Tulin korraks, et prügi ära visata

Kriipsuta läbi, mis tehtud:

• lõpetanud keskkooli
• suitsetanud 
• suudelnud
• kalal käinud
• midagi tobedat kogunud
• rokkontserdil käinud
• kedagi omakasupüüdmatult aidanud
• alkoholi joomisest mäluauku saanud
• ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaatanud
• üle 36 h magamata olnud
• kellelegi valetanud
• kokaiini teinud
• mõnes aines läbi kukkunud
• tornaadot näinud
• keemilisi narkootikume teinud
• matustel käinud
• end ära põletanud
• suusareisil käinud
• lennukiga lennanud
• endale sisse lõikanud
• parimat sõpra omanud
• vangis olnud
• arreteeritud olnud
• koolist poppi pannud
• vaimuhaiglas olnud
• kõiki “harrypottereid” vaatanud
• kasiinos mänginud
• valedetektori testi teinud
• delfiinidega ujunud
• meremaailmas käinud
• lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas
• Euroopas käinud
• peale 12 eluaastast värviraamatut värvinud
• operatsioonil käinud
• taksoga sõitnud
• näinud Washingtoni monumenti
• omanud alkoholi- või uimastiprobleemi
• rusikavõitluses olnud
• hamstrit omanud
• surfanud
• juukseid värvinud
• end tätoveerinud
• raamatukogust raamatu(id) varastanud

Berliin, 1. päev

24. märts 2011, neljapäev

Kell on 5.05 hommikul. Issi lükkab mu lennujaama uksest sisse ja sel ajal, kui ma Lennart Meriga tõtt vahin, kaob ise vaikselt, aga otsustavalt ära. Kõristan oma kohvriga check-ini poole. Raul on juba seal. Ütleb mulle, et siin läheb aega. "Miks?" "Küll sa kohe ise näed". Annan tädile oma väljaprinditud pileti, mis mulle saksa täpsusega oli broneeritud ja saadetud. Tädi klõbistab natuke ja ütleb ohates, et ei saa pardakaarti vormistada. Raul teeb kõrval nägusid. Tädi helistab kuhugi, räägib teise tädiga, klõbistab veel. Minutid kuluvad. Lõpuks öeldakse, et nad saavad meile pardakaardi kirjutada, aga ainult kuni Helsingini. Targu ütlemata jäetakse "edasi vaadake ise, kuidas saate". Algus on paljulubav.

Lennukis asun hüsteeriliselt kommi imema. Kuid see on kõige lühem lennureis, mida ma olen kunagi kogenud. Pärast õhkutõusmist jõuan võtta kotist raamatu "Tõhus juht" ja lugeda kõigest paar lehekülge, kui juba hakkame maanduma ning hakkan maniakaalselt järgmist kommi imema. Helsingi lennujaamas otsustame kohe minna uurima, kuidas siis ikka meie edasilendamisega lood on. Mingit selget vastust ei saa. Aga lennujaamas on tasuta wifi! Postitan Facebooki: "Kiire teadaanne Helsingi lennujaamast: kell on 7.53 ja ma olen ärkvel!", mille peale Kalle tekitab paanikat "londonisse pidid minema ju:D:D", mille peale emme võtab paanika üle ja hakkab lisaks Tallinn-Helsingi-Berliin marsruudile internetis igaks juhuks jälgima ka Londoni lende. Meie suureks üllatuseks läheb check-inis kõik ilma vähimategi viperusteta. Lennukis vaheldumisi loen, magan ja teesklen magajat.

Berliini Tegeli lennujaamas oleme esimest korda ja kasutame ära iga ettetulevat võimalust eksimiseks. Lõpuks leiame üles bussi, mis meid kesklinna viib. Kuna sellel päeval veel konverentsi ei ole, otsustame mängida turisti ja alustame sellega, et bussist välja astudes kulutame ligi veerand tundi oma asukoha kindlakstegemiseks, lähimate tänavasiltide otsimiseks, väljaprinditud juhendite ja kaardilaadsete toodete uurimiseks, põhja-lõunasuuna kindlakstegemiseks (lootusetu) ja vaidlemiseks. Lõpuks osutab Raul ühte suunda ja hakkab kindlameelselt astuma. Eks ma siis lähen järele. Ma tahaks kohtuda selle inimesega, kes otsustas, et Berliini kõnniteedele tuleb iga natukese aja tagant laduda krobelistest kividest takistusrada, et turistide kohvrirattad mingil tingimusel terveks ei jääks. Möödume hoonest, kus peaks toimuma meie konverents. Kõigile eeldustele vastavalt ei teata seal "meie inimestest" päev enne konverentsi muidugi midagi, aga küsida võib ju ikka. Edasi minnes satume ristmikule, milleäärset maja Raul pikalt ja põhjalikult pildistab. On ilus maja küll. Ka mind tuleb pildistada. "Teele mingil suvalisel ristmikul eelmisest õhtust pärit soenguga." Kui hostelisse jõuame, saame kümne-eurose pandi eest pakihoiuruumi võtme. Raul küsib endale wifiparooli ning veedab järgmised paar tundi internetis. Mina olen kuskilt saanud Berliini kaardi ja üritan välja mõelda, kuidas täpselt ma tahan sellel päeval turisti mängida. Valin välja Reichstagi, Brandenburgi värava ning muusikainstrumentide muuseumi ning otsustan ülejäänuga tegeleda jooksvalt. Selle aja peale on kätte jõudnud lõuna. Suundume välja, et midagi süüa. Näitan välja täielikku otsustusvõimetust ja sörgin lihtsalt Rauli sabas. Astume sisse ühte pisikesse kiirsöögikohta. Ma ei viitsi pikalt mõelda ja tellin pasta bolognese, mis tundub esimene tuttav ja ohutu toit. Oma veast saan aru kohe pärast tellimist. Mulle ju ei meeldi spagetid. Asja ei tee paremaks see, et söömiseks antakse kahvel ja lusikas. Igatahes. Kuidagi saab söödud. Seejärel suundub Raul Pergamoni muuseumisse ja mina olen jäetud võõras linnas üksinda. Tuleb meelde aastatetagune reis Brüsselisse, kui ma kogusin tund aega julgust, enne kui läksin üksinda hotellist viiesaja meetri kaugusele suveniiripoodi. Pistan kaardi tagataskusse, kontrollin, et fotokas on kotis ja hakkan minema. Tuletan endale aeg-ajalt meelde, et ma olen täiskasvanud inimene ja see on tsiviliseeritud koht. Üritan jätta muljet, et ma tean, kes ma olen, kus ma olen, kuhu ma lähen ja et mul on tähtsad asjad ajada. Aeg-ajalt pildistan suvalisi maju. Berliinis sõidetakse palju jalgrattaga. Väga palju. Tänavaääred on täis sinna pargitud jalgrattaid. Ma ei ole nii palju jalgrattaid enne näinud. Juba kaugelt on näha, et Reichstagi juures on palju turiste. Üritan sulanduda massi ja pildistan hoonet iga külje pealt. Lihtsalt selle pärast, et proovida, mis tunne see on. Olla turist ja pildistada vaatamisväärsust. Selleks ma ju siin täna olen. Mingit erilist kirgastust ei järgne, seega suundun Brandenburgi värava poole, mis on veidi eemal läbi puude juba näha. Seal toimub mingi meeleavaldus. Hulk tumedapäiseid mehi erinevate riikide lippudega laulavad laule ja skandeerivad midagi võõras keeles. Ainsad sõnad, millest aru saan, on "Gad-da-fi, Gad-da-fi" ja "Li-by-a, Li-by-a". Rohelistes riietes mundrimehed seisavad kõrval ja hoiavad asjal silma peal. Seda stseeni ma eriti pildistada ei julge, sest ei ole kindel, kas see on skandeerijatele või mundrimeestele meeltmööda. Teisele poole väravat liikudes leian sealt teise samasuguse lauljate ja skandeerijate pundi. Nii, kaks punkti on läbitud, mis edasi. Hakkan minema pillimuuseumi poole. Tee peale jääb imelik holokausti mälestusmärk, mis koosneb väljakutäiest erineva kõrgusega kivikuubikutest ning kodanike Goethe ja Lessingu kujud. Pillimuuseumis suudan ennast võrdlemisi arusaadavaks teha, mida ei saa küll öelda minusuunalise kommunikatsiooni kohta. Onu on küll viisakas ja esinduslik, aga mitte kõige sõbralikum. Kapp, kuhu pean oma asjad hoiule panema, sööb ühe-euroseid. Minul on ainult kahe-eurone münt. Järjekordne väike samm iseseisvuse suunas toimub, kui suudan veenda samuti kappide juures asjatava paarikese vahetama minu mündi kahe ühe-eurose vastu. Muuseum ise on oivaline. Järgmine kord, kui ma Berliini satun, pean kindlasti võtma rohkem aega süvenemiseks. Kõige rohkem on seal klahvpille (klavessiinid, tšembalod, klavikordid, klaverid, harmooniumid, orelid jne). Kõnnin kikivarvul ühe juurest teise juurde ja muudkui pildistan (ise ei teagi, miks). Kõige vanemad pillid on pärit 16. sajandist. Keelpille on samuti palju (viiulid, viola da gambad, lautod, kitarrid, harfid). Puhkpille on samuti mõned, aga löökpille peale ühe trummi ma ei leidnud. Ning mitte ühtegi instrumenti, mida saaks pidada kandle kaugemakski sugulaseks, kahju. Teisel korrusel, kus on põhjalikumalt tutvustatud klaverite valmistamist, saab tühjaks minu fotoka aku. Ning laadija on Tartus. Nii palju siis turistimängimisest. Kuna on juba hiline pärastlõuna ja mina olen käimisest-seismisest üsna väsinud, otsustan hakata tagasi liikuma. Kolm kilomeetrit hiljem kukun hostelis diivani peale ning kuna mu jalad võib maha kanda ja mõte enam üldse ei liigu, siis suurest meeleheitest luban endale pool tundi tukkumist. 

Kell kuus algab tervitusõhtusöök hosteli lounge'is. Väike hämar ruum on täis Wikimedia rahvast. Ühe laua juures toimub registreerimine. Cornelius on üks nendest haruldastest inimestest, kellega esimest korda kohtudes tekib tunne, nagu ta oleks sinu vana sõber. Ja mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti seltskondlik või midagi. Kuna kõht on tühi, siis hakkame toitu otsima. Saksamaal süüakse veidraid asju. Söögiks pakutakse suppi, mis näeb välja ja maitseb nagu soust ning selle kõrvale sardelli moodi vorst. Mind haaratakse kohe erinevast rahvusest meesisendite poolt vestlusse. Üritan naeratada ja noogutada. Hiljem võtan pakihoiuruumist kohvri ja saan oma tuppa sisse. Toas on viis voodit, millest üks jääbki vabaks. Minu toakaaslasteks on kaks tüdrukut Indoneesiast ja suur Lõuna-Aafrika neegritädi. Neegritädi, kelle nimi on Charlene, on kaotanud oma pagasi. Ning õnnetuseks ka kogu raha ja dokumendid. Ma ei ole kaastunde väljendamises just eriti tugev, eriti inglise keeles. Saksa chapter on andnud talle raha, mille eest ta on poest pidžaama ja muud tarvilikku ostnud, aga on sellegipoolest väga halvas olukorras. Pikk päev täis võõraid kohti, võõraid inimesi, võõraid keeli ja palju jala käimist on mind viinud äärmise härdameelsuseni ja ma istun voodi peal, arvuti süles, tatistan juba neljandasse salfakasse ja kurdan Kallele oma kurba elu ja koduigatsust. Hoian arvutit näo ees ja üritan olla tasa, aga muidugi saab Mariyanah, kes oma voodis kõhtu valutab, aru, et ma nutan. Olen naeruväärne, ma tean. Võõras kohas magamajäämisega on mul lood loomulikult nagu alati.

