Marit arvab, et ta on ilusam kui orkid

Pagan, täpselt nädala pärast on muusika eksam ja ma olen omadega alles vaevu renessansi juures. Võta kokku!

Üldiselt toimub passiivne puhkus. Tempo minimaalne. Tegelikult ikka peaks ühiskonna konsultatsioonis ka kunagi ära käima. Seni pole see mul õnnestunud. Mul hakkab Luugist juba tõsiselt kahju.

Pühapäeva õhtul vaatasime Mari-Anni juures kõik kolm Sõrmuste Isanda filmi järjest ära. Mina olin ainuke, kes polnud neid veel kunagi näinud, rääkimata raamatute lugemisest. Vastupidiselt minule on näiteks Marit raamatuid neli korda lugenud. Ma hakkasin mõtlema, et mis see siis ära ei ole - üle tuhande lehekülje Tolkieni läbi närida. Varsti-varsti alustan.

Õues on nii ilus ilm. Peaks õue minema.

Üks kõikide, kõik ühe eest!!!

Bum tsiga bum, bum tsiga bum,
bum tsiga rega tsiga bum bum bum.
Refferaa, refferaa
REAAL, REAAL, REAAL
HURRAAAAA!

Oh, milline tore päev oli eile! See oli nii lõbus ja kurb, energiatandev ja väsitav üheaegselt, et jääb meelde terveks eluks. Kui seda kunagi meenutan, siis naeratuse ja pisaraga koos. Lõpukell on midagi sellist, mis jääb vahest isegi paremini meelde kui lõpuaktus. Sellele aitasid kaasa Reaalkooli traditsioonid, fantastiline seltskond ja üleloomulikult ilus ilm. Kui kooli jõudsin, jooksis mu väike nublu mind kallistama. Kai, ka sina jääd mulle terveks eluks meelde. Loodan, et kohtume veel kunagi. Tegime sinuga Poisi juures pilti ka, see jääb mulle sind meenutama. Aktus oli ilus. Kõigil olid väga korralikud rahvariided seljas, ka kõigil poistel. See näitab tõsist suhtumist. Polma pidas kõnet (natuke päevale kohatult majandusest ja päevale kohaselt küpsemisest), väikesed nublud tulid ja andsid omatehtud kaardid, Kaarel R. pidas kõnet (nii ilus oli, et tekkis tahtmine nutta). Siis helises viimane koolikell. Kurb-kurb oli olla. Laulsime kõik koos lahkumise laulu. Mis edasi hakkas saama, enam kurb ei olnud, pigem ülemeelik. Võtsime kätest kinni ja lõpukellaralli võis alata. Jooksime koolimajas ringi, jätsime hüvasti õpetajate toa, direktori kabineti, söökla, raamatukoguga. Füüsika klassidest läbi joostes sai umbes sajast abituriendist koosnev ahel mõnusa elektrilöögi osaliseks. Kolm korda järjest. Siis suundusime õue. Ka väike maja sai lõbusast rännakust osa. Järgnes traditsiooniline mööda müüri ronimine. Reaalkooli staadioni ümber on, kes ei tea, selline sakiline müür, päris kõrge teine. Üle sakkide ronimine rahvariietega pole naljaasi. Tüdrukute seelikud on üks asi, aga näiteks Tauri suutis oma püksid lõhki käristada :P. Kooli juures piisavalt olnud, suundusime linna. Tammsaare pargis oli püsti mingi telk, kus mingid tsikid esinesid. Selle me rikkusime oma läbijooksmisega ära. Siis tahtsime me Draamateatri ees Pärnu maanteed ületada. Tramm seisis ilusti ja ootas, kuni me üle tee jõudsime, aga üks kuri bussijuht olekski üle sõitnud. Nõme selline. Viru tänaval jätsid inimesed oma õlled, tulid õllekast välja ja vaatasid meid. Reaali hüüd "bum-tsiga-bum" kajas ilusti vanalinna müüridelt vastu. Käed olid juba tirimisest ja jalad jooksmisest valusad. Raekoja platsil tegime suure ringi