2011

Tahtsin siia kirjutada noppeid igast kuust sellel aastal ja hakkasingi seda tegema, aga jätsin pooleli ja kustutasin ära. Midagi aasta alguses oli mõnes mõttes ettekuulutus sellele, mis aasta jooksul järjest edasi arenes. Mõnel hetkel toimusid ootamatud ja mitte nii ootamatud kõrvalepõiked ja edasinükked, aga küsimus on selles, kas aasta lõpuks tekkinud seisust on veel kuskile minna. Ma mõtlen, minna on kuskile ikka, aga kas alla või üles või kõrvale? Ma tahaksin ühes häguses suunas minna, aga kas ma oskan? Kas ma oskan leida üles need, kes saavad mind aidata, ja piisavalt ignoreerida neid, kes takistavad? Kuidas saan ma tegelikult valida nii, et valikud kehtiksid?

Selle lühikese aja jooksul, mil ma siin olen, olen ma kõikvõimas. Ma teen ise kõik valikud. Minu käes on kõik võimalused. Absoluutselt kõik. Minu ülesanne on valida. Iga sekund, mis on kulunud ilma valiku tegemiseta, ilma otsuse langetamiseta, on raisatud sekund. Ja lohutust ei tule.

Ving

Eelmisel esmaspäeval käisin Renate juures. Niisama lobisesime lingvistika asjadest rahvaga. Ja sõime Renate tehtud roogi. Sain isikliku pühendusega eksemplari Külli doktoritööst "Optimaalsusteoreetiline käsitlus eesti keele fonoloogilisest kujunemisest".

Teisipäeva öösel rääkisin Ristiisas Rauliga rahast.

Reedel pidime Ivoga koos tegema väikse Vikipeedia tutvustuse LOTE aines "Eesti keele väljendusõpetus". Alguses öeldi, et aega on 30-45 minutit, lõpuks juhtus aga see, et vist mingi 15 minutit ainult. Ja sellest suurem osa läks ka raisku, sest mu arvuti otsustas sea moodi käituda. Piinlik. Üldiselt olen ma nüüd selles aines assistent, mis tähendab, et ma pean koordineerima 200 üliõpilast, hoidma neil kätt ja vastama korduvalt samadele küsimustele. Noh ja siis lugema läbi kõik nende Vikipeedia-artiklid, leidma üles absoluutselt kõik keele- ja muud vead, neid mitte ära parandama, vaid nendele tähelepanu juhtima. Ja seda 24 tundi ööpäevas järgmised 4+ nädalat. Väidetavalt saan ma selle eest natuke raha ka. Ja võib-olla lõputöö teema.

Reede õhtul oli siin üks praasnik. Kalle oma nimelt. Jõin umbes terve pudeli veini ära (??). Suurem osa õlut on ikka veel rõdul ja külmkapp on ka pudeleid täis. Mina ei tea midagi, mina magasin. Laupäeval oli neil esinemine muideks.

Eile pidasin Vikipeedia loengut aines "Arvutiriistvara II". Peamikker taheti mulle külge panna. Pandi ka. Suht harjumatu oli. Ümber kaela ja kõrva taga mingid torud. Vabandust väga, mul veel on juuksed ka peas! Prillid ka muideks. Alguses läks tükk aega ära selle adjustimise peale. Küll oli ta suust liiga kaugel, et hääl ei kostnud, kästi kõvemini rääkida, siis jälle liiga ligidal, nii et hingata ei tohtinud. Rääkimistempo oli üllatavalt poole kiirem kui tavaliselt loengut pidades, mis on ju hea. Mõned minu naljad tundusid, et olidki naljakad, mis on ka hea. 

Üldiselt olen ma nüüd mingi korraldajatädi, kes peab korraldama ära kaks üritust, ehk saama nendele reklaami, esinejad, külalised, toidu, joogi, auhinnad, diplomid, muu kila-kola, meeleolu, koristuse. Mind on üks, mul on kaks kätt ja jalga ja üks suitsev aju. Ja mul ei ole autot. Ja mul ei ole liiga palju raha.

Kansanedustaja

Nägin paar päeva tagasi unes, et rääkisin kellegagi inglise keeles. Soravalt, hea hääldusega ja mitmeid lauseid. Täna, kui ma hakkasin MTÜ kolme kuu raportit inglise keeles kirjutama, said lootused muidugi purustatud.

Viimane juhatuse koosolek nägi välja nii, et võtsime eelmise koosoleku protokolli ja vaatasime, mis teha jäetud asjadest tehtud on. Paar asja oli kah. Ülejäänud asjadest osa delegeerisime üksteisele ümber ja osa lihtsalt ignoreerisime.

Õues on täitsa külmaks läinud. Kui sealt juhatuse koosolekult tulin, siis käed külmetasid. Need sai taskusse pandud. Aga siis hakkasid kõrvad külmetama. Need sai kapuutsi pandud. Aga siis ma jõudsin koju. Üks kõrv veel natuke valutas pärast.

Sellega üldse mitte seotult olin ma esmaspäeval haige. Köh-köh ja noh-noh ja palavik (vist). Täpselt ühe päeva.

Aa ja siis ükspäev ma lükkasin jälle Antsu käima.

Ja siis saadab mulle meili keegi kodanik TTÜ meeskoorist, et kuule me oleme siin Sao Paulos, et ega sa ei tea mõne Juhan Kartau kooriliikme kontakti, hüppaks nende juurest homme läbi...

Berliin, 2. päev

Vaata ka Berliin, 1. päev

25. märts 2011, reede

Hommik saabub vara Indoneesia tüdrukute ajavahe tõttu. Pakun, et kell on neli, kui nad ärkavad ja jutustama hakkavad. Lõpuks jõuab aeg ka niikaugele, et ma ei pea enam pingutama unes püsimiseks ja võin üles tõusta. Nad kutsuvad mind trammiga sõitma, me nimelt saame oma kaelakaardiga tasuta ühistransporti kasutada. Keeldun viisakalt. Vannitoas on killer-dušš. Kui sellest käega kindlalt kinni ei hoia, paiskab see oma kontrollimatu veejoa vannitoa kaugeima seina poole, mis jõuab sinna väga edukalt, sest ei ole mitte midagi, mis seda takistaks. Tulemuseks on üleni märjad seinad ja vetsupott, rääkimata lainetavast põrandast. Siska võtab olukorra kokku nii: "Where is the fire???". See on üks neist duššidest, mis hakkab tööle vajutuse peale ja lõpetab ise. Liiga vara. Hommikusöögilauas leidub söödavaid asju. Ning siis ongi aeg minna konverentsile.

Otsin endale koha seina ääres, pikendusjuhtme kõrval. Mind haarab vestlusse Anna Rootsist. Ta näeb oma vanuse kohta väga noor välja. Naeratan ja noogutan. Kohal on inimesi kõigilt mandritelt, 34 chapterist ja Wikimedia Foundationist. Pärast sissejuhatust algab "State of the Chapters", kus chapterite esindajad tutvustavad kolme minuti jooksul oma chapterit, tegevusi viimase aasta jooksul ja tulevikuplaane. Kuna mina olen meie MTÜ tegevusega oluliselt rohkem kursis kui Raul, siis olen sunnitud selle ülesande enda õlgadele võtma. Ma põhimõtteliselt ei harjuta kunagi oma ettekannet stopperiga peegli ees seistes kolm korda läbi. Seega tuleb esitusele slaidiesitlusele tuginev improvisatsioon. Improviseerin üheksakümne inimese ees mikrofoni kolm minutit inglise keeles. Jube. Ma usun, et enamiku osalejate jaoks oligi see ainuke kord, kui nad üldse kuulsid mind kõnelemas.

Järgnevad presenteišonid, seššionid, diskaššionid. Teemasid ma ei hakka vast pikemalt ümber jutustama. Ei saa öelda, et õpiksin nendest ettekannetest ja aruteludest tohutult palju uusi praktilisi asju. Enamik teemasid on mulle tuttavad ja teada. Pigem on tähtsad üldine õhkkond ja kogemused, mida omandan alateadlikult. 

Iga natukese aja tagant on kohvipaus, kus saab käia ennast sirutamas ja puuvilju pugimas. Ja lõunasöök on ka. Toit on natuke veider, aga üldiselt mulle meeldib. Keedetud lillkapsas ja brokkoli näiteks on väga minu maitse järele. Etteruttavalt võin öelda, et alles viimasel päeval, kui ümberringi väga avalikult nurisema hakatakse, saan aru, et lõunasöökidel meile ühtegi lihalaadsetki toodet ei serveeritud. Ma ausalt öeldes ei pane seda üldse tähele. 

Õhtul, kui seššionid läbi on, suundub enamik rahvast kuskile linna teise otsa järjekordsesse lounge'i. Mul ei ole mingit tahtmist sinna minna, kuigi reklaamitakse, et seal saab süüa. Selle asemel lasen Siskal ennast kaasa kutsuda, aru saamata, kuhu ja mida tegema. Tuleb välja, et seltskond, mis koosneb kahest Indoneesia tüdrukust, ühest Hong Kongi ja kahest India tüübist ning minust, suundub (minu silmis) suvalisse kebabiputkasse (kus Siska väidetavalt on varem käinud, aga jutuhoos pöörab peaaegu valelt tänavalt ära). Söön mingit salatit ja kuulan, kuidas Siska aktiivsel eestvedamisel WMF-i kirutakse. Lõpuks maksab üks India tüüp kõigi eest arve.

Hostelisse tagasi jõudes otsustan tutvuda kohaliku jaekaubandusvõrguga. Küsin retseptsioonist, et kus on siin lähedal poodi, mis on veel nii hilja lahti (kell on juba kaheksa läbi) ja kus saab kaardiga maksta. Tšikk näitab mulle kaardi pealt ja seletab. Mina saan ainult poolest jutust aru ja ka kaardipealne täpne punkt jääb hoomamatuks. Aga sellegipoolest ma noogutan innukalt, tänan ja lähen enesekindlalt avastusretkele. Kõnnin küll mööda õiget tänavat, kuid juhatatud pood ei ilmu. Kõnnin tagasi. Küsin kahelt inimeselt teed. Poe nimi on Edeka ja tuleb välja, et see asub teeäärses metroojaamas. Tänava ääres selle silti ei ole, tuleb lihtsalt tänavalt alla jaama astuda ja oledki kohas, mille ametlik nimetus on Supermarkt, kuid mis annab kõigest väiksema Maxima mõõdu välja. Jäätee on odavam kui Eestis. Kassas tahan kaardiga maksta, kuna oma vähest sularaha oleks mõistlikum hoida kui kulutada. Terminal aga minu kaarti ei söö. Tädi jälle ei oska sõnagi inglise keelt. Mis siis ikka, mündid lähevad käiku. Hostelis saan teada, et tolles kauges lounge'is eriti süüa ei pakutudki ja igav oli ka. Charlene on endiselt oma pagasikaotuse tõttu väga õnnetu.

Mõistuse piires põhjalik

Jutuajamised kõrgema leveli inimestega. Vägagi tulemuslikud. Jutuajamised mitte eriti kõrgema leveli inimestega (minu subjektiivne arvamus). Kaheldavalt tulemuslikud. Jutuajamised Kallega. Muideks eelmine nädal ma sain ta niikaugele, et ta oli nõus laskma oma pilte Vikipeediasse üles laadida.

Loen ühte asja ja mitte midagi ei saa aru. Ei peagi saama eriti palju. Ja kõlbab ka see, kui ma arvan, et saan aru, aga tegelikult ei saa. Või keegi kõrgemal levelil on kuidagi aru saanud ja siis mina saan teistmoodi.

Mul on jäätist külmkapis. Järelikult on kõik korras ja muretsemiseks pole põhjust. Nii kauaks kui jäätis otsa saab.

Üks päev käisin mingite lastega linna peal. Pubekad, mitte lapsed, ptüi. Missioon oli pildistada maju ja muid asju. Poisid jooksid ja kaklesid (ka autoteel), tüdrukud pildistasid üksteist erinevates ebasündsates poosides. Ega fotokad polegi ju muu kui Rate-piltide jaoks mõeldud. Ja pildid olid muidugi kõik viimseni udused.

Ja kes paneb lasteorganisatsioonile nimeks Fašistlike Maimukeste Liit???

Ma olen Vikipeediast, kaisuta mind!

Eelmisel teisipäeval käisin loengus Kosmosetehnoloogia seminar ja rääkisin üle tunni aja Vikipeediast. Pärast seda käisime Maritiga Ristiisas söömas. Siis passisin raamatukogus. Siis passisime Ivoga kahekesi raamatukogus. Kui ma olin juba kõvasti üle kahe tunni passinud ja koosoleku algusest oli üle poole tunni möödas, tuli Raul. Siis oli juhatuse koosolek. Enamus ajast ma hoidsin kahe käega peast kinni, vahtisin tuima näoga oma arvutiekraani ja üritasin võimalikult vähe kuulata. Vahepeal pildusin mõttetuid vahemärkusi. Kuni kell kümme raamatukogu kinni pandi. Siis me läksime kohvikusse Kapriis ja jätkasime koosolekut. Kuni kohvik kell üks kinni pandi. Vahepeal juhtus umbes viis korda nii, et kõik tuled kustusid ära ja muusika jäi vait. Sõin meega pannkooki.

