Ma olen majaomanik!

Päris odavalt saadud.

Tase lasteaed

Mariti juures käisin eile. Teed jõime ja seepi vaatasime. Ja Fernando muusikat kuulasime.

Põhikoolis ja gümnaasiumis olin mina see ninatark, kes küsis õpetajatelt imelikke küsimusi ja vaidles igal võimalusel. Nüüd siis hakkas sama jama ülikoolis pihta. Noorus on hukas. Järgmiseks korraks tuleb kirjutada etteütluse vigade parandus.

Õues on ilm. Külm ilm. Ja mulle tundub, et tänase ööga läksid pooled puud raagu. Aga päike paistab. See on lahe.

Hoiatus: järgneb tibijutt. Jalutasin Eedenisse. Sest tädi Mai oli mulle andnud mingi Suurtüki 100 eegu lipaka. Kaubamaja Suurtükist ei olnud mitte midagi osta ja siis ma läksin Eedenisse. Aga seal oli mingi loll süsteem, et seda 100 eegu lipakat ei saanud kasutada, sest oli mingi kampaania "kõik -20%". Ma ei saanud üldse aru, et kui lipaka peal on lõpukuupäev kirjas, miks nad siis teevad mingi muu kampaania samal ajal ja seda lipakat ei saagi kasutada. Aga tuli välja, et see -20% kampaania oli Eedeni tehtud, mitte Suurtüki. Kaubamajas see lipakas pidi kehtima. Igatahes. Aga kuna ma olin leidnud endale juba papud, mida ma tahtsin, siis mõtlesin, et tühja kah. Ja siis ma sain endale vähem kui 700 krooniga kahed papud ja saapaviksi.

Šampselisee

Mitte midagi ei toimu. Õues on suht külm. Vähemalt ei saja vihma koguaeg. Inglise keele essee oli katastroof. Ei midagi üllatavat. Ladina keele töö oli lihtne. Eesti keele etteütlus oli... veider. Laupäeval tuleb Marella Tartusse. Muideks, ma olen ennast ületanud ja ilma jälestusvärinateta ära vaadanud kaks osa "Ristiisa". Muidu poleks tahtnudki, aga seltskonna mõttes tegin erandi seekord.

Pidän luumumehusta.

all i'd want is you to be my sweet honey bee...

"Muuda ennast kellelegi vajalikuks." Üüüü...

Teate, ma olen vot seda lugu praeguseks hetkeks kuulanud täpselt 126 ja pool korda. Ma tean, mu WMP loeb ära.

Meega teed jõin.

Tsensuur

Kui varem oli nii, et siia blogisse kirjutatavad mõtted läbisid enne avaldamist kaks filtrit ("ema silmadele sobiv" ja "alaealiste silmadele sobiv"), siis nüüd tuleb vist lisada kolmas ("õppejõudude silmadele sobiv"). Huvitav, kes veel mu blogisse satuvad?

Ärkasin kell pool kuus, et jõuda sujuvalt 7.30 bussi peale. Bussijaamas vaatasin huvi pärast pileti müümise kellaaega. 6.22. Ahjaa. Selge.

Maido tuli täna. Kärt kuulutas, et Maido õpetab meile oma uut tantsu. Põnevus oli igatahes üles keritud. Aga võta näpust. Esitusele tuli vana hea "Millal meie sinna saame". Tants, mida ma olen vahelduva eduga õppinud alates 2006. aasta suvest ja pole siiani perfektselt selgeks saanud. Aga vähemalt tuli meelde.

Ma olen täna muideks päris rohkelt värskes õhus viibinud. Tuleb kasuks mõnikord. Lähen teen ühe tee endale. Või kaks. Vasakule ära.

Ennast kiitmast ma ei väsi... no väsin ikka küll

Jah, täna olin ma õpetaja. Harisin reaali kaheteistkümnendikke (kes juhuslikult olid siis rebased, kui mina kaheteistkümnendas olin, niiet võib-olla mõnele meenus midagi). Teemaks oli Vikipeedia. 12b oli tubli, võttis tunnist osa, küsis küsimusi ja oli üldse üsna tubli või vähemalt suutis jätta hea üldmulje. 12c aga oli täielik uimahunnik. Ei viitsinud nad mind kuulata, ei minu küsimustele vastata, ei ise midagi küsida ega arvuteidki lahti võtta. Suht nõme nagu. Tund nagu iga teinegi ju. Võiks nagu üritadagi natuke.

Aitat nägin ka. Tore oli. Jaa.

Õhtul aga tulin Tartu tagasi. Siis mängisin Jaanuse ja Petsiga kaks tundi kannelt. Khm. Sisukas oli :). Nüüd kannel seisab mul siin nurgas. Nutab seal kui tahab... Tegelt ei nuta. Lihtsalt on natuke roostes ja häälest ära. Vaene väike. Uusi keeli oleks talle vaja.

Ja Ave Mariaga sai viki teemadel natuke mõtteid vahetatud. Mul on mingi see viga viimasel ajal, et ma hullult tahaks mingit suurt asja teha, õudsalt tahaks, kohe hirrmsasti tahaks. Aga ise samal ajal tean, et asi käib mul selgelt üle jõu. Aga noh, üks asi juba vaikselt edeneb, äkki need muud asjad saab ka kuidagi tehtud. Jube uhke oleks.

Liisi Koiksonit kuulan.

Siin, rahva ees?? Rahvas on hullematki näinud

Eile mõtlesin, et täna kirjutan, mis ma eile tegin. Aga meelest ära läks, millest täpsemalt pidin kirjutama... Aa, ladina keelest vist. Nõme on. See ladina keel. Rohkem vist ei olnudki midagi.

Täna tuli Kultuurilugude loengusse mingi mees, ennast ei tutvustanud ja hakkas omaarust loengut pidama. Praegu otsisin netist välja, et nimi on kodanikul Arne Merilai. Igatahes, alguses reklaamis pikalt ja laialt oma raamatut ja siis hakkas igast asjadest jahuma. Kuulda polnud midagi, kuni keegi auditooriumist soovitas mikrit kasutada. Luges oma paberite pealt maha igast asju, aga kuidagi täiesti vale rütmiga ja stiihilises sõnastuses, nii et üles polnud midagi võimalik kirjutada.

Mingi poole tunni pärast: "Kas te nüüd kuulete mind? Ja kas mu lips on sirge?"

Kreeka teatritraditsioon kujunes muideks välja setude traditsioonilisest eeslaulja ja koori vaheldumisest. Ja kui tegelastel kõik sassis oli ja kuidagi ei suutnud enam asja lahendada, siis võeti Pekkaniska kraana ja kukutati üks jumal sellega alla.

Ja vahepeal läks ikka täiesti ropuks ära.

Reedel olen ma muideks tervelt kaks tundi õpetaja. Voh.

Ise õpivad ülikoolis, aga nii lollid

Sõitsin eile rongiga, mis oli inimesi täis. Nõme oli natuke sellepärast. Oma ruumi ei olnud. Ja vastikult valge oli ka. Aga Rakkes oli Suur Lumi. See tegi tuju veidi paremaks. Aga kuna Jõgevaks oli see toredus läbi, siis vajus tuju jälle nulli poole. Tartus on ikka vana ja ligane sügis. Ja see pagana rongijaam on ka täiesti pärapõrgus. Ving-ving.

Täna kirjutasin inglise keele essee valmis. 300 sõna pidi olema, aga no ei andnud enam 360 pealt vähemaks pigistada. Ma niigi oleks tahtnud iga lause asemel kolm kirjutada. Saatsin nelja paiku ära, ei jäänudki viimasele minutile. Praegu "õpin". No vahepeal ikka õpin ka, aga üldiselt teen sadat muud asja. Homme on miskine vaheeksam. 'Nganassaan' on lahe sõna.

Trennis oli muidu lahe, aga hakkab vaikselt üle viskama jälle see asi, et nii palju üksikuid tüdrukuid on. Tahaks nagu kindlat partnerit juba, oleks siplemist vähem. Postituse pealkiri on ühe tantsija kommentaar pärast seda, kui me ei suutnud isegi kolmandal katsel õigesse tantsujoonisesse minna.

Aga täna on mõnel sünnipäev.

Nüüd võiks teha sellise diili, et tulevad järjest homne õhtu, kolmapäeva õhtu, reede õhtu ja pühapäev tervenisti hommikust saadik. Ülejäänu võiks vahele jätta, okei?

Piinlik, piinlik

Olin Soto laagris. Laager toimus Tallinnas ja me sõitsime liinibussiga esinemisele. Umbes tund aega oli esinemise alguseni. Ja siis tuli mul täiesti rahulikult meelde, et ups, mul jäi ju kannel koju. Egas midagi, bussist maha ja tagasisõit kandle järele. Siis olin ma järsku Lee laagris. Nii tore oli kõiki näha. Aga mul oli kiire ja ma hakkasin Tartusse tagasi sõitma. Vahetasin umbes kolm korda riideid, sest ma ei suutnud otsustada, millises rõivastuses oleks kõige lahedam lahkuda. Järsku tuli Jaanus ja oli jube õnnelik, et ta mind nägi. Ma ütlesin talle, et ma just tulin Tallinnast ja lähen nüüd Tartu, natuke hiljaks jäid. Siis ta hakkas oma märkmikust kuupäevi vaatama ja jõudis järeldusele, et enne 3. novembrit peaks ikka midagi ette võtma. Ja mina mõtlesin, et ta pidi ju alles 11.-l ära sõitma.

Aa ja siis ma olin vahepeal veel ühes kohas, kus ma lõhkusin vetsu ukse nupu ära. No see oli siuke nupp, et kui keerata seda, siis läheb uks lukku. Aga ma keerasin liiga palju ehk keerasin nupu otsast ära. Keerasin ta suht puruks isegi. Siis oli paanika. Proovisin seda tagasi keerata, aga see nupp koosnes nii paljudest tükkidest ja tihenditest ja värkidest, et ma lihtsalt ei osanud. Ja siis ma tõstsin kogu selle kupatuse aknalaua peale ja põgenesin kiiresti sündmuskohalt.

Ja näidake, et te kutsute naabrimeest sauna, mitte ei liputa seal...

Reedel tuli tädi Mai mulle Tartusse külla. Tšillisime linna peal, käisime Toomemäel ja botaanikaaias ja Narva 89 ühikas. Hariv oli :P.

Nüüd peaks õppima. Õppima, õppima, õppima. Ma parem ei hakka üles lugema, mida ja kui palju täpselt. Ja selle asemel, et õppida, mängisin ma täna terve päeva kannelt. Sõrmed on valusad. Aga ma sain ühe loo juba peaaegu täiesti selgeks.

Vaadake hoopis seda. Suht naljakas.