Aktiivselt arenevat projekti rohkem läbi tänapäevaste digivahendite eksploateerida

Käisin pangas. Ja teises. Ja kolmandas. Rohkem ei jäänud tee peale.

Käisin praktikumis. Ahaa-hetki ja ohsapoiss-hetki tuli robinal. Nagu ämbrist kallatuna.

Käisin raamatukogus. Nelja raamatut, mida ma tahtsin, ei saanud, hoopis leidsin ühe, mis on parem kui need neli kokku.

Käisin koolis kontrolltööd tegemas. Kontrolltöös oli üks ülesanne, millest ma olin teadlik ja milleks ma olin õppinud ja kolm ülesannet, millest ma ei olnud teadlik ja järelikult... loomulik intelligents teadagi.

Käisin õues. Jala. Sügis oli.

Mõnele tuuakse kohvi voodisse. Mulle toodi kohuke.

Ma olen juba piisavalt kuulus

Masendus jätkus neljapäeval. Aga reedel oli juba parem tuju. Pärast lõunaeesti keele tundi tuletas Teele mulle meelde, kuidas kunagi ammu solfitunnus oli tema olnud Teleüks ja mina Telekaks. Või oli see vastupidi. 

Õhtul oli mtü juhatuse koosolek. Ivo kirjutas isegi protokolli. Ühesõnaga. Järgmised umbes pool aastat eksisteerib mtü sisuliselt minu isikus. Ehk mina olen ainuke reaalselt tegutsev juhatuse liige. Ühtlasi pean ma hakkama saama koolide projekti, kogu raamatupidamise ja muude jaburdustega. Andke abi. 

Ivo andis mulle üle ka viie kooli küsimustikud ja bussipiletid. Praeguseks olen ma excelisse sissekandmisega neljanda kooli poole peal. Lihtsalt masendav, kuidas inimesed ei oska lugeda ega kirjutada. Funktsionaalseks lugemiseks nimetatakse vist seda nüüd peene sõnaga. Kas 12. klassiks ei ole ikka veel aru saadud, et kõik kas-küsimused ei ole automaatselt jah-ei-küsimused? Ja siis hiilatakse selliste sõnadega nagu võrdlusmoment, täiustamine, pädev, kvalifitseeritud, järjepidev arendustöö, respekteeritus. Ainult et pooltel juhtudel täiesti valesti ehk mõeldud on tegelikult mingit teist sõna. Noh ja siis muidugi sõnad nagu eip, deem, dunno. Ortograafiavigadest ma igaks juhuks ei hakka rääkimagi.

Teisipäeval on soome keeles kontrolltöö. Ma pole õppimist alustanudki. Nagu tavaliselt.

Ei läe, ei läe

Reedel käisime Sveni sünnipäeval. Praeguseni üks laul kummitab koguaeg. See Aapo laul, tead küll. Laupäeval olin ma täiesti kasutu ja suhtlesin ainult genealoogilistel teemadel. Pühapäeval sain ma Anzuga sõita jälle. Ainult mingi kaks korda suretasin välja. Progress missugune. Umbes 70-ga sõitsin korra isegi. Väga sirge tee oli küll sel hetkel. Esmaspäevast ma ei mäleta midagi. Eile käisin poes. Ostsin kaks pluusi ja kaks joonlauda ja kaks saialist ja DVD-toorikuid. Ja siis juhtus selline asi, et soome kirjanduse loengus oli mul jube uni ja soome keel viskas nii üle, et liugles lihtsalt kõrvadest mööda, kuigi ma üritasin kuulata ja aru saada. Õhtul käisime trennis ka.

Nüüd ma olen kõik oma arvutis olevad väga tähtsad asjad plaadile kirjutanud. Format C võib tulla. Sest kaua see laga võib kesta. Ja kui midagi läheb kaotsi või arvuti ei ole pärast vinks-vonks, siis ma ei tea, keda süüdistada. Mina olen süüdimatu selle koha pealt igatahes.

Täna on masendus.

Üks kaks ummis ummis

Kolmapäeval käisin Geenivaramu andmekogumiskabinetis. Tore tädi oli. Rääkis oma vanaisast, kes oli valgevene päritolu ja rääkis eesti keelt aktsendiga, oma isast, kes õpetas lapsele sõnu kolmes käändes, et ta alguses mõtles ka eesti filoloogiat õppima minna, aga siis läks ikka arstiks. Rääkis, et tal on ka see samasugune villaseallergia kui minul. Ja siis vahepeal nii muuseas imeti mu verd ka.

Eile käisime Kallega trennis. Praegu ei saa istuda ega astuda, eriti trepist. Muidu oli lahe.

Täämba hummogu lätsi lõunõeesti keele tunni poolõ ja jube palav hakkas. Võtsin kampsuni ka seljast ära. Üks tädi, kes vastu tuli, küsis suurte silmadega, et "Kas tõesti on nii palav või?". Oli neh. Muidu om süküs.

Hakkab peale

Varem ma kirjutasin palju tihedamalt. Et eelmine aasta mul polnud elu ja nüüd on või? Ei ole ju. 

Sellel õppeaastal ma pole veel kordagi käinud üle kaarsilla, Ujula Konsumis, Mariti juures, botaanikaaias ja veel paljudes kohtades.

See nimetu Jalmari lugu ei tule mul enam meelde.

Loen "Seitset venda".

Soome keel on õppimata.

Nii mõttetu olengi.

Lopussa kiitos seisoo

Alles kolmas päev ja mul on juba hirmus. Hommik algas ebainimlikult vara, kell kaheksa vudisin juba üle mäe. Praktiline soome keel I. Irrrmus... See peaks olema loogiliseks jätkuks ainele Soome keel algajatele, mis on minul eelnevalt läbimata. Täna oli alguses natuke grammatika kordamist, aga lõpus pidi paarilisega laterdama ka ja seda ma kardan kõige rohkem, sest ma ju ei oska rääkida. Raske saab olema, väga raske. Õppejõud ütles, et kui mul esimene kontrolltöö ei õnnestu, siis ta laseb mul vähemalt maha regada ennast sealt, mitte ei kukuta läbi.

Ja siis tuli Soome kirjandus I. Lektüür on seal eestikeelne ja arvestust ja referaate tuleb ka eesti keeles teha. Aga loengud, pagan, on enamjaolt soomekeelsed. Täna sain üldiselt aru isegi. Ma pean nüüd nädala lõpuks ära otsustama, kas regan sealt ennast maha või mitte. Mul on nii palju ainepunkte, et loogiline ja minu enda aja ja viitsimise huvides oleks vähemalt üks aine vähemaks võtta. Ja nüüd ma ei suuda otsustada, mis see üks olema peaks, sest lihtsad ained mulle meeldivad, aga keerulised on vajalikud.

Ja siis hakkas Soome keel algajatele, kus hakkas kõik nullist peale. Tsirkus!

Elementaarne

Teisipäeval sõitsime Tartusse. Minul pidi olema loeng, aga ei olnud. Kallel oli bändiproov. Tegin ühte pläga, mida võiks nimetada wannabe-bologneseks. Kolmapäeval käisin vikikoosolekul. Nägin ära ühe õppejõu ja kolm ülejäänud vikipeedurit. Vaidlesin Ivoga. Kodus tegime trikadrellisuppi, mis nägi välja nagu ühepajatoit. Neljapäeval oli loeng. Selle aasta esimene. Muusikakultuuri alused. Kuulasime Mozarti neljakümnendat, ühte serialistlistlikku laulu ja õppejõu esituses "Püha ööd". Pärast imeti Kalle verd. Minult ei saanud, mul hemoglobiin 123. Reedel sõitsime Tallinna. Vihma sadas. Õhtul nautisime Lasnamäe udust vaadet. Laupäeval tegi Kalle kükke ja mina koristasin sahtleid. Õhtul tegin pitsat. Pühapäeval käisime metsas. Täna oli loeng. Eesti kirjanduse ajalugu II. Mulle jõudis kohale, et mul on praegu neli ainet, mille nimes sisaldub sõna 'kirjandus'. Järelikult on ette nähtud ennast lolliks lugeda. Soome kirjandusest ma arvatavasti regan end maha, sest ma ei ole kindel, mis keeles lektüüri seal omandama peab. Punkte niigi palju mul see semester, võib mõned kukele saata küll.

Tah!

Eelmisel nädalal eriti midagi asjalikku ei teinud. Tartus lebotasin üksinda suurema osa ajast. Kammisin poode ka läbi. Paar kasulikku asja sain. Siis tulin Räpinasse. Reedel sõitsin autoga! Kalle väga nähtav neljarattaline sõber Ants sõitis minuga. Kalle sõitis ka. Viiekümnega sõitsin täitsa. Ja suretasin auto lugematu arv kordi välja ka. Aga lahe oli. Ja siis õhtul ma solvusin. No pole minu süü, et ma Tallinnas ei olnud ju. Kui keegi oleks mulle enne öelnud, ma oleks kohal olnud. Laupäeval tuli üks mõnus vihm, õues oli ainult pori.