Täna õhtul vist on kordusetendus. Väidetavalt seevastu algusega 18.15. No vaatab seda asja.

Eilse päeva avastus: põnevad ja seletamatud priimulad ei ole tegelikult midagi muud kui nurmenukud.

Vot!

Täna lükkasin ma Antsu käima.

Tulin korraks, et prügi ära visata

Kriipsuta läbi, mis tehtud:

• lõpetanud keskkooli
• suitsetanud 
• suudelnud
• kalal käinud
• midagi tobedat kogunud
• rokkontserdil käinud
• kedagi omakasupüüdmatult aidanud
• alkoholi joomisest mäluauku saanud
• ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaatanud
• üle 36 h magamata olnud
• kellelegi valetanud
• kokaiini teinud
• mõnes aines läbi kukkunud
• tornaadot näinud
• keemilisi narkootikume teinud
• matustel käinud
• end ära põletanud
• suusareisil käinud
• lennukiga lennanud
• endale sisse lõikanud
• parimat sõpra omanud
• vangis olnud
• arreteeritud olnud
• koolist poppi pannud
• vaimuhaiglas olnud
• kõiki “harrypottereid” vaatanud
• kasiinos mänginud
• valedetektori testi teinud
• delfiinidega ujunud
• meremaailmas käinud
• lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas
• Euroopas käinud
• peale 12 eluaastast värviraamatut värvinud
• operatsioonil käinud
• taksoga sõitnud
• näinud Washingtoni monumenti
• omanud alkoholi- või uimastiprobleemi
• rusikavõitluses olnud
• hamstrit omanud
• surfanud
• juukseid värvinud
• end tätoveerinud
• raamatukogust raamatu(id) varastanud

Berliin, 1. päev

24. märts 2011, neljapäev

Kell on 5.05 hommikul. Issi lükkab mu lennujaama uksest sisse ja sel ajal, kui ma Lennart Meriga tõtt vahin, kaob ise vaikselt, aga otsustavalt ära. Kõristan oma kohvriga check-ini poole. Raul on juba seal. Ütleb mulle, et siin läheb aega. "Miks?" "Küll sa kohe ise näed". Annan tädile oma väljaprinditud pileti, mis mulle saksa täpsusega oli broneeritud ja saadetud. Tädi klõbistab natuke ja ütleb ohates, et ei saa pardakaarti vormistada. Raul teeb kõrval nägusid. Tädi helistab kuhugi, räägib teise tädiga, klõbistab veel. Minutid kuluvad. Lõpuks öeldakse, et nad saavad meile pardakaardi kirjutada, aga ainult kuni Helsingini. Targu ütlemata jäetakse "edasi vaadake ise, kuidas saate". Algus on paljulubav.

Lennukis asun hüsteeriliselt kommi imema. Kuid see on kõige lühem lennureis, mida ma olen kunagi kogenud. Pärast õhkutõusmist jõuan võtta kotist raamatu "Tõhus juht" ja lugeda kõigest paar lehekülge, kui juba hakkame maanduma ning hakkan maniakaalselt järgmist kommi imema. Helsingi lennujaamas otsustame kohe minna uurima, kuidas siis ikka meie edasilendamisega lood on. Mingit selget vastust ei saa. Aga lennujaamas on tasuta wifi! Postitan Facebooki: "Kiire teadaanne Helsingi lennujaamast: kell on 7.53 ja ma olen ärkvel!", mille peale Kalle tekitab paanikat "londonisse pidid minema ju:D:D", mille peale emme võtab paanika üle ja hakkab lisaks Tallinn-Helsingi-Berliin marsruudile internetis igaks juhuks jälgima ka Londoni lende. Meie suureks üllatuseks läheb check-inis kõik ilma vähimategi viperusteta. Lennukis vaheldumisi loen, magan ja teesklen magajat.