See on sest et ei tõuse vara

Läksime Ave Mariaga ühte kooli Vikipeediast rääkima. Kool oli mingi tundmatu, aga maja oli täpselt minu põhikooli maja enne remonti. Kõigepealt otsisime õiget ruumi. Kolmekohalised numbrid olid ja meile vajalik algas igatahes 2-ga. Õige klassiruum oli teisel korrusel lühikese koridori lõpus, seal kus enne oli tüdrukute vets (ma ei tea, mis seal nüüd on). Me olime juba hiljaks jäänud, aga ei saanud sisse minna, sest ma pidin ühe asja enne ära sööma. Ma muudkui sõin ja mälusin, aga otsa ei saanud. Lõpuks sai mul villand, võtsin taskust salvrätiku, panin sinna sisse ja pistsin taskusse tagasi, sest kaua võib. Läksime sisse ja vabandasime, et olime hiljaks jäänud. Õpetajalaua taga istus mingi meesõpetaja ja laua ümber neli-viis õpilast. Alguses mulle tundus, et seal olid Siim, Jevgeni ja Andres, aga hiljem muutusid nad mingiteks näotuteks poissõpilasteks. See meesõpetaja ütles, et ta lõpetab õpilastega mingi oma teema ära ja siis vaatame. Aga ta tegeles sellega terve tunni ja meie muudkui ootasime. Siis sai tund läbi, õpilased läksid ära ja Ave Maria läks ka ära. Ma suht viisakalt ütlesin sellele õpetajale, et tõesti vabandust, et me hiljaks jäime, aga me spetsiaalselt tulime täna siia ja te ju lubasite meil rääkida ja nüüd ei jõudnudki. Ja siis ütles õpetaja midagi sellist, et ma täitsa imestan, et mu alateadvus üldse midagi sellist suudab välja mõelda. Ta ütles: "Osta endale CD ja räägi sinna peale". Oi ma sain pahaseks. Ja hakkasin karjuma ta peale. Et mis õpetaja ta selline üldse on, kas ta lindistaks ka oma jutu üles ja paneks maki klassi ette lapsi õpetama või. Tema samal ajal muutus televiisoriekraaniks, mille pilt näitas, kuidas ta selle sama laua taga istub. Ega ta mulle vastu midagi eriti ei öelnud, või ma lihtsalt ei pannud tähele. Lõpuks käratasin sellele ekraanile veel, et ta on väga halb õpetaja ja mina enam temaga tegemist teha ei soovi. Marssisin klassist välja. Üks tüdruk, kes ka oli seal tunnis olnud, pani ust lukku väljastpoolt. Küsisin tema käest, et kas tema arvates see on hea õpetaja. Ta ütles, et ei ole. Hakkasin mööda koridori peatrepi juurde minema, aga kuna mul olid rulluisud jalas, siis ma uisutasin. Trepi juures tegin seda trikki, mida ma tihti unenäos teen. Hoidsin käsipuust kinni ja lennutasin ennast korraga tervest trepikäigust alla, astmeid puutumata. Siis haarasin järgmise käigu käsipuust kinni, võtsin dramaatilise kurvi ja lendasin teisest trepikäigust alla. Ja nii keldrisse sööklani välja.

Unustada telefon terveks päevaks koju ja võid hakata infopuuet taotlema

Mis ma eelmine nädal tegin? Mäluauk. Aa. Kontserdil käisime Kallega teisipäeval. Tõnis Mägi, Jarek Kasar ja Reaalmažoor. Kui otsustada kananaha järgi, siis oli hea. Kohati. Mulle teatavasti ei meeldi käia kontsertidel, kuna mingit müra on nii palju ja ma kuulen muusikat valesti ja pole üldse tore. Ja teiseks mulle ei meeldi käia kontserdil, sest kontserdil tahab esineja olla originaalne ja improvisatsiooniline ja loominguline ja artistlik ja huvitav ja teeb kõik teistmoodi kui plaadil. Aga mulle just meeldivad lood sellisena nagu nad on fikseeritud. Kui ma kuulan salvestatud lugu, siis seal on mingid asjad, mille pärast see lugu mulle meeldib. Ja kui kontserdil esitaja teeb neid asju teistmoodi, siis mulle ei meeldi see lugu. Isegi kui ta enda arust esitab seda paremini kui plaadil.

Siis nägin mingeid õudusunenägusid mitu ööd järjest.

Korra käisime Räpinas ka. Ja laupäeval oli Maarja sünnipäev. Mõrvamüsteerium ja värgid. Ma oleme Kallega muideks viis aastat abielus juba, kes ei teadnud. Me ise vist ka ei teadnud.

Pühapäeval oli Viljandis laulupeo eelproov. Jaanusel oli mingi teine auto, mis väljasuremise korral ei käivitunud. Jõudsime siiski õnnelikult ilma vahejuhtumiteta Viljandisse. Jaanus küll arvas, et iga kord, kui me Viljandisse sõidame, on Ilmataat just selleks pidulikuks puhuks oma kõige ekstreemsema ilma meie auks välja otsinud. Kõigepealt oli koondproov Maagümnaasiumi väikses majas: sümfooniaorkestrid, puhkpilliorkestrid, rahvamuusikud. Vahepeal kui kõik keelpillid ja puhkpillid ja trummid mängisid, oli täitsa laulupeo tunne. Ja edaspidiseks meeldejätmiseks: kannel ei ole mingil juhul keelpill! Orkestris küll mitte. See proov läks mingi pool tundi üle vist. Ja kui läbi sai, hüüti: "Rahvamuusikud, teie proov algab veerand tunni pärast Orkestrimajas." Hopsassaa, kuidas see veel võimalik on. Kannel kokku, asjad kokku, riidesse, saapad jalga (see ise võtab minu puhul juba viis minutit), kannel autosse, 500 meetrit tipa-tapa, riided seljast, saapad jalast, kannel välja ja kokku. Tegelikult oleks hädasti olnud vaja ka häälestada, aga seda lihtsalt ei olnud võimalik jõuda. Rahvamuusikute proovis pidi ette ka mängima. Ja mitte algusest kaks takti vaid ikka kakskümmend kaks takti. Lauluosa oli sellises tempos, et ma ei suutnud mõeldagi nii kiiresti. Proov sai kuueks läbi. Tipa-tapa väikse maja juurde tagasi. Auto oli ettenägelikult mäe otsa pargitud. Tüdrukud istusid sisse, sest Jaanus ütles, et kui ta ükskord auto käima saab, ega ta siis enam seisma ei jää. Pets ja Jaanus lükkasid kahelt poolt auto mööda kallakut veerema ja hüppasid ise ka sisse. Tükk aega veeresime niisama mäest alla. Natuke hirmus oli. Siis läks mootor ka käima.

Õhtul oli virtuaalne msn-koosolek Wiki Loves Monuments projekti teemal. Üldiselt on vikirindel praegu käigus kaks suurt projekti ja peoga väiksemaid. Ülejärgmisest nädalast kuni mai lõpuni olen ma nii rakkes, et ise ka ei usu.

Eile käisin Tallinnas. Hommikul oli Nordenis Põhjamaade võistluse koosolek. See oli tore koosolek. Inimesed rääkisid ainult asjalikku teemakohast juttu, arutati ühte probleemi korraga ja järjekorras. Ja pärast õhtupoole oli Muinsuskaitseametis WLM-teemaline koosolek. See oli ka tore. Kahe koosoleku vahel käisin kodus, sõin ära kogu külmkapis leiduva hapukapsa, pahandasin Gretega ja lahkusin. Õhtul Tartusse sõites oli bussis jube palav, kuigi ma olin lühikeste varrukatega. Buss oli viimase piirini täis ka.

