Minge te kõik ...

Jah, see Suur Projekt, mida eelmises postituses mainisin, on tõesti suur, aga täpselt praeguseks hetkeks natuke ootele jäänud. Nimelt tuli meil Kallega "jumalavallatu" mõte osta vesiveski. Pikk jutt, igatahes käisin mina 56-tunnisel ettevõtluskoolitusel, mille läinudneljapäevasel viimasel koolituspäeval põrmustati kõik plaanid põhjalikult ja minu niigi juba ligihiiliv järjekordne depressiivne allakäik sai hoogu juurde.

Ja et lumepalliefekt veel täiuslikum oleks, otsustas minu armas arvuti eile, et tema viskab pildi taskusse. Meil oli selle viie ja poole aasta jooksul kujunenud väga lähedane, võib öelda, et isegi sõltuvuslik suhe. Aastate jooksul elasime koos üle nii mõndagi. Arvutile tehti kaks korda op-süsteemiuuendust, üks kord akuvahetust, ülelugemata arv kordi toitejuhtme ühe või teise otsa vahetust. Ühel saatuslikul hetkel tekkis ekraaniklappi hinge lähedale kurjakuulutav pragu. See juhtus minu kurikuulsal Berliini-reisil, kui keegi juhuslikult mäletab. Siis kaotasid töövõime kõlarid. Pragu suurenes. Kõrvaklappide sisendauk näitas väsimuse märke ja andis selle aasta alguseks täielikult otsad. Umbes samal ajal tekkis pragu ka ekraaniklapi teisele küljele. Ekraanipildil oli põnev punakas varjund. Ja siis eile. Korraks märkasin, et pilt nagu vilguks õrnalt. Näitasin seda Kallele ka. Ja paari minuti pärast, kui olin arvuti kõrvale pannud ja uuesti tagasi tulnud, oli ekraan must. Vastu valgust vaadates selgus, et puudub lihtsalt taustavalgus, pilt ise on teoreetiliselt olemas. Aga see oli viimane piisk karikasse ja ma otsustasin (sel hetkel muretsemata tuleviku pärast), et aitab, ammu oli aeg uue arvuti jaoks. Ja läksimegi õhtupoole ja ostsime mulle uue arvuti. Ja siis alles õudus algas. Sest minu vanal armsal arvutil oli eesti tähtedega klaviatuur ja vana hea Windows XP. Poes selliseid ei eksisteeri. Tikutulega tuleb taga otsida selliseid arvuteid, millel oleks vähemalt rootsi klaviatuur või Windows 7. Kõik uuemad masinad on "ettenägelikult ja klientidest hoolivalt" varustatud Windows 8-ga. Minge persse, ma ütlen ja üldse ei vabanda väljenduse pärast. Et saada mõistliku hinna ja jõudlusega arvutit, pole lihtsalt teist valikut, kui osta inglise klaveri ja selle pagana 8-ga. Härrased, kui teil tekib tahtmine teha op-süsteem puutetundlike ekraanidega nutitelefonide ja tahvelarvutite jaoks, siis palun väga, whatever you like, aga palun ärge toppige seda sülearvutisse, millel ei ole puutetundlikku ekraani, on see liiga palju nõutud? Ma ei ole absoluutselt oma uue arvutiga rahul, sest see on liiga erinev vanast ja mitte paremuse poole. Müüjatüüp poes ütles, et ma harjun nelja-viie päevaga ära sellega, et klahvide peal ei ole trükitud mitte need märgid, mis klahvidele vajutades ilmuvad. Miks PEAKS sellega üldse ära harjuma? Milleks need sinna üldse trükitud siis on? Ma ei taha sellega ära harjuda, ma tahan normaalset klaviatuuri. Miks peab muutma midagi, mis toimib, miks? Ma olen sellest nii häiritud, et eile õhtul tuli sõna otseses mõttes nutt peale. Ja ma saan täiesti aru vanematest inimestest, kellest tehnoloogiauuendused mööda jooksevad ja kes enam elada ei taha.

Rahumäel meil linna soodsaimad on krundid

Detsembri algupoolel (täpsemalt päev pärast eelmise postituse kirjutamist) sündis minu elu teine täditütar. Minumeelest olid nii Mirjam kui Marleen vastsündinuna täpselt Martini nägu. Aga Mirjam kuuldavasti peab juba kõnesid.

Kaks päeva pärast eelmise postituse kirjutamist saabus meile Haanjast kuusk. Ei arvanud, et liiga vara. Mõned päevad seisis ta küll eheteta, sest sedavõrd oli ta ikkagi ootamatult tulnud. Aga küll need ehted ka peale said. Kalle bändikaaslased kommenteerisid, et originaalkäbid on vist küljes. Kuuseokstest ja punasest lõngast ja kardinapuurõngast tegin väliuksekaunistuse ka.

Jõulude ajal Pargis sai Mirjamiga kuud vaadatud ("Kuuuuuuuu!") ja ennast halliks ja laua alla söödud. Kuigi mu sünnipäev oli tulemas ja jõuluöö ja mis kõik veel, mindi ontlikult kell 11 magama.

Mari-Anni juures oli jõulupidu ka. Me oleme kõik jõudnud sellesse faasi oma õpingutega, et kui oma erialast ja tegemistest rääkida, siis mitte keegi ei saa aru. Minu eriala vist ei ole asi nii hull, sest noh humanitaar, see on ju käkitegu, mis sest üldse rääkida, aga füüsika - see on juba kõrgem teadus.

Uue aasta tulek ei olnud sel aastal eriti eriline. Kui siis ainult mainida seda, et kui linnas olid teed veidi libedad, siis me olime kuskil külas, kus ei olnud absoluutselt võimalik normaalselt õues püsti seista, ei tänaval ega maja kõrval.

Jaanuarist ma eriti palju ei mäleta. Ainult üks Suur Projekt tuli. Paar eksamit tegin ka ära.

Praegu õues kevadlinnud laulavad.

Medaleid och märke puude eest

Tutvusin veidi põhjalikumalt Tartu linna meditsiinisüsteemiga. Sest mingist hetkest olid mu silmad hakanud nii kõvasti virvendama, et enam normaalselt lugeda ei saa (pilgu natukenegi fikseerimiseks vaatan pea viltu ühe silmaga, mis paneb kaela valutama ja väsitab kohutavalt). Silmaarst ütles, et kõik, mis on tema pädevuses kontrollida, on korras, mõnda uuringut, mida võiks küll ju veel teha, teha ei saa, sest silmad ei püsi paigal. Saatis neuroloogi juurde. Neuroloog käskis kõndida ukseni ja tagasi, panna silmad kinni näpp ninale, toksis haamrikesega küünarnukke ja ütles, et tema küll ei tea, mis värk on. Ütles, et võin minna mõne muu arsti juurde ja kui midagi teada saan, öelgu talle ka. Seega, tulemus null. Noh, vähemalt neuroloogi arvamuse kohaselt mul ajuhaigust ei ole. Mida ma teadsin juba ju isegi.

Siis oli meil siin vahepeal MTÜ Tartu liikmete koosolek. Fresko, nagu Eva ütles.

Eile hommikul külastasime Evaga suveniiripoodi ja siis saatsime paki Ukrainasse.

Eile toodi meile ka puid. Terve furgoonitäis. Kell neli (ehk pime). Onuga kahekesi loopisime kuuri maha (otse ukse ette läbikäiku takistama). Ja siis ladusin ma nad taskulambivalgel riita. Poole kuueks sain valmis, just selleks hetkeks, kui Kalle saabus. Õhtul käisin Mariti juures šokolaadikooki söömas.

Täna on Selg.

Supikooma

Noh, Kalle sünnipäev oli. Jubellj.

Õppisin mingil hetkel ahju kütma. See käis nii, et üks päev Kalle näitas ette. Teine päev tegin ise.

Oktoobri lõpus käisime džässballetti vaatamas.

Ja Tallinnas käisime. Tee peal X-Pandat kuulata on ikka päris hea. Mirjam on liiga häbelik, muidu oleks temaga haritud vestlust arendanud.

Sain endale tudengid jälle. Need looduse ja tehnoloogia omad, kes artikleid kirjtuavad. Eelmisel aastal olid kõik 220 mul. See aasta jagasime ära, mul on mingi 80. Aga natuke eksoosting on ikkagi, sest tähtajad on see aasta kuidagi lühemad. Noh, nad eksisteerivad vähemalt.

Siis käisin ühel koolitusel koosolekute tegemist kuulamas. 

Ja siis käisin Rakveres õpetajatele Vikipeediast rääkimas. Organiseerisin endale öömaja, sest õpituba pidi kell 9 hommikul hakkama. Seadsin arvutiklassis kõik korda, kui viis minutit enne üheksat minu igaksjuhuks küsimise peale teatati, et ups, kas me ei öelnudki sulle, kell pool 10 algab. Daah, ma oleks jõudnud sel juhul ju hommikuse bussiga tulla.

Ja siis oli kultuurimälestiste fotovõistluse autasustamine botaanikaaias, mille planeerimine ajas täiesti ulluks. Ma parem ei räägi.

Nii ei saa rallit sõita

Hommikul läks natuke kiireks. Aga Kalle ja Antsu abiga astusin rongi minut enne selle väljumist kell 7.46. Ja siis panin saapapaelad kinni, nii nagu nad kinni käima peavad. Pileti eest maksin 1.54 ja sõitsin 35 minutit. Rongis külm ei olnud, aga Jõgeval tibutas natuke. Pime oli. Raamatukogu ukse peal oli silt "Palun ärge musta kassi sisse laske". Raamatukogu oli soe ja valge. Arvutitoas oli päris palju arvuteid. Ainult et minu arvuti ei tahtnud kohaliku wifiga suhestuda. Topiti netijuhe. Siis saabusid raamatukogutädidtöötajad. Neid oli umbes üksteist pluss-miinus üks. Rääkisin. Näitasin slaide. Rääkisin. Siis tahtsin päris elus Vikipeediat ka näidata, aga nett oli vahepeal otsustanud ära minna. No mis siis ikka, ootame. Vaatame vahepeal slaide edasi. Aga nett ei tulnud. Kohalik itimees siis leiutas mingi süsteemi, et pani oma telefoni wifit tegema ja ma sain oma arvutile neti sisse. Aga teistes arvutites oli nett ju juhtmega, seega netti ei olnud, nii et nad ei saanud ise midagi proovida. Vähemalt sain mina seinale näidata. Vahepeal tuli televiisor kõik pildistama ja puha. Kunagi uudistes vist näeb. Kolm tundi suutsin välja venitada seda asja. Kella 12-ks sai läbi. Aitäh ja peaaegu juba äraminek ja siis ütles keegi, et nett tuli tagasi. Jess onju. Vaadati mulle bussiaeg, järgmine väljumine Tartusse 14.30. Eelmine oli läinud 11.30. Läksin siis linna peale jalutama, mõtlesin, et võin juba lõunasöögi moodi asja ka ära süüa. Läksin Kosmosesse. Kosmos on Jõgeval Suure tänava ääres teisel korrusel. Samamoodi nagu Austraalia on Nõmmel ühe kollase maja hoovis. Tellisin pasta kanaga (kaunistatud tomati-, kurgi- ja mandariiniviiludega), ploomimahla ja pannkoogi meega. Pasta oli menüü järgi väike, aga reaalsuses suur. Pannkook nägi uudne välja ja maitses ka uudselt, mesi oli ersats. Maksin kolm eurot kopikatega. Siis kõmpisin bussijaama. Bussijuht küsis, kui vana ma olen, ja enesekindlalt ja mõtlemata vastasin "23". Pileti eest maksin 3.60 ja sõitsin 65 minutit. Haige.

Sellist pealkirjaikaldust ei mäletagi

Ükspäev käisin Tallinnas lapsevanema sünnipäeval. Mirjamit sai näha. See on kõige targem laps, keda ma näinud olen.

Üksöö oli meil siin selline äike, et aknaklaasid klirisesid.

Ükspäev tassisin puid koos Kallega. Alguses Haanjas riidast käru peale ja siis Tartus kärust riita. See oli eile tegelikult. Ja muuhulgas leidsin Võrust ühe geniaalse poe, kust saab absoluutselt mida iganes.

Aa ja siis ükspäev võtsime plaani koostada joruba-liivi vestlussõnastik robotitele.

On kombeks üks korraga

Tulin praegu läbi Kuperjanovi pargi koju. Järsku näen maas mingit nelinurkset heledat asja. Olen juba mööda kõndinud, aga pööran tagasi. ID-kaart. Kellegi poisi oma. Kaart tasku ja koju. Internetist tema nime otsides saan teada kooli, kus ta õpib. Noh, 700 meetrit astuda, lähen uuesti õue ja hakkan minema. Teel näen äkki (jälle silmanurgast) kahte poissi. Üks neist on kahtlaselt tuttava näoga. "Kuule kas see on sinu oma? Leidsin sealt pargist, hakkasin just su kooli poole minema." Nutuse näoga poisil oleks nagu kivi südamelt langenud. "Aitäh. Väga aitäh".

Hommikul tegin üldistusi oma unenägude kohta. Peale selle, et nad on üle mõistuse eepilised, on neis veel muidki sarnasusi. Peaaegu alati tean ma unenägu nähes selle stsenaariumit ette. Ma ei tea seda korraga otsast lõpuni, vaid ainult teatud osa käesolevast hetkest edasi. See on kas olemas minu peas või tänaöise unenäo puhul oli see üles kirjutatud ühes raamatus, mis mul käes oli. Ma tean mingeid kindlaid fakte sellest, mis edasi saab ning ma püüan vastavalt olukorrale kas käituda täpselt stsenaariumi järgi või kuidagi asjade käiku paremaks muuta. Ennast või kedagi teist stsenaariumikohastest ohtudest päästa vms. Üldiselt on stsenaariumi järgi käitumine või tegevuse muutmine vastavalt soovile väga keeruline. Sest miskipärast hakkavad üleloomulikud loodusjõud mind takistama (näiteks suunda muutev gravitatsioon vms). Ja teine asi. Kui unenäos juhtub midagi, mis viitab mingile minevikus toimunud sündmusele, siis konstrueerib mu aju hetkega selle varasema sündmuse. Umbes nii, et hetk tagasi polnud seda varem toimunud sündmust olemas, aga nüüd mäletan ma seda detailselt. Ma peaks ennast võib-olla uneuurijatele katseloomaks pakkuma. Õnneks ei hakka mul unenäod päriseluga segamini minema ning mu tõbi aiva ei süvene.

Teistes uudistes: hakkasin ungari keelt õppima. Siiamaani oskan öelda "Kéz kezet mos".

Because Wikipedians can do anything

Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud. Suvi näiteks.

Suve alguseks sai reaalsuseks see, mis juba eelmisest sügisest ähvardanud oli: väljakolimine. Omanik tahtis lihtsalt korterit ära müüa ja meil olid loetud päevad aega uus katusealune leida. Lihtne see ei olnud. Päevad läksid, tasapisi pakkisime asju kokku ja vedasime erinevatesse ajutistesse varjupaikadesse laiali, aga uue kodu suhtes kindlust ei olnud. Põnev oli küll korterit tühjaks teha. Viimaste lahkujatena saime lisaks enda kolale kaasa mitmeid omaniku ja varasemate üürnike asju. Uus omanik tahtis nimelt kinnisvara vastu võtta steriilses seisundis. Siiski jätsime maha näiteks suhkrutoosi koos suhkru ja lusikaga, kolmeliitrise purgi põletatud tikkudega ja muud huvitavat. Järgmised nädalad olime de jure kodutud, de facto elasime järgmises korteris, mis ootas uuele omanikule üleandmist.

Lingvistikalaager oma tuntud headuses.

Siis olid etnolaager ja folk. Eredamad mälestused sellest on valekülgne rekkajuhi päevitus ja õuna tekitatud allergiline lämbumisreaktsioon. Samuti tappev palavus. Veel peaks ära nimetama "Yesterday I was taught a lovely tune to play...", valsid "We will rock you" ja "Oops, I did it again". Noh ja loomulikult õppisime ära tähtsamad käibefraasid taani keeles: God morgen, fedt tune, tissemand.

Pärast seda olime me märkamatult oma elamisega maandunud Ülenurmele. Ja siis tuli reis. Sõitsin tsikli tagaistmel 700 kilumeetrit. Marsruut lihtsustatult Taebla - Virtsu - Kuivastu - Orissaare - Leisi - Mustjala - Kuressaare - Kuivastu - Virtsu - Pärnu - Viljandi - Tartu. Seal vahepeal toimus MTÜ üldkoosolek, kus mind järjekordselt juhatusse valiti (läks käima kolmas aasta). Ja siis ringi ümber Saaremaa. Viimane etapp Mustjalast Tartusse sai läbitud ühe päevaga.

Ja lõpuks saabus aeg, kui saime hakata oma maist vara jälle ilma pealt kokku korjama, sest meile avati uue kodu uks. Praeguseks on raamatud riiulil ja uksekell töötab.

Ja mõni päev tagasi sai eestikeelne Vikipeedia kümneaastaseks. Selleks puhuks toimus ühisponnistus, mille käigus loodi kolme päeva jooksul 600 artiklit. Võrdluseks: tavapärane tempo on 30 artiklit päevas. Ja siis sai vaksalisse ka näitus üles ja Emajõe kaldal 100 000-skulptuuri juures pilti tehtud.

Selline lühikokkuvõte siis.

Oli mingi etendus, mis koosnes numbritest. Igas numbris esines üks tüdruk lauluga. Juurde käisid kostüümid, taustatantsijad jms. Ainult iga number oli mingi iseloomu ja käitumise võimendatud väljendus. Mina olin ühe numbri esitaja. Mul oli seljas valge pluus ja põlvedeni hall seelik. Mu juuksed olid esinemise jaoks spetsiaalselt rasvaseks tehtud. Ma kõndisin kohmakalt ja ebakindlalt lavale, sättisin närviliselt mikrofoni õigesse asendisse. Minul ei olnud ühtegi taustatantsijat. Hakkasin laulma mingit suhteliselt lihtsat laulu. Keegi saatis mind klaveril. Mõnel hetkel tundsin, et näitlen meelega, et teen oma ebakindlust ja saamatust meelega nähtavamaks. Mõnda intervalli ei tabanud ma päris täpselt. Olin nagu väga püüdlik laps, kes ei kasuta oma võimeid täielikult, sest kardab ebaõnnestumist. Ma olin väike tüdruk, kes tahab tähelepanu ja tunnustust, aga ei julge seda küsida ja karistab ennast, kui liiga palju silma paistab. Oma meeleheitest ja püüdlikkusest hoolimata mõjusin koomiliselt. Publik naeris. Kui laulu lõpetasin, jooksin lavalt minema, minu kingad klobisesid vastu põrandat. Lava taga ütlesid teised: "Sa esitasid oma isiksust suurepäraselt, see oli nii naljakas. Publik sai kõvasti itsitada. See oli tõeliselt hea, mis sa tegid."