Berliini Tegeli lennujaamas oleme esimest korda ja kasutame ära iga ettetulevat võimalust eksimiseks. Lõpuks leiame üles bussi, mis meid kesklinna viib. Kuna sellel päeval veel konverentsi ei ole, otsustame mängida turisti ja alustame sellega, et bussist välja astudes kulutame ligi veerand tundi oma asukoha kindlakstegemiseks, lähimate tänavasiltide otsimiseks, väljaprinditud juhendite ja kaardilaadsete toodete uurimiseks, põhja-lõunasuuna kindlakstegemiseks (lootusetu) ja vaidlemiseks. Lõpuks osutab Raul ühte suunda ja hakkab kindlameelselt astuma. Eks ma siis lähen järele. Ma tahaks kohtuda selle inimesega, kes otsustas, et Berliini kõnniteedele tuleb iga natukese aja tagant laduda krobelistest kividest takistusrada, et turistide kohvrirattad mingil tingimusel terveks ei jääks. Möödume hoonest, kus peaks toimuma meie konverents. Kõigile eeldustele vastavalt ei teata seal "meie inimestest" päev enne konverentsi muidugi midagi, aga küsida võib ju ikka. Edasi minnes satume ristmikule, milleäärset maja Raul pikalt ja põhjalikult pildistab. On ilus maja küll. Ka mind tuleb pildistada. "Teele mingil suvalisel ristmikul eelmisest õhtust pärit soenguga." Kui hostelisse jõuame, saame kümne-eurose pandi eest pakihoiuruumi võtme. Raul küsib endale wifiparooli ning veedab järgmised paar tundi internetis. Mina olen kuskilt saanud Berliini kaardi ja üritan välja mõelda, kuidas täpselt ma tahan sellel päeval turisti mängida. Valin välja Reichstagi, Brandenburgi värava ning muusikainstrumentide muuseumi ning otsustan ülejäänuga tegeleda jooksvalt. Selle aja peale on kätte jõudnud lõuna. Suundume välja, et midagi süüa. Näitan välja täielikku otsustusvõimetust ja sörgin lihtsalt Rauli sabas. Astume sisse ühte pisikesse kiirsöögikohta. Ma ei viitsi pikalt mõelda ja tellin pasta bolognese, mis tundub esimene tuttav ja ohutu toit. Oma veast saan aru kohe pärast tellimist. Mulle ju ei meeldi spagetid. Asja ei tee paremaks see, et söömiseks antakse kahvel ja lusikas. Igatahes. Kuidagi saab söödud. Seejärel suundub Raul Pergamoni muuseumisse ja mina olen jäetud võõras linnas üksinda. Tuleb meelde aastatetagune reis Brüsselisse, kui ma kogusin tund aega julgust, enne kui läksin üksinda hotellist viiesaja meetri kaugusele suveniiripoodi. Pistan kaardi tagataskusse, kontrollin, et fotokas on kotis ja hakkan minema. Tuletan endale aeg-ajalt meelde, et ma olen täiskasvanud inimene ja see on tsiviliseeritud koht. Üritan jätta muljet, et ma tean, kes ma olen, kus ma olen, kuhu ma lähen ja et mul on tähtsad asjad ajada. Aeg-ajalt pildistan suvalisi maju. Berliinis sõidetakse palju jalgrattaga. Väga palju. Tänavaääred on täis sinna pargitud jalgrattaid. Ma ei ole nii palju jalgrattaid enne näinud. Juba kaugelt on näha, et Reichstagi juures on palju turiste. Üritan sulanduda massi ja pildistan hoonet iga külje pealt. Lihtsalt selle pärast, et proovida, mis tunne see on. Olla turist ja pildistada vaatamisväärsust. Selleks ma ju siin täna olen. Mingit erilist kirgastust ei järgne, seega suundun Brandenburgi värava poole, mis on veidi eemal läbi puude juba näha. Seal toimub mingi meeleavaldus. Hulk tumedapäiseid mehi erinevate riikide lippudega laulavad laule ja skandeerivad midagi võõras keeles. Ainsad sõnad, millest aru saan, on "Gad-da-fi, Gad-da-fi" ja "Li-by-a, Li-by-a". Rohelistes riietes mundrimehed seisavad kõrval ja hoiavad asjal silma peal. Seda stseeni ma eriti pildistada ei julge, sest ei ole kindel, kas see on skandeerijatele või mundrimeestele meeltmööda. Teisele poole väravat liikudes leian sealt teise samasuguse lauljate ja skandeerijate pundi. Nii, kaks punkti on läbitud, mis edasi. Hakkan minema pillimuuseumi poole. Tee peale jääb imelik holokausti mälestusmärk, mis koosneb väljakutäiest erineva kõrgusega kivikuubikutest ning kodanike Goethe ja Lessingu kujud. Pillimuuseumis suudan ennast võrdlemisi arusaadavaks teha, mida ei saa küll öelda minusuunalise kommunikatsiooni kohta. Onu on küll viisakas ja esinduslik, aga mitte kõige sõbralikum. Kapp, kuhu pean oma asjad hoiule panema, sööb ühe-euroseid. Minul on ainult kahe-eurone münt. Järjekordne väike samm iseseisvuse suunas toimub, kui suudan veenda samuti kappide juures asjatava paarikese vahetama minu mündi kahe ühe-eurose vastu. Muuseum ise on oivaline. Järgmine kord, kui ma Berliini satun, pean kindlasti võtma rohkem aega süvenemiseks. Kõige rohkem on seal klahvpille (klavessiinid, tšembalod, klavikordid, klaverid, harmooniumid, orelid jne). Kõnnin kikivarvul ühe juurest teise juurde ja muudkui pildistan (ise ei teagi, miks). Kõige vanemad pillid on pärit 16. sajandist. Keelpille on samuti palju (viiulid, viola da gambad, lautod, kitarrid, harfid). Puhkpille on samuti mõned, aga löökpille peale ühe trummi ma ei leidnud. Ning mitte ühtegi instrumenti, mida saaks pidada kandle kaugemakski sugulaseks, kahju. Teisel korrusel, kus on põhjalikumalt tutvustatud klaverite valmistamist, saab tühjaks minu fotoka aku. Ning laadija on Tartus. Nii palju siis turistimängimisest. Kuna on juba hiline pärastlõuna ja mina olen käimisest-seismisest üsna väsinud, otsustan hakata tagasi liikuma. Kolm kilomeetrit hiljem kukun hostelis diivani peale ning kuna mu jalad võib maha kanda ja mõte enam üldse ei liigu, siis suurest meeleheitest luban endale pool tundi tukkumist. 

Kell kuus algab tervitusõhtusöök hosteli lounge'is. Väike hämar ruum on täis Wikimedia rahvast. Ühe laua juures toimub registreerimine. Cornelius on üks nendest haruldastest inimestest, kellega esimest korda kohtudes tekib tunne, nagu ta oleks sinu vana sõber. Ja mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti seltskondlik või midagi. Kuna kõht on tühi, siis hakkame toitu otsima. Saksamaal süüakse veidraid asju. Söögiks pakutakse suppi, mis näeb välja ja maitseb nagu soust ning selle kõrvale sardelli moodi vorst. Mind haaratakse kohe erinevast rahvusest meesisendite poolt vestlusse. Üritan naeratada ja noogutada. Hiljem võtan pakihoiuruumist kohvri ja saan oma tuppa sisse. Toas on viis voodit, millest üks jääbki vabaks. Minu toakaaslasteks on kaks tüdrukut Indoneesiast ja suur Lõuna-Aafrika neegritädi. Neegritädi, kelle nimi on Charlene, on kaotanud oma pagasi. Ning õnnetuseks ka kogu raha ja dokumendid. Ma ei ole kaastunde väljendamises just eriti tugev, eriti inglise keeles. Saksa chapter on andnud talle raha, mille eest ta on poest pidžaama ja muud tarvilikku ostnud, aga on sellegipoolest väga halvas olukorras. Pikk päev täis võõraid kohti, võõraid inimesi, võõraid keeli ja palju jala käimist on mind viinud äärmise härdameelsuseni ja ma istun voodi peal, arvuti süles, tatistan juba neljandasse salfakasse ja kurdan Kallele oma kurba elu ja koduigatsust. Hoian arvutit näo ees ja üritan olla tasa, aga muidugi saab Mariyanah, kes oma voodis kõhtu valutab, aru, et ma nutan. Olen naeruväärne, ma tean. Võõras kohas magamajäämisega on mul lood loomulikult nagu alati.