Uudiseid ka tehnikarindelt. Arvuti laadija parandamisi ma ei jõua enam kokku lugeda. Kalle vist mingi iga nädala tagant peaaegu keevitab sellega midagi. Arvuti näitab ka ise ülikõrge vanaduse märke: hiljuti kaotas ta kuulmise, ehk kõlarid lõpetasid töö. Nüüd on auditiivne kommunikatsioon võimalik vaid kuuldeaparaadi ehk kõrvaklappide abil.

Aga kevad on käes. Päike!

Enesele vastu

Murca kirjutab, kuidas silmast silma vestlused jäävad pooleli ja jätkuvad interneti vahendusel, kuna seal on võimalik jagada linke, oma sõnumit illustreerida piltide, helide, videotega jne. See, mida ma nüüd tahan öelda, ei ole midagi uut, ega üldsegi mitte minu avastus, aga see on oluline. See, et meil on kõik need tehnikavõimalused, piirab meie eneseväljendusoskust ja keelt. Vanasti oskasid inimesed jutustada lugusid, rääkida millestki, kasutades ainult sõnu ja kehakeelt. Nüüd me enam ei oska, ei viitsi. Palju lihtsam on visata teist inimest lingiga ja öelda: "Säh, vaata ise, ma ei viitsi sulle ümber jutustada." Aga lisaks sellele, et me ei oska teistele lugusid jutustada, ei oska me varsti ka tunda neid emotsioone, mille pärast meid üldse linkidega loobitakse.

Reedel vaatasin Ühtse Eesti suurkogu. Ma olen rahul, et ma vaatasin seda just nüüd ja mitte eelmisel aastal kohapeal. Kohapeal ei oleks sõnumid teps mitte paremini kohale jõudnud.

Mina - haridusminister

Ma teadsin, et mul on vähe raha. aga ma tahtsin mingit piletit osta ja arvutasin, et selle jaoks peaks olema küll. Läksin panka. Pank nägi välja nagu mingi suvaline kontoriruum. Laua taga istus Reeli. Ta andis mulle minu uue ISIC kaardi. Kaardi peal oli mingi võõra lokkis juustega tädi pilt ja kellegi mehe nimi. Ma vaatasin natuke seda kaarti. Korraks käis peast läbi mõte, et kui see mulle juba anti, siis mis ma enam õiendan. Aga siis ikka võtsin julguse kokku ja ütlesin, et siin on täitsa vale pilt ja vale nimi peal. Reeli ei saanud millestki aru, ütles, et kõik on õige. Ma sain juba natuke pahaseks, et kuidas siis kõik õige on, kui ei ole ju. Siis tundis Reeli mu ära, ütles, et midagi on vist valesti jah, ja läks klaasseina taha asja uurima.

Ja siis ma abiellusin Taavi Teplenkoviga. Tal oli mingi jube tähtis tiitel (umbes nagu ertshertsog vms) ja ta ise oli ka väga tähtis. Samal ajal ja sellega seoses (võib-olla ka mitte sellega seoses) nimetati mind haridusministriks. Nõuniku sain ja puha. Nõunik oli see Doris, kes Reaalis must kaks aastat nooremas klassis oli ja Lees ka tantsis. Aga ta oli kuidagi väga lühike ja agar. Ma olin ühest küljest väga meelitatud, et mina - haridusminister, aga teisest küljest oli paanika ka, et mina - haridusminister. Sellega kaasnevad ju vastutus ja värgid. Kurtsin oma muret Taavile, et kuidas ma ometi hakkama saan. Tema on ju olnud minister, ta on asjadega kursis, aga mina olen noor ja rumal. Aga siis alles meie pulmad hakkasid. Ja need olid mingid riikliku tähtsusega pulmad. Kuulsusi ja riigitegelasi olid kõik kohad täis. Üldse oli jube palju rahvast. Mul olid seljas must põlvedeni seelik ja valge silmuskoes pluus. Käisin mööda seda hoonet ringi, kus pulmas toimusid. Ruumid oli hiigelsuured. Ühes ruumis toimus mingi kontsert. Sinna kõik ära ei mahtunud, ainult tähtsamad külalised, sellepärast läks suurem osa rahvast kohe sööma. Mul vist ei olnud ette nähtud seda kontserti kuulata, aga ma väga tahtsin. Publiku seas istus Heli Roos, kes oli oma koti pannud kõrvaloleva tooli peale. Küsisin, kas võin sinna istuda. Ta ei tahtnud mind alguses lasta, aga siis võttis koti ära ja ütles, et siia tuleb keegi, aga eks sa siis praegu istu.

