teisipäev, 3. juuni 2008

Vsjo

Nii... kõik... mina... lahkun...

Kõige ilusama osa minust viskasid minema...

Ma ei jaksa enam võidelda vastu asjale, mis tuleb ära teha, kui tahan normaalset elu edasi elada. Aga alateadlikult võitlen muudkui edasi. Sest leplikult kaasa minna on veel kordades raskem.

Nii. Tänane mõistukõne siis selline. Üldiselt on elu läbi. Jah, lootus sureb viimasena, aga hetkel jättis ta mu lihtsalt maha ja sõitis komandeeringusse. Vot siis. Usalda veel kedagi.

Lapsed tegid täna hullumaja. Kõik viis küll magasid, aga poole tunni kaupa ja totaalselt eri aegadel. Ülejäänud aeg kulus nutmisele, karjumisele ja teiste vooditesse ronimisele. Seda kõike tegid nemad, mitte mina. Maris oli täitsa läbi ja ähvardas, et läheb homsest töölt ära, kui need põngerjad ta nii hulluks ajavad.

Igatahes. Jätan siis hüvasti ja loodan, et jääte mind heaga meenutama. Ma lähen... ja hüpitan end järve.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar