See oli mingi suur hoone. Seal oli palju tube, koridore, saale ja aatriume. Meil toimus seal "lastelaager". Vähemalt mina nimetasin seda korduvalt niimoodi, kuigi ise samal ajal teadsin, et inimesed on seal põhiliselt vanuses nii umbes 12-18. Kuidas see algas, seda ma ei mäleta. Aga ühel hetkel olid kõik valmistumas lauluvõistluseks: valisid riideid selga, jooksid mööda maja, kõik olid väga ärevil. Väga palju rahvast oli. Mina teadsin, et mina võistlusel ei osale ja sain sellepärast üsna rahulikult ringi käia ja teisi vaadata. Väga palju tuttavaid oli. Palju oli reaalikaid, selgelt mäletan A-d. Mõtlesin, et lähen oma tuppa. Selleks pidin päris pikalt kõndima. Läbi suure avara aatriumi, milles kasvasid taimed ja mööda pikki koridore, mis, nagu tavaliselt, olid pimedad ja räpased zombi-filmide koridorid. Minu toaga oli selline asi, et kui uksest sisse astuda, siis ei olnud see veel tegelikult minu tuba, seal oli vannituba. Minu tuba jäi paremat kätt teise ukse taha. Vannituba oli sama suur kui magamistuba ja vann oli rohkem väikese basseini mõõtu. Kui ma uksest sisse astusin, olid vannis Soto poisid. Kaks või kolm tükki, kes mulle rõõmsalt lehvitasid. Katsusin nendest mitte välja teha ja suundusin magamistuppa. Magamistuba oli, nagu laagrites ikka, suur ja tihedalt reformvoodeid täis topitud. Mida ma seal tegin, seda ma ei mäleta, kuid ühel hetkel olin ma koridoris tagasi. Sinna oli tekkinud põrandavaip, seinad olid veidi rõõmsamat värvi ja valgust oli ka rohkem. Ja siis algas õudukas. Mööda koridori tuli P, mingi pudel käes ja silmnähtavalt kurjade kavatsustega. Ta hüüdis midagi, mida ma tõlgendasin kui ähvardust. Ma sain temast nii aru, et seal pudelis on mingi mürk, mis miskipärast mõjub ainult meessoost isikutele, ja ta kavatseb selle kõigile poistele ühel või teisel viisil sisse joota. Mul hakkas hirm, ma haarasin talt pudeli ja koridori keskel seistes valasin kogu pudeli sisu vaibale. Kuskilt ilmus välja M ja hakkas seina lakkuma, kuna sinna oli seda "mürki" sattunud. Ma olin kindel, et nüüd juhtub midagi väga hirmsat. Ja juhtuski. M tuli mulle lihtviisil kallale. Järsku olime jälle magamistoas ja meie ümber oli palju tüdrukuid, kes pealt vaatasid. Kuna M on poiss, eks, siis oli ta minust tükkmaad tugevam. Ta just ei löönud, pigem püüdis lämmatada. Pealtvaatajad ei teinud mitte midagi minu aitamiseks, nõmedikud sellised, vaid elasid kaasa kui vaatemängule. Ühel hetkel sain ma vabaks ja otsustasin, et aitab jamast. Läksin mõnda täiskasvanut otsima, kasvatajat või kedagi, kes selle mürgli ära lõpetaks. Hoone fuajees nägin ma üht meest. Ta oli Õpetaja. Ta oli pikka kasvu, tal oli hall ülikond, hallipoolsed juuksed ja prillid. Seletasin talle, et see on lastelaager ja selline olukord ei või kesta, kus inimesi mürgitatakse ja poisid tüdrukutele kallale tormavad. Tema aga ei paistnud üldse minust aru saavat. Ta hakkas hoopis rääkima, kui halb inimene mina olen olnud ja mida kõike valesti teinud. Ta pöördus minu poole nimepidi. Minu nimi polnud üldse see, mis tavaliselt, vaid mingi teine, sidekriipsuga veel pealegi. Ma ei tahtnud seda nime üldse omaks võtta. Ta katkestas mu juttu ja luges mulle ette mu lõppematut pahategude registrit, millest ma ühtegi ei mäleta. Ma proovisin selgitada, et see pole nii, ma ei ole seda kõike teinud ja ta võib-olla ajab mind kellegagi segamini. Üks tüdruk läks mööda, tal oli must kapuutsiga kleit seljas ja ta meenutas mulle väga kedagi. Tal olid väga katkised ja koledad hambad ja ta ütles mulle süüdistavalt, et mina olen kõik ära rikkunud ja ma peaksin seda elu lõpuni kahetsema. Äkitselt olime me ühes saalis, mis oli Pärnu raekoja saali moodi, aga veidi meenutas ka keemia klassi. Õpetaja seisis saali ees kõrgemal osal ja saal oli rahvast täis. Mina seisin kõrgema osa ja pinkide vahel. Ma olin justkui kohtu ees. Ma püüdsin ennast kõikvõimalikul moel kaitsta, tuletada meelde leidlikke argumente, tõeseid fakte. Aga Õpetajale ei aidanud midagi. Ta eitas kõike, jättis tähelepanuta minu faktid, rääkis valge mustaks. Juba tükk aega tagasi olin ma kõnelemiselt läinud üle karjumisele, sest muidu ei olnud mind üldse kuulda ja ma olin juba üsna meeleheitel. Karjumine väsitas mind tohutult. Rahvas saalis kuulutas samuti häälekalt oma arvamust. Kohati pöördusin ma rahva poole, et neid veenda minu nõusse. Lootsin, et nad aitavad mul Õpetaja vastu astuda. Aga rahvas on loll, rahvas ei tea midagi, rahvas usub seda, kelle käes on võim. Ühelgi inimesel polnud nii selget mõistust, et näha, et kõik, mis ma räägin, on sulatõsi. Ma näitasin õpetajale kirjalikke tõendeid, kuid ta luges sealt maha täpselt seda, mida tema tahtis. Õpetaja oli usklik. Viimases hädas pöördusin ma tema vastu ta enda relvadega. Tsiteerisin talle kümmet käsku ja teisi kristlikke põhimõtteid. Ja ta eitas neid. Miski ei aidanud. See kestis rohkem kui igaviku. Ma olin ahastuses, surmani väsinud. Aga kõige hullem on see tunne, mis pidevalt minu unenägudes on: et minu vastu ollakse ebaõiglased, minu tõde ei usuta, mind piinatakse. Sest minu jaoks on see kõige hullem piinamine, kui ma räägin tõtt, aga minust sõidetakse üle. Ärgates valutas pea ja kael oli kange. Ma olin nagu väljaväänatud kalts.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar