Mingi aeg tagasi (no nii paar nädalat) tõstsin toa ümber. Vahetasin ära kirjutuslaua ja voodi. Täitsa ise. Mis oli päris korralik pingutus, sest minu voodi all on mitte jalad vaid sahtlid. Ja kirjutuslaud kaalub vist terve tonni. Suhteliselt väikses toas nendega manööverdamine võttis üsna võhmale. Nüüd paistavad puud paremini aknast sisse. Mulle vähemalt tundub nii. Ja teine huvitav asi on ka. Selle aja jooksul, millal ma olen nö teises kohas maganud, mäletan ma paremini unenägusid. Peaaegu iga päev on ärgates unenägu meeles. Ilmselt tulebki see sellest, et kuna koht on "uus ja võõras", ärkan kergemini unenäo pealt üles. Eile ja täna ei tõusnud kohe pärast ärkamist üles, tukkusin veel, ja kuigi ärkamise hetkel teadsin täpselt, mida unes nägin, ei mäletanud enam pärast.
Mängisin üle mitme kuu esimest korda kannelt. Alguses olid keeled väga võõrad, sõrmed ei tahtnud üldse aru saada, mida ma neist tahan. Natuke kõhe hakkas. Et kas tõesti saab midagi sellist päriselt ära unustada. Hetke pärast mängisin juba nagu muiste. Aga ikkagi. Kui ma näiteks aastaid üldse ei mängiks, kas siis ununeks täitsa ära?
Mängisin üle mitme kuu esimest korda kannelt. Alguses olid keeled väga võõrad, sõrmed ei tahtnud üldse aru saada, mida ma neist tahan. Natuke kõhe hakkas. Et kas tõesti saab midagi sellist päriselt ära unustada. Hetke pärast mängisin juba nagu muiste. Aga ikkagi. Kui ma näiteks aastaid üldse ei mängiks, kas siis ununeks täitsa ära?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar