Mission kompliited

Nii. Olen vahepeal teinud miljon-triljon asja, aga nendel ma hetkel ei peatu. Ütlen ainult niipalju, et (maruline aplaus!) mu aastaraamat on leitud (jippiajee) ja praegu resideerun Võrumaal Vasknas lingvistikalaagris.

Kuna lihtsalt ei viitsi oma elust kõnõlõda, siis täidan hoopis Myrti ettesöödetud missiooni. Et siis vastan küsimustele.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Pidasin oma elu esimest ametlikku suvevaheaega. Täpsemad üksikasjad on vajunud unustusse.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?

1) Astuda Tallinna Ülikooli
2) Astuda Viljandi Kultuuriakadeemiasse (sealhulgas teha ära kutsesobivuskatse)
3) Mitte unustada magamaminekut
4) Kirjutada ära Sotto kroonika
5) Kasvatada tahtejõudu

3. Lemmiksnäkid?

Võib-olla te ei usu, aga mulle meeldib SÜÜA. Sellist mõistet nagu "snäkk" minu jaoks ei eksisteeri, sest häid asju peab ju sööma suurtes kogustes. Näiteks porgandeid, idusid, šokolaadi ja karamellkomme. Mmmm.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Hoiaksin seda raha korraks käes ja püüaksin tunda ennast rikkana. Seejärel paigutaksin selle "päris oma kodu" nimelisse fondi. Sest ma tahan elada majas, mille taga on mets ja ees trammipeatus. Sest metsa ma armastan ja tramm on parem kui buss.

5. Kohad, kus oled elanud?

1) Pargi tänav, Nõmme (vist umbes aasta alates sündimisest, kuigi ma täpselt ei tea)
2)Tedre tänav, Kristiine (järelikult siis umbes viimased 17 aastat ja praeguse plaani järgi ka järgmised viis aastat)

Nii. Kiusan käesoleva kirjaga kõrvalolevaid kodanikke (milline fantastiline alliteratsioon): Mai, Murka, Märten ja Pääsu. Et siis palve täita missiooni ja saata kellelegi edasi. Kui ei meeldi, ära söö, aga kedagi kiusama ju pidin.

Vot tak. Pakaa

Maailm on nii ülekohtune... nuuks

Lubage tutvustada: mitte enam õpilane või gümnasist või abiturient või lõpetaja, vaid Tallinna Reaalkooli 123. lennu vilistlane.

Jah, see ma olen. Ma võin nüüd vilistada.
Kas kõik ikka kuulsid?
VILISTLANE!

Nii. Ma loodan, et nüüd kõik teavad.

Aktus oli suhteliselt tavaline. Ma talusin seda kui mingit asja, mis tuleb naeratuste ja noogutustega kaelast ära saada. Sain korraks Polma peale pahaseks, et ta jälle need lingvistika medaliasjad sassi ajas, aga see oli tühiasi. Marit ja Kristel said kuldmedalid. Nad elagu, elagu, elagu! Igavesti. Mina sain ka oma paberikesed kätte nagu kord ja kohus. Kusjuures, klassijuhatajal kätt surudes küsis ta minu käest: "Teele, ega sina ju ei käinud riigikaitses?"

???!

Pärast oli lilletamine ja pildistamine ja selebratsioon kodus. Põhiteemad olid Marit ja Pääsu. Sugulastega vaatasime aktuse dvd-d ja selle asemel, et mind vaadata, otsisid nad pidevalt Pääsut. Pääsu pidavat olema sama ilus kui Miss Estonia. Ja Mariti kohta küsiti mult alguses, et: "Kui ta nii tark on, kas ta siis nagu muidu on ikka kena ja meeldiv inimene?"

Siis mingil hetkel, kui peoni olid jäänud loetud minutid, avastati, et hommikused lokid ikkagi ei vea välja ja vaja uued teha. No tehti siis. Pidu oli lahe. Tantsida sai ja näksida igast asju. Aastaraamatud jagati kätte, kuhu siis kõik hakkasid kaaslaste pühendusi, mälestusi ja muidu mõtteid jahtima. Hetkel, kui ma olin kuskil mujal, suutis Säm minu aastaraamatu sisekaanele suurelt sirgeldada: MARELLA ÕIS. Suhtle siis veel sellisega.

Terve õhtu mina ootasin aeglast valssi, sest see on minu lemmiktants. Ja mida pole, seda pole. Ja öösel kell kaks siis viimaks kõige viimase tantsuna ta tuli. Ja oi, kuidas ma siis tantsisin. Siis ma olin rahul. Veel natuke jahti ja tantsu ja hakkasimegi minema. Kadriorgu Russalka juurde loomulikult. Päikesetõusu vaatama. Jalad olid nagu merineitsil (st iga samm tekitas kirjeldamatuid piinu) ja tahtsid kohati risti kõndida. Muidugi ei olnud ma taibanud midagi soojemat selga võtta, nii et lõpuks olin nagu elav jääpurikas. Aga päike tõusis ja me võisime võtta ette sama piinarikka teekonna tagasi. Amps torti ja oligi aeg lahkumiseks. Kallistasin kõiki pikalt-pikalt. Marella küsis mind kallistades:"Kas sa oled õnnetu?" Ma ütlesin talle:"Ei, ma olen väga õnnelik" Siis ma veel ei teadnud kohutavat tõsiasja.

Tahtsin võtta oma asju ja hakata samuti lahkuma, kui äkki varises maailm minu silme ees kokku. Minu kõige ainumas, unikaalne, kordumatu, hindamatu aastaraamat oli kadunud. Oli kadunud. Oli lihtsalt ära kadunud. Ma mäletan täpselt: viimane, kes sinna kirjutas, oli Madis ja pärast seda panin ma selle täpselt oma laua peale. Ja nüüd laiutas selle laua peal tühjus. Kuidas oli see võimalik?! See langes röökiva ülekohtuna mu peale, ma olin poolik. Ma ei suutnud sellega leppida ja meeleheitlikult otsisin klassist, saalist, garderoobist, kuigi ma teadsin täpselt, et olin selle jätnud klassi. Hakkasin kontrollima viimset kui üht aastaraamatut, mis mu teele jäi. Helistasin Marellale ja Maritile, kelle magusast unest üles ajasin. Käisin ringi ja tundsin ennast katkisena. Minult oli võetud minu kullakallis. Sel hetkel läksid mul esimest korda lõpetamise jooksul silmad märjaks. Sellist räiget ülekohust ei suutnud mu väsinud pea taluda.

Esimese trolli pealt koju kõndides mõtlesin oma kurvast saatusest, kui järsku midagi mind peatas. Järgnev läheb minu ajalukku.

Keset Tedre tänavat seisis minu silma järgi umbes kuuekümneaastane härra, kes hakkas mulle inglise keeles seletama, et tema mobiil ei helista ja ta ei saa majja sisse ja palus minu telefoni, et helistada. Alguses mul oli totaalne kaitserefleks:"Misasja, mina ise helistan, andke number" Muidugi ei anna ju oma telefoni võhivõõrale. Pikapeale tuli välja, et tema on pärit Ameerikast, aga elab seal Tedre tänava majas koos veel kahe inimesega. Oli olnud kaks kuud Ameerikas, aga teised elanikud olid vahepeal luku ära vahetanud ja Pärnusse sõitnud ja härra ei saanud nüüd oma võtmega sisse. Selline jutt oligi. Hommikul kell seitse minu magamata pea jaoks paras muinasjutt. Ta rääkis, et ta on juba kolm päeva olnud seal ukse taga oma kompsudega magamata ja külmas. Näitas, et tal on neli kihti asju seljas ja kohvrid olid ka sealsamas. Kõik lähevad temast tänaval mööda ja üldse ei taha aidata. Siis ma helistasin sellel numbril, mis ta näitas. Kogemata toksisin unise peaga vale numbri ja esimene kõne läks mingile meesterahvale, kes asjast midagi ei teadnud. Teine siis õnnestus. See oli tal mingi teine tuttav, kelle juurde ta ilmselt tahtis pakku minna. Siis palus ta mul takso ka talle tellida. Ootamise ajal vestlesime veel maast ja ilmast. Ta ütles, et ta on kirjanik. Küsis, kuhu ma lähen. Rääkisin siis, et mul oli lõpetamine ja lähen koju. Näitasin ka, et minu maja on seal. Praktiliselt tema maja kõrval. Ma ei saanudki täpselt aru, aga ta ütles, et see tema maja alune krunt pluss minu maja ja kõrvalmaja alused krundid olid kunagi kuulunud kas tema või tema sõbra vanaisale. Seal oli olnud "thalü"(talu), nagu ta ütles. Siis ta rääkis, et ta oskab 3000 sõna eesti keeles. Ta vahepeal pikkis oma juttu ka neid sisse nagu siljakot(seljakott) ja curionic(kirjanik :D). Kõigi puude nimesid teadis ka: mänd ja kuusk ja kask ja tamm. Aga ta ütles, et eesti keel on jube raske, ta teab küll sõnu, aga lauseid rääkida ei oska. Ja ütles, et eesti keel on jaapani keele moodi. Siis ta küsis, kus ma reisimas olen käinud. Siis me rääkisime Peterburist ja Egiptusest. Ta käis oma göörlfrendiga Peterburis, üürisid sinna korteri kuuks ajaks. Ja siis ta oskab veel prantsuse keelt ka. Siis ta küsis, mida ma ülikooli lähen õppima. Siis me kirusime, et "setsetest aa" sõidab kogu tee mööda "söpr"(sõpruse pst). Ja mina muudkui ootasin, kuni see takso tuli ja rääkisin temaga. Takso kohta ütles ta ainult cab. Ma olen üldiselt harjunud taxi-ga ja ei saanudki kohe aru, mida ta mõtles. Ameeriklane noh. Siis tõlkisin temaöeldud "eestikeelse" aadressi taksojuhile ka. Muideks, George on ta nimi. Ta ütles, et kui ta mind veel kunagi näeb tänaval, siis ta teeb mulle Staabis hamburgeri välja selle eest, et ma ta päästsin sealt ukse tagant :D

See vahejuhtum pühkis mul meelest kogu selle ülekohtu, mis mulle oli osaks saanud. Koduuksest sisse astudes oli lihtsalt nii naljakas tunne. Nii lahe vana oli, rääkis nii sõbralikult, temaga oli nii huvitav rääkida ka. Praegu hakkab vaikselt meenuma, et üks oluline tükk minust on ikka puudu. Saatsin reaali meilile ka abipalve. Ma väga loodan, et ma ei pea päriseks oma kullakallist ilma jääma.

Nüüd ma lähen määramata ajaks levist välja. Sest maapiirkondades ei ole igal pool sellist mõnusat asja nagu internetiühendus. Varsti kuulete must jälle. Seniks olge tublid ja aidake sümpaatseid inimesi tänaval :P

Lähme jalgadega treppidest risti paralleelselt üles

Oh, mul ei olegi eriti midagi tähtsat rääkida. Lihtsalt annan märku oma elusolekust.

Lõpureis on läbi ja kool on ka praktiliselt läbi. Veel on ainult aktus jäänud. Kurb. Väga kurb. Meel on kibe. Kibe-kibe. Kes tahab tulla mu meelekibedust jagama, on oodatud laupäeval kell 13.00 Reaalkooli.

Tulevikuplaanid on hullumeelsed. Ma ise ka kardan, kas mul see kõik õnnestub. Aga jubedalt tahaks. Lahe oleks. Praeguste plaanide kohaselt pean ma augustiks üles soojendama oma olematu klaverimängu- ja lauluoskuse. Ma pole klaverit mingi sada aastat mänginud. Ja laulda ma lihtsalt ei oska. Klaverit ei oska tegelikult ka ikka üldse mängida. Aga eks siis näeb... Solfi suulist osa kardan ka. Uhh.

Mis siis veel. Suvi eksisteerib vahelduva eduga. Leedu pilte näeb siin ja Mari-Anni pildid on siin. Tal on ikka jube hea fotokas.

Kohupiim rabarberikisselliga

Muideks, õige on rabarbEr, mitte rabarbAr. Jah, ja porolOOn, mitte porolon. Niipalju tänasest õigekeelsusnurgast.

Nu vot... Olen totaalselt elu ja tervise juures. Eile jäin mingi energialaviini alla, sest kallis klassijuhataja oli meile organiseerinud toreda klassijuhatajatunni. Kuna ta jäi koosoleku tõttu sinna ise veidi hiljaks, siis sain ukse taga piisavalt energiat endasse imeda. Te ei kujuta ette, milline metsik energia tekib, kui 123b koolis on. Ma olin nagu must auk, imesin kõik enda sisse, täitsa palav hakkas. Enne kui õpetaja tuli, jõudsin veel füüsika õpiku Kuurmele ära viia. Oh ma loodan südamest, et see oli tõesti-tõesti va ainumas viimne kord, kui ma oma nina sellesse klassi pistsin. Ma saan hüpohondria, kui mind selleks veel sunnitakse, tõsijutt. Kristelil olid sinikad ja punakad (loe:võrkpall ja päevitus), teised olid ka päris pruunid. Jah, tore oli teid näha.

Aa, Efku sünnipäev oli ka eile. Juhhuuu, jippijee! Efku sai ka inimeseks lõpuks. Ma helistasin talle ja küsisin, et kas sa oled nüüd vana. Ta ütles, et loomulikult ei ole. Huh, ma juba kartsin. Igatahes mul on kahju, et ma ei jõudnud ta pisikesele selebratsioonile. Aga ta lubas kuskil juulis mingi läbu teha.

Sellepärast ma ei jõudnud, et ma läksin Purilasse. Tuul oli vägev ja elekter oli ära. Emme ja tädi Mai istutasid igast asju. Minul oli vaba aeg ja ma lihtsalt kõndisin ringi ja tegin seda, mille kohta on olemas ingliskeelsed sõnad explore ja investigate. Üldse ma olen tähele pannud, et kohati ma mõtlen inglise keeles. Näiteks täna sõidan trammis ja mõtlen:"Something is bothering me."
Siis hakkan mõtlema, et ei tulegi kohe meelde, mis see eesti keeles on. Kahtlane. Mitte et mulle meeldiks inglise keel või ma tunneks sellega mingit erilist hingesugulust. Igatahes. Metsas oli lahe ja pööningul oli lahe. Vanaisa lubas, et ta üritab selle korda teha, siis on seal natuke rohkem ruumi näiteks magamiseks. Praegu on see igast kasulikke ja kasutuid asju pilgeni täis. Näiteks ma leidsin sealt vanu ajalehti, katkise kartulikorvi, metallist poekorvi, täiesti töökorras pingi, kaks herilasepesa ja hunniku ehitusmaterjale. Põnev. Kui koju tagasi tulime, siis võtsime vanaisa juurest akordioni ka. Nüüd ma saan jälle natuke harjutada, kuni vanaisa seda tagasi tahab. Akordionit on nii lahe mängida, mis siis, et ma peale veerandtunnist mängimist olen omadega täitsa läbi ja käed surnud. Raske pill on ju. Aga ma vähemalt oskan midagi mängida. Kolmeduurilood juba tulevad.

Praegu ma olen lihtsalt väsinud. Mängisin just akordionit ja kannelt ja tööpäev ka seljataga. Tahaks juba reedet. Siis on täitsa vaba päev ja hea tunne, et järgmine päev on juba reisipäev. Sest mul on nii kahju, et kool ikkagi läbi saab ja ma oma klassiõdesid ja -vendi enam eriti tihti nägema ei saa. Võtan siis nüüd viimast.

Jah. Ja tõetera eilsest:
Kui sa istutad lilled üksteisele liiga lähedale, siis sellest pole midagi. Ise teavad, kui ära surevad.

qazwsxedcrfvtgbyhnujmikolpöüäõ

Lootusel hakkas must kahju ja ta tuli komandeeringust tagasi. Kõik ei ole veel kadunud.

Tahan optimumi ja merd ja metsa ja natuke päikest ja tuult. Tahan unustada kõik kellad ja kalendrid. Tahaks oma kehast välja.

Ah, käige te kõik põrgu!

Vsjo

Nii... kõik... mina... lahkun...

Kõige ilusama osa minust viskasid minema...

Ma ei jaksa enam võidelda vastu asjale, mis tuleb ära teha, kui tahan normaalset elu edasi elada. Aga alateadlikult võitlen muudkui edasi. Sest leplikult kaasa minna on veel kordades raskem.

Nii. Tänane mõistukõne siis selline. Üldiselt on elu läbi. Jah, lootus sureb viimasena, aga hetkel jättis ta mu lihtsalt maha ja sõitis komandeeringusse. Vot siis. Usalda veel kedagi.

Lapsed tegid täna hullumaja. Kõik viis küll magasid, aga poole tunni kaupa ja totaalselt eri aegadel. Ülejäänud aeg kulus nutmisele, karjumisele ja teiste vooditesse ronimisele. Seda kõike tegid nemad, mitte mina. Maris oli täitsa läbi ja ähvardas, et läheb homsest töölt ära, kui need põngerjad ta nii hulluks ajavad.

Igatahes. Jätan siis hüvasti ja loodan, et jääte mind heaga meenutama. Ma lähen... ja hüpitan end järve.

Vasakule, ikka vasakule

Ma tunnen mingit hingesugulust inimestega, kes on vasakukäelised. Ma ei pruugi neid üldse tunda, olen võib-olla ainult paar korda näinud, võimalik, et pole ehk isiklikult kohtunudki. Aga vasakukäelisi on erinevatel andmetel ainult 7-12% inimkonnast ja vähemused hoiavad ju kokku :). Kui näen kedagi vasaku käega kirjutavat, tahaks kohe kuidagi endast märku anda, et näe, mina olen ka vasakpoolne :P. Selline mõnus kokkukuuluvustunne tekib.

On räägitud, et paremakäelistel on paremad analüütilised ja keelelised võimed, vasakukäelised võtavad paremini vastu emotsioone. Arvatakse, et vasakukäelistel on suurem potentsiaal saada andekateks kunstnikeks, muusikuteks, näitlejateks. Mulle vähemalt meeldib seda uskuda. Ennast kiitmast ma ei väsi, kuidas siis muidu. Ma olen väga õnnelik ja rahul, et mind lapsena ümber ei õpetatud. Teen uhkusega kõike vasaku käega. No vähemalt neid asju, mida õppisin enne kooli: haaran asju, söön, kirjutan, joonistan, lõikan. Kooli käsitööõpetaja aga ütles, et tema küll ei oska ega viitsi mind vasaku käega käsitööd tegema õpetada, järelikult koon, heegeldan ja õmblen nagu teisedki, parema käega ja paremalt vasakule. Kuigi õmmeldes tahab nõel pidevalt vasakusse kätte rännata, kust ta pettunult peab paremasse tagasi minema, sest vasak lihtsalt ei oska. Arvutihiir on samuti parema käe alluvuses. Kannelt mängin ka nii, et parem käsi üleval ja vasak all, kuigi teoreetiliselt võiks ka teistpidi, kui kaardus äär paremal pool oleks. Õpetati ikka nii, kuidas "õige" on.

Vasakukäelistel on elus veidike raskem hakkama saada kui ülejäänud "normaalsetel" paremakäelistel. Sest pastakad kassades, püksilukud, arvutihiired, joonlaudade sentimeetrijooned, kastmekulpide tilad, autode käigukangid, süütevõtmed, pedaalid, fotokate pildistamisnupud, kirjutamisklapiga toolide klapid, wc-paberi hoidjad, rulluiskude tagapidurid, mõõtekannude skaalad, jalgrataste esipidurid, viiulite lõuahoidjad, spiraalvihikute spiraalid jne on alati totaalselt valel pool. Üle 2500 inimese sureb igal aastal paremakäelistele mõeldud asju kasutades. Üldse on vasakukäeliste keskmine eluiga madalam, kui paremakäelistel. See-eest oleme me andekamad. Saite nüüd.

Kuigi viimasel ajal on juba hakatud mõtlema ka vasakukäeliste mugavusele ja poest saab osta kääre, joonlaudu ja hiiri, millega minusugusel hea asjatada on. Kurb on ainult see, et need head asjad maksavad üldiselt tavalistest rohkem. Diskrimineerimine missugune.

Miks mul üldse tuli mõte täna sellist postitust kirjutada. Vaatasin Noorte hakkajate lühifilmi "Detektiiv", kus Dario kirjutab vasaku käega. Ja vahemärkusena, mulle üldse meeldivad nende filmid. Need on kohati rõvedad ja idiootsed ja kahtlase huumoriga, aga minu meelest on nad andekad. Soovitan vaadata. Naljakas on vähemalt.

Teemasse tagasi tulles: et te eales oma vasakukäelist last ümber ei õpetaks. Ta võib sellest eluaegse trauma saada. Ja pealegi on ta väga õnnelik oma vasakukäelisuse üle, sest see on ju nii eriline. Minule küll meeldib olla eriline.

Kõike head ja vasakut :)

Kaks meetrit kõntsa on mu pea kohal... ja mu jalad ei puuduta maad...

Näe nalja, mis mina täna teada sain. Et Marta Mia ongi Marta. Kummaline, kas pole. Minu jaoks oleks nüüd nagu kaks last. Üks on see, kellest Marit on kolm aastat rääkinud, teine on see, keda mina olen juba mitu korda näinud. Üks on Marta ja teine on Marta Mia. Kahtlane värk.

Aga homme ma lähen hoopis Sauele tööle. Huvitav vaheldus.

Hommikul lähen füüsika järelvastamisele ka. Jah, ma võtan julguse kokku ja lähen sinna, aga ma ei tea ap-sa-luut-selt, mida ta minust tahab või mida ma peaksin teadma. Sest ma ei oska füüsikat ja ma vihkan seda. Füüsika on nagu lämbumine nelja meetri sügavuse kõntsa sees. Siis on kindel, et oled üleni kõntsa sees ja hulbid ja lämbud seal siis kenasti. Mõnna.

Kes tahab ennast ribadeks või laua alla naerda, siis soovitan soojalt Soome arste.

Aa ja siis ma nägin eile öösel veel ühte eriti action unenägu jälle. Ma muudkui põgenesin kellegi eest ja vahepeal teesklesin surnut. Aga ma alati teadsin, mis ma pean tegema ja mis edasi juhtub. Mari-Ann teadis ka, aga teised ei teadnud. Üldse oli seal meie klassi kamp aktsioonis. Ja siis ma vahepeal sõitsin suuskadega ja kukkusin üle aia. Ja siis ma keerasin aja tagasi ja tegin kogu selle värgi veelkord läbi, et vaadata, mis siis juhtub, kui ma midagi teistmoodi teen. Ja kolmandat ja neljandat korda ka. Väga põnev oli igatahes kogu aeg, mis siis, et ma teadsin, mis edasi juhtub.

Lõppeks sõnad, mille muusika on kui muusika mu kõrvadele ja tants on kui tants, mis on liiga ilus, et olla tõsi. Ma oskan seda tantsu nii naeruväärselt vähe.

Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea,
tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
nendesse vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügisepuu.

Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.

(Urmas Alender "Tahaksin pihlapuu rüppe")

Magage hästi, te kõik...

Kirjutaks ka veidi homode teemal vahelduseks

Lugesin homoteemalisi postitusi ja kommentaare siin, siin ja siin.

Iga viha on tegelikult hirm. Inimene võõrastab neid, kes on erinevad. Võõras on potentsiaalselt ohtlik - see on kaitserefleks. Hetero viha homode vastu on hirm, et nad tulevad tema maailmapilti kahjustama, tema rahu rikkuma, tema positsiooni kõigutama. Homodel on täpselt samad tunded heterode suhtes.

Sellepärast mulle ei meeldigi homod. Ma rõhutan, et mulle ei meeldi, mitte et ma vihkan neid. Viha on rünnak, oma halvakspanu vägivaldne väljanäitamine. Mina ei oska rünnata, ma ei oska vihastada. Kui mulle midagi ei meeldi, üritan ma lihtsalt ära minna. Kui mu õigusi tõsiselt piiratakse ja soodsamasse paika minna ei ole, võtan muidugi midagi ette.

Samamoodi ei meeldi mulle usklikud ja venelased. Sest nad on minust erinevad, mulle võõrad. Ma tajun neis ohtu oma rahulikule eksisteerimisele. Ja seda mitte sellepärast, et neil oleks peal sildid "homod", "usklikud" või "venelased", vaid selle pärast, kuidas nad käituvad. Mul on väga ebamugav, kui mind sunnitakse nägema või tegema asju, mis mulle ei meeldi.

Konkreetseid näiteid tuues. Homode puhul tekitab minus vastikust avalikus kohas suudlemine jne, samas ei ole minu silmis antud juhul erandiks ka heteropaarikesed. Kuna avalik ruum on suur ja lai, siis ei ole mul mingi küsimus minna teise kohta, kus vaateväli on puhas. Seega ei pea ma nendega kokku puutuma, kui mul ei ole selleks soovi. Homoparaadi puhul on sama jutt. Mul ei ole mingit vajadust minna paraadi toimumiskohta tolknema ja siis viriseda, kuidas minu rahu rikutakse. Ma ei tea, et mul oleks homodest sõpru, kui, siis mõned kauged tuttavad. Sellepärast ei ole ma väga pädev selle koha pealt sõna võtma, aga ma arvan, et kui inimene on ise meeldiv ja mul on temaga ühised huvid või harrastused, siis ei tohiks tema seksuaalne suundumus küll meie sõprust rikkuda. Õigustest rääkides, Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kui see oleks minu otsustada, lubaks ma homodel abielluda ja lapsendada jne. Palun, olgu õnnelikud ja väärilised ühiskonnaliikmed, osaledes järeltuleva põlve kasvatamisel. Kuigi sel juhul ma oleks natuke mures nende laste pärast, kelle vanemateks on homod. Ma ei oskagi selgeid põhjuseid välja tuua, see on lihtsalt jälle see oma-võõras-kaitserefleks. Sest ma olen patrioot ja loodan tubli eesti rahva edukale tulevikule.

Mind häirib usklike püüd ateisti manitseda ja usku pöörata. Ma ei poolda koolides kohustuslikku usuõpetust. Kirik on minu jaoks koht kunsti ja muusika eksponeerimiseks, kuigi sel juhul häirib mind vahel selle kunsti ja muusika usuline eesmärk ja tagapõhi. Tihti on mul kahju, et selliseid väärtusi on raisatud minu silmis kasutule sõnumile. Mul on väga ebamugav, kui pean osalema jumalateenistusel ja minult oodatakse näiteks vajalikul kohal püstiseismist ja palve lugemist. Ma tean, et külla minnes tuleb järgida pererahva reegleid, seepärast jätan võimalusel sellel ajal kirikusse minemata. Jälle sama reegel: kui ei meeldi, leia mõni muu koht.

Venelased on otseseks ohuks minu rahule. Ma olen õnnelik, et ma saan kasvada vabas riigis ja ei ole pidanud kannatama Nõukogude võimu all. Venelased on lihtsalt temperamentsed, neil on teistsugused väärtushinnangud. Nad on erinevad, järelikult võõrad ja ohtlikud. Nad ei saa üldiselt aru põhimõtetest ”külas kehtivad pererahva reeglid” ja ”kui ei meeldi, mine ära”. Aprillirahutused näitasid selgesti, et venelased on valmis võõral maal oma tahtmist vägivallaga saavutama. Sest see siin on eestlaste maa ja eestlaste riik. Kui nad tahavad siin elada, siis palun, aga järgigu meie reegleid. Ma ei taha diskrimineerida venelasi, aga ärgu nemad diskrimineerigu meid, pidades Eestit ikka veel Venemaale alluvaks. Kui nad ei soovi siin meie reeglite järgi käituda, on Emake Venemaa neid ju avasüli ootamas. Venemaa on niigi suur, neil võiks ju seal ruumi olla, eestlased soovivad oma pisikesel maalapil rahus elada.

Kokkuvõte jutust: kodus oled sina peremees, külas tee nii, nagu seal on kombeks. Kui ei meeldi, mine koju tagasi :)

Jugovisioon ja muud loomad

Esimene Eurovisioon, mida ma mäletan end vaatavat, oli 1996. aasta oma, mille võitis Iirimaa "The Voice". Mäletan, kuidas vaatasime seda maal, mina lamasin kõhuli teleka ees, mäletan võidulaulu esitaja kleitigi. See päev, kui televiisorist tuli Eurovisioon, oli alati veidi eriline: tohtis kaua üleval olla, sai kuulda ilusaid laule ja põnevat punktilugemist. Meil olid alati enda tehtud punktitabelid, kuhu, pliiats näpus, agaralt riikide tulemusi märkisime. Valisime laulude seast oma lemmikuid. Aegade jooksul on Eurovisiooniga toimunud katastrofaalsed muutused. Laulud pole enam laulud, punkte märkida ei viitsi, sest niigi on teada, kes kellele punkte annab, võidab täiesti suvaline laul, millel pole muusikaliselt mitte midagi pakkuda. Alates Türgi võidust Eurovisioonil 2003. aastal olen ma igal aastal lubanud endale, et järgmisel aastal ma oma aega ja närve selle jaburluse peale enam ei raiska. Ja eranditult igal aastal olen oma lubadust murdnud. Sest 2004 võitis Ukraina "Wild Dances", mis oli päris kobe, 2005 meeldis mulle Norra "In My Dreams", mis jäi kahjuks üheksandaks, 2006 võidutses Lordi, kelle võit minu jaoks Eurovisiooni aegadetagust huvitavust veidi tagasi tõi. Ikka ootan ma uut aastat ja uut Eurovisiooni, meeles mälestus sellest, mis ta kunagi oli ja lootus leida selles komejandis veel midagigi kultuurset ja põnevat. Sellel aastal oli minu ainuke valik Soome. Teised laulud olid alla igasugust arvestust. Hea küll, ma oleksin rahul ka selliste enam-vähem laulu mõõtu välja andvate europop-lauludega, nagu näiteks Norra või Kreeka, aga suurem osa... mul lihtsalt ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Minu emme ütles päris õigesti, et tuleks teha neli erinevat võistlust: üks Põhjamaadele, teine Lääne-Euroopale, kolmas sinna lõunapoole (Türgi, Kreeka, Albaania jne) ja idabloki riigid võivad rahumeeli pidada oma Jugovisiooni kedagi segamata. See, mis praegu toimub, on poliitika, mitte lauluvõistlus. Mina olen rääkinud.

P.S. Sellest, et Venemaa võitis, vaatan ma lihtsalt mööda. See laul ei olnud seda väärt.