ja muutusime paugupealt ägedamaks vaatamisväärsuseks kui raekoda. Turistid pildistasid meid, kui me Reaali hüüdu röökisime. Ja oligi aeg kooli tagasi pöörduda. Meid ootas tellitud trollibuss, et saaksime Rocca al Mare Vabaõhumuuseumisse minna. Kõik olid enamvähem peal ja troll hakkas välja sõitma, aga kassa näed, Raa ja Potsa olid maha jäänud. Troll keeras siis natuke eemale ja ootas neid järele. Aga kahjuks oli ta liinidest liiga kaugele sõitnud ja sarved tulid maha. Küll see juht üritas neid tagasi panna, aga mis ei aita, see ei aita. Teised trollid sõitsid ka ju mööda. Järelikult ronis kogu seltskond maha ja poisid hakkasid trolli lükkama. Lõpuks said sarved ilusti peale ja sõit võid alata. Peatustes lehvitasime hämmeldunud inimestele, kes tahtsid trolli peale tulla. Vabaõhumuuseumis toimus sisepiknik Kolu kõrtsis, mille pärast ma olin väga nördinud. Milleks ma siis sooja piknikuteki olin kaasa tassinud. Minu meelest me olime sellega arvestanud, et maa on külm. Oli ju öeldud, et piknik. Piknik tähendab söömaaega õues. Aru ma ei taipa. Siis laulsime Potsa eeslaulmisel regilaulu kooli lõpetamisest. Sõnade autor Nora Mals, viis Viru-Jaagupi. Meeldejäävamad sõnad olid:" Siin on Aita avitaja, siin on Nora nagistaja, kõrval Andres andestaja." Siis oli vaja sarvi maha joosta ja natuke karata. Ja siis, lõppude lõpuks, läksime õue ka. Tuuliku juures tegime ühispilti. See rida, kus ma seisin, pidi poolkükki laskuma, et tagumisi näha oleks. See oli päris naljakas, sest fotograaf tegi hästi mitu pilti ja siis me muudkui nõksutasime põlvi kogu aeg. Siis läks aga õigeks tantsuks. Kosjas käidi ja pulmad tehti. Ja Veiko Toomlaid ostis valge maasturi :D. Potsa kukkus koos Joonasega pikali maha, ku nad parasjagu kõige pöörasemas galopis üle muru lendasid. Kõik kõrgete kontsade süü, ma ütlen. Lõpuks õpetas Potsa meile vilistlaste päeva tarvis ühe laulumängu ka. See kõlab nii:"Tere Toomas, Tõnu, lihtsalt pole sõnu. Pole ammu näinud, küll sa oled paksuks läinud." :D Siis oligi aeg trolli poole tagasi kõmpida. Päev hakkas läbi saama. Mul tuleb endal nututuju praegu, kui ma seda kirjutan. Täitsa tobe. Kannad on nii jube valusad, et ma ei saa isegi oma kodus korralikult kõndida, muudkui lonkan ainult. Ega see pasteldega jooksmine pole naljaasi. Eriti veel, kui iga poole tunni tagant paelad lahti tulevad ja neid siis siduma peab hakkama ja pärast oma koha juurde tagasi jooksma. Aga ma ei kahetse. Kõik oli lihtsalt liiga super. Liiga hea, et olla tõsi. Aga see oli tõsi. Sulatõsi. Kallistan teid kõiki pooleks. Kallistan kõiki klassikaaslasi, kes te olete kolme aasta jooksul mulle väga headeks sõpradeks saanud. Te olete lihtsalt liiga head. Kallistan kõiki lennukaaslasi, kellest mõnda olen ainult paar korda näinud ja ei tea nimegi. Te olete samuti osa kolmest aastast minu elus. Kallistan kõiki õpetajaid. Aitäh, et mind välja kannatasite. Ma olen vahel lihtsalt liiga võimatu. Kallistan sind, kallis kõige parem klassijuhataja Aita Ottson, kes sa kasvatasid meist kultuursed inimesed, kes peavad lugu Reaalkooli ja Eesti Vabariigi traditsioonidest. Ja näe, pisarad voolavadki.

Подруга дорогая моя...

Ja aprill tuli. Ja läks soojaks. И солнце светит и птицы поют, потому что у нас завтра будет экзамен пo русскому языку. Vot tak. Päkkappikkut nii ja nnaa. Isiklik kiri tuleb kirjutada vene padrugale või kellele iganes. Leksika-grammatika ja noh nagu tavaliselt. Ma ainult väga vähe kardan seda eksamit. Läbi ei kuku.

Uudis- ja unarsõnu

Siinkohal soovitan kõigil juurutada oma sõnavarasse ideaalne-geniaalne-proportsionaalne-ultramoodne käibesõna kvarkima. See on multifunktsionaalne tegusõna, mida saab kasutada kõikmõeldavates elusituatsioonides. Näiteks: kvark off!, kvargime minema, kvargi ära!, kuule me siin ainult natuke kvargime. Dermatoloogiliselt testitud!

Natuke mõttekat ja palju mõttetut juttu

Ma tahan teid kõiki kallistada!! Lihtsalt niisama, täitsa ilma põhjuseta. Sest elu on tore ja varsti tuleb suvi ja elu on lahe ja Eesti on vaba ja ei ole enam võlguuu-uu... Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud... Klassijuhataja laua peal vaasis olid pajutibud, pajutibud, pajutibud, pajutibud, pajutibud... Hõissaa ja trallallaa...

Ilm on ikka täitsa ära pööranud. Kohe-kohe on aprill aknast sisse tulemas, aga tema sajatab rahumeeli lund. No kus on õiglus? Hommikul, kui uksest välja astusin, pidin esimesest ehmatusest peaaegu käpuli käima: suur valge märg külm lumi põlvini ja igal pool. Käisin siis ettevaatlikult otse autorattarööpas ja kõik autod sõitsid minust aupaklikult suure kaarega mööda. Kooli jõudsin täiesti harjumatult vara, sest olin miskisuguses meeltesegadushoos kaks bussi varem kodust välja läinud.

Koolis oli meil palju eesti keelt, mitte eriti füüsikat, sest Kuurme on haige (mis on suhteliselt positiivne minu vaatenurgast), ja natuke matemaatikat. Täna oli minu nännipäev, sest kohale jõudis minu nänn Tartu Ülikooli lahtiste uste päevalt: läpakakott, kruus, raamat "Rektor Johan Kõpp", 3 CD-d "Bionina" saadetega, pastakas ja helkur. Katre tõi minu ja Mari-Anni nänni ära, sest me ei saanud ise minna. Ta viis selle Tehnikaülikooli Mari-Anni ema kätte. TTÜ omad aga arvasid, et kui Tartu Ülikool teeb õpilastele sellist reklaami, miks siis nemad ei või ja lisasid omalt poolt kotti helkuri, pastaka, hariliku pliiatsi ja märgi. Ei no tore-tore, aga mis mina kogu selle nänniga teen. Selline reklaam on minu puhul täiesti kasutu, arvestades, et ma ei kavatse minna ei Tartusse ega ka Tehnikaülikooli.

Hõissaa ja trallallaa... Aknaklaasi taga on poolemeetrine lumehunnik. Viiendal korrusel.

Mulle meeldis Camus' "Võõras". Seda oli nii hea lugeda. Ma oleks nagu ise selle raamatu kirjutanud.

Radiridiralla, pakane on valla.

Tegelt tahan suve. Kuulsite??? TAHAN SUVEEEEEE...!

Mida teie kardate?

Leidsin Vikipeediast foobiate loendi. Minge vaadake. Täitsa põnev ja kummaline.

Ma saan aru kui sellest, kui inimesed kardavad pimedust, kõrgust, valu, üksindust, lendamist, tonte, hambaarsti, verd või teisi selliseid tavalisi asju. Aga tahaks jagada ka lühikest kokkuvõtet sellistest foobiatest, mis minu arvates on suhteliselt naljakad või lihtsalt päris kummalised.

• Ablutofoobia – hirm pesemise (vanniskäigu) ees.
• Agürofoobia – hirm tänavate või tänava ületamise ees.
• Akustikofoobia – hirm lärmi ees. (Selle foobia üks kõige tüüpilisemaid esindajaid on herr Kuurme)
• Albuminurofoobia – hirm neeruhaiguste ees.
• Alektorofoobia – hirm tibude ees.
• Alliumfoobia – hirm küüslaugu ees. (Ma kahtlustan, et tegemist on vampiiriga)
• Ambulofoobia – hirm käia.
• Anablefoobia – hirm ülesvaatamise ees
• Antofoobia, antrofoobia – hirm lillede ees.
• Apeirofoobia – hirm lõpmatuse ees. (∞, ma ei kannata sind!)
• Apotemnofoobia – hirm amputeeritud jäseme(te)ga inimeste ees. (Mis nad ikka teha saavad)
• Arahhibutürofoobia – hirm pähklivõi suulakke kleepumise ees. (Kes küll selle välja mõtles??)
• Aritmofoobia, numerofoobia – hirm numbrite ees. (Matemaatikatundi ei soovita minna)
• Astrofoobia, siderofoobia – hirm taevatähtede ees.
• Asümmetrofoobia – hirm asümmeetriliste objektide ees.
• Atserofoobia – hirm hapu maitse ees.
• Aulofoobia – hirm flöötide ees.
• Aurofoobia – hirm kulla ees.
• Aurorafoobia – hirm virmaliste ees.
• Barofoobia – hirm gravitatsiooni, raskusjõu ees.
• Bibliofoobia – hirm raamatute ees.
• Bolshefoobia – hirm bolshevike ees.
• Bossofoobia – hirm ülemuste, bosside jne ees.
• Deipnofoobia – hirm lõunatamise ja lõunalauavestluse ees.
• Dekstrofoobia – hirm paremal pool asuvate asjade ees.
• Dendrofoobia – hirm puude ees. (Appi, milline õudne mänd!)
• Domatofoobia – hirm majade või majasoleku ees. (Vaene inimene, kus tema peab elama?)
• Eleuterofoobia – hirm vabaduse ees.
• Ensüklopediofoobia – hirm teatmeteoste ees.
• Eosofoobia, fengofoobia – hirm koidu või päevavalguse ees. (Jälle vampiir)
• Epistemofoobia, gnosiofoobia – hirm teadmiste ees
• Ergofoobia – hirm töö ees. (Laiskus, mis muu)
• Eufoobia – hirm kuulda häid uudiseid.
• Eurofoobia – hirm euroliidu ees.
• Fobofoobia – hirm foobiate ees.
• Fronemofoobia – hirm mõtlemise ees.
• Gamofoobia – hirm abielluda.
• Geliofoobia – hirm naeru või naermise ees.
• Genufoobia – hirm põlvede ees.
• Heliofoobia – hirm päikese ees.
• Hipopotomonstroseskvipedaliofoobia, seskvipedaliofoobia – hirm pikkade sõnade ees.
• Hüpertrihhofoobia, kaetofoobia, tsaetofoobia, trihhifoobia, trihhopatofoobia – hirm juuste ees
• Kaligünefoobia – hirm ilusate naiste ees.
• Kathisofoobia, tassofoobia – hirm istuda
• Klinofoobia – hirm voodisse minna.
• Knidofoobia – hirm paelte, nööride ees.
• Koulrofoobia – hirm klounide ees
• Kromatofoobia, kromofoobia – hirm värvide ees.
• Kronofoobia – hirm aja ees.
• Kronometrofoobia – hirm kellade ees.
• Ksülofoobia – hirm puust esemete ees.
• Küfofoobia – hirm kummardumise ees.
• Lahhanofoobia – hirm köögiviljade ees.
• Laliofoobia, lalofoobia – hirm rääkida.
• Levofoobia – hirm vasakul pool asuvate asjade ees.
• Lofoobia – hirm rooste ees.
• Lutrafoobia – hirm saarmate ees.
• Mageirokofoobia – hirm söögitegemise ees.
• Melofoobia – hirm või viha muusika suhtes.
• Metrofoobia – hirm või viha poeesia suhtes.
• Mikrofoobia – hirm väikeste asjade ees.
• Misofoobia – hirm saada nakatatud "haigusidudest". (Midaasja?! :D)
• Mnemofoobia – hirm mälestuste ees.
• Noverkafoobia – hirm võõrasema ees.
• Oftalmofoobia – hirm kellegi poolt jõllitatud saada.
• Oktofoobia – hirm number 8 ees.
• Ommatofoobia, ommetafoobia – hirm silmade ees.
• Panofoobia, pantofoobia – hirm kõige ees.
• Papafoobia – hirm paavsti ees.
• Papürofoobia – hirm paberi ees.
• Pedofoobia – hirm laste ees.
• Peladofoobia – hirm kiilaspeade ees.
• Pogonofoobia – hirm habemete ees.
• Politikofoobia – hirm või arusaamatu vastumeelsus poliitikute suhtes.
• Pteronofoobia – hirm sulgedega kõditamise ees.
• Selenofoobia – hirm Kuu ees.
• Seplofoobia – hirm kõdu ees.
• Sinistrofoobia – hirm vasakul asuvate või vasakukäelistele mõeldud asjade ees.
• Sümmetrofoobia – hirm sümmeetria ees.
• Trikolorofoobia – hirm kolmevärviliste lippude ees.

Vot nii. Mida kardate teie? Ma tahaks kohe isiklikult näha seda inimest, kes kardab kolmevärvilisi lippusid või vasakul pool asuvaid asju. Blah...

Lumeoludest Euroopas ja kõigest muust

Ja lumi tuli ikkagi. Pagan. Aga ma olen tugev ja üritan mitte välja näidata, kui vähe see mulle meeldib.

See postitus siin tõotab tulla minu blogiajaloo kõige rekordilisema pikkusega, sest sellist vaheaega pole minu vanad ja paljunäinud silmad (ikkagi 18 aastat juba!) veel enne vaadanud.

Algas see kõik sellest, et vaheaeg hakkas mul teisipäeval, 11. märtsil. Seda sellepärast, et neljapäeval ja reedel oli emakeeleolümpiaad, mille tõttu oli mulle ette nähtud kaks vaba päeva. Teisipäev oli nii tore ja soe, millest ma juba eelmises postituses rääkisin. Seda, mida ma kolmapäeval tegin, ma ausalt öeldes ei mäleta. Aga neljapäeval pakkisin ma ennast kell 7.30 bussi peale, mis Tallinna olümpiaadiseltskonna Tartusse viis. Kuid enne seda, täpsemalt kell 7.15, avanes mulle harukordne võimalus tabada Estonia teatri ees lugupeetud Oleg Kravtšenko, kes, erinevalt minust, kooli suundus. Bussiga Tartu poole sõites tutvusin 57-leheküljelise teatmeteosega "Eesti keele reeglid põhikoolile". Sellega piirdus kogu minu olümpiaadiks valmistumine. Tartus pandi meid olümpiaaditööd kirjutama ühte ringauditooriumisse, mis asus mingis majas, millel olid üsna tugevad seosed Tartu Ülikooli ja loodusteadustega. Olümpiaad toimus kolmes vanuserühmas, kahes osas ja ühes üsna püsivas vaikuses. Kahe osa vahel oli vaheaeg. Seda kasutati innukalt teiste vanuserühmadega konsulteerimiseks, sest miskipärast olid vanema vanuserühma esimese osa ülesanded keskmise rühma teises osas ja vastupidi. Aga ma nägin Kaisat! See oli nii tore, et Kaisa seal oli, sest muidu ma oleks ennast üsna üksi tundnud. Pärast umbes kolme tundi "sügavat" mõttetööd lasti meid lõunale, mis leidis aset Püssirohukeldris. Huvitav, kas seal tegelikult vanasti hoitigi püssirohtu. Ei tea. See oli igatahes lahe koht, nagu koobas mäe sees. Seal ei saanud ma aga kaua passida, sest graafik oli tihe ja aeg tiksus. Magustoit jäigi söömata. Päevakorra järgmine punkt oli 2007. aasta keeleteo väljakuulutamine Athena keskuses. Seal olid kõik vanad head tuttavad lingvistid Sander, Mari-Ann, Katre, Renate, Axel, Olga. Ingrid miskipärast ei tulnud. Alguses üks tädi laulis ühte hästi ilusat regilaulu. See oli ilus. Siis pidas onu Tõnis Lukas kõnet. See oli... ka vist omamoodi ilus. Ja siis kuulutati välja Keeleteo auhinna võitjad. Publikupreemia sai Sulev Iva oma võru keele uurimuse eest. Ja Keeleteo peaauhinna sai 2007. aasta laulupidu, kus kõik laulud olid eesti keeles. Onu Lukas ütles, et tegelikult kuulub see auhind kõikidele lauljatele, kes laulupeol osalesid, aga andis selle üle laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhile Aet Maateele. Preemiaks oli 35000 krooni, mille onu Lukas käskis kulutada uute eestikeelsete laulude tellimisele. Aet Maatee arvas selle peale, et selle raha eest saab tellida täpselt ühe laulu. Meie lingvistikavõistkond mingit auhinda ei saanud, aga lihtsalt tore oli sõpru näha ja torti süüa. Pärast näidati veel täitsa tasuta teatrit kah. "Sõdur" oli pealkiri. See oli põnev, kuigi selg väsis pikapeale ära, kuna pink, mille peale me istusime, oli ilma seljatoeta. Päevakord nägi ette, et järgmisena külastan ma Kotka Keldrit, kus toimub emakeeleolümpiaadi õhtune koosviibimine. Aga selleni oli veel terve tund aega. Nii ma siis kõndisin mööda Tartut. Tartu on ju nii pisike, et sul pole praktiliselt kuskile minna. Tegin ringi ümber kvartali, siis teistpidi tagasi. Vaatasin kümme minutit tänavavalgustuslampi. Lõpuks oli aeg käes. Saime jälle kõvasti süüa. Mari Visnapuu torupillil ja keegi poiss lõõtspillil mängisid meile saatemuusikat. Nõianeitsi ja Aleksandri valss ja Ukuaru valss ja kõik need teised toredad lood. Loomulikult pidasid mitu asjapulka ja tähtsat nina meile kõned, mille sisuks ainult üks ja sama: "Tulge meie boksi!" ehk siis "Tule õppima Tartu Ülikooli!" Lõpuks sai õhtu läbi ja sõitsime rõõmsalt StarEsti hostelisse, kus on raudselt Eesti kõige paremad voodid. Järgmisel hommikul ei olnud mul aega olümpiaaditulemusi ära oodata, sest õhtul ootas ball ja oli veel vaja juuksurist läbi minna ja sada asja teha. Olümpiaadil sain muide teise koha.

Juuksuri juures tehti mulle nii vägev soeng, et Mari-Ann ja Marit ei tundnud mind alguses äragi, kui kooli jõudsin. Kooli jõudsin ma aga eriti peenelt: Madis võttis mind maja ukse eest auto peale ja pani praktiliselt kooli ukse kõrval maha ja ma ei pidanudki oma suure kleidiga bussis loksuma. Ball oli vägev. Kõik tüdrukud olid uhketes kleitides ja poisid ülikondades. Polonees läks meil veidi metsa ja Polma õnnitles oma kõnes meid kui 124. lendu, aga üldiselt oli ju lõbus. Sai tantsida ja valiti balli rüütel ja tema südamedaam, kelleks said Viktor ja Maarja. Kolmandal korrusel sai teha poseeritud pilte. Garderoobis käis ilmselt paralleelselt teine pidu, aga ma loodan, et sellest ametlik ajalugu edaspidi vaikib. Marit kannatas väga oma partneri käitumise all, sest Karli polnud kunagi seal, kus teda vaja oli ja oli alati seal, kus teda kohe üldse polnud tarvis. Lõppes kõik siiski õnnelikult, ma loodan.

To be continued... kunagi, kui ma viitsin...

Tahan lennataaa

Ja kevad on tulnud.

Eile käisin õues õhukese jope ja tennistega. Mõnus oli. Teeme nii, et NÜÜD ENAM lund ei tule. Siis olen ma täitsa rahul.

Homme sõidan Tartusse emakeele olümpiaadile. Tartu on ju juba mitu aastat tuntud kui optimumi-linn. Ta võiks seda hommegi olla.

Üldiselt rohkem uudiseid polegi. Kingad ostsin, ilusad kingad, mulle meeldivad.

Üldse mul on hea tuju. Mis siis, et miljoon asja on vaja meeles pidada ja ära teha. Aga tuju on hea.

Ja teate, inglid suudavad lennata, sest nad võtavad ennast kergelt. :)

Mul oli au teid tunda...

Täna oli koolis nii meeliülendavalt naljakas. Kõik algas sellest, et õues olid ülekaalukad plusskraadid ja käed ei tahtnudki üldse kinnastes olla. See lõi soodsa õhkkonna naeruenergia levikuks. Naeruenergiat levitasid eelkõige muidugi perekond Kosed, seda eriti sööklajärjekorras (kui täpne olla, siis aitas Marit ka kaasa). Pärast söögivahetundi sündis järjekordne valgustkartev teooria lugematute teiste seas, mis on ilmavalgust näinud Jaubi klassis või klassi ukse taga. See näeb Mari-Anni näitel välja selline. Mari-Ann valib oma laste isaks sellise mehe, kellega on suurim tõenäosus saada ilusaid, tarku ja osavaid järglasi. Aga Mari-Ann ei pea temaga abielluma. Ta abiellub hoopis kokaga, kellel on oma restoran ja kelle restoranis Mari-Ann käib kogu aeg söömas. Tema laste isa aga on samal ajal kodus ja valvab lapsi. Et Mari-Anni abikaasa on alati tööga hõivatud ja pole just filmistaari välimusega (kuigi Mari-Anni jaoks on ta piisavalt ilus küll) ja kuna Mari-Anni laste isa istub lastega kodus, siis teatris ja kontserdil käib Mari-Ann ühe eriti šiki, soliidse ja stiilse gei-mehega. Vahel käib ta selle gei-mehega ka oma abikaasa restoranis lõunatamas. Aga kuna see on ikkagi gei-mees, siis pole Mari-Anni abikaasal mitte mingit põhjust muretsemiseks.

Vot. Täna käisin veel linnas ja tõin oma ballikleidi ära kostüümilaenutusest. Täitsa ilus on. Mulle meeldib. Homme kingajahile.

Muusikakoolis käisin ka. Pagan, ma tahan juba Ukule korralikku kotti, sest ma ei viitsi selle vildist kotiga jamada enam... ruumi võtab. Kui trammiga koju sõitsin siis Hobujaama peatuses tulid kaks pikkades mustades mantlites noormeest ja üks värvilise jopega mees peale. Nende omavahelisest jutust kuulsin ma, et noormehed on Ameerikast, osariigist nimega Utah ja et jopega mehe nimi on Alex. Aga kõige huvitavam ja naljakam oli kogu asja juures see, et nad kõik rääkisid eesti keeles! :D Vahepeal rääkisid nad paar sõna inglise keeles ka ja minu arvates tundus selle Alexi inglise keel sama halb kui tema eesti keel. Aga need mantlid mulle meeldisid.

Kui sul tuju hea, siis hüüa: "Küll on hea!"

Mul ON tuju hea. Sest ma ületasin jälle iseennast ja teisi ja võitsin lingvistika lahtise. Whoaa... Ma olen veel vormis :) Ja Bulgaaria, siit me tuleme!