See on sest et ei tõuse vara

Läksime Ave Mariaga ühte kooli Vikipeediast rääkima. Kool oli mingi tundmatu, aga maja oli täpselt minu põhikooli maja enne remonti. Kõigepealt otsisime õiget ruumi. Kolmekohalised numbrid olid ja meile vajalik algas igatahes 2-ga. Õige klassiruum oli teisel korrusel lühikese koridori lõpus, seal kus enne oli tüdrukute vets (ma ei tea, mis seal nüüd on). Me olime juba hiljaks jäänud, aga ei saanud sisse minna, sest ma pidin ühe asja enne ära sööma. Ma muudkui sõin ja mälusin, aga otsa ei saanud. Lõpuks sai mul villand, võtsin taskust salvrätiku, panin sinna sisse ja pistsin taskusse tagasi, sest kaua võib. Läksime sisse ja vabandasime, et olime hiljaks jäänud. Õpetajalaua taga istus mingi meesõpetaja ja laua ümber neli-viis õpilast. Alguses mulle tundus, et seal olid Siim, Jevgeni ja Andres, aga hiljem muutusid nad mingiteks näotuteks poissõpilasteks. See meesõpetaja ütles, et ta lõpetab õpilastega mingi oma teema ära ja siis vaatame. Aga ta tegeles sellega terve tunni ja meie muudkui ootasime. Siis sai tund läbi, õpilased läksid ära ja Ave Maria läks ka ära. Ma suht viisakalt ütlesin sellele õpetajale, et tõesti vabandust, et me hiljaks jäime, aga me spetsiaalselt tulime täna siia ja te ju lubasite meil rääkida ja nüüd ei jõudnudki. Ja siis ütles õpetaja midagi sellist, et ma täitsa imestan, et mu alateadvus üldse midagi sellist suudab välja mõelda. Ta ütles: "Osta endale CD ja räägi sinna peale". Oi ma sain pahaseks. Ja hakkasin karjuma ta peale. Et mis õpetaja ta selline üldse on, kas ta lindistaks ka oma jutu üles ja paneks maki klassi ette lapsi õpetama või. Tema samal ajal muutus televiisoriekraaniks, mille pilt näitas, kuidas ta selle sama laua taga istub. Ega ta mulle vastu midagi eriti ei öelnud, või ma lihtsalt ei pannud tähele. Lõpuks käratasin sellele ekraanile veel, et ta on väga halb õpetaja ja mina enam temaga tegemist teha ei soovi. Marssisin klassist välja. Üks tüdruk, kes ka oli seal tunnis olnud, pani ust lukku väljastpoolt. Küsisin tema käest, et kas tema arvates see on hea õpetaja. Ta ütles, et ei ole. Hakkasin mööda koridori peatrepi juurde minema, aga kuna mul olid rulluisud jalas, siis ma uisutasin. Trepi juures tegin seda trikki, mida ma tihti unenäos teen. Hoidsin käsipuust kinni ja lennutasin ennast korraga tervest trepikäigust alla, astmeid puutumata. Siis haarasin järgmise käigu käsipuust kinni, võtsin dramaatilise kurvi ja lendasin teisest trepikäigust alla. Ja nii keldrisse sööklani välja.

Unustada telefon terveks päevaks koju ja võid hakata infopuuet taotlema

Mis ma eelmine nädal tegin? Mäluauk. Aa. Kontserdil käisime Kallega teisipäeval. Tõnis Mägi, Jarek Kasar ja Reaalmažoor. Kui otsustada kananaha järgi, siis oli hea. Kohati. Mulle teatavasti ei meeldi käia kontsertidel, kuna mingit müra on nii palju ja ma kuulen muusikat valesti ja pole üldse tore. Ja teiseks mulle ei meeldi käia kontserdil, sest kontserdil tahab esineja olla originaalne ja improvisatsiooniline ja loominguline ja artistlik ja huvitav ja teeb kõik teistmoodi kui plaadil. Aga mulle just meeldivad lood sellisena nagu nad on fikseeritud. Kui ma kuulan salvestatud lugu, siis seal on mingid asjad, mille pärast see lugu mulle meeldib. Ja kui kontserdil esitaja teeb neid asju teistmoodi, siis mulle ei meeldi see lugu. Isegi kui ta enda arust esitab seda paremini kui plaadil.

Siis nägin mingeid õudusunenägusid mitu ööd järjest.

Korra käisime Räpinas ka. Ja laupäeval oli Maarja sünnipäev. Mõrvamüsteerium ja värgid. Ma oleme Kallega muideks viis aastat abielus juba, kes ei teadnud. Me ise vist ka ei teadnud.

Pühapäeval oli Viljandis laulupeo eelproov. Jaanusel oli mingi teine auto, mis väljasuremise korral ei käivitunud. Jõudsime siiski õnnelikult ilma vahejuhtumiteta Viljandisse. Jaanus küll arvas, et iga kord, kui me Viljandisse sõidame, on Ilmataat just selleks pidulikuks puhuks oma kõige ekstreemsema ilma meie auks välja otsinud. Kõigepealt oli koondproov Maagümnaasiumi väikses majas: sümfooniaorkestrid, puhkpilliorkestrid, rahvamuusikud. Vahepeal kui kõik keelpillid ja puhkpillid ja trummid mängisid, oli täitsa laulupeo tunne. Ja edaspidiseks meeldejätmiseks: kannel ei ole mingil juhul keelpill! Orkestris küll mitte. See proov läks mingi pool tundi üle vist. Ja kui läbi sai, hüüti: "Rahvamuusikud, teie proov algab veerand tunni pärast Orkestrimajas." Hopsassaa, kuidas see veel võimalik on. Kannel kokku, asjad kokku, riidesse, saapad jalga (see ise võtab minu puhul juba viis minutit), kannel autosse, 500 meetrit tipa-tapa, riided seljast, saapad jalast, kannel välja ja kokku. Tegelikult oleks hädasti olnud vaja ka häälestada, aga seda lihtsalt ei olnud võimalik jõuda. Rahvamuusikute proovis pidi ette ka mängima. Ja mitte algusest kaks takti vaid ikka kakskümmend kaks takti. Lauluosa oli sellises tempos, et ma ei suutnud mõeldagi nii kiiresti. Proov sai kuueks läbi. Tipa-tapa väikse maja juurde tagasi. Auto oli ettenägelikult mäe otsa pargitud. Tüdrukud istusid sisse, sest Jaanus ütles, et kui ta ükskord auto käima saab, ega ta siis enam seisma ei jää. Pets ja Jaanus lükkasid kahelt poolt auto mööda kallakut veerema ja hüppasid ise ka sisse. Tükk aega veeresime niisama mäest alla. Natuke hirmus oli. Siis läks mootor ka käima.

Õhtul oli virtuaalne msn-koosolek Wiki Loves Monuments projekti teemal. Üldiselt on vikirindel praegu käigus kaks suurt projekti ja peoga väiksemaid. Ülejärgmisest nädalast kuni mai lõpuni olen ma nii rakkes, et ise ka ei usu.

Eile käisin Tallinnas. Hommikul oli Nordenis Põhjamaade võistluse koosolek. See oli tore koosolek. Inimesed rääkisid ainult asjalikku teemakohast juttu, arutati ühte probleemi korraga ja järjekorras. Ja pärast õhtupoole oli Muinsuskaitseametis WLM-teemaline koosolek. See oli ka tore. Kahe koosoleku vahel käisin kodus, sõin ära kogu külmkapis leiduva hapukapsa, pahandasin Gretega ja lahkusin. Õhtul Tartusse sõites oli bussis jube palav, kuigi ma olin lühikeste varrukatega. Buss oli viimase piirini täis ka.

Uudiseid ka tehnikarindelt. Arvuti laadija parandamisi ma ei jõua enam kokku lugeda. Kalle vist mingi iga nädala tagant peaaegu keevitab sellega midagi. Arvuti näitab ka ise ülikõrge vanaduse märke: hiljuti kaotas ta kuulmise, ehk kõlarid lõpetasid töö. Nüüd on auditiivne kommunikatsioon võimalik vaid kuuldeaparaadi ehk kõrvaklappide abil.

Aga kevad on käes. Päike!

Enesele vastu

Murca kirjutab, kuidas silmast silma vestlused jäävad pooleli ja jätkuvad interneti vahendusel, kuna seal on võimalik jagada linke, oma sõnumit illustreerida piltide, helide, videotega jne. See, mida ma nüüd tahan öelda, ei ole midagi uut, ega üldsegi mitte minu avastus, aga see on oluline. See, et meil on kõik need tehnikavõimalused, piirab meie eneseväljendusoskust ja keelt. Vanasti oskasid inimesed jutustada lugusid, rääkida millestki, kasutades ainult sõnu ja kehakeelt. Nüüd me enam ei oska, ei viitsi. Palju lihtsam on visata teist inimest lingiga ja öelda: "Säh, vaata ise, ma ei viitsi sulle ümber jutustada." Aga lisaks sellele, et me ei oska teistele lugusid jutustada, ei oska me varsti ka tunda neid emotsioone, mille pärast meid üldse linkidega loobitakse.

Reedel vaatasin Ühtse Eesti suurkogu. Ma olen rahul, et ma vaatasin seda just nüüd ja mitte eelmisel aastal kohapeal. Kohapeal ei oleks sõnumid teps mitte paremini kohale jõudnud.

Mina - haridusminister

Ma teadsin, et mul on vähe raha. aga ma tahtsin mingit piletit osta ja arvutasin, et selle jaoks peaks olema küll. Läksin panka. Pank nägi välja nagu mingi suvaline kontoriruum. Laua taga istus Reeli. Ta andis mulle minu uue ISIC kaardi. Kaardi peal oli mingi võõra lokkis juustega tädi pilt ja kellegi mehe nimi. Ma vaatasin natuke seda kaarti. Korraks käis peast läbi mõte, et kui see mulle juba anti, siis mis ma enam õiendan. Aga siis ikka võtsin julguse kokku ja ütlesin, et siin on täitsa vale pilt ja vale nimi peal. Reeli ei saanud millestki aru, ütles, et kõik on õige. Ma sain juba natuke pahaseks, et kuidas siis kõik õige on, kui ei ole ju. Siis tundis Reeli mu ära, ütles, et midagi on vist valesti jah, ja läks klaasseina taha asja uurima.

Ja siis ma abiellusin Taavi Teplenkoviga. Tal oli mingi jube tähtis tiitel (umbes nagu ertshertsog vms) ja ta ise oli ka väga tähtis. Samal ajal ja sellega seoses (võib-olla ka mitte sellega seoses) nimetati mind haridusministriks. Nõuniku sain ja puha. Nõunik oli see Doris, kes Reaalis must kaks aastat nooremas klassis oli ja Lees ka tantsis. Aga ta oli kuidagi väga lühike ja agar. Ma olin ühest küljest väga meelitatud, et mina - haridusminister, aga teisest küljest oli paanika ka, et mina - haridusminister. Sellega kaasnevad ju vastutus ja värgid. Kurtsin oma muret Taavile, et kuidas ma ometi hakkama saan. Tema on ju olnud minister, ta on asjadega kursis, aga mina olen noor ja rumal. Aga siis alles meie pulmad hakkasid. Ja need olid mingid riikliku tähtsusega pulmad. Kuulsusi ja riigitegelasi olid kõik kohad täis. Üldse oli jube palju rahvast. Mul olid seljas must põlvedeni seelik ja valge silmuskoes pluus. Käisin mööda seda hoonet ringi, kus pulmas toimusid. Ruumid oli hiigelsuured. Ühes ruumis toimus mingi kontsert. Sinna kõik ära ei mahtunud, ainult tähtsamad külalised, sellepärast läks suurem osa rahvast kohe sööma. Mul vist ei olnud ette nähtud seda kontserti kuulata, aga ma väga tahtsin. Publiku seas istus Heli Roos, kes oli oma koti pannud kõrvaloleva tooli peale. Küsisin, kas võin sinna istuda. Ta ei tahtnud mind alguses lasta, aga siis võttis koti ära ja ütles, et siia tuleb keegi, aga eks sa siis praegu istu.

Siis oli söömine, aga seal mul vist polnud ka ette nähtud olla, sest ma ei mäleta, et ma oleksin midagi söönud. Siis algas mingi tseremoonia, kus ühel saalipoolel istus publik ja teisel poolel kõrgeneva tribüüni peal mingid tähtsad inimesed, suurem osa neist olid Taavi sugulased, keda ma ühtegi ei tundnud. Muusika mängis ja üks habemega onu dirigeeris (kuigi ma ei näinud kuskil ühtegi orkestrit). Minu ülesanne oli teadustamise peale tribüünitreppi mööda võimalikult peenelt üles vudida, teadustatav üles leida (tuletan meelde, et mitte kedagi sealt ma ei tundnud, ei nime- ega nägupidi), temaga ülielegantselt kätelda, naeratada, lühidalt midagi öelda ("õnnitlen!", "soovin südamest õnne!", "on ääretult meeldiv!" või midagi sellist) ja siis alla tagasi vudida ja järgmist nime oodata. Ühel hetkel, kui olid järjekordselt alla vudinud ja publiku ja tribüüni vahel võimalikult viisakalt püüdsin seista, hakkas habemega dirigent ärritatult mingeid käemärke tegema. Ma tegelikult sain aru küll, mida ta tahtis öelda (ta tahtis mulle märku anda, et kätlemine on läbi, istugu ma maha, nüüd hakkame hümni laulma), aga miskipärast ma ei reageerinud üldse. Siis hüppas minu nõunik Doris püsti ja sibas minu juurde, võttis mul käest kinni ja vedas enda kõrvale istuma.

Siis ärkasin ma üles. Rääkisin Efkule ja ühele meessoost tuvastamata isikule oma naljakast unenäost. Osad kohad jätsin rääkimata.

Ja siis ärkasin ma teist korda üles.

Helihaju

Vahepeal tegin igast asju. Räpinas käisime. Koolis käisin. Ja veel üht-teist.

Esmaspäeval käisin viiulitunnis. Õppisin ühe päris loo. Need eelmised ei olnud nagu nii päris. Nüüd ma oskan hea vormi korral "Targa rehealune", "Savikoja venelane", Mozarti Tähekese lugu, "Leedu tants", "Yankee Doodle", "Ood rõõmule" ja "Kahe viiuli valss". 

Mingi päev leidsin Facebookist albumite kaupa pilte pommirusudes Tartust. Koledad pildid küll, aga huvitavad. Vaatasin vanu kaarte ka.

Neljapäeval tõime teisest Tartu otsast ära ühe pisikese paki, kus sees oli kolmas toiteblokikandidaat. (Aga ka see ei sobinud.) Selle tõttu jäin Mariti juurde tund aega hiljaks. Marit tegi oma šokolaadikooki (oma tuntud headuses). Mina rääkisin samal ajal telefoniga või segasin niisama. Ja Marit jäi vist peaaegu teatrisse hiljaks. Aga mina veetsin pool tundi ülivärskes ja jäises õhus, kui koju kõndisin.

Eile tegi Kalle kaneelirulle ja mina jälle segasin, kus aga sain.

Täna hommikul helistas mulle tundmatu number, kes alustas kõnet nii: "Tere, mina olen Maali..." Hetkeks uskusin ma tõsiselt, et Grete teeb mingit haiget nalja minuga, sest see oli totaalne Grete teen-mingit-haiget-nalja-hääl. Aga siis jõudis kohale, et ongi päris Maali :P. Soto proovi kohta küsis. Mis on homme. Ja kuhu mina ei lähe. Sest külm on ja raha on otsas ja Ruth ütles, et kui ma ei taha, siis ma ei pea.

Maailma lõpus on kohvik

Vahepeal juhtus mingeid asju, mis mind natuke paigast liigutasid ja mul tuli tunne, et kirjutaks sellest kõigest ühe meeletult sisuka ja diibi postituse. Aga kuna minu emakeel on endiselt mulle võõrkeel ja mul on tegelikult niikuinii kerge võõristus sedasorti diipsuse suhtes, siis seda ei tule. Tuleb vähem sisukas ja vähem diip.

Vaheaeg oli. Talvevaheaeg. Ja siis hakkas peale. Tegelikult algas muidugi juba varem, umbes Dianaga. Aga kuskil eelmisel kolmapäeval tõmbas tuurid üles. Vaatasin juutuubist ühte videot. Siis reedel sõitsin Tallinnasse. Laupäeval oli mtü juhatuse koosolek minu juures. Kui Ivo ära läks, siis Kadriga rääkisime tund aega veel. Pühapäeval sain Maritiga kokku. Ja pärast rongis lugesin lõpuni "Edukaks juhiks". Ja kõik need asjad ja inimesed (Diana, video, mtü juhatuse koosolek, Kadri, Marit, "Edukaks juhiks") ütlesid mulle täpselt ühte ja sama asja. Võib-olla, et ma natuke provotseerisin ka.

Ahjah, esmaspäeval hakkas kool ka.

Õrn, õrn, õrn

Reede hommikul tegin arvuti lahti ja esimene asi, mida ma nägin, Sandri meil, muutis kõik ära. Diana. Eksamil käisin. Ja tõin Maritile Medicumist saatekirja ära. Ja lugesin raamatut. Ja käisin raamatukogus. Aga mõelda sai ainult Dianast. See hirm, mis mul niikuinii koguaeg on, sai ainult hoogu juurde. Õhtul sõitsime Räpinasse. Taevas oli selge ja järsku ma vaatasin, et ma ei ole veel kunagi tähti nii selgelt näinud. Kalle jättis auto tee ääre seisma ja siis me vaatasime tähti. Kui mul oleks paremad prillid, ma oleks veel paremini näinud. Aga see oli siiski kõige selgem ja õudsem tähistaevas, mida ma näinud olen. Ja need pagana tähed värelesid. See oli veel kõige hirmsam. Mingi planeet oli ka. Ja tee oli lund täis. Ja pime oli. Jube oli. Ja Diana. Räpinas oli üks hull(u moodi rõõmus) koer. Laupäeval oli tee veel jubedam. Siis oli ka pime. Ja tuiskas. Täna hommikul sõitsime Jaanuse, Petsi ja Maaliga Viljandisse. Laulupeo lugude proov oli. Raadiost ütles, et kuskil Harjumaal vist on avatud tasuta libedarada, intruktoriga. Meil oli täiesti oma tasuta libedarada marsruudiga Tartu-Viljandi ja ei mingit instruktorit. Proovis selgus, et mängida tuleb täpselt ja ainult seda, mis on noodis. Aga tegelikult pole vahet, mida, kuidas või kas üldse mängida, sest keegi ei märka ega kuule nagunii. Tagasi tulles ei olnud mingit teed, ainult lumi. Kaks autot olid väikest põksu teinud ja seisid tee ääres koos politseiautoga. Ja praegu kuulan kõige paremat muusikat. Mingi maailmaparandamisetahtmine on. Tule tagasi, helmemänd.

Ärr, ärr

Ee... Käisin paari eksamit tegemas. Ja siis käisin Tallinnas. Ja siis olin natuke haige.

Mingid mõtted on, aga tühja nendega.

37 sissetulnud e-maili päevas. Pluss need, mis ma ära kustutasin. Intensiivne, ma ütleks.

Utoopia

Ma ikka tihti mõtlen, kui lihtne oleks kõik, kui ma suudaks kinni pidada päevaplaanist. Näiteks nii:

7.00 tere hommikust, põllumehed
7.05 Leopold-võimlemine-algab-nüüd-ja-kohe
7.20 protseduurid, garderoob
7.30 hommikusöök, päikesetõus ja uudised
7.50 jalutuskäik värskes õhus
8.15 auditoorne õppetöö (viimase puudumisel ühiskondlik-kasulik ja vabatahtlik töö või vabahariduslik lugemine)
11.45 värske õhk ja lõunasöök
12.15 auditoorne õppetöö jätkub (viimase puudumisel institutsioonide külastamine või individuaalne õppetöö)
15.45 jalutuskäik värskes õhus, vajadusel ostlemine, suupiste
16.30 pilliharjutamine
17.00 tegelemine majavalitsusega
18.00 õhtusöök
18.30 individuaalne õppetöö
20.00 meelelahutus (viimase puudumisel ühiskondlik-kasulik ja vabatahtlik töö)
21.00 uudised ja diskussioon
21.30 vabahariduslik lugemine
22.15 protseduurid
22.20 suurte mõtete mõtlemine
22.30 tudu

Aga ei! Pole lootustki.

