Mis ma eelmine nädal tegin? Mäluauk. Aa. Kontserdil käisime Kallega teisipäeval. Tõnis Mägi, Jarek Kasar ja Reaalmažoor. Kui otsustada kananaha järgi, siis oli hea. Kohati. Mulle teatavasti ei meeldi käia kontsertidel, kuna mingit müra on nii palju ja ma kuulen muusikat valesti ja pole üldse tore. Ja teiseks mulle ei meeldi käia kontserdil, sest kontserdil tahab esineja olla originaalne ja improvisatsiooniline ja loominguline ja artistlik ja huvitav ja teeb kõik teistmoodi kui plaadil. Aga mulle just meeldivad lood sellisena nagu nad on fikseeritud. Kui ma kuulan salvestatud lugu, siis seal on mingid asjad, mille pärast see lugu mulle meeldib. Ja kui kontserdil esitaja teeb neid asju teistmoodi, siis mulle ei meeldi see lugu. Isegi kui ta enda arust esitab seda paremini kui plaadil.
Siis nägin mingeid õudusunenägusid mitu ööd järjest.
Korra käisime Räpinas ka. Ja laupäeval oli Maarja sünnipäev. Mõrvamüsteerium ja värgid. Ma oleme Kallega muideks viis aastat abielus juba, kes ei teadnud. Me ise vist ka ei teadnud.
Pühapäeval oli Viljandis laulupeo eelproov. Jaanusel oli mingi teine auto, mis väljasuremise korral ei käivitunud. Jõudsime siiski õnnelikult ilma vahejuhtumiteta Viljandisse. Jaanus küll arvas, et iga kord, kui me Viljandisse sõidame, on Ilmataat just selleks pidulikuks puhuks oma kõige ekstreemsema ilma meie auks välja otsinud. Kõigepealt oli koondproov Maagümnaasiumi väikses majas: sümfooniaorkestrid, puhkpilliorkestrid, rahvamuusikud. Vahepeal kui kõik keelpillid ja puhkpillid ja trummid mängisid, oli täitsa laulupeo tunne. Ja edaspidiseks meeldejätmiseks: kannel ei ole mingil juhul keelpill! Orkestris küll mitte. See proov läks mingi pool tundi üle vist. Ja kui läbi sai, hüüti: "Rahvamuusikud, teie proov algab veerand tunni pärast Orkestrimajas." Hopsassaa, kuidas see veel võimalik on. Kannel kokku, asjad kokku, riidesse, saapad jalga (see ise võtab minu puhul juba viis minutit), kannel autosse, 500 meetrit tipa-tapa, riided seljast, saapad jalast, kannel välja ja kokku. Tegelikult oleks hädasti olnud vaja ka häälestada, aga seda lihtsalt ei olnud võimalik jõuda. Rahvamuusikute proovis pidi ette ka mängima. Ja mitte algusest kaks takti vaid ikka kakskümmend kaks takti. Lauluosa oli sellises tempos, et ma ei suutnud mõeldagi nii kiiresti. Proov sai kuueks läbi. Tipa-tapa väikse maja juurde tagasi. Auto oli ettenägelikult mäe otsa pargitud. Tüdrukud istusid sisse, sest Jaanus ütles, et kui ta ükskord auto käima saab, ega ta siis enam seisma ei jää. Pets ja Jaanus lükkasid kahelt poolt auto mööda kallakut veerema ja hüppasid ise ka sisse. Tükk aega veeresime niisama mäest alla. Natuke hirmus oli. Siis läks mootor ka käima.
Õhtul oli virtuaalne msn-koosolek Wiki Loves Monuments projekti teemal. Üldiselt on vikirindel praegu käigus kaks suurt projekti ja peoga väiksemaid. Ülejärgmisest nädalast kuni mai lõpuni olen ma nii rakkes, et ise ka ei usu.
Eile käisin Tallinnas. Hommikul oli Nordenis Põhjamaade võistluse koosolek. See oli tore koosolek. Inimesed rääkisid ainult asjalikku teemakohast juttu, arutati ühte probleemi korraga ja järjekorras. Ja pärast õhtupoole oli Muinsuskaitseametis WLM-teemaline koosolek. See oli ka tore. Kahe koosoleku vahel käisin kodus, sõin ära kogu külmkapis leiduva hapukapsa, pahandasin Gretega ja lahkusin. Õhtul Tartusse sõites oli bussis jube palav, kuigi ma olin lühikeste varrukatega. Buss oli viimase piirini täis ka.
Uudiseid ka tehnikarindelt. Arvuti laadija parandamisi ma ei jõua enam kokku lugeda. Kalle vist mingi iga nädala tagant peaaegu keevitab sellega midagi. Arvuti näitab ka ise ülikõrge vanaduse märke: hiljuti kaotas ta kuulmise, ehk kõlarid lõpetasid töö. Nüüd on auditiivne kommunikatsioon võimalik vaid kuuldeaparaadi ehk kõrvaklappide abil.
Aga kevad on käes. Päike!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar