Kirjutaks ka veidi homode teemal vahelduseks

Lugesin homoteemalisi postitusi ja kommentaare siin, siin ja siin.

Iga viha on tegelikult hirm. Inimene võõrastab neid, kes on erinevad. Võõras on potentsiaalselt ohtlik - see on kaitserefleks. Hetero viha homode vastu on hirm, et nad tulevad tema maailmapilti kahjustama, tema rahu rikkuma, tema positsiooni kõigutama. Homodel on täpselt samad tunded heterode suhtes.

Sellepärast mulle ei meeldigi homod. Ma rõhutan, et mulle ei meeldi, mitte et ma vihkan neid. Viha on rünnak, oma halvakspanu vägivaldne väljanäitamine. Mina ei oska rünnata, ma ei oska vihastada. Kui mulle midagi ei meeldi, üritan ma lihtsalt ära minna. Kui mu õigusi tõsiselt piiratakse ja soodsamasse paika minna ei ole, võtan muidugi midagi ette.

Samamoodi ei meeldi mulle usklikud ja venelased. Sest nad on minust erinevad, mulle võõrad. Ma tajun neis ohtu oma rahulikule eksisteerimisele. Ja seda mitte sellepärast, et neil oleks peal sildid "homod", "usklikud" või "venelased", vaid selle pärast, kuidas nad käituvad. Mul on väga ebamugav, kui mind sunnitakse nägema või tegema asju, mis mulle ei meeldi.

Konkreetseid näiteid tuues. Homode puhul tekitab minus vastikust avalikus kohas suudlemine jne, samas ei ole minu silmis antud juhul erandiks ka heteropaarikesed. Kuna avalik ruum on suur ja lai, siis ei ole mul mingi küsimus minna teise kohta, kus vaateväli on puhas. Seega ei pea ma nendega kokku puutuma, kui mul ei ole selleks soovi. Homoparaadi puhul on sama jutt. Mul ei ole mingit vajadust minna paraadi toimumiskohta tolknema ja siis viriseda, kuidas minu rahu rikutakse. Ma ei tea, et mul oleks homodest sõpru, kui, siis mõned kauged tuttavad. Sellepärast ei ole ma väga pädev selle koha pealt sõna võtma, aga ma arvan, et kui inimene on ise meeldiv ja mul on temaga ühised huvid või harrastused, siis ei tohiks tema seksuaalne suundumus küll meie sõprust rikkuda. Õigustest rääkides, Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kui see oleks minu otsustada, lubaks ma homodel abielluda ja lapsendada jne. Palun, olgu õnnelikud ja väärilised ühiskonnaliikmed, osaledes järeltuleva põlve kasvatamisel. Kuigi sel juhul ma oleks natuke mures nende laste pärast, kelle vanemateks on homod. Ma ei oskagi selgeid põhjuseid välja tuua, see on lihtsalt jälle see oma-võõras-kaitserefleks. Sest ma olen patrioot ja loodan tubli eesti rahva edukale tulevikule.

Mind häirib usklike püüd ateisti manitseda ja usku pöörata. Ma ei poolda koolides kohustuslikku usuõpetust. Kirik on minu jaoks koht kunsti ja muusika eksponeerimiseks, kuigi sel juhul häirib mind vahel selle kunsti ja muusika usuline eesmärk ja tagapõhi. Tihti on mul kahju, et selliseid väärtusi on raisatud minu silmis kasutule sõnumile. Mul on väga ebamugav, kui pean osalema jumalateenistusel ja minult oodatakse näiteks vajalikul kohal püstiseismist ja palve lugemist. Ma tean, et külla minnes tuleb järgida pererahva reegleid, seepärast jätan võimalusel sellel ajal kirikusse minemata. Jälle sama reegel: kui ei meeldi, leia mõni muu koht.

Venelased on otseseks ohuks minu rahule. Ma olen õnnelik, et ma saan kasvada vabas riigis ja ei ole pidanud kannatama Nõukogude võimu all. Venelased on lihtsalt temperamentsed, neil on teistsugused väärtushinnangud. Nad on erinevad, järelikult võõrad ja ohtlikud. Nad ei saa üldiselt aru põhimõtetest ”külas kehtivad pererahva reeglid” ja ”kui ei meeldi, mine ära”. Aprillirahutused näitasid selgesti, et venelased on valmis võõral maal oma tahtmist vägivallaga saavutama. Sest see siin on eestlaste maa ja eestlaste riik. Kui nad tahavad siin elada, siis palun, aga järgigu meie reegleid. Ma ei taha diskrimineerida venelasi, aga ärgu nemad diskrimineerigu meid, pidades Eestit ikka veel Venemaale alluvaks. Kui nad ei soovi siin meie reeglite järgi käituda, on Emake Venemaa neid ju avasüli ootamas. Venemaa on niigi suur, neil võiks ju seal ruumi olla, eestlased soovivad oma pisikesel maalapil rahus elada.

Kokkuvõte jutust: kodus oled sina peremees, külas tee nii, nagu seal on kombeks. Kui ei meeldi, mine koju tagasi :)