Läbi külmavärina ja higi

Olime klassiga mingis telesaates publikuks. "Klass" on siinjuures hägune mõiste, sest seal tundus olevat rahvast nii põhikoolist kui reaalist. Ja Kalle oli ka, aga ta oli niisama minuga kaasas. Saade oli midagi Ringvaate-sarnast, ainult saatejuhiks oli Reet Linna. Me seisime niisama stuudio tagumises osas kaamerate taga. Ma olin üsna teiste varjus tagapool, ei kuulnud ega näinud kõike täpselt. Kalle oli kuskil eespool. Reet Linna esitas mingeid viktoriiniküsimusi ja me tohtisime vastata, kui teadsime vastust. Esimene küsimus oli, et kellel on täna 70. sünnipäev. Kalle ütles mingi nime, mida ma ei kuulnud, pärast sain teada, et see oli mingi Räpina kooli õpetaja olnud. Ja see oligi õige vastus. See tähendas seda, et Kalle istus Reet Linna kõrvale ja talle esitati uus küsimus. Aga selle vastust ta ei teadnud. Aga mina teadsin. Küsimust ja vastust ma enam ei mäleta. Aga siis tuli Reet Linna ise sinna stuudio tagumisse otsa ja hakkas meile küsimusi esitama. Keegi ei teadnud nende vastuseid, aga mina miskipärast teadsin. Järjest vastasin kõik ära. Hasart oli sees. Ühel hetkel ütles K. (põhikooli klassist): "Me teame, et sa tead kõiki vastuseid, lase nüüd teistel ka vastata." Tundsin selle peale seda tunnet, mida ma päriselus olin ka koolis palju kordi tundnud. Tundsin oma nahal teiste pilke ja mõtteid. See ei olnud kadedus, see oli põlgus.

Mul oli kaasas väga palju asju. Olin justnagu kahe laagri vahel või midagi sellist. Nagu mul mõnikord suvel juhtub. Et mõlema laagri asjad on kaasas. Emme pidi mu auto peale võtma. Aga selleks pidin oma asjad garderoobist autosse saama. Palusin paari inimest, et nad mind aitaks, aga kellelgi polnud aega. Neid asju oli tõesti palju. Spordikott, kohver, seljakott, mingid kilekotid... Püüdsin kiiruga mingeid asju ümber pakkida, et oleks lihtsam võtta. Kuklas tiksus, et olen midagi kuhugi maha unustanud. Auto ootas ja turvamees tahtis garderoobi kinni panna. Ma ei olnud ikka veel valmis. Lõpuks sain kuidagi autosse, teadmata, kas kõik kotid said kaasa. Järgmisel päeval pidid olema tädi Mai pulmad. Meil oli mingi küsimus selle toimumiskoha kohta vist või ma ei mäleta ka täpselt. See vist ei olnud üldse otseselt pulmadega seotud. Ei mäleta. Igatahes emme helistas sinna kohta. Aga sellel oli mingi selline automaatvastaja, mis küsis küsimusi ja vastuste järgi pidi suunama sobivasse kohta edasi. "Kas teie abiellute?" "Ei" "Kas teie laps abiellub" "Ei" Jne. Väga veider.

Vaatasin, kuidas üks laps tegi laval mingit sööki. Väga kihiline toit oli. Mingi selline ahjuvormi sees, nagu pirukas. Üritasin koostisosi ja valmistamist meelde jätta. Ta näitas seda tegemist väga mitu korda ette ja kirjeldas, mida ta teeb. Aga mu mälu oli väga korrast ära ja mul oli koguaeg ainult kaks viimast koostisosa meeles. Ehk siis kui ta järgmise ütles, läks mul üle-eelmine meelest ära ja meeles olid jälle ainult kaks. Kui üles ärkasin, teadsin, et sinna käivad šampinjonid ja hobuse sool.