Kui mina olen vastu, siis järelikult Epp on ka

Istun Kuigatsi raamatukogus. Kell on üksteist läbi. Suht siiber on. Istun siin juba eile hommikust saadik. Sellest, milleks ma siia tulin, ei tulnud mitte midagi välja kvoorumi puudumise tõttu. Poisid leidsid netist mingid mälumänguküsimused ja istuvad nüüd juba mitmendat tundi kolmekesi pead koos. Eile mängisid nad kabet. Mina olen kaks päeva olnud köögitoimkonnas ehk teinud piiratud vahenditega mingit söödavat ollust ja pesnud nõusid. Eile käisime "linna peal" ka. Tegin Ivost pilti, kui ta pildistas truupi, ise sooritamas akrobaatilisi harjutusi kividel keset koske. Täna oli jube külm ja vihma sadas. Pood on siin veel minimalistlikum kui Egiptuse kõige pisemad supermarketid. Ostsin kaaluga Kalevi apelsinikomme. Kalle helistas ja unustas pärast kõne ära lõpetada. Ma korraks mõtlesin, et mis sõjasaladusi ma nüüd kõik pealt kuulen, aga siis miskipärast vajutasin kinni. Hommikul ärkan pool kuus ja kõmbin rongi peale. Aitab naljast.

Rõõmutsõõr ja sopelga polka

Pärimusa laager oli. Kümnes. Minu jaoks teine. Ülim jällegi. Sai pille mängitud (põhiliselt kannelt ja karmoškat, aga proovisin ka viiulit ja kontrabassi). Iga päev oli pillitund, laulutund ja ansamblitund. Jalmar jätkas minu harimist karmoška alal. Viis lugu õpetas mulle selle nädala jooksul. Kolm neist olid ta enda omad. Vist. Kaks kindlasti. Ühe looga oli veel nii, et selle ta jõudis minu tunni ajal valmis ja kohe õpetas mulle. Ja viimasel päeval ütles mulle, et mul on väga hea muusikaline mälu ja et ta on rõõmus, et selles laagris tal ka üks vilunud õpilane oli. Hah. Kontserdil läks Rõõmutsõõr ikka puu taha. Hea, et ta oli ära läinud ja ei kuulnud seda. Jalmar pidi ansambliõpetaja ka olema, aga ta delegeeris meie ansambli Nicolajle. See on üks taanlane, kes mängib Jalmari ja Johannaga Kiwi Trios. Ansambel oli hea, aga siiski kahjuks mitte nii hea, kui eelmisel korral. Laagris oli mul viis last ka, kellest kaks väiksemat pidevalt mul süles ja jalus olid. Aga nad olid toredad. Jutustasin neile õhtujuttudeks kõik kolm juttu, mida ma teadsin, hiljem pidin raamatu appi võtma. Omaloominguõhtu oli ka. Meie tuba tegi laagri tunnusloo Olerexi reklaami viisil sõnadega: "Kui meeldib sulle pärimuss / ja tahad teada kus / üheskoos pilli mängida / ja rääkida jutte ja laulda saab / siis Vana-Vigalasse sa / nüüd kohe tule jooksuga / nananananaanaanaananaa...." Kui äraminek oli, siis ma ütlesin Mailile, et kui ma järgmisel aastal ennast liiga vanana juba ei tunne, siis tulen jälle.

Aga sellega on nüüd hoopis nii, et ükspäev ma hakkasin kahtlema, et kas ma ikka olen 20 aastat vana. Ja otsustasin, et nüüdsest olen ma 18. Lihtsalt.

Marit sai vanemaks jälle. Ja loetud minutite pärast lendleb ta Ameerika poole minema. Sel puhul toimus eile väike ärasaatmine Pätrikus. Mari-Ann oli lasknud teha siukse raamatu, kus meist kõigist palju pilte sees ja füüsika anekdoote ka. Ma tahaks kohe endale seda raamatut, see oli nii lahe. Ja me töötasime välja uue äriplaani, mis sisaldab rikastele inimeste uue surmajärgse teenuse osutamist. Et saadaks nende surnukehad orbiidile. Täiesti uus tähendus taevasseminekule. Ja kui ta sealt orbiidilt juhtumisi atmosfääri pudeneb, siis on see väga eksklusiivne tuhastamine, mille käigus tuhk langeb väga efektiivselt laiali. Mõned ju tahavad nii.