Reede hommikul tegin arvuti lahti ja esimene asi, mida ma nägin, Sandri meil, muutis kõik ära. Diana. Eksamil käisin. Ja tõin Maritile Medicumist saatekirja ära. Ja lugesin raamatut. Ja käisin raamatukogus. Aga mõelda sai ainult Dianast. See hirm, mis mul niikuinii koguaeg on, sai ainult hoogu juurde. Õhtul sõitsime Räpinasse. Taevas oli selge ja järsku ma vaatasin, et ma ei ole veel kunagi tähti nii selgelt näinud. Kalle jättis auto tee ääre seisma ja siis me vaatasime tähti. Kui mul oleks paremad prillid, ma oleks veel paremini näinud. Aga see oli siiski kõige selgem ja õudsem tähistaevas, mida ma näinud olen. Ja need pagana tähed värelesid. See oli veel kõige hirmsam. Mingi planeet oli ka. Ja tee oli lund täis. Ja pime oli. Jube oli. Ja Diana. Räpinas oli üks hull(u moodi rõõmus) koer. Laupäeval oli tee veel jubedam. Siis oli ka pime. Ja tuiskas. Täna hommikul sõitsime Jaanuse, Petsi ja Maaliga Viljandisse. Laulupeo lugude proov oli. Raadiost ütles, et kuskil Harjumaal vist on avatud tasuta libedarada, intruktoriga. Meil oli täiesti oma tasuta libedarada marsruudiga Tartu-Viljandi ja ei mingit instruktorit. Proovis selgus, et mängida tuleb täpselt ja ainult seda, mis on noodis. Aga tegelikult pole vahet, mida, kuidas või kas üldse mängida, sest keegi ei märka ega kuule nagunii. Tagasi tulles ei olnud mingit teed, ainult lumi. Kaks autot olid väikest põksu teinud ja seisid tee ääres koos politseiautoga. Ja praegu kuulan kõige paremat muusikat. Mingi maailmaparandamisetahtmine on. Tule tagasi, helmemänd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar