"
Mina: "Nkää."
Hambaarst: "Hea küll, aga siin alumises tarkusehambas on pisike auk, selle teeme küll täna ära. Ma ei hakka sulle süsti pakkumagi, see ei toimiks selle hamba juures nagunii. Siis pead lihtsalt ära kannatama."

Ma ei osanud selle peale muud kosta kui "ahah". Ja järgmised igavikuna tundunud kaks minutit üritas üks pool minust meeleheitlikult tooli pealt maha vingerdada, samas kui teine pool tahtis olla tubli ja valu ignoreerida. Jube.

Eile oli mul muideks 12,5-tunnine tööpäev. Koos mineku ja tulekuga tegelikult isegi 13,5 tundi. Põnev.

Tšillin nüüd natuke kodus ja siis lingvistikasse ja siis Tartusse Maritile külla. Ma olen täna isegi filmiõhtule kutsutud. Superluks.

Harminchat

Eile oli Aivo sünnipäev. Järjekordselt taheti mind harjutada likööri jooma, aga ma ei võtnud järjekordselt vedu.

Täna oli lingvistikaolümpiaadi eelvoor. Minu ülesanne oli sees :). Ma olen nii äge. Kõik, kellega ma rääkisin, ütlesid, et neile väga meeldis mu ülesanne. Mulle endale ka meeldis, kuigi see oli tegelikult täiesti tavaline ülesanne ja suht palju jama oli ka veel selle tegemisega. Sandra ja Uku olid nii tublid. Ma ju ei tea, kuidas neil täpselt läks. Nad ise arvasid, et mitte just kõige paremini. Aga tublid on nad ikkagi. Väga tublid. Mul on väga hea meel.

Kui koju tulin, siis kulutasin umbes kümme minutit ainuüksi raudteetammi ületamisele. See on praeguse ilmaga ju 45-kraadine liuväli mõlemale poole. Üles sain veel kuidagi. Aga alla on ju hoopis jubedam minna. Alguses proovisin külglibisemist. See tundus liiga õudne. Lõpuks tegin käed lumiseks ja libistasin ennast kükakil alla.Vähemalt ei olnud võimalust ninali või selili kukkuda ja siis alla lohiseda.

Balšoi praaznik

Eile oli Mari-Anni sünnipäev. Ma küsisin talt neljapäeval täpselt järele et mis kell tal koolis lõpeb, et mis kell ma umbes võiksin saabuda. Et muidu jään jälle mingi tund aega hiljaks. Ta ütles, et kell üks. Aga tuli hoopis välja, et poole üheks ma läksin tööd vaatama. (Tegelt ma olin hommikul unes näinud, et ma ärkan, võtan laua pealt telefoni ja näen, et kell on kuus õhtul, tunnen ühe hetke meeletut paanikat, sest ma olin lubanud Mari-Anni juurde ju minna, mõtlen siis, et kui olen nagunii selle maha maganud, võin ju samahästi edasi magada ja keeran ennast uuesti magama. Õnneks ärkasin ikka õigel ajal.) Igatahes. Mõni minut pärast ühte lõpetasin saabaste jalga vinnamise. Ja siis pidin ju veel poest ka läbi käima. Jalutasin natuke Kristiineni. Sealt ostsin hakkliha ja ühe suure jäätise ja ühe väikse jäätise ja ühe kollase roosi. Väikse jäätise ostsin endale, ülejäänud põmst Mari-Annile. Sest sünnipäev ju ikkagi. Sest kes ei läheks sünnipäevale, endal 290 grammi hakkliha kotis. Väikse jäätise sõin trollipeatusse jalutades ära. Tavaliselt ma söön talvel õues ainult koorejäätist. Aga seekord oli jube mahlajäätise isu. Üks tädi küsis, kas kõik trollid peatuvad Lepistiku peatuses. Mul tekkis hetkeks segadus, aga väikese arutluskäigu tulemusena jõudsin ma järeldusele, et 4 ja 9 peatuvad kindlasti ja 3 ka, aga 2-s pole ma nii kindel. Tädi oli rahul. Mari-Anni juurde jõudsin siiski täpselt tunniajase hilinemisega. Tüüpiline. Siis me tegime kolmekesi makarone hakklihaga. Ardo sai suurepäraselt hakkama potitäie makaronide ja pannitäe hakkliha kooseluga ühel väikesel pannil. Siis me sõime seda oivalist sünnipäevarooga ketšupi ja apelsinimahlaga. Siis tuli Siim. Ja siis me vaatasime sojus-multfilmi. Ja sõime jäätist. (Kusjuures, üksteisest täiesti sõltumatult ja eelnevalt konsulteerimata suutsime mina ja Ardo osta poest kõigi viiekümne erineva jäätisesordi seast täpselt samasugust jäätist. Murakatäidisega.) Kõigile meeldis. Film. Jäätis ka. Ma olen nii äge. Ja siis me mängisime Katani. Alguses mulle see ei meeldinud eriti, sest ma ei saanud millestki aru. Aga teise mänguga hakkas meeldima. Aga kolmanda mängu ajal oli kell juba palju ja pisike tüdimus peal. Minul vähemalt. Ja siis jõudsime me Siimuga veel viimase trolli peale. Lumi oli sadanud. Kaunis.

Kongratulatsioonid

Nonnii. Täpselt kaks aastat tagasi 4. veebruaril kirjutasin siia blogisse esimest korda. Ehk siis palju õnne kaheaastaseks saamise puhul. Juba räägib ja kõnnib ja on üldse palju iseseisvam ja arukam. Ma loodan vähemalt.

Lingva Anglais longab

Valmistuge ennast laua alla naerma! Esitlen suurejoonelist, fenomenaalset, enneolematut, jalustrabavat saavutust - esmakordselt Eestis - täiesti tasuta - Adeliine blogi inglikeeles!

Lakkamatud ovatsioonid! Ja siit ta tuleb! Pärast kasutamist konsulteerige sõbra või korterikaaslasega. Kõhulihased garanteeritud või raha tagasi.

Mõni kõikide, vähesed paljude, igaüks iseenese jaoks

Reaali vilistlapäev oli. Meie klassist oli kohal kuus tüdrukut üheteistkümnest ja kaheksa poissi kahekümne neljast. Millest me järeldame, et...? Paralleelid olid märksa tihedamalt esindatud. Üldiselt oli tore. Nägi õpetajaid ja... Õnneks üks teatud tüüp ei ilmunud kohale. Lucky me. Pärast läksime seltskonnaga (Mari-Ann, Marit, Siim, Kristjan) Karja Keldrisse sööma, sest mina, Mari-Ann ja Siim olime nälga suremas. Seal liitus meiega ka Kristel, kes laskus Maritiga vestlusesse teemal Tartu Ülikool. Siim ja Kristjan olid juba laskunud vestlusesse Majandus Ja Poliitika. Nii ei jäänud minul ja Mari-Annil suurt muud üle kui valida kahe eelnimetatud vestluse vahel või teha oma kamp. Hetkel t1 hakkasid nurgast kostma ähvardavad sündihelid ja meditatiivsed üks-üks-üks...üks-üks leelutused. Pagesime Pätrikusse, mille olid vallutanud Reaalkooli vilistlaste nooremad generatsioonid. Kristjan üritas Kristelit veenda oma teadmistes eesti liikluskultuurist, Kristel üritas Siimu veenda joomise vajalikkuses, Siim üritas Maritit veenda riideid seljast võtma. Mina olin vandeseltslaslikult vait. Varsti ühines seltskonnaga Marella ja pärast nägime korraks isegi Maarjat. Veidi enne südaööd hakkasid aga kõik koju sättima. Kiirustasime trollipeatuse poole lootuses jõuda täpselt, aga Mari-Ann ja mina pidime pettuma: olime täpselt minuti hilinenud. Siim, nagu ma teada sain, jõuab aga alati imetäpselt trolli peale. Nii ei olnudki imestada, kui kohe tuligi tema troll. Me saime Mari-Anniga tervelt kümme minutit peatuses külmetada. Pakane on täna öösel korralik.