Näe nalja, mis mina täna teada sain. Et Marta Mia ongi Marta. Kummaline, kas pole. Minu jaoks oleks nüüd nagu kaks last. Üks on see, kellest Marit on kolm aastat rääkinud, teine on see, keda mina olen juba mitu korda näinud. Üks on Marta ja teine on Marta Mia. Kahtlane värk.
Aga homme ma lähen hoopis Sauele tööle. Huvitav vaheldus.
Hommikul lähen füüsika järelvastamisele ka. Jah, ma võtan julguse kokku ja lähen sinna, aga ma ei tea ap-sa-luut-selt, mida ta minust tahab või mida ma peaksin teadma. Sest ma ei oska füüsikat ja ma vihkan seda. Füüsika on nagu lämbumine nelja meetri sügavuse kõntsa sees. Siis on kindel, et oled üleni kõntsa sees ja hulbid ja lämbud seal siis kenasti. Mõnna.
Kes tahab ennast ribadeks või laua alla naerda, siis soovitan soojalt Soome arste.
Aa ja siis ma nägin eile öösel veel ühte eriti action unenägu jälle. Ma muudkui põgenesin kellegi eest ja vahepeal teesklesin surnut. Aga ma alati teadsin, mis ma pean tegema ja mis edasi juhtub. Mari-Ann teadis ka, aga teised ei teadnud. Üldse oli seal meie klassi kamp aktsioonis. Ja siis ma vahepeal sõitsin suuskadega ja kukkusin üle aia. Ja siis ma keerasin aja tagasi ja tegin kogu selle värgi veelkord läbi, et vaadata, mis siis juhtub, kui ma midagi teistmoodi teen. Ja kolmandat ja neljandat korda ka. Väga põnev oli igatahes kogu aeg, mis siis, et ma teadsin, mis edasi juhtub.
Lõppeks sõnad, mille muusika on kui muusika mu kõrvadele ja tants on kui tants, mis on liiga ilus, et olla tõsi. Ma oskan seda tantsu nii naeruväärselt vähe.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea,
tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.
Pesevad vihmad ta marju,
nendesse vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügisepuu.
Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.
(Urmas Alender "Tahaksin pihlapuu rüppe")
Magage hästi, te kõik...
Aga homme ma lähen hoopis Sauele tööle. Huvitav vaheldus.
Hommikul lähen füüsika järelvastamisele ka. Jah, ma võtan julguse kokku ja lähen sinna, aga ma ei tea ap-sa-luut-selt, mida ta minust tahab või mida ma peaksin teadma. Sest ma ei oska füüsikat ja ma vihkan seda. Füüsika on nagu lämbumine nelja meetri sügavuse kõntsa sees. Siis on kindel, et oled üleni kõntsa sees ja hulbid ja lämbud seal siis kenasti. Mõnna.
Kes tahab ennast ribadeks või laua alla naerda, siis soovitan soojalt Soome arste.
Aa ja siis ma nägin eile öösel veel ühte eriti action unenägu jälle. Ma muudkui põgenesin kellegi eest ja vahepeal teesklesin surnut. Aga ma alati teadsin, mis ma pean tegema ja mis edasi juhtub. Mari-Ann teadis ka, aga teised ei teadnud. Üldse oli seal meie klassi kamp aktsioonis. Ja siis ma vahepeal sõitsin suuskadega ja kukkusin üle aia. Ja siis ma keerasin aja tagasi ja tegin kogu selle värgi veelkord läbi, et vaadata, mis siis juhtub, kui ma midagi teistmoodi teen. Ja kolmandat ja neljandat korda ka. Väga põnev oli igatahes kogu aeg, mis siis, et ma teadsin, mis edasi juhtub.
Lõppeks sõnad, mille muusika on kui muusika mu kõrvadele ja tants on kui tants, mis on liiga ilus, et olla tõsi. Ma oskan seda tantsu nii naeruväärselt vähe.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea,
tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.
Pesevad vihmad ta marju,
nendesse vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügisepuu.
Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.
(Urmas Alender "Tahaksin pihlapuu rüppe")
Magage hästi, te kõik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar