Murca kirjutab, kuidas silmast silma vestlused jäävad pooleli ja jätkuvad interneti vahendusel, kuna seal on võimalik jagada linke, oma sõnumit illustreerida piltide, helide, videotega jne. See, mida ma nüüd tahan öelda, ei ole midagi uut, ega üldsegi mitte minu avastus, aga see on oluline. See, et meil on kõik need tehnikavõimalused, piirab meie eneseväljendusoskust ja keelt. Vanasti oskasid inimesed jutustada lugusid, rääkida millestki, kasutades ainult sõnu ja kehakeelt. Nüüd me enam ei oska, ei viitsi. Palju lihtsam on visata teist inimest lingiga ja öelda: "Säh, vaata ise, ma ei viitsi sulle ümber jutustada." Aga lisaks sellele, et me ei oska teistele lugusid jutustada, ei oska me varsti ka tunda neid emotsioone, mille pärast meid üldse linkidega loobitakse.
Reedel vaatasin Ühtse Eesti suurkogu. Ma olen rahul, et ma vaatasin seda just nüüd ja mitte eelmisel aastal kohapeal. Kohapeal ei oleks sõnumid teps mitte paremini kohale jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar