laupäev, 30. mai 2009

Vaimud või?

See, endise nimetusega "klaveritšikk", olla täna hommikul hommikumantlis ja paduunise näoga meie uksele koputanud ja küsinud, kas meie mängime siin klaverit ja ei lase tal magada. Samal ajal klimberdas tegelik "virtuoos" rõõmsalt sünnipäevalaulu. See tšikk väitis, et temal kostab see ülevalt. Müsticus totalus.

reede, 29. mai 2009

Raportti rintamalta

Tahtsin siia ühte musa sisse panna, aga kuna õpetus oli nii keeruline ja asi ise tundus liian paljon aega ja vaeva võtvat, siis ei viitsinud.

Üha sagenevad hajameelsuse ilmingud. On raskusi neljani lugemisega.
Arenev sõltuvus mustast teest. (Kes kohvi, kes teed, kes ...)
Jalad on pärast pikka tööpäeva kanged.
Hakkan vanaks jääma või mis.

See klaveritšikk on arenema hakanud. Päriselt ka. Vahepeal täitsa jään kuulama ja pean imestusega nentima, et täitsa kaunid helid kostavad sealt altkorruselt. Juba tehnilisemad lood on käpas. See tuli kuidagi nii järsku. Ükspäev ma kuulasin ja mõtlesin, et tal on vist mõni päris klaverimängija külas, sest täitsa muusika tuli sealt. Aga näed, juba mitmendat päeva on üsna ilus kuulata.

neljapäev, 28. mai 2009

Miksi se herätyskello soi?

Mingi aeg tagasi (no nii paar nädalat) tõstsin toa ümber. Vahetasin ära kirjutuslaua ja voodi. Täitsa ise. Mis oli päris korralik pingutus, sest minu voodi all on mitte jalad vaid sahtlid. Ja kirjutuslaud kaalub vist terve tonni. Suhteliselt väikses toas nendega manööverdamine võttis üsna võhmale. Nüüd paistavad puud paremini aknast sisse. Mulle vähemalt tundub nii. Ja teine huvitav asi on ka. Selle aja jooksul, millal ma olen nö teises kohas maganud, mäletan ma paremini unenägusid. Peaaegu iga päev on ärgates unenägu meeles. Ilmselt tulebki see sellest, et kuna koht on "uus ja võõras", ärkan kergemini unenäo pealt üles. Eile ja täna ei tõusnud kohe pärast ärkamist üles, tukkusin veel, ja kuigi ärkamise hetkel teadsin täpselt, mida unes nägin, ei mäletanud enam pärast.

Mängisin üle mitme kuu esimest korda kannelt. Alguses olid keeled väga võõrad, sõrmed ei tahtnud üldse aru saada, mida ma neist tahan. Natuke kõhe hakkas. Et kas tõesti saab midagi sellist päriselt ära unustada. Hetke pärast mängisin juba nagu muiste. Aga ikkagi. Kui ma näiteks aastaid üldse ei mängiks, kas siis ununeks täitsa ära?

teisipäev, 26. mai 2009

Munkki syö munkkia*

Opiskelen nyt suomea. Suomi on hyvin kaunis kieli. En tiedä, milloin saan puhua suomea kunnolla, entä nykyisin osaan jo vähän.

Mul on õpik aastast 1981 Edgar Valteri piltidega. Ja veel on mul Miikka ja Anki. Miikka on üks tuttav soomlane, kellega lobiseda saab, ja Anki on flashkaartide programm. Välgutab sul kaarte nina ees, mõtleb peaaegu ise välja, kui pika aja tagant mingit kaarti uuesti näidata (noh, millal ma selle tõenäoliselt ära unustan) ja genereerib terve hunniku graafikuid ka veel. Oikein hieno leikkikalu, ütlen ma selle peale.

*Munk sööb pontšikut. Munk sööb munka. Pontšik sööb munka. Pontšik sööb pontšikut.

laupäev, 23. mai 2009

Mida kõike elus ette ei või tulla

Mingi maailmalõpp oli vist (ilmselt Mari-Anni värvikad kirjeldused nakatasid mindki). Põgenesime. Mina ja J. Jõudsime kosmoselaeva, panime õigel ajal ukse kinni ja vaatasime, kuidas üha kaugenev Maa vaikselt hävingusse sööstab. Ja siis tuli kuidagi välja, et me olime niiöelda nagu paar (kui te saate aru, millele ma vihjan, ja seekord mitte alalõuale). Mina ja J. Vot see oli ootamatu.

kolmapäev, 20. mai 2009

Mis viga elada, kui keeled suus

Jalutame. Õigemini, mina jalutan ja Oss on kärus. Kaksan tee äärest võilille ja annan Ossile, ise ütlen: "näe, lill. aitääh," mille peale Oss teeb õndsa näoga: "ii... ata". Ma vean küpsise peale kihla, et see oli minu fantaasiarikka tõlgendamise viga.

Üldiselt on ta jälle haige.

pühapäev, 17. mai 2009

Maadžik batton

Eurovisioonist siis. Eelmisel aastal ei olnud ma olukorra ja asjade käiguga absoluutselt rahul. Aga, nagu ma Maritile ütlesin, hoolimata sellest, et ma igal aastal seda paganama palagani järjest rohkem kirun, ei saa ma ka kuidagi Eurovisiooni vaatamata jätta. Lootus sureb ju viimasena. Ja sellel aastal, pean tunnistama, kukkus kogu see värk tublisti paremini välja. Naljakas oli (Aleksandrovi koor laulis Tatu-le bäkki), uhke oli (eesti laul eesti keeles ja kuuendal kohal), üllatusi oli (Venemaalt 8 punkti, Slovakkialt 12). Mõned suhteliselt kuulatavad laulud olid ka. Norra oli päris lahe ja mulle meeldis veel Island. Eesti laul ka muidugi. Ülejäänud võib rahuliku südamega maha kanda nagu tavaliselt.

Erilisi pärleid kukkus aga laulude vahelistest klippidest venekeelsete sõnade tõlgete näol. Näiteks 'valenki' ehk 'vildid' tõlgiti inglise keelde kui 'winter boots' ja 'ded moroz' oli eesti keeles 'näärivana', kuid inglise keeles 'santa claus'.

Õudne lõpp ja lõputu õudus

See oli mingi suur hoone. Seal oli palju tube, koridore, saale ja aatriume. Meil toimus seal "lastelaager". Vähemalt mina nimetasin seda korduvalt niimoodi, kuigi ise samal ajal teadsin, et inimesed on seal põhiliselt vanuses nii umbes 12-18. Kuidas see algas, seda ma ei mäleta. Aga ühel hetkel olid kõik valmistumas lauluvõistluseks: valisid riideid selga, jooksid mööda maja, kõik olid väga ärevil. Väga palju rahvast oli. Mina teadsin, et mina võistlusel ei osale ja sain sellepärast üsna rahulikult ringi käia ja teisi vaadata. Väga palju tuttavaid oli. Palju oli reaalikaid, selgelt mäletan A-d. Mõtlesin, et lähen oma tuppa. Selleks pidin päris pikalt kõndima. Läbi suure avara aatriumi, milles kasvasid taimed ja mööda pikki koridore, mis, nagu tavaliselt, olid pimedad ja räpased zombi-filmide koridorid. Minu toaga oli selline asi, et kui uksest sisse astuda, siis ei olnud see veel tegelikult minu tuba, seal oli vannituba. Minu tuba jäi paremat kätt teise ukse taha. Vannituba oli sama suur kui magamistuba ja vann oli rohkem väikese basseini mõõtu. Kui ma uksest sisse astusin, olid vannis Soto poisid. Kaks või kolm tükki, kes mulle rõõmsalt lehvitasid. Katsusin nendest mitte välja teha ja suundusin magamistuppa. Magamistuba oli, nagu laagrites ikka, suur ja tihedalt reformvoodeid täis topitud. Mida ma seal tegin, seda ma ei mäleta, kuid ühel hetkel olin ma koridoris tagasi. Sinna oli tekkinud põrandavaip, seinad olid veidi rõõmsamat värvi ja valgust oli ka rohkem. Ja siis algas õudukas. Mööda koridori tuli P, mingi pudel käes ja silmnähtavalt kurjade kavatsustega. Ta hüüdis midagi, mida ma tõlgendasin kui ähvardust. Ma sain temast nii aru, et seal pudelis on mingi mürk, mis miskipärast mõjub ainult meessoost isikutele, ja ta kavatseb selle kõigile poistele ühel või teisel viisil sisse joota. Mul hakkas hirm, ma haarasin talt pudeli ja koridori keskel seistes valasin kogu pudeli sisu vaibale. Kuskilt ilmus välja M ja hakkas seina lakkuma, kuna sinna oli seda "mürki" sattunud. Ma olin kindel, et nüüd juhtub midagi väga hirmsat. Ja juhtuski. M tuli mulle lihtviisil kallale. Järsku olime jälle magamistoas ja meie ümber oli palju tüdrukuid, kes pealt vaatasid. Kuna M on poiss, eks, siis oli ta minust tükkmaad tugevam. Ta just ei löönud, pigem püüdis lämmatada. Pealtvaatajad ei teinud mitte midagi minu aitamiseks, nõmedikud sellised, vaid elasid kaasa kui vaatemängule. Ühel hetkel sain ma vabaks ja otsustasin, et aitab jamast. Läksin mõnda täiskasvanut otsima, kasvatajat või kedagi, kes selle mürgli ära lõpetaks. Hoone fuajees nägin ma üht meest. Ta oli Õpetaja. Ta oli pikka kasvu, tal oli hall ülikond, hallipoolsed juuksed ja prillid. Seletasin talle, et see on lastelaager ja selline olukord ei või kesta, kus inimesi mürgitatakse ja poisid tüdrukutele kallale tormavad. Tema aga ei paistnud üldse minust aru saavat. Ta hakkas hoopis rääkima, kui halb inimene mina olen olnud ja mida kõike valesti teinud. Ta pöördus minu poole nimepidi. Minu nimi polnud üldse see, mis tavaliselt, vaid mingi teine, sidekriipsuga veel pealegi. Ma ei tahtnud seda nime üldse omaks võtta. Ta katkestas mu juttu ja luges mulle ette mu lõppematut pahategude registrit, millest ma ühtegi ei mäleta. Ma proovisin selgitada, et see pole nii, ma ei ole seda kõike teinud ja ta võib-olla ajab mind kellegagi segamini. Üks tüdruk läks mööda, tal oli must kapuutsiga kleit seljas ja ta meenutas mulle väga kedagi. Tal olid väga katkised ja koledad hambad ja ta ütles mulle süüdistavalt, et mina olen kõik ära rikkunud ja ma peaksin seda elu lõpuni kahetsema. Äkitselt olime me ühes saalis, mis oli Pärnu raekoja saali moodi, aga veidi meenutas ka keemia klassi. Õpetaja seisis saali ees kõrgemal osal ja saal oli rahvast täis. Mina seisin kõrgema osa ja pinkide vahel. Ma olin justkui kohtu ees. Ma püüdsin ennast kõikvõimalikul moel kaitsta, tuletada meelde leidlikke argumente, tõeseid fakte. Aga Õpetajale ei aidanud midagi. Ta eitas kõike, jättis tähelepanuta minu faktid, rääkis valge mustaks. Juba tükk aega tagasi olin ma kõnelemiselt läinud üle karjumisele, sest muidu ei olnud mind üldse kuulda ja ma olin juba üsna meeleheitel. Karjumine väsitas mind tohutult. Rahvas saalis kuulutas samuti häälekalt oma arvamust. Kohati pöördusin ma rahva poole, et neid veenda minu nõusse. Lootsin, et nad aitavad mul Õpetaja vastu astuda. Aga rahvas on loll, rahvas ei tea midagi, rahvas usub seda, kelle käes on võim. Ühelgi inimesel polnud nii selget mõistust, et näha, et kõik, mis ma räägin, on sulatõsi. Ma näitasin õpetajale kirjalikke tõendeid, kuid ta luges sealt maha täpselt seda, mida tema tahtis. Õpetaja oli usklik. Viimases hädas pöördusin ma tema vastu ta enda relvadega. Tsiteerisin talle kümmet käsku ja teisi kristlikke põhimõtteid. Ja ta eitas neid. Miski ei aidanud. See kestis rohkem kui igaviku. Ma olin ahastuses, surmani väsinud. Aga kõige hullem on see tunne, mis pidevalt minu unenägudes on: et minu vastu ollakse ebaõiglased, minu tõde ei usuta, mind piinatakse. Sest minu jaoks on see kõige hullem piinamine, kui ma räägin tõtt, aga minust sõidetakse üle. Ärgates valutas pea ja kael oli kange. Ma olin nagu väljaväänatud kalts.

neljapäev, 14. mai 2009

Oma Seppa ei leia ma üles

Viimastel päevadel olen ma nagu imetud arvuti külge ja neelan õigeusu kirikuraamatuid. Nii umbes aastast 1850. Asi läheb suhteliselt aeglaselt, sest kogu värk on käsikirjalises vene keeles, kohati uppudes tindiplekkidesse ja kohati hajudes õhkõrnaks virvenduseks. Aga huvitav on vähemalt ja midagi saan kirja ka, sest tol ajal olid inimesed nii viisakad ja elasid oma sugulastega lähestikku. Ikka kõik selleks, et mul neid lihtsam üles leida oleks. Tuju on järjepidevalt tõusnud, sest on nii hea tunne, kui jälle mõne tuttava nime leian ja sugupuusse täiendused tulevad. Aga just nüüd langes kogu see hea tuju jälle kolinal keldrisse, sest tagasi on mind pidevalt kummitav häda: BrothersKeeper näitab mulle üht inimeste arvu, aga TribalPages teist. Ja see ajab nii marru, sest ma olen kõik miljon korda üle kontrollinud ja miljon esimest korda kontrollimine tähendaks tegutsemist üle kolme tuhande pealise inimestekarjaga. Otsi siis nõela heinakuhjast. Ja oleks siis veel, et lihtsalt on üks inimene ühes kohas rohkem, topin teise ka ja korras. Aga ei. Ei-ei. BrothersKeeper teeb mul nimelt sellist nalja, et perekonnanimede raportis näitab Sepa-nimeliste arvuks 17, aga otsinguga otsides annab välja ainult 16 inimest. Nii ei saa rallit sõita. Ja olengi kuri. Üks näide, milline üks personaalraamat välja näeb. Lõbus, onju? :P

laupäev, 9. mai 2009

Üheksa kraadi ja vahelduv pilvisus - suvi ju :)

Nonii. Purilas käidud. Sain oma oodatud nurmenukkide (nagu tädi Mai ütleb) korjamise kätte. Sellepärast ma sinna läksingi. Nurmenukid õitsesid kõik ilusasti. Terve aasatäis nurmenukke. Vahepeal tuli päike ka välja. Tegin pilte. Sõime grillitud liha ja salatit ja kooki. Ja vanaisa rääkis kahest Puka talust. Ja igast muudest asjadest. Ja tegi oma ülesputitatud Viinis tehtud Tuula samovariga teed :P.

reede, 8. mai 2009

Tuutupotsuu tuutupotsuu maailm võrratu ootab sind

Oi pagan. Päris pikka aega pole kirjutanud midagi. Töö, töö ja töö kogu aeg ainult. Ja kuidas ma siis tööst saan kirjutada, isikuandmed ja värk noh. See park, mis on Viimsis marketist üle tee, on päris lahe. Seal saab lapse isegi lahti lasta, sest autod on piisavalt kaugel ja miskipärast ta ei julge nii kaugele hakata minema. Mulle sobib. Marketi seina peale on hiiglasuurte tähtedega kirjutatud "PIIRKONNA PRAKTILISEIM". Ei sobi. Ükspäev ma lähen ja küsin, mitu klassi haridust selle väljamõtlejal on.

Homme Purilasse.

pühapäev, 3. mai 2009

Teele on

Kessu juurest laenasin. Toksi googlisse "tema on", kus "tema" asenda oma nimega ja vaata, mis juhtub.
  1. Segane kirjutis, kas Teele on elus või leiti surnuna !?
  2. Teele on meil aga ilusti alla võtnud ja on kenas vormis :)
  3. Tean tema töid juba mitu aastat - Teele on loomingulise kollektiiviga Fragile koos ka maalinud, mis on jäädvustatud Fragile kunstitundide DVDdel.
  4. TEELE on väga sõbralik ja tore tüdruk....ilus ka.
  5. Enne sügisrännet GPS-saatjaga varustatud konnakotkas Teele on tõenäoliselt hukkunud.
  6. Teele on kindlameelne baleriinimõõtu tantsija, kelles tõeliselt pakatab soov tantsida.
  7. teele on hecusse armunud.
  8. teele on jäänud järjekordne "auk"
  9. Teele on väike päikseke.
  10. Tere, Teele on minu nimi.
Ei kommentaari.

Ja kõrvalmärkusena: mis paganama moodi on minu blogi sattunud blogtree blogilisti nimega "hard disk tools"? Müs-ti-ka...

Vastasmaja akendes


Mingit pointi polegi.

laupäev, 2. mai 2009

Soss-soss-soss

Mul on üks salamõte. See on nii salajane, et sellest ei tohi mitte keegi teada, muidu hakkavad kohe jutud levima. Noh, mõned nagu natuke teavad seda. Aga nad ei võta seda eriti tõsiselt. Veel. Ma olen seda mõtet nii palju mõelnud, et see on kohati juba kirjaliku kuju võtnud. Aga kellelgi rääkida ei tohi. Mitte praegu. Sest see rikuks kõik ära. Praegu on liiga vara. Kuigi, võib juhtuda, et kui ma selle salamõtte näiteks sügisel välja paiskan, on juba hilja. Ja võib-olla ongi just praegu see kõige parem hetk. Ei tea.