Siis oli söömine, aga seal mul vist polnud ka ette nähtud olla, sest ma ei mäleta, et ma oleksin midagi söönud. Siis algas mingi tseremoonia, kus ühel saalipoolel istus publik ja teisel poolel kõrgeneva tribüüni peal mingid tähtsad inimesed, suurem osa neist olid Taavi sugulased, keda ma ühtegi ei tundnud. Muusika mängis ja üks habemega onu dirigeeris (kuigi ma ei näinud kuskil ühtegi orkestrit). Minu ülesanne oli teadustamise peale tribüünitreppi mööda võimalikult peenelt üles vudida, teadustatav üles leida (tuletan meelde, et mitte kedagi sealt ma ei tundnud, ei nime- ega nägupidi), temaga ülielegantselt kätelda, naeratada, lühidalt midagi öelda ("õnnitlen!", "soovin südamest õnne!", "on ääretult meeldiv!" või midagi sellist) ja siis alla tagasi vudida ja järgmist nime oodata. Ühel hetkel, kui olid järjekordselt alla vudinud ja publiku ja tribüüni vahel võimalikult viisakalt püüdsin seista, hakkas habemega dirigent ärritatult mingeid käemärke tegema. Ma tegelikult sain aru küll, mida ta tahtis öelda (ta tahtis mulle märku anda, et kätlemine on läbi, istugu ma maha, nüüd hakkame hümni laulma), aga miskipärast ma ei reageerinud üldse. Siis hüppas minu nõunik Doris püsti ja sibas minu juurde, võttis mul käest kinni ja vedas enda kõrvale istuma.

Siis ärkasin ma üles. Rääkisin Efkule ja ühele meessoost tuvastamata isikule oma naljakast unenäost. Osad kohad jätsin rääkimata.

Ja siis ärkasin ma teist korda üles.

Helihaju

Vahepeal tegin igast asju. Räpinas käisime. Koolis käisin. Ja veel üht-teist.

Esmaspäeval käisin viiulitunnis. Õppisin ühe päris loo. Need eelmised ei olnud nagu nii päris. Nüüd ma oskan hea vormi korral "Targa rehealune", "Savikoja venelane", Mozarti Tähekese lugu, "Leedu tants", "Yankee Doodle", "Ood rõõmule" ja "Kahe viiuli valss". 

Mingi päev leidsin Facebookist albumite kaupa pilte pommirusudes Tartust. Koledad pildid küll, aga huvitavad. Vaatasin vanu kaarte ka.

Neljapäeval tõime teisest Tartu otsast ära ühe pisikese paki, kus sees oli kolmas toiteblokikandidaat. (Aga ka see ei sobinud.) Selle tõttu jäin Mariti juurde tund aega hiljaks. Marit tegi oma šokolaadikooki (oma tuntud headuses). Mina rääkisin samal ajal telefoniga või segasin niisama. Ja Marit jäi vist peaaegu teatrisse hiljaks. Aga mina veetsin pool tundi ülivärskes ja jäises õhus, kui koju kõndisin.

Eile tegi Kalle kaneelirulle ja mina jälle segasin, kus aga sain.

Täna hommikul helistas mulle tundmatu number, kes alustas kõnet nii: "Tere, mina olen Maali..." Hetkeks uskusin ma tõsiselt, et Grete teeb mingit haiget nalja minuga, sest see oli totaalne Grete teen-mingit-haiget-nalja-hääl. Aga siis jõudis kohale, et ongi päris Maali :P. Soto proovi kohta küsis. Mis on homme. Ja kuhu mina ei lähe. Sest külm on ja raha on otsas ja Ruth ütles, et kui ma ei taha, siis ma ei pea.

Maailma lõpus on kohvik

Vahepeal juhtus mingeid asju, mis mind natuke paigast liigutasid ja mul tuli tunne, et kirjutaks sellest kõigest ühe meeletult sisuka ja diibi postituse. Aga kuna minu emakeel on endiselt mulle võõrkeel ja mul on tegelikult niikuinii kerge võõristus sedasorti diipsuse suhtes, siis seda ei tule. Tuleb vähem sisukas ja vähem diip.

Vaheaeg oli. Talvevaheaeg. Ja siis hakkas peale. Tegelikult algas muidugi juba varem, umbes Dianaga. Aga kuskil eelmisel kolmapäeval tõmbas tuurid üles. Vaatasin juutuubist ühte videot. Siis reedel sõitsin Tallinnasse. Laupäeval oli mtü juhatuse koosolek minu juures. Kui Ivo ära läks, siis Kadriga rääkisime tund aega veel. Pühapäeval sain Maritiga kokku. Ja pärast rongis lugesin lõpuni "Edukaks juhiks". Ja kõik need asjad ja inimesed (Diana, video, mtü juhatuse koosolek, Kadri, Marit, "Edukaks juhiks") ütlesid mulle täpselt ühte ja sama asja. Võib-olla, et ma natuke provotseerisin ka.

Ahjah, esmaspäeval hakkas kool ka.

Õrn, õrn, õrn

Reede hommikul tegin arvuti lahti ja esimene asi, mida ma nägin, Sandri meil, muutis kõik ära. Diana. Eksamil käisin. Ja tõin Maritile Medicumist saatekirja ära. Ja lugesin raamatut. Ja käisin raamatukogus. Aga mõelda sai ainult Dianast. See hirm, mis mul niikuinii koguaeg on, sai ainult hoogu juurde. Õhtul sõitsime Räpinasse. Taevas oli selge ja järsku ma vaatasin, et ma ei ole veel kunagi tähti nii selgelt näinud. Kalle jättis auto tee ääre seisma ja siis me vaatasime tähti. Kui mul oleks paremad prillid, ma oleks veel paremini näinud. Aga see oli siiski kõige selgem ja õudsem tähistaevas, mida ma näinud olen. Ja need pagana tähed värelesid. See oli veel kõige hirmsam. Mingi planeet oli ka. Ja tee oli lund täis. Ja pime oli. Jube oli. Ja Diana. Räpinas oli üks hull(u moodi rõõmus) koer. Laupäeval oli tee veel jubedam. Siis oli ka pime. Ja tuiskas. Täna hommikul sõitsime Jaanuse, Petsi ja Maaliga Viljandisse. Laulupeo lugude proov oli. Raadiost ütles, et kuskil Harjumaal vist on avatud tasuta libedarada, intruktoriga. Meil oli täiesti oma tasuta libedarada marsruudiga Tartu-Viljandi ja ei mingit instruktorit. Proovis selgus, et mängida tuleb täpselt ja ainult seda, mis on noodis. Aga tegelikult pole vahet, mida, kuidas või kas üldse mängida, sest keegi ei märka ega kuule nagunii. Tagasi tulles ei olnud mingit teed, ainult lumi. Kaks autot olid väikest põksu teinud ja seisid tee ääres koos politseiautoga. Ja praegu kuulan kõige paremat muusikat. Mingi maailmaparandamisetahtmine on. Tule tagasi, helmemänd.