Because Wikipedians can do anything

Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud. Suvi näiteks.

Suve alguseks sai reaalsuseks see, mis juba eelmisest sügisest ähvardanud oli: väljakolimine. Omanik tahtis lihtsalt korterit ära müüa ja meil olid loetud päevad aega uus katusealune leida. Lihtne see ei olnud. Päevad läksid, tasapisi pakkisime asju kokku ja vedasime erinevatesse ajutistesse varjupaikadesse laiali, aga uue kodu suhtes kindlust ei olnud. Põnev oli küll korterit tühjaks teha. Viimaste lahkujatena saime lisaks enda kolale kaasa mitmeid omaniku ja varasemate üürnike asju. Uus omanik tahtis nimelt kinnisvara vastu võtta steriilses seisundis. Siiski jätsime maha näiteks suhkrutoosi koos suhkru ja lusikaga, kolmeliitrise purgi põletatud tikkudega ja muud huvitavat. Järgmised nädalad olime de jure kodutud, de facto elasime järgmises korteris, mis ootas uuele omanikule üleandmist.

Lingvistikalaager oma tuntud headuses.

Siis olid etnolaager ja folk. Eredamad mälestused sellest on valekülgne rekkajuhi päevitus ja õuna tekitatud allergiline lämbumisreaktsioon. Samuti tappev palavus. Veel peaks ära nimetama "Yesterday I was taught a lovely tune to play...", valsid "We will rock you" ja "Oops, I did it again". Noh ja loomulikult õppisime ära tähtsamad käibefraasid taani keeles: God morgen, fedt tune, tissemand.

Pärast seda olime me märkamatult oma elamisega maandunud Ülenurmele. Ja siis tuli reis. Sõitsin tsikli tagaistmel 700 kilumeetrit. Marsruut lihtsustatult Taebla - Virtsu - Kuivastu - Orissaare - Leisi - Mustjala - Kuressaare - Kuivastu - Virtsu - Pärnu - Viljandi - Tartu. Seal vahepeal toimus MTÜ üldkoosolek, kus mind järjekordselt juhatusse valiti (läks käima kolmas aasta). Ja siis ringi ümber Saaremaa. Viimane etapp Mustjalast Tartusse sai läbitud ühe päevaga.

Ja lõpuks saabus aeg, kui saime hakata oma maist vara jälle ilma pealt kokku korjama, sest meile avati uue kodu uks. Praeguseks on raamatud riiulil ja uksekell töötab.

Ja mõni päev tagasi sai eestikeelne Vikipeedia kümneaastaseks. Selleks puhuks toimus ühisponnistus, mille käigus loodi kolme päeva jooksul 600 artiklit. Võrdluseks: tavapärane tempo on 30 artiklit päevas. Ja siis sai vaksalisse ka näitus üles ja Emajõe kaldal 100 000-skulptuuri juures pilti tehtud.

Selline lühikokkuvõte siis.

Oli mingi etendus, mis koosnes numbritest. Igas numbris esines üks tüdruk lauluga. Juurde käisid kostüümid, taustatantsijad jms. Ainult iga number oli mingi iseloomu ja käitumise võimendatud väljendus. Mina olin ühe numbri esitaja. Mul oli seljas valge pluus ja põlvedeni hall seelik. Mu juuksed olid esinemise jaoks spetsiaalselt rasvaseks tehtud. Ma kõndisin kohmakalt ja ebakindlalt lavale, sättisin närviliselt mikrofoni õigesse asendisse. Minul ei olnud ühtegi taustatantsijat. Hakkasin laulma mingit suhteliselt lihtsat laulu. Keegi saatis mind klaveril. Mõnel hetkel tundsin, et näitlen meelega, et teen oma ebakindlust ja saamatust meelega nähtavamaks. Mõnda intervalli ei tabanud ma päris täpselt. Olin nagu väga püüdlik laps, kes ei kasuta oma võimeid täielikult, sest kardab ebaõnnestumist. Ma olin väike tüdruk, kes tahab tähelepanu ja tunnustust, aga ei julge seda küsida ja karistab ennast, kui liiga palju silma paistab. Oma meeleheitest ja püüdlikkusest hoolimata mõjusin koomiliselt. Publik naeris. Kui laulu lõpetasin, jooksin lavalt minema, minu kingad klobisesid vastu põrandat. Lava taga ütlesid teised: "Sa esitasid oma isiksust suurepäraselt, see oli nii naljakas. Publik sai kõvasti itsitada. See oli tõeliselt hea, mis sa tegid."

Läbi külmavärina ja higi

Olime klassiga mingis telesaates publikuks. "Klass" on siinjuures hägune mõiste, sest seal tundus olevat rahvast nii põhikoolist kui reaalist. Ja Kalle oli ka, aga ta oli niisama minuga kaasas. Saade oli midagi Ringvaate-sarnast, ainult saatejuhiks oli Reet Linna. Me seisime niisama stuudio tagumises osas kaamerate taga. Ma olin üsna teiste varjus tagapool, ei kuulnud ega näinud kõike täpselt. Kalle oli kuskil eespool. Reet Linna esitas mingeid viktoriiniküsimusi ja me tohtisime vastata, kui teadsime vastust. Esimene küsimus oli, et kellel on täna 70. sünnipäev. Kalle ütles mingi nime, mida ma ei kuulnud, pärast sain teada, et see oli mingi Räpina kooli õpetaja olnud. Ja see oligi õige vastus. See tähendas seda, et Kalle istus Reet Linna kõrvale ja talle esitati uus küsimus. Aga selle vastust ta ei teadnud. Aga mina teadsin. Küsimust ja vastust ma enam ei mäleta. Aga siis tuli Reet Linna ise sinna stuudio tagumisse otsa ja hakkas meile küsimusi esitama. Keegi ei teadnud nende vastuseid, aga mina miskipärast teadsin. Järjest vastasin kõik ära. Hasart oli sees. Ühel hetkel ütles K. (põhikooli klassist): "Me teame, et sa tead kõiki vastuseid, lase nüüd teistel ka vastata." Tundsin selle peale seda tunnet, mida ma päriselus olin ka koolis palju kordi tundnud. Tundsin oma nahal teiste pilke ja mõtteid. See ei olnud kadedus, see oli põlgus.

Mul oli kaasas väga palju asju. Olin justnagu kahe laagri vahel või midagi sellist. Nagu mul mõnikord suvel juhtub. Et mõlema laagri asjad on kaasas. Emme pidi mu auto peale võtma. Aga selleks pidin oma asjad garderoobist autosse saama. Palusin paari inimest, et nad mind aitaks, aga kellelgi polnud aega. Neid asju oli tõesti palju. Spordikott, kohver, seljakott, mingid kilekotid... Püüdsin kiiruga mingeid asju ümber pakkida, et oleks lihtsam võtta. Kuklas tiksus, et olen midagi kuhugi maha unustanud. Auto ootas ja turvamees tahtis garderoobi kinni panna. Ma ei olnud ikka veel valmis. Lõpuks sain kuidagi autosse, teadmata, kas kõik kotid said kaasa. Järgmisel päeval pidid olema tädi Mai pulmad. Meil oli mingi küsimus selle toimumiskoha kohta vist või ma ei mäleta ka täpselt. See vist ei olnud üldse otseselt pulmadega seotud. Ei mäleta. Igatahes emme helistas sinna kohta. Aga sellel oli mingi selline automaatvastaja, mis küsis küsimusi ja vastuste järgi pidi suunama sobivasse kohta edasi. "Kas teie abiellute?" "Ei" "Kas teie laps abiellub" "Ei" Jne. Väga veider.

Vaatasin, kuidas üks laps tegi laval mingit sööki. Väga kihiline toit oli. Mingi selline ahjuvormi sees, nagu pirukas. Üritasin koostisosi ja valmistamist meelde jätta. Ta näitas seda tegemist väga mitu korda ette ja kirjeldas, mida ta teeb. Aga mu mälu oli väga korrast ära ja mul oli koguaeg ainult kaks viimast koostisosa meeles. Ehk siis kui ta järgmise ütles, läks mul üle-eelmine meelest ära ja meeles olid jälle ainult kaks. Kui üles ärkasin, teadsin, et sinna käivad šampinjonid ja hobuse sool.

Need punapead on ju kõige salalikumad

Pühapäev. Kell on seitse hommikul. Jõudsin umbes kell kolm koju, aga magama ei läinud. Seega. Kell on paiku seitse. Istun Tallinna bussijaamas. Minust paar pinki edasi istuvad kaks tüüpi, joovad õlut ja veel mai-tea-mida. Minu vastas istub üks vanem proua, kellel on kalossid jalas. Vaatan aknast välja, kuigi seal eriti midagi vaadata ei ole. Üks tüüp hakkab rääkima. "Neiu. Sina seal. Kas tohib küsida midagi?" Mina vaatan aknast välja. "Jah, sina, kes sa aknast välja vaatad. Tahaks küsida midagi su käest." Vaatan suhteliselt tülpinud pilguga nende poole. "Kuhu sa sõidad?" "On see oluline?" Pööran uuesti aknast välja vaatama. Tüübi hääles on kuulda kerget muiet: "Kuule, mul on tunne, et sul katus sõidab veel rohkem kui meil..." Teksapükstes lühemat keskmist kasvu  tüüp tõuseb püsti, õllepurk käes, lohistab ennast minu kõrvale istuma ja küsib usalduslikult: "Kas sul ecstasyt on?" Vanem daam haarab oma kotist tugevamini kinni, tõuseb otsustavalt püsti ja kõnnib minema. Keeran pea uuesti akna poole ja proovin mitte naerda. "Ei, me siin niisama uudishimust püüame ära arvata, kuhu sa sõidad. Et kas Narva või Pärnusse. Kuule, äkki sõidad Kuressaarde, sa oled ju Saaremaa tüdruku moodi." Paar hetke vaikust. "Millal see meie buss läheb? Mingi seitsme ajal oli vist." Ma vaatan üle saali kella ja märgin: "Kell on seitse läbi." "Aii, mis nüüd saab... Kuule otsi, mis seal pileti peal näitab... ah seitse viiskümmend, olgu siis." Paus. "Kuule, kas see seal on meie buss? Lähme vaatame". Kaks tüüpi jätavad pingi alla loigu (ma ei taha teada, millest) ja pooliku pudeli kokat. Kell on 7.06. Vaatan, kuidas nad üle platsi kaagerdavad ja veidi hiljem peaaegu sama teed tagasi tulevad. Appi, ma ei viitsi nendega üldse jamada. "Ei olnud meie buss. Kuule, aga kui sa Kuressaarde sõidad, siis vaata, et me ikka ilusti õiges kohas maha saaks." Paus. Buss platsi teises servas, mille juures tüübid käisid, hakkab välja sõitma. Järsku tuleb mul inspiratsioon: "Kas see äkki on teie buss?" Tüübid hüppavad püsti: "Oh, mis, kus, kuule nüüd me jäime küll maha... või mis sa nalja teed...äh, meil niigi raske..." Tüübid on ilmselt ära väsinud, sest järgmised minutid mööduvad vaikuses. Lõpuks sõidab ette minu buss, ma korjan kergendunult oma asjad käe otsa ja hakkan ära astuma. "Head reisi sulle siis!" kostab veel kuskilt tagant.

Viskoosne kook voolab halvemini kui tavaline kook

Kui kedagi huvitab, siis ma olen olemas. Mind ennast huvitab see märkimisväärselt, muideks. Mitte et see blogi midagi tõestaks.

Detsembris jäi ära minu sünnipäev. Sest inimesed ei tulnud kohale. Ainult Marella tuli minuga teed jooma.

Jaanuaris pandi mind diagnoosi alla - sotsiaalärevushäire ja depressioon. Ravile allun suhteliselt halvasti. Kooli seisukohalt olen akadeemilisel. Tegelen mõtlemisega.

Täna käisin Marella sünnipäeval. Mul oli viimastel päevadel selle suhtes hea tunne. Nagu eelaimdus või nii. Ja kõik oligi hea. Ma tundsin ennast inimesena, kes on ilus, oluline, tark, väärt vaadata ja kuulata. Minu pihta ei tehtud nalju, mida ma oleksin saanud isiklikult võtta. Oh, kuidas mulle meeldivad intelligentsed inimesed.

Uulitsad

Nii kaua kui ma mäletan, on lumi kuulunud loomulikuna talve juurde. Palju lund. Kombekas selga ja õue, põlvini, põlvili, selili lumme. Kelguga mäest alla. Lumi sajab. Puud on valged. Linnas on ummikud. Raske on käia, kui on valida, kas käia põlvini lumes või põlvesügavuses rattaroopas. Ma ei mäleta ühtegi lumeta jõulu.

Sel korral lumi ei tulnud. Ja tulemus ei lasknud ennast kaua oodata. Jõulud ei tundunud päris. Aastavahetus ei tundunud päris. Ja nüüd, kui lumi on maas ja sajab juurde, vaatan ma aknast välja ja tekib võõristus. Lumi ei tundu loomulik. Õõvastav.

Tegin vikisse kaheksa uut artiklit Tartu tänavatest ja lisasin pilte olemasolevatesse. Eriti meeldis mulle kirjutada Holmi tänavast, mida Tartus enam ei ole. Vaatasin vanu Tartu kaarte. Väga vanu. 18. sajandist ja nii. Eelmises elus olin ma ilmselgelt kartograaf. Või linnaplaneerija.

Ühtlasi (või mitte nii ühtlasi) sain lõpuks teada, misasi on kuvalda.

2011

Tahtsin siia kirjutada noppeid igast kuust sellel aastal ja hakkasingi seda tegema, aga jätsin pooleli ja kustutasin ära. Midagi aasta alguses oli mõnes mõttes ettekuulutus sellele, mis aasta jooksul järjest edasi arenes. Mõnel hetkel toimusid ootamatud ja mitte nii ootamatud kõrvalepõiked ja edasinükked, aga küsimus on selles, kas aasta lõpuks tekkinud seisust on veel kuskile minna. Ma mõtlen, minna on kuskile ikka, aga kas alla või üles või kõrvale? Ma tahaksin ühes häguses suunas minna, aga kas ma oskan? Kas ma oskan leida üles need, kes saavad mind aidata, ja piisavalt ignoreerida neid, kes takistavad? Kuidas saan ma tegelikult valida nii, et valikud kehtiksid?

Selle lühikese aja jooksul, mil ma siin olen, olen ma kõikvõimas. Ma teen ise kõik valikud. Minu käes on kõik võimalused. Absoluutselt kõik. Minu ülesanne on valida. Iga sekund, mis on kulunud ilma valiku tegemiseta, ilma otsuse langetamiseta, on raisatud sekund. Ja lohutust ei tule.

Ving

Eelmisel esmaspäeval käisin Renate juures. Niisama lobisesime lingvistika asjadest rahvaga. Ja sõime Renate tehtud roogi. Sain isikliku pühendusega eksemplari Külli doktoritööst "Optimaalsusteoreetiline käsitlus eesti keele fonoloogilisest kujunemisest".

Teisipäeva öösel rääkisin Ristiisas Rauliga rahast.

Reedel pidime Ivoga koos tegema väikse Vikipeedia tutvustuse LOTE aines "Eesti keele väljendusõpetus". Alguses öeldi, et aega on 30-45 minutit, lõpuks juhtus aga see, et vist mingi 15 minutit ainult. Ja sellest suurem osa läks ka raisku, sest mu arvuti otsustas sea moodi käituda. Piinlik. Üldiselt olen ma nüüd selles aines assistent, mis tähendab, et ma pean koordineerima 200 üliõpilast, hoidma neil kätt ja vastama korduvalt samadele küsimustele. Noh ja siis lugema läbi kõik nende Vikipeedia-artiklid, leidma üles absoluutselt kõik keele- ja muud vead, neid mitte ära parandama, vaid nendele tähelepanu juhtima. Ja seda 24 tundi ööpäevas järgmised 4+ nädalat. Väidetavalt saan ma selle eest natuke raha ka. Ja võib-olla lõputöö teema.

Reede õhtul oli siin üks praasnik. Kalle oma nimelt. Jõin umbes terve pudeli veini ära (??). Suurem osa õlut on ikka veel rõdul ja külmkapp on ka pudeleid täis. Mina ei tea midagi, mina magasin. Laupäeval oli neil esinemine muideks.

Eile pidasin Vikipeedia loengut aines "Arvutiriistvara II". Peamikker taheti mulle külge panna. Pandi ka. Suht harjumatu oli. Ümber kaela ja kõrva taga mingid torud. Vabandust väga, mul veel on juuksed ka peas! Prillid ka muideks. Alguses läks tükk aega ära selle adjustimise peale. Küll oli ta suust liiga kaugel, et hääl ei kostnud, kästi kõvemini rääkida, siis jälle liiga ligidal, nii et hingata ei tohtinud. Rääkimistempo oli üllatavalt poole kiirem kui tavaliselt loengut pidades, mis on ju hea. Mõned minu naljad tundusid, et olidki naljakad, mis on ka hea. 

Üldiselt olen ma nüüd mingi korraldajatädi, kes peab korraldama ära kaks üritust, ehk saama nendele reklaami, esinejad, külalised, toidu, joogi, auhinnad, diplomid, muu kila-kola, meeleolu, koristuse. Mind on üks, mul on kaks kätt ja jalga ja üks suitsev aju. Ja mul ei ole autot. Ja mul ei ole liiga palju raha.

Kansanedustaja

Nägin paar päeva tagasi unes, et rääkisin kellegagi inglise keeles. Soravalt, hea hääldusega ja mitmeid lauseid. Täna, kui ma hakkasin MTÜ kolme kuu raportit inglise keeles kirjutama, said lootused muidugi purustatud.

Viimane juhatuse koosolek nägi välja nii, et võtsime eelmise koosoleku protokolli ja vaatasime, mis teha jäetud asjadest tehtud on. Paar asja oli kah. Ülejäänud asjadest osa delegeerisime üksteisele ümber ja osa lihtsalt ignoreerisime.

Õues on täitsa külmaks läinud. Kui sealt juhatuse koosolekult tulin, siis käed külmetasid. Need sai taskusse pandud. Aga siis hakkasid kõrvad külmetama. Need sai kapuutsi pandud. Aga siis ma jõudsin koju. Üks kõrv veel natuke valutas pärast.

Sellega üldse mitte seotult olin ma esmaspäeval haige. Köh-köh ja noh-noh ja palavik (vist). Täpselt ühe päeva.

Aa ja siis ükspäev ma lükkasin jälle Antsu käima.

Ja siis saadab mulle meili keegi kodanik TTÜ meeskoorist, et kuule me oleme siin Sao Paulos, et ega sa ei tea mõne Juhan Kartau kooriliikme kontakti, hüppaks nende juurest homme läbi...