Jugovisioon ja muud loomad

Esimene Eurovisioon, mida ma mäletan end vaatavat, oli 1996. aasta oma, mille võitis Iirimaa "The Voice". Mäletan, kuidas vaatasime seda maal, mina lamasin kõhuli teleka ees, mäletan võidulaulu esitaja kleitigi. See päev, kui televiisorist tuli Eurovisioon, oli alati veidi eriline: tohtis kaua üleval olla, sai kuulda ilusaid laule ja põnevat punktilugemist. Meil olid alati enda tehtud punktitabelid, kuhu, pliiats näpus, agaralt riikide tulemusi märkisime. Valisime laulude seast oma lemmikuid. Aegade jooksul on Eurovisiooniga toimunud katastrofaalsed muutused. Laulud pole enam laulud, punkte märkida ei viitsi, sest niigi on teada, kes kellele punkte annab, võidab täiesti suvaline laul, millel pole muusikaliselt mitte midagi pakkuda. Alates Türgi võidust Eurovisioonil 2003. aastal olen ma igal aastal lubanud endale, et järgmisel aastal ma oma aega ja närve selle jaburluse peale enam ei raiska. Ja eranditult igal aastal olen oma lubadust murdnud. Sest 2004 võitis Ukraina "Wild Dances", mis oli päris kobe, 2005 meeldis mulle Norra "In My Dreams", mis jäi kahjuks üheksandaks, 2006 võidutses Lordi, kelle võit minu jaoks Eurovisiooni aegadetagust huvitavust veidi tagasi tõi. Ikka ootan ma uut aastat ja uut Eurovisiooni, meeles mälestus sellest, mis ta kunagi oli ja lootus leida selles komejandis veel midagigi kultuurset ja põnevat. Sellel aastal oli minu ainuke valik Soome. Teised laulud olid alla igasugust arvestust. Hea küll, ma oleksin rahul ka selliste enam-vähem laulu mõõtu välja andvate europop-lauludega, nagu näiteks Norra või Kreeka, aga suurem osa... mul lihtsalt ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Minu emme ütles päris õigesti, et tuleks teha neli erinevat võistlust: üks Põhjamaadele, teine Lääne-Euroopale, kolmas sinna lõunapoole (Türgi, Kreeka, Albaania jne) ja idabloki riigid võivad rahumeeli pidada oma Jugovisiooni kedagi segamata. See, mis praegu toimub, on poliitika, mitte lauluvõistlus. Mina olen rääkinud.

P.S. Sellest, et Venemaa võitis, vaatan ma lihtsalt mööda. See laul ei olnud seda väärt.

Ja Marta Mia ei tahtnudki täna jäätist...

Nii, käisin täna teist päeva tööl. Veetsin päeva nelja lapsega vanuses poolteist kuni kolm aastat ja kehastasin niiöelda abikasvatajat. Pesin põrandaid ja pesin lapsi. Üldiselt oli tore. Eriti kui hommikusöögi ajal tuli raadiost sms-laenu reklaam "Mitte tundigi ilma rahata", mille peale kolm vanemat leelutasid mitu minutit: "ilma rahata, ilma rahata, ilma rahata". Eile keset lõunaund tahtis Lene potile ja potil istudes pidas minuga maha sisuka vestluse teemal kool, õppimine, sõbrad ja jalgrattad. Ise kolmeaastane ja suhtleb täitsa vabalt. Marta Mia suhtleb peaaegu sama vabalt, ainult et tema suhtlus koosneb väljenditest Ei!, Ei taha!, Ma ei söö! ja Ei taha potile! Õues kasutasid nad omavahel lauseid stiilis:"Mul on sipelgad püksis" ja "Mul on terve hunnik mesilasi mütsi sees". Artur on praegu kõige pisem, pooleteiseaastane. Aga ta on nii armas, sest ta ei karju, ei vaidle vastu, sööb oma toidu ära ja suudab üksinda kahe autoga mängida päris kaua aega. Susanna jälle kordab leplikult järele kõike, mida sa talle ütled. Näiteks lõpetasin ta käte ja musi pesemise ja ütlesin: "Valmis! Susanna läheb mängima!" Ja tema järgi: "Valmis! Sanna läheb mängima!"

Niisugused lood.

Marta Mia: Ei taha süüa!
Lene:Ei taha süüa!
Susanna (kõhklevalt):Ei taha süüa...

Ahvipärdikud :P

Vahepealsetest arengutest

Matemaatikaga ei lähe eriti hästi. Aga ma ei muretse. Läheb, nagu läheb, juhtub, nagu juhtub. Konsultatsioonides oli vähemalt lõbus - see kaks korda kui ma sinna sattusin. Tegelesime jälle sõnade väljamõtlemisega. Minu poolt pointser ja Marellalt hüperpotentsmass (kõik poolitatud hüpotenuusi süü). Mari-Ann vist jõudis järeldusele, et seda mõõdetakse meetrites. Igatahes suutsin ma ka Mariti hetkeks segadusse viia, kui küsisin talt, kas ta teab kuupide summat. Tema hakkas mulle kuupide summa valemit ütlema ja mina sain talle teatada järgmist tõsiasja: "Kuupide summa on risttahukas." Mari-Ann siis tahtis selle fundamentaalse väite üles tähendada, et meelest ei läheks, aga kirjutas vihikuserva: "Kuupide summa summa on risttahukas." Matemaatika hakkab pähe mõnikord, noh. Et asja parandada, oli lõpptulemus selline: "Kuupide (summa) summa on risttahukas." Põneeev...

Ma olen nüüd päris mitu õhtut jälle Kartaude sugupuud täiendanud ja tänase päeva seisuga sisaldab see 2756 nime. Minge vaadake ise, kui ei usu.

Veel üks saavutus. Tegin korraliku lingvistikaülesannete nimekirja teemade ja keelte kaupa. 165 korralikku ülesannet on mul. Kes harjutada tahab, siis nõudke ;) Muide, ma vist ei olegi avalikult teatanud, kuidas mul lingvistikaolümpiaadil läks. See oli küll juba kuu aega tagasi, aga parem hilja kui mitte kunagi. Ehk siis sain viienda koha ja sõidan augustis Bulgaaria palavuse kätte ajusid ragistama. Mari-Annil ei läinud seekord nii hästi, ta oli alles üheksas. Ja mul on nii kahju, et Mari-Ann või Ingrid ei saanud rahvusvahelisele. Sest mul saab väga "huvitav" olema selles meeskonnas, mis rahvusvahelisele sõidab. Aga noh, juhtub. Ja halb uudis on veel see, et Mari-Ann ei tule laagrisse ka. Reetur selline.

Laupäeval käisin Kristeli sünnipäeval ka. Väga lahe ja tore ja lõbus oli. Kristelil on hästi ilus maja ja aed ja üldse elab ta väga toredas kandis. Seltskond oli mõnus. Öösel kell neli on kõige õigem aeg vahetada mõtteid imaginaararvude ja eksistentsiaalsete probleemide üle. Selleks vist on ainult Reaalkool võimeline. Ja me olime kained. Välja arvatud Karl, aga tema puhul pole vahet, kas ta on purjus või kaine, ta on ikka sama imelik.

Ühiskonna riigieksam oli lihtsalt nõme. Veel üks arutlus kirjutada. Mul on nendest arutlustest nii kõrini. Ma hakkan vaikselt kaotama arutlusvõimet, kui seda minust niimoodi kogu aeg välja pigistatakse.

Täna hommikul oli selline jogurtiisu, et mine hulluks. Ma peaaegu läksingi. Aga emme päästis mu ja tõi poest jogurtit. Jogurti nimi oli Maasika rapsoodia. Põnev nimi.

Jõekäärus maas on käterätik...
Tahaks ujuda... meres...

Opereti rajaja oli Offenbach mitte Orff

Nii. Sooritatud. Viie sain. Pilet oli jube. Et see pagana ekspressionismus peab ka igal pool ees olema. Grieg ja ooper ja operett.

Homme lähen raekotta vabariiklike olümpiaadide vastuvõtule.

Homme on Kristelil sünnipäev. Et ma ei unustaks talle lilli osta. Laupäevaks kutsus ta mind sünnipäevapeole. Ma ei ole tema juures kunagi käinud, eks näis, kuidas üles leian. Aga üks asi on kindel - see on see maja, kus Joonas elab. :P

Nüüd ma vist natuke aega ei kirjuta siia midagi. Helistage.

Raske õppusel, kerge lahingus

Raporteerin.
Muusika eksamiks õppimise hetkeseis: Euroopa muusika õpitud, kuulamine õpitud, eesti muusika vaja veel korra üle vaadata
Meeleolu: Väsinud, aga lootust on
Töötahe ja õpihimu: Loodan loomulikule intelligentsile
Eksami aeg:2 tunni pärast

Wish me luck

Tempo minimaalne

Raporteerin.
Muusika eksamiks õppimise hetkeseis: Just jõudsin minimalismini
Meeleolu: Košmaar... põlved valutavad
Töötahe ja õpihimu: Ammu negatiivsed
Eksami aeg:10 tunni pärast

Õues läheb valgeks muide

Totaalne jamss noh

Raporteerin.
Muusika eksamiks õppimise hetkeseis: Olen impressionismi juures, veel on jäänud terve 20. sajand pluss eesti muusika
Meeleolu: Katastroofiline
Töötahe ja õpihimu: Nullilähedased
Eksami aeg:HOMME

Andke abi

Marit arvab, et ta on ilusam kui orkid

Pagan, täpselt nädala pärast on muusika eksam ja ma olen omadega alles vaevu renessansi juures. Võta kokku!

Üldiselt toimub passiivne puhkus. Tempo minimaalne. Tegelikult ikka peaks ühiskonna konsultatsioonis ka kunagi ära käima. Seni pole see mul õnnestunud. Mul hakkab Luugist juba tõsiselt kahju.

Pühapäeva õhtul vaatasime Mari-Anni juures kõik kolm Sõrmuste Isanda filmi järjest ära. Mina olin ainuke, kes polnud neid veel kunagi näinud, rääkimata raamatute lugemisest. Vastupidiselt minule on näiteks Marit raamatuid neli korda lugenud. Ma hakkasin mõtlema, et mis see siis ära ei ole - üle tuhande lehekülje Tolkieni läbi närida. Varsti-varsti alustan.

Õues on nii ilus ilm. Peaks õue minema.

Üks kõikide, kõik ühe eest!!!

Bum tsiga bum, bum tsiga bum,
bum tsiga rega tsiga bum bum bum.
Refferaa, refferaa
REAAL, REAAL, REAAL
HURRAAAAA!

Oh, milline tore päev oli eile! See oli nii lõbus ja kurb, energiatandev ja väsitav üheaegselt, et jääb meelde terveks eluks. Kui seda kunagi meenutan, siis naeratuse ja pisaraga koos. Lõpukell on midagi sellist, mis jääb vahest isegi paremini meelde kui lõpuaktus. Sellele aitasid kaasa Reaalkooli traditsioonid, fantastiline seltskond ja üleloomulikult ilus ilm. Kui kooli jõudsin, jooksis mu väike nublu mind kallistama. Kai, ka sina jääd mulle terveks eluks meelde. Loodan, et kohtume veel kunagi. Tegime sinuga Poisi juures pilti ka, see jääb mulle sind meenutama. Aktus oli ilus. Kõigil olid väga korralikud rahvariided seljas, ka kõigil poistel. See näitab tõsist suhtumist. Polma pidas kõnet (natuke päevale kohatult majandusest ja päevale kohaselt küpsemisest), väikesed nublud tulid ja andsid omatehtud kaardid, Kaarel R. pidas kõnet (nii ilus oli, et tekkis tahtmine nutta). Siis helises viimane koolikell. Kurb-kurb oli olla. Laulsime kõik koos lahkumise laulu. Mis edasi hakkas saama, enam kurb ei olnud, pigem ülemeelik. Võtsime kätest kinni ja lõpukellaralli võis alata. Jooksime koolimajas ringi, jätsime hüvasti õpetajate toa, direktori kabineti, söökla, raamatukoguga. Füüsika klassidest läbi joostes sai umbes sajast abituriendist koosnev ahel mõnusa elektrilöögi osaliseks. Kolm korda järjest. Siis suundusime õue. Ka väike maja sai lõbusast rännakust osa. Järgnes traditsiooniline mööda müüri ronimine. Reaalkooli staadioni ümber on, kes ei tea, selline sakiline müür, päris kõrge teine. Üle sakkide ronimine rahvariietega pole naljaasi. Tüdrukute seelikud on üks asi, aga näiteks Tauri suutis oma püksid lõhki käristada :P. Kooli juures piisavalt olnud, suundusime linna. Tammsaare pargis oli püsti mingi telk, kus mingid tsikid esinesid. Selle me rikkusime oma läbijooksmisega ära. Siis tahtsime me Draamateatri ees Pärnu maanteed ületada. Tramm seisis ilusti ja ootas, kuni me üle tee jõudsime, aga üks kuri bussijuht olekski üle sõitnud. Nõme selline. Viru tänaval jätsid inimesed oma õlled, tulid õllekast välja ja vaatasid meid. Reaali hüüd "bum-tsiga-bum" kajas ilusti vanalinna müüridelt vastu. Käed olid juba tirimisest ja jalad jooksmisest valusad. Raekoja platsil tegime suure ringi ja muutusime paugupealt ägedamaks vaatamisväärsuseks kui raekoda. Turistid pildistasid meid, kui me Reaali hüüdu röökisime. Ja oligi aeg kooli tagasi pöörduda. Meid ootas tellitud trollibuss, et saaksime Rocca al Mare Vabaõhumuuseumisse minna. Kõik olid enamvähem peal ja troll hakkas välja sõitma, aga kassa näed, Raa ja Potsa olid maha jäänud. Troll keeras siis natuke eemale ja ootas neid järele. Aga kahjuks oli ta liinidest liiga kaugele sõitnud ja sarved tulid maha. Küll see juht üritas neid tagasi panna, aga mis ei aita, see ei aita. Teised trollid sõitsid ka ju mööda. Järelikult ronis kogu seltskond maha ja poisid hakkasid trolli lükkama. Lõpuks said sarved ilusti peale ja sõit võid alata. Peatustes lehvitasime hämmeldunud inimestele, kes tahtsid trolli peale tulla. Vabaõhumuuseumis toimus sisepiknik Kolu kõrtsis, mille pärast ma olin väga nördinud. Milleks ma siis sooja piknikuteki olin kaasa tassinud. Minu meelest me olime sellega arvestanud, et maa on külm. Oli ju öeldud, et piknik. Piknik tähendab söömaaega õues. Aru ma ei taipa. Siis laulsime Potsa eeslaulmisel regilaulu kooli lõpetamisest. Sõnade autor Nora Mals, viis Viru-Jaagupi. Meeldejäävamad sõnad olid:" Siin on Aita avitaja, siin on Nora nagistaja, kõrval Andres andestaja." Siis oli vaja sarvi maha joosta ja natuke karata. Ja siis, lõppude lõpuks, läksime õue ka. Tuuliku juures tegime ühispilti. See rida, kus ma seisin, pidi poolkükki laskuma, et tagumisi näha oleks. See oli päris naljakas, sest fotograaf tegi hästi mitu pilti ja siis me muudkui nõksutasime põlvi kogu aeg. Siis läks aga õigeks tantsuks. Kosjas käidi ja pulmad tehti. Ja Veiko Toomlaid ostis valge maasturi :D. Potsa kukkus koos Joonasega pikali maha, ku nad parasjagu kõige pöörasemas galopis üle muru lendasid. Kõik kõrgete kontsade süü, ma ütlen. Lõpuks õpetas Potsa meile vilistlaste päeva tarvis ühe laulumängu ka. See kõlab nii:"Tere Toomas, Tõnu, lihtsalt pole sõnu. Pole ammu näinud, küll sa oled paksuks läinud." :D Siis oligi aeg trolli poole tagasi kõmpida. Päev hakkas läbi saama. Mul tuleb endal nututuju praegu, kui ma seda kirjutan. Täitsa tobe. Kannad on nii jube valusad, et ma ei saa isegi oma kodus korralikult kõndida, muudkui lonkan ainult. Ega see pasteldega jooksmine pole naljaasi. Eriti veel, kui iga poole tunni tagant paelad lahti tulevad ja neid siis siduma peab hakkama ja pärast oma koha juurde tagasi jooksma. Aga ma ei kahetse. Kõik oli lihtsalt liiga super. Liiga hea, et olla tõsi. Aga see oli tõsi. Sulatõsi. Kallistan teid kõiki pooleks. Kallistan kõiki klassikaaslasi, kes te olete kolme aasta jooksul mulle väga headeks sõpradeks saanud. Te olete lihtsalt liiga head. Kallistan kõiki lennukaaslasi, kellest mõnda olen ainult paar korda näinud ja ei tea nimegi. Te olete samuti osa kolmest aastast minu elus. Kallistan kõiki õpetajaid. Aitäh, et mind välja kannatasite. Ma olen vahel lihtsalt liiga võimatu. Kallistan sind, kallis kõige parem klassijuhataja Aita Ottson, kes sa kasvatasid meist kultuursed inimesed, kes peavad lugu Reaalkooli ja Eesti Vabariigi traditsioonidest. Ja näe, pisarad voolavadki.

Подруга дорогая моя...

Ja aprill tuli. Ja läks soojaks. И солнце светит и птицы поют, потому что у нас завтра будет экзамен пo русскому языку. Vot tak. Päkkappikkut nii ja nnaa. Isiklik kiri tuleb kirjutada vene padrugale või kellele iganes. Leksika-grammatika ja noh nagu tavaliselt. Ma ainult väga vähe kardan seda eksamit. Läbi ei kuku.