Asünkroonmootori rootori staator

Täna pidin linna minema. Kalle hoiatas, et libe on. No mis siis ikka. Aga vot oligi libe. Linnajõudmiseks kulus poole rohkem aega ja närve kui tavaliselt. VEEL ei kukkunud. Sain raamatukogu juures Agolt avalduse kätte, viisin raamatu ära ja hakkasin Kaubamaja poole kaaberdama. Ja siis korraga - põntsti! Ja olingi maas. Ajasin ennast püsti ja kaaberdasin edasi. Üks mammi veel poetas paar kaastundlikku märkust. Väga kaua ei pidanudki valu taluma. Siis istusin Kaubamajas ja lugesin "Edukaks juhiks". Siis läksin ja ostsin Terranovast kaks pluusi ja ühe huppari, mida ma olin terve elu otsinud. Siis kooberdasin veel Taskusse, aga seal polnud midagi huvitavat. Ja siis sai mul kõrini. Ootasin veerand tundi bussi ja loksusin koju. Sest jala ma keeldusin minemast. Viiulitundi saabusin tund aega varem, sest noh, Kalle läks autoga proovi sel ajal ja mina muidugi keeldusin jala minemast. Siis istusin koridoris ja lugesin "Edukaks juhiks". Viiulitunnis õpetati mulle jälle asju, mida ma iialgi ära ei õpi. Siis ootasin kakskümmend minutit bussi. Sest jala ma muidugi keeldusin käimast. Bussijuht oli mingi ralliäss. Tõmbas siukseid kurve ja sirgeid, et mul oli raskusi enda ja viiuli kinnihoidmisega.

Kümme korda kuulsam!

Aga vot, täna on Vikipeedia kümnes sünnipäev. Eile saatsin pressiteate igale poole. Kellegi kontakti pidi ka alla panema, kellelt teoorias lisainformatsiooni peaks saama. Kuna kedagi teist polnud panna, siis pidin iseenda telefoninumbri sinna panema. Saatsin ära ja hakkasin hirmuga kõnesid ootama. Ja kõned tulid. Esiteks Äripäevast. Seda artiklit julgen linkida ka. Muidu on hea, ainult pealkiri on kahtlane. Ja siis õhtul Räpinas helistas mulle onu Eesti Raadiost ja küsis, kas ta võib mult mõned küsimused küsida. Ma ütlesin, et noh, olgu. Ja tema ütles selle peale umbes, et :"Väga hea, ma siis kohe helistan stuudiost uuesti." Eh? Õnneks otse-eetris ei pidanud mök-mök tegema, aga hull oli ikka. Tema tulistas mulle küsimusi ja mina siis pidin vastama, kõik võeti linti. Kokutasin ja ajasin totaalset tühijuttu. Täna uudistest sai kuulda. Seda ma ei lingi, sest parem on, kui keegi ei kuule seda. Issver-sussver, kuidas mulle ei meeldi sellised asjad.

Lugupeetud Inna-Katrin Hein

Toimetamine tähendab vigade parandamist. Sinu toimetatud tekstist "Brisbane`i tulvavesi tõusis üle nelja meetri" leidsin esmasel vaatlusel kuus elementaarset hooletusviga. Toimetamisest pole siin juttugi, Sa pole isegi seda teksti läbi lugenud.

"Nüüdne veetõus jäi väiksemaks kui Austraalia eelmises sama mastaabiga üleujutuse ajal 1974. aastal."

"Mitmel pool on linn oli inimtühi, kuna inimesed on tulvavee eest põgenenud."

"Brisbane´i on rajatud kaks katastroofikeksust, kuhu oodatakse vee tõttu kannatanuid abi saama."

"Politsei ja linnavõimud soovitasid kõigil, kel võimalik linnast lahkuda."

"Rahuvsvaheliste allikate andmetel on hukkunuid 22, kohalike sõnul aga 13."

"Ohvrite arva arvatakse kasvavat, kuna kadunud on üle 70 inimese."

Elokäügi ümbrepandmisõq

Maq kirodi no kats joro juttu võro keelen, saa kaiaq miä noist saa. Hummogu vii Sullõvile nätäq. Inne vast lasõ Kallel kaq tunnistaq. Jooniklinõ oll' külq.

Ildampa: Kirotuisi saa nätäq siin ja siin.

Ma lähen vaatan, äkki unustasin külmkapi ukse lahti

Ee... Ma pole mitte midagi teinud. Vabandust, täna tegin jube häid pannkooke.

Üldiselt olen õppinud ja mitte õppinud ja mõelnud ja vikiasju teinud. Mingi päev käisime Kallega uisutamas natuke. Eile käisime Ristiisas. Sõin Siberi pirukat. Kõht sai umbes poole portsu peal täis, aga lõpuks mahtus ikka kõik sisse. Ilm on nagu kevad. Täna käisin poes ilma mütsi ja kinnasteta. Väga mõnus tuul oli. Aga jube märg on igalpool.

Järgmine nädal on ullumaja.

Kristallaura

Et siis uus aasta tuli.

Neljapäeval käisime raamatupoes. Mul oli kaks kinkekaarti 2. jaanuari kuupäevaga. Pidi ära kasutama. Ostsin kaks ingliskeelset Oxfordi sarja raamatut: Jane Eyre ja Wuthering Heights. Ja teedeatlase Kallele. Ja siis sõitsime Räpinasse. Reedel tegime pitsat ja õhtul tulid inimesed. Ja siis läksime The Platzi peale. Ilutulestik oli tõeliselt lahe. Palju vägevam kui eelmisel aastal. Eile oli uimane olemine ja suus oli mingi kahtlane maitse. Ja täna sai selgeks, et ninas on tatt, kurgus on röga, silmas on rähm ja nii edasi. Kõrvad sügelevad seestpoolt ja pidevalt peab neelama, sest muidu hakkab kurgus kratsima. Nõme.

Uue aasta lubadusi mina ei anna. Ja eurot pole veel näinud. Sünnipäevaks sain 1400 krooni sularaha. Naljatilgad.